Tagasi Saksas

Hei!

Vahepeal veetsin veidi üle nädala kodus. Selle aja jooksul tegin veidi trenni ja finetuningut, et eelseisvaks MM-iks täielikult valmis olla. Nüüdseks olen aga juba teist päeva tagasi Saksamaal, Boltenhagenis.

Pean tunnistama, et selle ära oldud ajaga on muutunud üpris palju. Ilm näiteks on totaalselt teistsugune kui eelmine raks. Umbes nii kaks korda soojem! Vee temperatuur on kerkinud 12 kraadini, õhk on päeval kusagil 15 ringis. Nii imelik kui see ka pole, aga ütleks selle peale isegi, et mõnus!

Mis teeb asja veel paremaks, on see, et sel korral tulin juba suures plaanis tuttavasse kohta. Kõik asjad on suures plaanis käe-jala järgi ega mingit rocket science-it ei ole vaja korraldada. Lisaks ilmale on korraliku sammu paremuse poole teinud ka meie elamine. Eelmise korra külm ja kõhe camping on vahetunud otse sadamas asuva apartmendiga, kus on soe ning kõik mugavused. Lisaks sellele on suurest toast ja rõdult vaade meie rajale, mis asub ilmselt kusagil 300m kaugusel. Pöörfi!

Hetkel läheb kõik suhteliselt õlitatult. Hommikul tervitas meid täielik peegel, totaalne plekk. See oli suurepärane, sest meil oli tegemist, et veidi paati putitada, kaater vette lasta jne. Tuuletus tähendas aga klubis liikuvate inimeste vähesust ja ruumi kõik asjad kiiresti ning asjalikult ära ajada. Pärast lõunat, õhtu ootuses tuli tuultki veidi juurde ja täpselt sellel hetkel ma end ka vee peale sättisin, mis tähendab, et mu päev õnnestus küll 100%.

Nüüd heidan vaikselt diivanile, vaatan veidi telekat ja lähen ilmselt magama, sest homsest on juba võistluse ametlikud kuupäevad, mis tähendab, et ees ootab registreerimine, mõõtmine ja kõik muu pudi-padi, mis regattidega kaasas käib. Põnev!

Karla

Poltide Sadam

Hei!

See, et siin nüüd mõnda aega jälle vaikus on olnud ei tähenda sugugi, et ma niisama istunud oleks ja kevadist linnulaulu nautinud oleks. (Kas linnud Eestis üldse laulavad juba?) 

Nimelt olin vahepeal jälle mööda ilma laiali. See kord Saksamaal, Boltenhagenis. Viibisin seal nädala, kus tegin läbi väga intensiivse treeninglaagri. Kirjutamispõud tabas seda saiti aga põhjusel, et seal lihtsalt ei olnud internetti ja kõik! 

See viimane laager oli üheks viimaseks lihviks selle aasta MM-ile, mis mai esimesel päeval seal samas peale hakkab. Eesolev võistlus on minu jaoks erilise tähtsusega, sest sellega lõppeb Eesti sisene OM-valik ning selgub, kes siis seda väljasõidetud kohta täidab. 

Aga nüüd läinud nädalast:

Päris suur kontrast oli pärast Austraalias veedetud kahte, Põhja-Ameerikas veedetud 1,5 kuud ja Mallorcal veedetud kolme nädalat jällegi veidi teistsuguses kliimas purjespordiga tegeleda. Alguses oli tõtt öelda kohe täitsa ebameeldiv! Väljas olnud 7-8 kraadi ja sama temperatuuriga vesi esitasid mulle korduvalt väljakutseid. Sellele vaatamata sain end kiiresti käima, sest hea seltskond ja võitluslikud olukorrad panevad külma kiiresti unustama. Treenisin seal enda tavapärase treeningpartneri, soomlase Mehuga ning terve Rootsi ja Saksamaa koondisega. Ma arvan, et mul pole põhjust mainida, aga tegu oli väga tasemel seltskonnaga! Minu 29. koht Palma regatilt jääb selles seltskonnas tagant kolmandaks, parimad mainitud pundist olid Palmal vastavalt esimene, viies jne. Igal juhul sai nädal täiega rabatud ja ka kohalikke olusid veidi kõrva taha pannes, et võib-olla MM-il mõned asjad juba tuttavana tunduksid.

Nüüd andke mulle andeks, aga lähen oma selle aasta 26ndat Eesti pinnal veedetud õhtut nautima!

Karla

Hate It or Love It!

Hei!

Päris müstiline kui kiiresti laser klassis saab olukorrast "Lovin' it!" hoopis "I fxxxing hate it!"

Kõige kummalisem on selle juures, et keskmist varianti ei eksisteeri. Olgu see finišikoht nii nagu ta on, kuid kui ikka purjetades olla kiire ning rajal ka õigeid otsuseid teha, siis on see armastuse tunne enda spordi vastu kiire tulema. See tunne püsib üpris kaua, vähemalt minul. Olen enda vastu suhteliselt tolerantne ning ei jäta endale just eriti tihti võimalust purjetamist täiega mitte nautida.

Täna oli üks nendest päevadest! Puhus mõnus 9 m/s tuul käsitlematult suure ja pika lainega ja kõik oli kordades mõnusam kui kuumast saunast jääauku hüppamine (mine ja mõtle välja, miks Mallorca saarel oli see esimene mõnus asi, mis mul mõttesse tuli?!), kallite inimeste seltsis aja veetmine või mis iganes tegevus, mis teis mõnu esile toob. Ka sõidus, olgugi, et keskmine pulss oli kusagil 185 ümber, tundsin asjast täit mõnu. Esimese sõidus jõudsin ülemisse märki 7ndana, mis oli selge märk minu edasiminekust ja võib-olla, et uuele tasemele jõudnud kiirusest. See kõik oli aga kiire kaduma kui laine harja peal täiel kiirusel halssi visates, mil puri tuulest tühi on jäi poomi küljest soodi ots ümber mu kaela. Minu manööver lõppes ümber mineku ja lootusetult paljude kaotatud kohtadega, mida ülejäänud sõidu piinlikult tagasi üritasin võita. Minu pingutused vilja ei kandnud, sest tegu on siiski laser-klassi Gold fleedi sõitudega. Kõik on kiired ja paganama targad takka tippu. Finišis 32 koht vms.

Minu Lovin' It tunne oli automaatselt sattunud kahtlaselt äkki sellesse teise äärmusesse, kus õnneks pikalt aega ei veetnud. Sain oma esimese sõidu apsudest üle ja oli valmis järgmiseks - vähemalt psühholoogiliselt! Pärast teise sõidu starti sai mulle järjest enam selgeks, et eelmise sõidu 32. koha vormistamisse olin jätnud totralt palju energiat. Esimese ringi lõpetasin küll veel 16ndana, kuid sealt edasi läks kõik allamäge (seda muide sõna otseses mõttes, sest lained olid täna tõesti suured). Andsin terve portsu kätte võideldud kohti ära ja üle joone sõitsin 27ndana. Nii kiiresti oli saanud suurepäraste purjetamistingimuste nautimisest pettumus, et olin ilusate tingimustega sõidutel lasnud end nõnda alla neelata.

Pole viga, lõpetasin regati siiski 29nda kohaga, mis on tegelikkuses täitsa okei. Eriti kui silmas pidada, et see võistlus oli pigem kontrolliks, suurepärase kvaliteediga treeninguks ja ettevalmistuseks sel aastal tähtsamateks aset leidvateks üritusteks. Tunnen, et sõitsin keskpärase vormi pealt üldplaanis täitsa targalt ja vead, mis sisse tulid, on kõrvaldatavad.

I'm Out!

Carlito

Gold Fleet...

...at its best!

Täna oli juba tunda, et tegu polnud enam eelsõitudega vaid kätte olid jõudnud finaalid. Elu oli poole keerulisem ja väiksed vead maksid suurelt kätte. Seda nii minu kasuks kui kahjuks.

Esimeses sõidus sain stardist halvasti minema, kuid suutsin pundil kannul püsida. Üleval olin küll kusagil 30, kuid nägin palju võimalusi rahulikult end ette poole töötada ja pea veatu ülejäänud sõidu järel jõudsin finišisse 14ndana viimases taganttuules veel Slingsbystki möödudes. Tundub, et kiirust on, vorm lihtsalt pole veel selline, et kõik asjad omal kohal oleks ja iga asi suurepäraselt välja tuleks.

just Slingsbyst mööda saanud

Sellest edasi teise sõidu juurde, kus ei klappinud suurt mitte midagi. Olenemata suhteliselt heast planeerimisest minu välja mõeldud skeem ei tahtnud sugugi töötada. Jäin rajal valele poole ega saanudki sealt inimeste seas ära. Sel korral oli vahe esimestega suureks veninud ja väikseidki lükkeid teha oli suhteliselt keeruline. Sõidu jooksul "pinball"-iti mind veel mitu korda rajal ka (jäin erinevate puntide vahele karpi vabat tuult leidmata), mistõttu iga väikenegi võimalus kustus suhteliselt varakult ja kõigest vaba tuule leidmine nõudis nii palju energiat, et ringi vaatamiseks väga enam aega ei jäänud ja sellest tulenevalt ka tõusuvariante ei näinud. Tasuks ebameeldiv 35. koht selles sõidus.

Üks päev finaalsõite on veel ees ning neile lähen vastu 25ndalt positsioonilt. Üritan homme suurte rehade otsa mitte astuda ja piirduda väikestega, mille varred minu näoni ei ulatu ja võimaldavad pea selgena hoida, et väljakut korralikult näha ja õigeid otsuseid hõlpsamini vastu võtta.

Tuttu!

Karla

Stabiilsem

Hei!

Algatuseks, mis mõttes näitab Delfis, et Tallinnas on -6 kraadi? Ma kavatsesin koju tulles vee peale minna!?

Nüüd aga asja juurde:

Nii nagu pealkiri reedab, oli täna mul tunduvalt stabiilsem päev. Lõpetasin endiselt vaiksetes tuultes peetud sõidud vastavalt 9nda ja 7nda kohaga, mis nii keerulistes oludes nagu siin valitsevad, on väga head.

Minu rohkem ühte auku sõidud olid tingitud kahest asjast: esimene neist oli suurepärane enese positsioneerimine allatuultes ja teine vähene tormakus. Inimene õnneks õpib ja mina suutsin kahe esimese päevaga (eriti esimese päeva esimese sõiduga, haha) enesele kindlaks teha, et suurte riskidega siin kaugele ei jõua. Minu vedamise juures vähemalt küll mitte. Osad siin on selgelt vastupidist tõestanud, kuid see riskide taktika pole sel regatil kuigi jätkusuutlik. Mis ma hakkan peale ühe top 3 sõiduga kui ülejäänud tiksun viimase kolmandiku peal? Seega, hoidsin suhteliselt madalat profiili ja püüdsin väga suuri lollusi mitte teha ning üles märki jõuda esimese pundi lähedal, olgu see koht siis täpselt niisugune nagu ta on.

Plaan töötas. Esimeses sõidus olin vist üleval mingi 12, kust suutsin finišisse kolm kohta parema poosega jõuda. Teises sõidus olin märgis vastavalt kusagil 23, kuid seltskond polnud jõudnud veel sugugi laiali vajuda, esimesed polnud veel rivi pikaks tõmmanud ja kõik teed olid mulle valla. Tegin sealt edasi suhteliselt veatu sõidu ja jõudsin finišisse 7ndana, palju puudu polnud, et 4 või 5 olla, kuid see selleks.

Igal juhul olen ma oma päevaga ütlemata rahul ja taga aetud stabiilsus on mind hetke seisuga tõstnud päris kõrgele 17ndale kohale, mida homme algavates kuldfliidi sõitudes kinni hoida saab olema raske. Tänage jumalat või keda tahes, aga õnneks mulle väljakutsed meeldivad, mistõttu ootan juba homset päeva, et uuesti juba merel enda pea tööle panna. Fun!

Jõudu sinna jätkuvasse talve!

Karla

Ups and Downs

Ehk tuleb kord aeg, kus Goodison jälitab hoopis mind?

Hei!

Tänane päev algas jällegi kaldal ootamisega, kuid sel korral mitte tuuletuse pärast. Kuna eile startisime esimesena ja tüdrukud (Laser Radial) teisena, siis täna oli järjestus vastupidine. Et me külmas Euroopa kevades liigselt merel kükitama ei peaks (tegelikult külm ei ole, aga austan kohtunike otsust sellegipoolest), siis erinevalt naistest lasti meil oodata kaldal. Kusagil ühe paiku saime lõpuks starditud.

Tuul oli iseenesest ütlemata sarnane eilsele. Veidi teise kandi pealt, kuid endiselt vaikne ja paganama keeruline. Auklik, keerutav ja kõik muud vigurid, mis välja mõelda oskad. Sain järjekordse alla poole igasugu arvestust stardi, kuid leidsin kiiresti vabama tuule ja "line"-i, mida mööda purjetada enam vähem sinna, kuhu soovisin. Jäin krüssu lõpul liiga pikaks ajaks keskele ega valinud kindlat poolt ja ääred neelasid mu alla. Olin üleval kusagil 16-20. Sealt edasi suutsin otsused veidi kindlamalt läbi mõelda ja üldisemalt mõtestatumat sõitu teha, mis tõstis mu finišiliini ajaks 6ndale kohale, mis on meeldiv.

Teises tänases sõidus sain esmakordselt sel regatil stardist tip top minema. Selles oli aga üks probleem, sest olin vähe liiga konservatiivse koha peal ja tuule pöörates olin põhimõtteliselt saanud ja pidin ülejäänu sõidust tagaajaja rolli mängima. Kuidagi ei leidnud nii head minekut kui eelmises sõidus, ei suutnud kusagilt avaustest läbi pugeda ja kõik minu katsed ette poole rügada lõpetati teiste konkurentide poolt väga valel ajal valesse kohta pautidega, mis viisid minu variandid suhteliselt nullilähedaseks. Selles sõidus lõpetasingi 16nda kohaga.

Pole viga, olud on keerulised ja enamik on kõvasti ebastabiilsemad kui iga teine regatt. See tähendab, et hetkeseisuga olen kohtadega 33, 7, 6, 16 kokkuvõttes samuti 33ndal kohal. Kokku on meid 138. Edasi üritan paremini, kuidas välja kukkus, kuulete juba samal ajal homme!

Karla

Vot sulle algust!

Mina ja Mehu märki tulemas, vastavalt 7-s ja 6-s.

Hei!

Tänane päev oli siia maani selle nädala parim päev. Siia peaks kohe igaks juhuks ära mainima, et tegemist on esmaspäevaga! Hommikul algas nii nagu arvata võis - tuult ei olnud ja ootasime tunde kaldal. Seejärel saime lõpuks purjetama ja teise sõidu lõppfaasiks (nagu ka pildilt näha) oli juba täiesti tuule moodi see kogu värk.

Esimene sõit suutsin korrata sellist saavutust, mida mõned korrad oma karjääri jooksul ikka varem ka olen suutnud. Nimelt jõudsin esimest korda üles märki viimasena. Ja, et sellest veel vähe oleks, siis eelviimasest umbes 25-30m (ilma liialduseta, muidu ütleksin kilomeeter) maas. Ühesõnaga, purjetamise terminoloogia järgi litriga viimane! See õnnestus mul vaid ühe fakti tõttu. Startisin paremalt plaaniga minna paremale. Minu õigustuseks merebriisiga võidab enamikes maailma kohtades just mainitud poolelt, kuid Palma pole ilmselgelt üheks neist paikadest. Tuul pööras vasakule, andis ka seal pool viibijatele veidikenegi pagisid ja minu plaan oli kukkunud läbi sama rängalt kui Jamie Oliveri eksperiment, kus näitas lastele, kuidas Chicken Nuggetseid tehakse ning mis seal sees on. Lapsed sõid ikka ja olid kogu toimuvaga väga rahul, sest maitseb ju hästi! Nagu mul kombeks öelda, siis rabelesin, mis ma rabelesin, kuid 33ndast kohast ette poole ei punnitanud.

Teine sõit olin veidi targem. Olgugi, et mu start järjekordselt ebaõnnestus, siis vähemalt ei lasnud ma enda ja pundi vahele nii suurt auku tekkida. See tähendas, et igasugused hävingud olid esimese sõidu mastaapidest kordades väiksemad. Otsisin auke ja mõningad isegi leidsin. Üles märki jõudsin 23ndana, kuid see kord olin erinevalt eelmisest sõidust pundis. Teadsin, et kui seda lõngakera rahulikult otsast harutama hakkan, siis võib lõpuks tulemus päris pole viga olla. Esimese allatuulega suutsin juba 13ndaks tõusta ja teise krüssuga 7ndaks. Kaugemale enam ei jõudnud, sest finiš tuli kiiresti vastu, kuid see sõit on igal juhul "keeper", eriti veel kui vaadata, kust alustasin.

Kokku olen vist hetkeseisuga 58, kuid ega see number mulle midagi rohkemat ei ütle kui teile. Esiteks on võistlus väga, väga noor ja teiseks kui meenutada seda pilti, mida minu silmad esimese sõidu ülemises märgis nägid, siis pigem muigaks kui nutaks. Nüüd aga olulisemate teemade juurde: Nimelt, soomlastel on siinne MK-etapp viimane osa OM-valikust ning minu sõber/treeningpartner Mehu näitas end täna küll parimast küljest, kust mina teda näinud olen. Esimese sõidu suutis ta ületada teisena, teises sõidus napilt minu ees 6ndana, mis paneb ta hetkeseisuga kokkuvõttes väga väga vingele teisele kohale! Olen ta üle uhke ja väga rõõmus, et tal nii hästi läheb. Homme on kolmekordne huvi võistlema minna: tavapärane võistlustahe pluss soov näha, kas suudan ühe korraliku päevaga ka maha saada ja sinna kõigele veel otsa soov näha Mehut sõitmas vähemalt sama hästi kui täna!

Minu pöidlad on pihus Mehu!

Karla

Läks minna!

Hei!

Viimasest kirjutamisest on jälle veidi möödas ja tunnen, et on õige hetk kerge sissekanne teha.

Aeg on siin üldplaanis läinud kiiresti, kuid viimased paar päeva on mu päevaplaan rahulikumalt kulgenud. Selle põhjust võib otsida vaid homme algavatest sõitudest. Olgugi, et tegu on vaid ühe regatiga, ühe piisaga kogu veeklaasis ning tean, et hooaeg on veel varajane, kuid MK-etapp on siiski MK-etapp ja loomulikult tahan ma näidata parimat võimalikku minekut.

Seetõttu muutsime tavapärase 6 päeva andmist, 1 päev vaba või isegi 9 päeva andmist, 1 päev puhkamiseks ülesehitust enne regatti suhteliselt palju. Viimasel nädalal tegin kolm päeva trenni, seejärel võtsin ühe päeva vabaks, pärast mida tegin veel ühe kontrolltreeningu laupäeval ja tänase peäva jällegi istusin suhteliselt niisama.

Kõik see vaba aeg on minu jaoks suhteliselt uudne. Ei oskagi kohe midagi erilist sellega peale hakata, kuid õnneks on mul siin kaasas isa, kes utsitab mind ikka takka, et veidi ringi ka vaadata ja õigesti teeb. Olen näinud palju ilusaid kohti, mida üksinda ilmselt kunagi avastama poleks läinud. Samuti olen veidi rohkem rattatreeningute käigus ringi sõitnud ja näinud enam kui tavaliselt. Neljapäeval käisime Mehuga (Soome sõber) näiteks kohalikku mäge vallutamas. Mitte, et see midagi erilist oleks olnud, kuid ma pole oma maantee rattaga just väga paljusid tippe vallutanud ja minu jaoks oli tegu rohkem meeldiva vahelduse kui millegi muuga. Mägi ise oli napid 530m merepinnast, mida ronisime kusagil 8km keerutavaid teid pidi keskmise kaldega 6-7%, mõnus!

Ühel vabadest päevadest käisime Reinu ja Toomasega linnas nimega Port Soller, mis oli imekaunis lahesopikeses laiutav linn, kus oli ilus helesinine vesi ja avamere poole kõrged uhked kaljud. Ka sinna viiv tee kulges üle 600m kõrguste mägede, mida järgmine aasta kindlasti rattaga sõtkuda tahan minna. Head väljakutsed ja maalilised vaated käsikäes on ääretult hea kombo, umbes nagu hamburger ja coca-cola või suvine Pirita tee ja bikinides rulluisutajad.

Port Solleri vaade

Nüüd on aeg (lõpuks) nii kaugel, et homme algavad sõidud ja saab korraliku seltskonna vastu võistelda. Nagu laserklassis kombeks, on kohal kogu maailma paremik, nõrgemad peavad veel harjutama, sest võistlejatelimiit 150 on täis nagu naksti. Nagu enne juba mainisin, siis võtan seda vaid ühe regatina pikas jadas, eelkõige ettevalmistusena MM-iks. Tean, et tugevamates tuultes olen suured sammud edasi astunud, aeg on siinsetes vaiksemates Euroopa kevadbriisides üritada õppida nii palju uut kui võimalik, haarata kõik endasse nagu vana švamm andes endast samal ajal maksimum. Ootan suurima huviga, pöidlad pihku!

Karla