Olümpia!

Hei!

Ma väga tahaks kirjutada eilsetest ja tänastest sõitudest ning sellest, kuidas meil eile sadamas maailma rankingu esikümnele "in port race" korraldati, millele järgnes ilus BBQ, kuid kõik see on täna väga väga teise, kolmanda ja isegi neljanda järguline.

Seitsmes mai, 2012 aasta läheb ajalukku päevana, kus sai kindlaks see, et ma lähen Londoni OM-ile! Minu elu vaata, et kõige suurem unistus on nüüdseks tõsiasi. Kogu lugu. Ei saa öelda, et see rada kerge oleks olnud. Eriti viimane lõpp, sest siinsed olud on midagi ennenägematut. Usun, et Harku järvel keerutab tuul vähem ja on stabiilsem. Olen õnnelik, et kõigele sellele vaatamata olen suutnud näidata head sõitu. 

Nüüd veidi lahti seletatult ka:

Eile oli meil endiselt maruvaikne tuul. Suutsin teha hea esimese sõidu saades kirja 8nda koha, teises sõidus aga komistasin veidi, kuid suutsin rabeleda 19ndaks. Täna oli aga kõigele siia maani nähtule (vaikne ja väga keeruline tuul) lisaks veel kaks mõnufaktorit. Kraade näitas hommikul kuus ja taevas sülitas alla vihma. Oi kui külm oli! 

Pole viga, sain külmast võitu ja suutsin end lõdiseva keha kiuste piisavalt koguda, et üles märki kümne sees jõuda. Edasi ei suutnud nii hästi tuult lugeda ja langesin teise ringi lõpuks 12ndaks. Sinna jäin kuni finišikrüssuni, kus nägin varianti kaasvõistlejatele ahtrit näidata ja pigistasin end üle liini 10ndana. Win!

Teine sõit jäin stardis karpi ega saanud terve esimese krüssu oma sõitu purjetada. Esimese ringi lõpuks olin lootusetult taga, 51. Sellist resultaati ma endale lubada ei saanud ja minu õnneks oskan ma vähemalt enda vigadest õppida kui mitte just teiste omadest. See tähendas, et suutsin selles auklikus tuules püsida pagides ning kui ma juba soonele sain, fiilingu taastasin, siis oli mind juba raske peatada. Kahjuks tuli finišiliin liiga vara vastu ja minu kohaks 21. Ühe ringiga 30 kohta tõusta ei ole just eriti halb saavutus, seega olen selle sõiduga isegi rahul!

Kokku lähen ainsa eestlasena finaalidele vastu kuldfliidis (millest tulenevalt ka minu OM-valiku võit), 24ndalt kohalt. Olgu, et minu elu siiani suurim unistus on teoks saanud, siis mul neid soove kõigub peas palju. Ütleme nii, et OM-ile pääs on tegelikkuses mu elu suurima soovi alge, eeldus, et viimaseni jõuda. Seega, püssi ma põõsasse ei viska! Tean, et Londonis pole ei psühholoogiliselt ega füüsiliselt nõrkadel midagi teha. Ma ei ütle, et ma ühte või teist olen, kuid suurte tegudeni on veel minna, tean mida selleks teha on vaja ja töö algab selleks homme! MM on vaja lõpuni sõita ja endale üht-teist tõestada. Nüüd on kõikvõimalikud valiku pinged maas ja saan keskenduda sellele, mida olen juba kaua soovinud - purjetamisele!

Palju õnne mulle ja treener Rein Ottosonile, kes on Eestis ilmselt ainsa treenerina kaks põlvkonda maast madalast, lapsest peale üles kasvatanud ja olümpiamängudele vedanud!

Pöidlad võiksid endiselt väga kõvasti peos olla, siit võiks veel üks ilus MM-i koht joonistuda!

Karla