Hei!
Tänasega on kaks päeva finaale läbi. Pean kurvastusega nentima, et siiani pole need minu jaoks päris nii kulgenud nagu ma soovinud oleks. Eilses esimeses sõidus pidin alla neelama oma selle regati teise pumpamise, mistõttu finišeerida ei tohtinud. Teises sõidus suutsin end kõige vastu töötavate faktorite kiuste sõita 18ndaks.
See teine sõit mind sel hetkel päästis, jättes mu kokkuvõttes veel endiselt heale, 26ndale kohale variandiga täna teha suur tõus, sest punktivahed olid minimaalsed. Kahjuks polnud tänane päev aga just midagi, millepärast ülearu palju kilgata.
Usun, et kõigile on selge, et pärast 14. aastat tööd suure eesmärgi nimel tekib teatud pingelangus kui see kätte peaks jõudma. Mina teadsin seda, treener teadis seda ja ilmselt ka kõik ülejäänud. Ma lootsin, et suudan seda kolm päeva edasi lükata ja siis täiega rõõmustada, et oleks lisaks OM-ile veel ka hea MM-i tulemuse üle rõõmustada, kuid tundub, et alateadvust on endiselt ääretult keeruline kontrollida.
Ärge saage valesti aru. Ma ei ole püssi põõsasse visanud ega kummi lõdvaks lasnud vaid lihtsalt minus puudub see "edge", see eriline teravus, mida siinsetes võimatutes tingimustes mingigi resultaadi saavutamiseks vaja. Kõigele lisaks minu all oleval kaks pumpamist, mis ei lase mul allatuultes end sugugi vabalt tunda annabki kokku selle, mis tänasega kahjuks juhtus: finišikohad 38 ja 40, kokku 39.
Olen selgelt nördinud ega ei rahuldu sellega mitte üks raas. Loodan, et nii suur langus tulemustes suutis mind piisavalt vihale ajada, et homsel, 7ndal päeval veel asjad lõplikult ringi pöörata, enda kasuks. Üht-teist on endiselt veel võimalik.
Ja palju õnne mulle ja Stinale, meil sai täna 8 tublit aastat!
Koos raske lõpuni, pöidlad pihku,
Karla
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment