Mereriik!

Hei!

Esimese ja kõige tähtsamana tahan ära mainida, et täna täitsid eestlased klassis RS:X OM-normi nii meeste kui ka naiste arvestuses! Palju õnne Jussile, Henrile ja Ingridile! See tõestab, et Eesti on ikka mereriik ja pole mingit muud juttugi.

Hetkeseisuga on OM-normi Eestis täitnud 16 sportlast, kellest 4 on purjesportlased. Lihtsa arvutuse tulemusena on seda tervelt 25%. On uhke olla osa sellisest generatsioonist, kes ilma suurema meediakära ja singer vingerita, rahulikult oma rida ajades on saavutanud midagi, mida Eesti purjetamine enne näinud pole. Nimelt on neljas distsipliinis kvalifitseerumine juba uus rekord ning julgen loota, et sellele võiks tulla lisa!

Nüüd aga veidi minu igapäevastest tegevustest ka:

Porto Cristo kalapaadid

Mõned päevadtagasi oli mul siiani üks ja ainuke vaba päev. Selle raames käisin (nii häbiväärne kui see ka pole) esmakordselt oma nelja siin käidud aasta jooksul veidi ka saart uudistamas.Sõitsime teise saare otsa, Porto Cristosse, mis oli maaliline sadamalinn kaljude vahel. Samuti olid seal koopad, mis olid ääretult ilusad.

Koobas

Sellele järgnevalt hakkasin uuesti treenima, kuid veidi teistsuguse ülesehitusega kui eelnevalt. Kuna regatt jõuab järjest lähemale, siis olen fookuse nihutanud tehnilistelt asjadelt rohkem võistlussituatsioonidele. Otsin nüüd merel suuremat seltskonda, et end sõidu ajal toimuvate situatsioonidega harjutada. Lisaks on mul siin laseri sõitjale ebatavaliselt palju varustust, mida katsetada. Paar erinevat uut purje ja maste-poome, mida võrrelda ja leida, mis kui hästi toimib. Huvitav igal juhul!

Kui ikka väga tahta, siis tuleb see laser maha küll!

Täna oli mul korralik joppamine. Nimelt lõpetas suhteliselt tuntub purjespordifirma Aigle laseripurjetajate seas väga levinud papude (kummikute) tootmise ning nüüdsest on neid pea võimatu leida. Järele on jäänud vaidmõned üksikud paarid kusagil netipoodides, mis pole kunagi õige number. Olen otsinud neid tikutulega üle kogu maailma, kuid tulemuseta! Kuni tänaseni, sest juhtusin olema nii õiges kohas kui veel saab. USA sõbrad juhtusid Belgia poisi käest purjesid ostma, läksin juurde uudistama ja tuli välja, et tal oli täpselt 1 paar, minu number, bussis vedelemas, mida müüa! Super, mõneks ajaks on mu mure nüüd lahendatud! Siia mainiks veel ära, et Reinul on tegelikkuses Pirital väikseid numbreid vedelemas hulgi, seega kui peaks nooremaid lugejaid olema, siis võtke ühendust. Need on minu arvamuse kohaselt selgelt maailma parimad papud, millega kannatab kallutada pikalt ilma, et jalad küljest ära tahaks tulla.

Jess!

Mis mul muud kui läheb igapäevases rütmis edasi, võistlus on viie päeva kaugusel, ega siin pikka pidu pole!

Karla

I'm Lovin' It!

Nii kõlab McDonald'si reklaamlause ja jeerum kui tõsi ta on.

Ma hektel, uskuge või mitte, ei räägi küll mäki burgeritest vaid hoopis purjetamisest. Siiski purjespordi teemaline blogi. Aga jah, I'm Lovin' It,ja kõvasti!

Pean tunnistama, et pole end nii hästi Palmal kunagi varem tundnud. Kõik tundub toimivat. Nüüd ei räägi ma purjetamisest kui sellisest vaid hoopis suurest pildist. Kaldal on asjad kõik nii nagu olla võiksid, merel on treeningud ülimalt produktiivsed ja minu fookus on nii kindlalt ühel eesmärgil kui ta kunagi varem olnud on. Loomulikult on Põhja-Ameerikas saadud vaheldusele hea ka uuesti sellist privileegi nagu treener omada. Kaks pead on ikka kaks pead. Isa Toomas on lisaks Reinule ka veel siin, seega enamasti on meid isegi kolm.

Gäng

Merel on pärast viimast postitust olnud ütlemata mõnus. Üks päev jäi küll tuulevaikuse tõttu vahele, kuid selle arvelt sai kõvasti füüsilise kallal töötada. Parem ongi praegu need vähe mahukamad rattasõidud ära teha, et siis enne regati algust koormusi veidi kärpida ja tulle astudes korralikult puhanud olla. Kaks viimast päeva on olnud aga ingliskeelse termini kohaselt "champagne sailing". Super ilm päikese, kallutamist nõudva tuule ja hea seltskonnaga. Korralik analüüs sinna otsa ja ega see areng tulemata jää, nii ma vähemalt ise loodan.

Sisustasin plekis aega

Ega rohkemat polegi, tahtsin oma positiivsusest pakatavat emotsiooni teiega jagada,

Võtke külmast viimast. Kui mina koju naasen, siis on juba ilus kevad ja saab kodus vee peale, eks ju, onju?!

Karla

Aeg läheb, ega minagi niisama ei istu!

Heia!

No nüüd sai küll lünk sisse, aga ausalt ka(ma tean, et see on juba nii Cliché), see kord pole pooltki nii palju minu süü kui tavaliselt.

Pärast Põhja-Ameerika laagri lõppu võtsin kodus paar päeva vabaks ja seejärel hakkasin jõusaalis uuesti rauda loopima, et füüsilist vormi mitte minetada. Veidi tegin muidki tegevusi, kuid suuremas plaanis üritasin enda kehal pikast laagrist veidi lõõtsutada lasta ja eriliselt piitsa ei andnud.

Mida rohkem ma seal kodus olin, siis pere ja sõpradega veedetud aeg kõrvale jäetuna, nägin järjest vähem põhjusi seal viibimiseks. Endiselt külm ja kõhe, purjetamisest pole juttugi. Seetõttu ega ma kauaks ei jäänudki. Seadsin suuna lõuna poole, kuid esmalt peatusin sootuks huvitavas kohas - Alpides!

Selleks oli mitu põhjust, üks tähtsam kui teine. Esmalt jäid Alpid mulle autoga Mallorcale tulles täpselt tee peale. Siia on aga ütlemata pikk maa ja idee, et kogu maad ei pea korraga sõitma pani mul kõrvade vahel selle asjanduse, mida kutsutakse ajuks, liikuma. Teiseks polnud ma mitu aastat slallisuuski alla saanud, milline patt! Kolmandaks, ja ilmselt kõige tähtsamaks lõin ma ühe hoobiga maha umbes 20 kärbest. See osutus võimalikuks, sest minu perekonda oli sinna kogunenud täpselt nii suur hulk. Nii vähe kui ma nendega koos saan olla, siis ei saanud kuidagi ära öelda nädalast kõigi nende keskel hingates veel mulle 15 päeva pärast suurepärase hapniku tarbimise toovat alpiõhku. Win!

Sealt edasi kulgesin vaikselt Palma poole edasi. Külastasin tee peale Reinu kooli noorte training campi Palomoses. Tore oli näha, et järgmine põlvkond on purakat täis ja motiveeritud arenema. Kui mina 15 olin, istusin kodus ja tegin füüsilist terve talve. Suurepärane, et nii väikse ajaga on Eesti purjetamine nii suure sammu edasi astunud, et ka noorte seilamist võetakse väga tõsiselt, mis laob korraliku põhja alla, et tulevikus kas siis kõrgemal tasemel, või üldiselt elus hõlpsasti hakkama saada. Veidi oli mul õnne ka, sest minul ja minu turvemehel, isal Toomasel oli parajasti hirmsasti öömaja vaja, mida laagerdajad ka meelsasti pakkusid. Jälle Win!

Nii peabki kallutama, väljalõige õpikust!

Nüüdseks olen juba teist õhtut Palmal, vee pealgi käidud. Esimese päeva puhul tervitas meid mõnus reaalsus pauk vastu nägu. 11 kraadi ja vihm, tuul trenni lõpu poole kuni 16m/s Reinu mõõdiku järgi, millel on mingi kuulsus vähem näidata. Ärge saage valesti aru, see tuul viis mu suu nurgad kõrva taha, kuid 11 kraadi oli päris korralik kontrast pärast ligi kahe kuust laagrit Floridas ja Mehhikos. Sellele vaatamata, merel oli meil algusest peale korralik tugev punt, millega erililist aega niisama "soojaks tiksuda" ei jäetud. Kohe sealt edasi, kuhu Floridas jäin. Oli üllatavalt mõnus, tundsin end hästi ja peale ühe korra üle kuudi käimise läks kõik õlitatult.

Mayday-d saata polnud vaja, vöörivisiir jäi ka külge.

Homme on ehk ilusam ilm, saab juba ratast ka vurama hakata, jõusaali tina tahab samuti loopimist, eks vaikselt tõmbame sae käima jälle.

Sulavat lund kodustele!

Karla