Viimasest kirjutamisest on jälle veidi möödas ja tunnen, et on õige hetk kerge sissekanne teha.
Aeg on siin üldplaanis läinud kiiresti, kuid viimased paar päeva on mu päevaplaan rahulikumalt kulgenud. Selle põhjust võib otsida vaid homme algavatest sõitudest. Olgugi, et tegu on vaid ühe regatiga, ühe piisaga kogu veeklaasis ning tean, et hooaeg on veel varajane, kuid MK-etapp on siiski MK-etapp ja loomulikult tahan ma näidata parimat võimalikku minekut.
Seetõttu muutsime tavapärase 6 päeva andmist, 1 päev vaba või isegi 9 päeva andmist, 1 päev puhkamiseks ülesehitust enne regatti suhteliselt palju. Viimasel nädalal tegin kolm päeva trenni, seejärel võtsin ühe päeva vabaks, pärast mida tegin veel ühe kontrolltreeningu laupäeval ja tänase peäva jällegi istusin suhteliselt niisama.
Kõik see vaba aeg on minu jaoks suhteliselt uudne. Ei oskagi kohe midagi erilist sellega peale hakata, kuid õnneks on mul siin kaasas isa, kes utsitab mind ikka takka, et veidi ringi ka vaadata ja õigesti teeb. Olen näinud palju ilusaid kohti, mida üksinda ilmselt kunagi avastama poleks läinud. Samuti olen veidi rohkem rattatreeningute käigus ringi sõitnud ja näinud enam kui tavaliselt. Neljapäeval käisime Mehuga (Soome sõber) näiteks kohalikku mäge vallutamas. Mitte, et see midagi erilist oleks olnud, kuid ma pole oma maantee rattaga just väga paljusid tippe vallutanud ja minu jaoks oli tegu rohkem meeldiva vahelduse kui millegi muuga. Mägi ise oli napid 530m merepinnast, mida ronisime kusagil 8km keerutavaid teid pidi keskmise kaldega 6-7%, mõnus!
Ühel vabadest päevadest käisime Reinu ja Toomasega linnas nimega Port Soller, mis oli imekaunis lahesopikeses laiutav linn, kus oli ilus helesinine vesi ja avamere poole kõrged uhked kaljud. Ka sinna viiv tee kulges üle 600m kõrguste mägede, mida järgmine aasta kindlasti rattaga sõtkuda tahan minna. Head väljakutsed ja maalilised vaated käsikäes on ääretult hea kombo, umbes nagu hamburger ja coca-cola või suvine Pirita tee ja bikinides rulluisutajad.
Port Solleri vaade
Nüüd on aeg (lõpuks) nii kaugel, et homme algavad sõidud ja saab korraliku seltskonna vastu võistelda. Nagu laserklassis kombeks, on kohal kogu maailma paremik, nõrgemad peavad veel harjutama, sest võistlejatelimiit 150 on täis nagu naksti. Nagu enne juba mainisin, siis võtan seda vaid ühe regatina pikas jadas, eelkõige ettevalmistusena MM-iks. Tean, et tugevamates tuultes olen suured sammud edasi astunud, aeg on siinsetes vaiksemates Euroopa kevadbriisides üritada õppida nii palju uut kui võimalik, haarata kõik endasse nagu vana švamm andes endast samal ajal maksimum. Ootan suurima huviga, pöidlad pihku!
Karla
No comments:
Post a Comment