No nüüd sai küll lünk sisse, aga ausalt ka(ma tean, et see on juba nii Cliché), see kord pole pooltki nii palju minu süü kui tavaliselt.
Pärast Põhja-Ameerika laagri lõppu võtsin kodus paar päeva vabaks ja seejärel hakkasin jõusaalis uuesti rauda loopima, et füüsilist vormi mitte minetada. Veidi tegin muidki tegevusi, kuid suuremas plaanis üritasin enda kehal pikast laagrist veidi lõõtsutada lasta ja eriliselt piitsa ei andnud.
Mida rohkem ma seal kodus olin, siis pere ja sõpradega veedetud aeg kõrvale jäetuna, nägin järjest vähem põhjusi seal viibimiseks. Endiselt külm ja kõhe, purjetamisest pole juttugi. Seetõttu ega ma kauaks ei jäänudki. Seadsin suuna lõuna poole, kuid esmalt peatusin sootuks huvitavas kohas - Alpides!
Selleks oli mitu põhjust, üks tähtsam kui teine. Esmalt jäid Alpid mulle autoga Mallorcale tulles täpselt tee peale. Siia on aga ütlemata pikk maa ja idee, et kogu maad ei pea korraga sõitma pani mul kõrvade vahel selle asjanduse, mida kutsutakse ajuks, liikuma. Teiseks polnud ma mitu aastat slallisuuski alla saanud, milline patt! Kolmandaks, ja ilmselt kõige tähtsamaks lõin ma ühe hoobiga maha umbes 20 kärbest. See osutus võimalikuks, sest minu perekonda oli sinna kogunenud täpselt nii suur hulk. Nii vähe kui ma nendega koos saan olla, siis ei saanud kuidagi ära öelda nädalast kõigi nende keskel hingates veel mulle 15 päeva pärast suurepärase hapniku tarbimise toovat alpiõhku. Win!
Sealt edasi kulgesin vaikselt Palma poole edasi. Külastasin tee peale Reinu kooli noorte training campi Palomoses. Tore oli näha, et järgmine põlvkond on purakat täis ja motiveeritud arenema. Kui mina 15 olin, istusin kodus ja tegin füüsilist terve talve. Suurepärane, et nii väikse ajaga on Eesti purjetamine nii suure sammu edasi astunud, et ka noorte seilamist võetakse väga tõsiselt, mis laob korraliku põhja alla, et tulevikus kas siis kõrgemal tasemel, või üldiselt elus hõlpsasti hakkama saada. Veidi oli mul õnne ka, sest minul ja minu turvemehel, isal Toomasel oli parajasti hirmsasti öömaja vaja, mida laagerdajad ka meelsasti pakkusid. Jälle Win!
Nii peabki kallutama, väljalõige õpikust!
Nüüdseks olen juba teist õhtut Palmal, vee pealgi käidud. Esimese päeva puhul tervitas meid mõnus reaalsus pauk vastu nägu. 11 kraadi ja vihm, tuul trenni lõpu poole kuni 16m/s Reinu mõõdiku järgi, millel on mingi kuulsus vähem näidata. Ärge saage valesti aru, see tuul viis mu suu nurgad kõrva taha, kuid 11 kraadi oli päris korralik kontrast pärast ligi kahe kuust laagrit Floridas ja Mehhikos. Sellele vaatamata, merel oli meil algusest peale korralik tugev punt, millega erililist aega niisama "soojaks tiksuda" ei jäetud. Kohe sealt edasi, kuhu Floridas jäin. Oli üllatavalt mõnus, tundsin end hästi ja peale ühe korra üle kuudi käimise läks kõik õlitatult.
Mayday-d saata polnud vaja, vöörivisiir jäi ka külge.
Homme on ehk ilusam ilm, saab juba ratast ka vurama hakata, jõusaali tina tahab samuti loopimist, eks vaikselt tõmbame sae käima jälle.
Sulavat lund kodustele!
Karla
No comments:
Post a Comment