Life On The Road

Hei!

Kõikvõimalike erinevate vahepeatustega olen lõpuks siin, kus sel aastal see kõige kõigem, olümpiaregatt, toimuma saab! St, et eile, kusagil tööpäeva lõpuks jõudsin Weymouthisse, Inglismaale.

Brüsselit nautimas...

Sõit Hollandist siia kulges veidi ebatavalisemalt kui minu puhul ette võiks arvata. Nimelt sõitsin Delta Lloyd regatilt, kohe pärast medal race-i Belgiasse, Brüsselisse, kus külastasin oma kallist sõpra Annit ja nägin tervelt kusagil 14ks tunniks isegi Stinat. Seal oli ütlemata mõnus ja minu endiselt tervenevale organismile ka ilmselt väga kasulik, sest enamus kordi kui me pilgu kraadiklaasile pöörasime, näitas viimane 28 või üles poole, seda vilus! Minu higistamise juures oleks ma ilmselt võinud pritsumeestele appi minna maju kustutama, kuid arvatavasti on see ainult hea, sai saasta kehast aina enam välja!

Pühapäeva õhtu hilistel tundidel võtsin suuna Calais'i poole, et esmaspäeva varahommikul, 00.30 laevaga Inglismaale sõita. Jõudnud kuninganna riiki, otsisin kusagil öö avarustes endale rahuliku parkla, kus auto tagaistmel silm kinni panna. Teadsin, et pean alles esmaspäeval kell 13.30 treener Reinu Londoni lennujaamast peale võtma. Mõtlesin hirmuga, et mida ma küll hommikul teen, sest autos und pikaks ajaks ei jagu! Võta aga näpust, silmad tegin juba Inglismaa aja järgi lahti alles pool 11! Pidin ikka väsinud olema! Pole lugu, kõik sujus veel paremini kui suurepäraselt ja juba olimegi põhimõtteliselt kodus, Weymouthis. Elamine on ka vana ja tuttav, st. et kõik on nii nagu peab.

Lisaks paljudele tundidele autos sain ma viimaste Hollandist tuldud päevadega teha kahte väga olulist asja: puhkamine ja reflekteerimine. Esimesega läks veel nii hästi, et nägin endale kalleid inimesi, mis on alati teretulnud. Teine on aga augustikuistele sündmustele mõeldes veidi tähtsam. Nüüd, kus Hollandi MK-st, mis lõppes minu jaoks suurepäraselt, on möödas mõned päevad, olen ilmselt targem kui kunagi varem. Tegu oli regatiga nagu rusikas silmaauku olümpiaettevalmistuses. Palju starte, head konkurendid, sama formaat, mis mängudel, kuid samas rahulik, pingevaba ja õhurikas. Lõpuks polnud mul kõikvõimalikku valikute koormat, et kõigile midagi tõestada on vaja. Sain keskenduda vaid sõidule ja vaadake kui hästi välja tuli!

Igal juhul tegi Holland minuga täpselt seda, mida olin eelnevalt lootnud. Pani luubi alla kohad, millele enam tähelepanu pean pöörama ja tõi ka välja punktid, mis juba suhteliselt valmis on. Nii lühikese ajaga nagu praeguse seisuga mängudeni jäänud on enam jalgratast ei leiuta, küll aga võib veel palju asju teravamaks lihvida. Möödunud nädal tõi need lihvimist vajavad nurgad eriti esile, mille üle mul on suurim hea meel.

Nüüd ongi aeg sukelduda tagasi rutiini: putitada paati, käia Weymouthis olümpiavett sõitmas, teha füüsilist ja esmaspäevast juba järjekordsel, sel korral siin toimuval MK-etapil stardis olla.

Hoian teid asjadega kursis,
Karla

Viies!

Tänane Medal Race

Hei!

See nädal siin Hollandis läks nii kiiresti, et ei jõudnud blogisse ühtegi postitust regati jooksul panna. Loodan, et annate andeks ja, et teil oli piisavalt aru peas mu Facebooki Athlete Page-i vaadata, sest seal tegin siiski kiired kokkuvõtted igal õhtul.

Pean tunnistama, et sõitsin äsja terveks saanuna/saavana tegelikkuses paganama hästi! Olin terav ja seda näitavad ka tulemused. Kaks korda suutsin olla kolmas, korra teine ja ühel korral ka võita. Teisalt näitab tulemuste üldpilt siiski selget ebastabiilsust, mille selle sama haiguse nahka panen. Tundus nagu iga päev oleks üks sõit õnnestunud ja teine mitte. 

Kõigele heale ja halvale vaatamata pääsesin eile 5ndana (eilne info oli 4ndana, kuid üks härra sai heastuse, mis langetas mind täna hommikuks 5ndaks) Medal Race-i. See oli minu esimene MK-etapp, kus top 10-sse pääsesin, seega oli juba eile õhtuks teada, et võistlus on õnnestunud. Sellele vaatamata soovisin oma üliheast positsioonist kinni hoida ning ka medali sõidus hästi purjetada. 

Tänasesse sõitu minnes teadsin, et tõusta saan vaid 4ndaks, langeda võin aga halvemal juhul 7ndaks. Punktivahed olid meie nelja (4-7) vahel nii minimaalsed, et see, kes ees, see mees. USA sõitja, minu sõber Charlie sai nii hea stardi, et teda ma kinni hoida ei suutnud, ülejäänud konkurentide suhtes sõitsin konservatiivselt erilise ründamiseta, üritasin lihtsalt oma sõiduga kiire olla ning neist ees püsida. Õnnestus! Olin finišis 5, mis tähendas ka kokkuvõttes viiendat kohta. Ülihea! 

Nüüd on asjad juba pakitud ja ees ootab olümpiavesi, Weymouth. Seda küll väikse vahepeatusega, sest täna õhtul sõidan Brüsselisse, kus veedan õhtu ja homse päeva seal elava kalli sõbranna Anni, ja ka nädalavahetuseks sinna lennanud mu tulevase abikaasa, Stinaga. Ei jõua ära oodata! 

Järgmised uudised hiljemalt Weymouthist, esmaspäeval..

Värkse MK-etapi viies,

Karla

HHHHH-Holland

Suvaline pilt tänasest. (Olen vist sel hetkel teine?!)

Hei!

Pidasin vajalikuks neid H-sid sinna algusesse täpselt nii palju panna, sest umbes nii ilus see kohalik keel on.

Ühe sõnaga (endiselt ei saa aru, miks sellele fraasile eestlasel tavaliselt pikk seletus järgneb), nagu te aru saate, olen nüüdseks omadega jõudnud Hollandisse. Siin toimub järjekordne MK-etapp, mille esimene päev praeguseks juba seljataga on.

Kodus veedetud nädal läks väga kiirelt. Veetsin perega aega, kohtusin pressiga, kuid mis kõige tähtsam, suutsin haigeks jääda ja pärast viit päeva enam-vähem terveks saada. Praegu on seis selline, et mäda enam kurgus pole, enesetunne enam haiglane samuti ei ole, kuid tunne on endiselt väga nõrk ja muud ma öelda ei oska kui, et elu ikka viskab vahel kaikaid kodarasse.

MM-il olin selgelt valmis kallutamisfestivaliks, et näidata kui kiire olen. Tänastes Hollandi keskmise tuule oludes haiguse pealt tulnuna aga sellist powerit mul välja panna polnud. Sellele vaatamata suutsin tarkusega paljudes kohtades kiiruse puudujäägi neutraliseerida ja finišiliini ületasin kohtadega 7, 12 ja 3, millega kokku platseerun hetkel 6ndaks.

Eriti andis füüsilise valmisoleku puudumine tunda teises sõidus, kus esimene krüss oli vabal soonel lihtsalt märki vaja kallutada. Minus aga puudus see jõud, mis tähendas, et vajusin oma liini pealt ära ja jäin kahe pundi vahele lõksu. Üles märki jõudsin kusagil pärast 20 vist, kuid tarkusega suutsin end õnneks 12ndaks rabeleda. Teistes tänastes sõitudes sain head stardid, mis võimaldasid mul jõuvarusid enam-vähemgi jaotada ning finišini korralikult vastu pidada.

Tundub, et keha on veel endiselt mürke ja saasta täis, sest kaldale tulles läksid jalad keskmise tuule kallutamise järel meeletult krampi ja kõndimine oli esimese pooltunni jooksul raskendatud. Venitasin, mudisin, venitasin veel ja nüüd juba liigun ja usutavasti saan homme ka korralikult purjetada. See regatt tundub huvitavale miljööle ja tuuleoludele lisaks olevat korralik võitlus iseendaga. Ei tea kumb peale jääb, kas mina või mina?

Siinne korraldus on ausalt öeldes ära märkimist väärt. Võistlejatele on telgid, kus on internet (tänasest), lauajalgpalli lauad, et aega veeta ja muud sellist, millega vabal ajal, kui mõni päev kiiremini kui kuue tunniga merel hakkama peaks saama. Kõige huvitavam on see, et neil tundub olema siin paberi kokkuhoiu poliitika. Ei Notice Of Race-i, Sailing Instructionid, tulemusi, proteste ega midagi selle laadset seina pealt paberkandjal ei leia. Kõik on interneti põhine, ainukeseks probleemiks see, et nagu enne sulgudesse paigutasin, internet on saadaval tänasest. Eile oli täitsa vaevarikas, et SI veebi sügavustest endale arvutisse saada.

Homme tervemalt, jõulisemalt ja targemalt, I hope...
Karla

Worlds Recap

Hei!

MM-i lõpust on nüüd möödas kaks täispikka päeva ja arvan, et oleks õige aeg üks sissekanne siia teha. Usun, et mulle on nüüdseks lõplikult kohale jõudnud, et ma tõsimeeli lähengi olümpiamängudele ja elu hakkab tagasi normaalseks muutuma ilma, et ma ise, iga kord kui sellele mõtlen, kilkaks nagu väike tüdruk.

Lubasin, et kirjutan MM-ist kui koju jõuan vähe laiema haardega ja seda ka nüüd teen:
Teadsin algusest peale, et eduka tulemuse saab tagada vaid väga täpne ettevalmistus (build-up) ja kõige MM-ile eelneva väga täpselt paika panemine ja läbi mõtlemine enne kui ühtegi liigutust selle suunas teen. Siia võiks käia küsimus miks? Põhjus on selles, et läbi minu senise karjääri on olnud mai kuu, eriti algus kogu suvise hooaja vundamendiks ja nurgakiviks. Talvel Miamis ja mujal tehtud treeningud, kevadised Mk-etapid ja kõik muu on selleks ajaks möödas ja enne suviseid võistlusturneesid on see ajaks, kus lükata peale viimane lakk, et siis suvel kõik ilusti säraks. Mida see tähendab? Tavapäraselt väljendub see ääretult nüri võistlusvormi ja täieliku teravusepuudusena. Iseenesest mõistetavalt sel aastal seda endale lubada ei saanud ning midagi tuli ümber mängida.

Kõik algas juba eelmisel aastal, sest tavapärane must töö, mida igal aastal jaanuaris-veebruaris Miamis teinud olen sai sel korral tehtud juba oktoobris Austraalias. Võib-olla, et sellest tulenevalt ka 2011 MM-i üpris kesine tulemus (42). Edasi kulges asi näiliselt samas taktis, sest veetsin endiselt pikendatud perioodi Põhja-Ameerikas treenides ning võisteldes, pärast mida tegin veel pikema poolse laagri Palmal enne seal toimunud Mk-etappi.

Tegelikkuses oli asi aga hoopis teisiti. Nimelt eelnevalt on Miami olnud selge nühkimislaager, kus eelkõige iseenda seltsis kindlaid asju arendan. Nüüd oli ülesehitus suisa teine. Treenisin terve aja väga terava pundiga, mis ei lubanud minu tegevusel kordagi monotoonseks ega nüriks muutuda. Säilitasin teravuse ja seda ka Palmal. Sealt edasi õppisin veel nädala keset külma aprilli Boltenhagenis ülitugeva pundiga treenides kohalikke olusid, mis olid kohvriga MM-i ajaks juba läbi mõeldult mälusoppides. Seega, ettevalmistus ja valmisolek olid näiliselt ideaalsed, nüüd tuli vaid sõita.

Mida lähemale jõudsid sõidud, seda selgemaks sai aga fakt, et oskusi, mida eelmise aastaga võrreldes vahest kõige enam edasi arendanud olen, ma Boltenhagenis kasutusele võtta ei saa. Võttes arvesse Weymouthi tugevaid tuuli ning seda, et põhirõhk on algusest peale olnud suunatud OM-ile, siis enim tähelepanu olen terve viimase 6 kuu jooksul pööranud oma tugeva tuule kiiruse arendamisele. Saksamaal tuli meil rindu pista aga ootamatult vaiksete tuultega. Selles kohati ääretult vaikses tuules, mis esimesest kuni viimase, seitsmenda päevani lootusetult keeruline, keerutav ja kõigile peavalu valmistav oli, pidin lootma vaid sellele, et mu endale antud purjetamisstiili nimetus "all-rounder" vastab tõele. Tuues paralleele eelmiste Eesti laser klassi olümpiameestega, siis Peter Šaraskin oli selgelt vaikse tuule mees, Deniss Karpak aga selgelt tugeva tuule eelistaja. Viimast kutsuti seltskonnas "The Giant".

Mu lootused vastasid ootustele, sest pärast nii forsseeritud poolaastat ma iseend alt ei vedanud. Sain eelsõidu neljal päeval tuuleoludega suurepäraselt hakkama ning kvalifitseerusin ainsa eestlasena (olgugi, et tegu mu kahe konkurendi forte, vaikse tuulega) kuldlaevastikku. See tähendas, et olümpiamängudele minek oli ukse ees ja minu 14 aastat kestnud töö vilja kandnud.

Edasi oli mu eesmärk end 20-sekka sõita. Esimene finaalide päev näitasin uimaste startide kiuste siiski head sõitu ja vähemalt ühes neist sain ka hea tulemuse, 18. Teises pidin teise pumpamise tõttu rajalt maha astuma. Järgnev finaalide päev oli aga selle võistluse ainuke päev, mis ebaõnnestus. Ilmselge pingelanguse tulemusena ei teinud ma rajaanalüüsi nii põhjalikku kui tavapäraselt, mistõttu üritasin järjekindlalt valet poolt, kuid tulemusteta. Vastutasuks 38 ja 40 kohad ning kokkuvõttes kukkumine 39ndaks, minu eesmärgist, 20ndast positsioonist, reaalsuse piiridesse jäädes välja poole. Viimaseks, seitsmendaks päevaks oli tuul meid õnnistanud vähe parema ilmaga, mis tähendas, et esmakordselt sain vähemalt mingil määral mängu panna oma lihvitud oskusi. Olin kiire, kohati väga kiire ja võitlesin kui mees mehega regati võitnud Tom Slingsbyga. Hoidsin ta enda tahavaatepeeglis kuni viimase allatuuleni, kus žürii otsustas minu tegevuse terve taganttuule jooksul luubi alla võtta. Kolmandat pumpamist kartes võtsin tempo maha ja "tiksusin" kuuendana finišisse. Teises viimase päeva sõidus oli selgelt näha, et rahvas hakkab väsima. Inimesed tegid valesid otsuseid, mida nad tavaliselt teinud poleks. See avas mul lootusetult kehva stardi järel paar võimalust, millest ka kinni hakkasin. Suutsin end kuldfliidis tagant tulijana 16ndaks sõita, mis tähendas koos kvalifikatsioonipäevadega (mis on konkurentsilt näiliselt 3x nõrgemad kui 3 gruppi oli) mu paremuselt teist päeva!

Sellega tõusin tagasi 27ndaks. Umbkaudu kohale, kus terve regati vältel olin. Minu lõpuspurt 20-sekka oli saanud lõpu juba eelneval päeval ja nüüd tekitas see tõus kohale, kus eelnevalt püsinud olin, selget rõõmu. Sain korraliku energialaengu, mida vajasin öiseks autosõiduks Hollandisse ja ka pikemas perspektiivis, vaadates ülejäänud hooajale. Sain teada, et mu tehtud töö on vilja kandnud! Teised eestlased näitasid tol päeval ütlemata kesist minekut, mis tõestab mulle kui suur see vahe olnuks tingimustes, kus minu "all-rounder" skilliga midagi peale olnuks hakata.

Mis nüüd edasi? Olenemata liblikatest kõhus mõtlesin juba enne MM-i kaugemale. Minu plaanid ei lõppenud seal, sest olin endas üpris kindel. Ees ootab Hollandi MK-etapp, kus saan loodetavasti juurde 11 väga vajalikku võistlusstarti ning kogemust, mida pagasisse pakkida, laager ja MK-etapp Inglismaal, Weymouthis, paigas, kus ka olümpiaregatt toimub, hulgi koduseid fine-tuningu trenne ning isegi üks kodune Eesti karikasarja etapp!

Tänase seisuga on mängudeni jäänud 73 päeva. Seda on nii vähe, et mu mõistus ütleb mulle, et kui (puhkepäevad kaasa arvatud) ma iga järele jäänud päev ei tee märgatavat panust enda arengusse ja valmisolekusse, siis olen end ja teid lugejaid, fänne juba enne petnud. Mind tundes võiksite teada, et seda ei juhtu! Suures plaanis vaatan juba praegu olümpiale näljase pilguga. Tahan juba sellest suurest spordipeost osa saada ning endast rohkem kui osa (kõik) sinna jätta! Karta pole mul midagi, katteta lubadusi ma jaganud pole, end jõulupuu kombel ehtinud pole ega seda tegema ka ei hakka! Tunnete ju mind, kõigepealt tegutsen ja kui üldse, siis pärast kiren!

Hoian teid kõigega kursis ja see on küll lubadus,

MM-i lõpp!

Hei!

Tänane päev oli totaalne muutumine: tulemuste eri, vol2! See kord õnneks küll paremuse poole. Esimest korda sel regatil oli tuul vähemal või rohkemal määral loogiline ning stabiilne, tugevus oli kusagil 8m/s kanti ja viimane sõit pagidega võib-olla, et isegi 10.

Sain esimeses tänases lähtes hea stardi ja suutsin selle oma kasuks tööle panna. Olin krüssus marukiire ja üles märki jõudsin 3ndana. Sel positsioonil püsisin terve sõidu, kuni viimase taganttuule otsani, kus terve allatuule žürii kaater minu taga sõitis. Teadupärast oli mul juba 2 lippu all, kolmandat mitte mingil juhul korjata ei tohtinud, seega võtsin väga rahulikult, kaotasin kiiruses ja otseloomulikult ka kohtades. Pole hullu, finišiliini ületasin sellegipoolest 6ndana ja teadmine, mida sõidust enda kiiruse kohta kogusin, on see, mida olümpiaks kaasa võtta.

Teises lähtes start vastupidiselt eelmisele täielikult ebaõnnestus. Sellele vaatamata suutsin leida vabasid auke ja hea kiiruse toel purjetasin end kiiresti fliidi ette otsa. Kusagil 15-20 vahel püsisin terve sõidu, enne finišit tegin viimased ponnistused, tõusin 3-4 kohta ja finišis 16.

Gold fleedi kohta maruheade sõitude toel tõusin MM-i lõpetuseks, seitsme päeva järel tagasi tuttavale 26ndale kohale, mis ületab minu siiani püsinud tippmarki (34) kaheksa kohaga. See tähendab, et väga viriseda ei saa. Olgugi, et eilne päev läks maha kandmisele, siis tulemus on täitsa korralik. Tänase ja eilse analüüsi kokku pannes tundub, et eilne häda polnudki võib-olla, et nii palju pingete languses vaid pigem selles, et üritasin ette otsa purjetada valelt poolt! Kes teab, nii järgi oletada on tegelikult üpris keeruline.

Kõikide lõputute valikute kohta kujunes mul tänase päeva jooksul lõplik arvamus. Andke mulle andeks mu jäikade sõnade eest, kuid kui regati jooksul on üks päev, kus puhub 8m/s, mida maailma mastaabis peetakse veel keskmiseks tuuleks, mina sõidan kuldfliidis 6 ja 16, teine eestlane ei lõpeta vanade vigastuste tõttu ühtegi sõitu ja kolmas sõidab üle finišiliini mõlemas lähtes viiendas kümnes, ja fakt, et olümpial, Weymouthis, on oodata tugevaid tuuli, siis tekib vägisi küsimus, et mida me üldse lõputult valisime?

Pean hotellist välja chekkima, koju jõudes kirjutan jälle!
Värske MM-i 26,
Karla

Totaalne muutumine: Tulemuste eri

Hei!

Tänasega on kaks päeva finaale läbi. Pean kurvastusega nentima, et siiani pole need minu jaoks päris nii kulgenud nagu ma soovinud oleks. Eilses esimeses sõidus pidin alla neelama oma selle regati teise pumpamise, mistõttu finišeerida ei tohtinud. Teises sõidus suutsin end kõige vastu töötavate faktorite kiuste sõita 18ndaks.

See teine sõit mind sel hetkel päästis, jättes mu kokkuvõttes veel endiselt heale, 26ndale kohale variandiga täna teha suur tõus, sest punktivahed olid minimaalsed. Kahjuks polnud tänane päev aga just midagi, millepärast ülearu palju kilgata.

Usun, et kõigile on selge, et pärast 14. aastat tööd suure eesmärgi nimel tekib teatud pingelangus kui see kätte peaks jõudma. Mina teadsin seda, treener teadis seda ja ilmselt ka kõik ülejäänud. Ma lootsin, et suudan seda kolm päeva edasi lükata ja siis täiega rõõmustada, et oleks lisaks OM-ile veel ka hea MM-i tulemuse üle rõõmustada, kuid tundub, et alateadvust on endiselt ääretult keeruline kontrollida.

Ärge saage valesti aru. Ma ei ole püssi põõsasse visanud ega kummi lõdvaks lasnud vaid lihtsalt minus puudub see "edge", see eriline teravus, mida siinsetes võimatutes tingimustes mingigi resultaadi saavutamiseks vaja. Kõigele lisaks minu all oleval kaks pumpamist, mis ei lase mul allatuultes end sugugi vabalt tunda annabki kokku selle, mis tänasega kahjuks juhtus: finišikohad 38 ja 40, kokku 39.

Olen selgelt nördinud ega ei rahuldu sellega mitte üks raas. Loodan, et nii suur langus tulemustes suutis mind piisavalt vihale ajada, et homsel, 7ndal päeval veel asjad lõplikult ringi pöörata, enda kasuks. Üht-teist on endiselt veel võimalik.

Ja palju õnne mulle ja Stinale, meil sai täna 8 tublit aastat!

Koos raske lõpuni, pöidlad pihku,
Karla

Olümpia!

Hei!

Ma väga tahaks kirjutada eilsetest ja tänastest sõitudest ning sellest, kuidas meil eile sadamas maailma rankingu esikümnele "in port race" korraldati, millele järgnes ilus BBQ, kuid kõik see on täna väga väga teise, kolmanda ja isegi neljanda järguline.

Seitsmes mai, 2012 aasta läheb ajalukku päevana, kus sai kindlaks see, et ma lähen Londoni OM-ile! Minu elu vaata, et kõige suurem unistus on nüüdseks tõsiasi. Kogu lugu. Ei saa öelda, et see rada kerge oleks olnud. Eriti viimane lõpp, sest siinsed olud on midagi ennenägematut. Usun, et Harku järvel keerutab tuul vähem ja on stabiilsem. Olen õnnelik, et kõigele sellele vaatamata olen suutnud näidata head sõitu. 

Nüüd veidi lahti seletatult ka:

Eile oli meil endiselt maruvaikne tuul. Suutsin teha hea esimese sõidu saades kirja 8nda koha, teises sõidus aga komistasin veidi, kuid suutsin rabeleda 19ndaks. Täna oli aga kõigele siia maani nähtule (vaikne ja väga keeruline tuul) lisaks veel kaks mõnufaktorit. Kraade näitas hommikul kuus ja taevas sülitas alla vihma. Oi kui külm oli! 

Pole viga, sain külmast võitu ja suutsin end lõdiseva keha kiuste piisavalt koguda, et üles märki kümne sees jõuda. Edasi ei suutnud nii hästi tuult lugeda ja langesin teise ringi lõpuks 12ndaks. Sinna jäin kuni finišikrüssuni, kus nägin varianti kaasvõistlejatele ahtrit näidata ja pigistasin end üle liini 10ndana. Win!

Teine sõit jäin stardis karpi ega saanud terve esimese krüssu oma sõitu purjetada. Esimese ringi lõpuks olin lootusetult taga, 51. Sellist resultaati ma endale lubada ei saanud ja minu õnneks oskan ma vähemalt enda vigadest õppida kui mitte just teiste omadest. See tähendas, et suutsin selles auklikus tuules püsida pagides ning kui ma juba soonele sain, fiilingu taastasin, siis oli mind juba raske peatada. Kahjuks tuli finišiliin liiga vara vastu ja minu kohaks 21. Ühe ringiga 30 kohta tõusta ei ole just eriti halb saavutus, seega olen selle sõiduga isegi rahul!

Kokku lähen ainsa eestlasena finaalidele vastu kuldfliidis (millest tulenevalt ka minu OM-valiku võit), 24ndalt kohalt. Olgu, et minu elu siiani suurim unistus on teoks saanud, siis mul neid soove kõigub peas palju. Ütleme nii, et OM-ile pääs on tegelikkuses mu elu suurima soovi alge, eeldus, et viimaseni jõuda. Seega, püssi ma põõsasse ei viska! Tean, et Londonis pole ei psühholoogiliselt ega füüsiliselt nõrkadel midagi teha. Ma ei ütle, et ma ühte või teist olen, kuid suurte tegudeni on veel minna, tean mida selleks teha on vaja ja töö algab selleks homme! MM on vaja lõpuni sõita ja endale üht-teist tõestada. Nüüd on kõikvõimalikud valiku pinged maas ja saan keskenduda sellele, mida olen juba kaua soovinud - purjetamisele!

Palju õnne mulle ja treener Rein Ottosonile, kes on Eestis ilmselt ainsa treenerina kaks põlvkonda maast madalast, lapsest peale üles kasvatanud ja olümpiamängudele vedanud!

Pöidlad võiksid endiselt väga kõvasti peos olla, siit võiks veel üks ilus MM-i koht joonistuda!

Karla

Raske Day 2

Hei!

Teisel päeval tervitas meid merel algul päris tip-top tuul, jällegi kusagil 5m/s pagidega. Seda luksust aga ei olnud väga kauaks kuna ilmateade ennustas selle vaikimist ja merel pööramist.

Esimeses tänases sõidus saimegi stardis ning mõned minutid pärast veel viimaseid tuule hingetõmbeid tunda, pärast mida ta väga reipalt otsi kokku tõmbama hakkas. Tegin vasakult, kõige lipu poolsemana suurepärase stardi, pautisin ja sõitsin kõigil vasaku halsiga eest läbi. Purjetasime Goodisoni, Stipanovici ja Geritzeriga neljases pundis, endiselt ülikeerutava tuule järgi ja kõik tundus olema vägagi lilleline. Kuna parem raja serv oli veidi poolsaare tagant välja ning enne starti oli seal stabiilselt näha tugevamat tuult, siis ühel hetkel olin end mänginud neljases pundis kõige parempoolsemaks. See oli aga tagant järgi õigust otsides suur viga. Täpselt see paarkümmend sinna sõidetud meetrit tähendas minu jaoks tuulde mitte jõudmist. Nemad kolmekesi said täpselt ääre peale ja kadusid. Rumalalt ära antud extra klassi start. Pärast seda nihu minekut näis mulle, et mitte midagi selles sõidus enam minu tahtmist ja ärenägemist mööda ei läinud. Inglise keelse väljendi järgi: "couldn't get to the right side of anything!" Finišisse purjetasin 32na.

Teiseks sõiduks oli tuul oma viimased pagikesed ära puhunud ning järgi oli jäänud kusagil täpselt 2,5m/s, ehk miinimum, millega sõitu teha tohib. Samuti oli tuul pööranud lõplikult põhja, mis tähendas, et ilm oli muutunud veelgi külmemaks. Tuul näis aga veidigi stabiilsem kui esimeses sõidus ja ma suutsin oma suhteliselt halva stardi järel paari õige otsuse toel üles märki kusagil inimeste seas tulla. Taganttuulega tõusin kusagil 15ndaks ja teise krüssuga 11ndaks, et viimases allatuules 5 kohta rumalalt maha mängida ja üle finišiliini 16ndana purjetada.

Annan endale aru, et siinsed olud ei ole just päris õpikumaterjal ja palju on ebaloogilisi olukordi ja üpris suur protsent on ka õnnel. Seetõttu olen üpris rahulik, et täna vähemalt ühe OK sõidu kirja sain ja väga põhjatusse ämbrisse ei astunud. Teisalt tunnen, et jätsin esimese sõidu põhimõtteliselt puhtalt realiseerimata, mis teeb mind veidi õnnetuks. Üritan homme end paremini positsioneerida, ilusad sõidud teha ja edasi minna sealt, kus täna pooleli jäi. Vaid kaks päeva 7st on sõidetud, seega pikk pikk regatt veel alles ees!

Kokku hetkel 30.
Pöidlad, eksju!
Karla

Day 1

No hei!

Esimene päev seitsmest on nüüd inglise keelsest väljendist tõlkides "kotis".
Sai seda pikalt oodatud ja mööda läks ta nii kiiresti, et ei jõudnud möhh ega öhh öelda. Päev ise oli krutskeid täis nii, mis kole.















Vasakul nurgas, vasakul halsil. Esimene sõit, ca. 1min pärast starti. Pilt: Nils Bergmann

Kella ühene planeeritud start tähendas, et hommikul oli veel aega rahulikult olla ja asjad vaikselt valmis seada. Merel ootas meid üpriski külm ilm, mida täiendas väga keeruline tuul. Ette ruttavalt ütlen selle peale kohe, et mu päev õnnestus, sest sellistes oludes kirja saada kaks stabiilselt head kohta on omaette saavutus.

Esimeses sõidus puhus meil kohati isegi 5,5m/s ulatuv tuul, kuid see ei tähendanud, et maa pealt puhununa ta väga stabiilne oleks olnud. Sõidu võitnud hispaanlane oli näiteks esimeses märgis kusagil 25-30. See võtab üpris ilusti kokku, mis merel toimus. Mina suutsin end terve sõidu vältel stabiilselt kümne kandis hoida, tegin paar lüket ka siin-seal ja üle finišiliini purjetasin 7ndana. Hästi!

Teises sõidus oli tuul kõvasti vaikinud, järele oli jäänud juba nii vähe, et minimaalne võistlusteks vajalik 2,5m/s oli juba väga kaheldav. Treener Rein mõõtis sõidu kestel korduvalt alla kahe meetri sekundis, kuid sõidetud me saime ning selleks me siia kõik 170tk kogunenud oleme, seega ma ei kobise, lihtsalt räägin, kuidas asjad olid. Halva stardi järel suutsin leida vaba augu ja vaikselt vaikselt ette poole rügada. Üles märki jõudsin kusagil 11-13, samal kohal ka lõpetasin. Ärge saage valesti aru, kirjutan siin, et püsisin samal kohal, kuid nii lilleline see elu tegelikkuses polnud. Sõidu vältel olin ma tõenäoliselt halvimal juhul kusagil 20nda poose ringis ja parimal juhul kusagil 7-8. Tuul oli lihtsalt nii ebastabiilne, et paljudel nägi vähemalt mingil hetkel seis välja üpris hea.

Seega, kohad olid mul 7 ja 13, kokku olen väga ebastabiilselt purjetanud ülejäänud fliidi hulgas üllatavalt kõrgel 14ndal kohal. Loomulikult on see kõik tore ning ma olen ütlemata rõõmus, et esimene päev just nii läks, kuid annan endale aru, et tegemist oli alles päevaga nr. 1 pikas, seitse päeva kestvas pingelises võistluses.

Homme jälle,
Hoiame pöidlaid endiselt, eksju, onju?!
Karla

Pestud, kustud, kammitud!

Ehk siis ilusamini öeldult: Võistluseks valmis!

















Selline vaade rõdult hommikul. Mitte väga palju lubav! :D

Viimased päevad on mööda läinud nii kiirelt, et ei oskagi kohe midagi tarka selle peale öelda. Paar korda olen jõudnud vee peale, paat on ilusti korda seatud, registreeritud ja mõõdetud.

Õhus on tunda pinget, sest homme algavad 2012 aasta MM-i sõidud! See tähedab paljudele viimast võimalust oma riik 2012 aasta Londoni OM-ile kvalifitseeruda. Minule isiklikult, nagu ka paljudele teistele riikidele, kus OM-norm juba täidetud, on tegu aga viimase riigisisese valikuga, mis otsustab, kes siis see purjetamises iga klassi kohta üks sportlane on, kes oma riigilippu kõrgel hoidma pääseb.

Pean tunnistama, et otse loomulikult tunnen elevust! See on regatt, mida olen pikalt oodanud, sest lisaks kõikidele valikutele soovin ma siiski ka MM-il suurepäraselt esineda ja veatut sõitu näidata. Rahvast on kogunenud palju, veidi üle 170, mis tähendab, et konkurents on laser-klassile omaselt ülitihe ja iga viga maksab valusalt kätte. Kõik osalejad on terve seitse päeva kestva, 14 sõidu pikkuse võistlusperioodi vältel kui luubi all.

Ilma lubab meile läänemerele kohaselt igasugust. Vaikset ja keskmist tuult (tugevat esialgu näha pole), väga külma ja veidi soojemat ilma, vihma, päikest, kuid lund loodetavasti enam mitte. See külm valmistab paljudele lõunamaa meestele siin peavalu, kuid loodame, et meie Eesti maarjamaa karastus hoiab minu soojana ja probleeme ei valmista.

Ootan sõite!
Pöidlad pihku nüüd, kõigil!
Karla