Saturday, February 4, 2012

Viva México muchachos!

¡Hola

Kust nüüd alustada?
Ilmselt ikka algusest. Päev algas varakult, väga varakult. Ärkasin 5.15, panin end valmis, et kella 8ks lennuki peale jõuda. Kuna esimene oli siselend, siis läksime lennujaama alles 1,5h enne lendu, mis minu standardite järgi on suhteliselt vähe enne lendu. Kõik läks sellelegi vaatamata valutult, sain kõik checkitud ja turvakontrollist läbi, oma õhumasinat ootama. Meie õhku tõus aga venis ja venis, põhjuseks oli Houstonis (sinna ma lendasin alguses) möllav torm. Lõpuks saime ikkagi rattad maast lahti ja raketilinna poole ajama.

Viimati mainitud linnas tegin oma elu rekordi ühelt lennult teise peale jõudmises. Mul oli aega 5 min, et jõuda Puerto Vallarta lennu peale. Jõudsin, üks minut jäi ülegi, seega ühest lennujaama otsast teise jõudmiseks kulus tubli 4min. Tegemist pole ka päris Tallinna lennujaamaga, vähe suurem teine.

Lõpuks jõudsin Mehhikosse!

Esimene mulje oli täpselt selline nagu ma ette olin kujutanud. Passikontrollis tehti pildiga lehekülje asemel lahti USA viisa, mida korra vaadati, eeldati ilmselt, et olen USAkas või ma ausalt ei teagi, mida ja öeldi head päeva, amigo! Edasi sain kätte oma koti, mis oli samuti viie minutiga ühe lennuki pealt teisele jõudnud, ei saa mina aru kuidas, kuid olin selle üle igal juhul õnnelik.

Arrivalsi väravast väljudes vaatas vastu umbes 100 mehhiklast, kes kõik mulle midagi müüa tahtsid. Alustades autorendist, taksost, õlust, tequilast ja lõpetades ilmselt oma tütarde ja muu parema kraamiga. Esialgu keeldusin sellest kõigest, kuid kuna mul tuli teisi lennujaamas 1,5h oodata, siis mõtlesin, et Mehhikos juba olles tuleb üks Corona õlu ikka ära juua. Oh, kui hea see oli!

Kui teised jõudsid samuti pärale, tuli välja, et meid on 7, kuid autos on 5 kohta. Probleem? Sugugi mitte. Kaks tükki (mitte mina) sokutati koos kõige meie kamaga džiibi kasti ja teel me olimegi. Võiks ju arvata, et see on ohtlik, kuid arvatavasti oleksime siin selle eest ordeni saanud. Enamus kastikates oli mehi umbes 6. Samuti ei näinud ma ühelgis autos mitte kellelgi kasutusel turvavööd. Kõigele sellele veel vürtsi lisades siin maal vana hea 7-10 üle kiirusepiirangu ei kehti. Vähemalt sellist muljet küll ei jäänud. 50-alas sõideti 90 kuni 100 km/h, politseimees seisis fööniga tee ääres küll, kuid maha ei võtnud. Samuti ei teinud ta teist nägu meie kastis olevast laadungist ega millegist muust.

"Koju" jõudes vaatas vastu aga hoopis teistsugune maailm. Pean tunnistama, et esmamulje ISA kliinikust on super. Elame turvatud kompleksis, kus on 24h valve. Mingisugune kohalik rikasterajoon, aiaga ümbritsetud, umbes nagu eraldi saar keset küla. Maja on suur, 5 magamistuba, 5 vannituba, kogu kamp mahub ilusti ära. Õues on korralik aed ja suhteliselt suur bassein, 100m kaugusel vaikne ookean, kus vesi on sama soe kui õhk, suured vaalad on igapäevane nähtus ja rannas on lainetus, et surfata. Viimasega ei suutnud ma väga kaua oodata, mis tähendab, et esimene üritus on mul juba tehtud. Käisime olümpial USA-d esindava Rob Crane-iga pärast õhtusööki päikseloojangusurfil. Pean tunnistama, et minu oskamatuse ja 1,7m pikkuse laua (see on väike), õhtuks suhteliselt olematute lainete ja kõige muu koosmõjul mina, ega keegi teine sel ajal kui mina vees olin, ühegi laine peale ei saanud.

Jahtklubi on u. 200-300m kaugusel. Jahtklubis on ka meie nö baas. Seal tegutseb meie jaoks kokk, kes meeleldi kõikvõimalikku head ja paremat kokkab. Kuna alles täna jõudsin, siis väga midagi erilist veel söönud pole, ainuke asi, mida ma tean on, et meil kasvavad aias banaanid ja kookosed. Turul pidid olema sama head mangod kui Austraalias ja ananass, mis viib keele alla. Kavatsen kokale homme öelda, et kõike seda on minu menüüsse vaja, aitäh!

Internet on meil siin tsipa kehva, mistõttu võib-olla, et ei saa nii palju pilte kui sooviks panna, kuid annan endast igal juhul parima. Homme leian end juba ka merelt, tulin ju siia treeninglaagrisse ja kavatsen endast maksimumi välja võtta. Loodetavasti mahub selle kõrvale ka surfamist, kuid see on selgelt teisejärguline.

Üritan homme uuesti kirjutada,
Olge musid,
Karla




2 comments:

Anni said...

kergelt ajab kadedaks ju. kas palun saaks kuidagi nii, et ma ka sinna saaks ja kohe? :D
mõbusat olemist ja treenimist!

Anni said...

*mõnusat