Algselt oli meil plaanis võtta nädalavahetus vabaks ja uuel nädalal uue hooga asjadele selge ning puhanud pilguga vastu minna. Meie väljamõeldud kava oli ilus ja uhke, kuid eile valitsenud tuulevaikus tegi oma töö. Igal juhul pidasime otstarbekaks päevad ära vahetada, mis tähendab, et täna õhtuks on mul sisuliselt kaks vaba päeva olnud ja homsest hakkab siin maal viimane treeningnädal, mis sisaldab heal juhul koguni seitset päeva purjetamist.
Üks meie pärastpurjetamist snäkkidest. Kanaaaa!
Eilset puhkepäeva vähemalt füüsilisest aspektist suureks taastumiseks lugeda ei saa. Hommik algas Mehuga tennist kõksides, päeva peale mängisime poistega tunnikese korvpalli, seejärel surfasime ja õhtul lammutasime jõusaalis enda kallutamisest niigi katkiseid jalgu. Olin õhtuks nii küpse, et ei jaksanud enam blogigi kirjutada.
Täna oli plaanis minna surfitripile. See sisaldas endas kaatriga mere kaudu lainetele lähenemist, paadi ankurdamist, et ei peaks nii palju vastu murdvaid laineid lauaga välja minnes rabelema ja jagelema. Tundsin end tõesti väsinuna ega pidanud end supermaniks. Ma poleks elusees suutnud teha seda surfireisi ja seejärel pidada vastu veel 7 päeva merel, jõusaalid ja füüsilised treeningud sinna otsa. Otsustasin, et ei lähe ja magasin algatuseks lõuna ajal poolteist tundi. Oh kui hea see oli. Andis mulle täiesti uue hingamise. Kerge pooletunnine surf maja esisel rannal suhteliselt väikeste lainetega oli täpselt nii palju liigutamist, et end täieliku loodrina ei tunneks ja päev oligi omadega läbi.
Jääb üle vaid homset oodata ja pöidlad pihus hoida, et ilmataat enda paremat külge näitaks, meil tuult annaks ja kõigele lisaks täna kallanud vihma päikese vastu vahetaks. Räägitakse, et siin pole rahvas enne vihma näinud, kuid eks seda nad räägivad kuurortides kõik.
TIM-This Is Mexico (see on Mehhiko), ehk siis, ehituskiiver peaks töö ära tegema küll.
Järgmise korrani,
Carlos Santana (minu hüüdnimi siinses seltskonnas)
No comments:
Post a Comment