Suvi, kus sa oled?

Hei!

Vaade olümpiasadamale Portlandi poolelt

Meie aeg Weymouthis hakkab jõudma otsakorrale. Pärast regati lõppu olen saanud siin rahulikult treenida. Enda suurele ja uhkele arengule sel nädalal me suurt rõhku pannud ei ole. Selle asemel püüame võimalikult paljudes OM-i radade asukohtades treenida, et tekiks arusaam, mis erinevusi tuul radade lõikes teha armastab, millised on kindlad vingerpussid, mis ta meile ette üritab sööta ja üldse, et augustis oleks juba veidi parem teadmine kus, mis ja kuidas.

Pean tunnistama, et pärast kahte järjestikust väga tiheda andmisega MK-etappi jälle vahelduseks üksi treenida (siin oleks seltskonda kui palju kellega sõita, aga vahel on vaja omaette ka), siis võtab päris palju energiat, et motivatsioon oleks 100%, sest tahes-tahtmata pole asi nii huvitav kui võistlusolukorras. Eile oli aga väga huvitav trenn selle koha pealt. Harjutasin rahulikult märkide vahel tehnikat kui tulid meie juurde mitte just kõige tugevama tasemega lõuna-ameerika purjetajad, kes soovisid minuga koos treenida. Ütlesime neile viisakalt, et ei soovi, et keskendun hetkel iseendale. Sellest ei saanud viimased igatahes vist aru, sest meie märkide vahele nad sõitma jäid. Pärast mõnda aega minuga võidu sõitmise üritamist mõistes, et ma vist tõesti ei kavatse seda teha otsustasid nende treenerid, et peaks vast ikka omad märgid sisse panema. Need sokutati otse loomulikult meie raja vahele nagu meri oleks kitsas ja kuhugi mujale panna poleks. Igal juhul oli lõpuks suurepärane, et nad seda tegid, sest minu edasine treening oli palju värvikam. Mulle ei meeldi teiste üle naerda, kuid eile ma lihtsalt ei suutnud! Tegu oli nagu naljakate koduvideotega. Selle seltskonnaga ühinenud OM-ile kvalifitseerunud! lõuna-ameerika radiali sõitja (ma riike ei nimeta, olen viisakas) purjetas nt. terve krüssu, vastu tuule otsa svert väljas. See on umbes sama tark kui võtta ujumisprillid ja kasutada neid rinnahoidjatena arvates, et nii käibki! Peale selle uppus nende treeneril ära hoovusemõõtja, kuid sellega kogu asi ei piirdunud. Minule tundus see kõik nagu multifilm!

Olgugi, et Inglismaal on tore ja fakt, et siin Weymouthis augustis OM tuleb lisab teatud elevust, siis tunnistan täiesti ausalt, et pole ammu nii vaimustunud koju naasmisest! Olen järjekordselt ligi kuu ära olnud ja mõõt hakkab täis saama. Selle toob esile lõputu sügis! Kõik inimesed, kes arvavad, et Eestis on kehvad suved, siis inglismaale teil küll asja pole! Lühikeste pükstega käisin ma viimane 31. mai, see oli ka viimane kord, kus terve päeva jooksul kordagi vihma ei sadanud ja kraadiklaas võib-olla (ainult võib-olla), et veidi rohkem kui maksimaalselt 15 kraadi näitas. Täna on nt. täiesti tavaline järjekordne suvepäev lausvihma ja 11-12 kraadiga. Suurepärane pakkimise ilm, mis muud. Õnneks saab homme koju ja nagu ma kuulnud olen, siis seal on parem ilm!

Can't wait,
Karla

Tour de Weymouth

Tuuline Weymouth

Hei!

Andke mulle andeks, et ma sel nädalal väga aktiivne blogi kirjutaja olnud pole. Kui lühidalt peaks asja kokku kraapima, siis oli lihtsalt füüsiliselt väga nõudlik nädal, päevad venisid tihti pikaks ning hing oli paelaga kaelas. Aega nappis ja kui teda veidigi oli, kulus viimane tankimisele ja haavade lakkumisele. Ühe sõnaga, Weymouth nagu Weymouth ikka. Siin eristuvad mehed poistest ja kui mõneski sõidus tippseltskonda suudad sekkuda, võid endale ütelda, et oled hea.

Viimasest postitusest läks asi edasi umbes täpselt nii nagu Windguru graafik näitas - tuuliselt! Eile saime tugeva tuule, vihma ja külmaga (ühesõnaga tavaline päev!) tehtud kaks kuldfliidi sõitu. Õhkkond oli kuidagi ärev, kõik tundusid olevat pauku täis ja valmis kohe kõigile hambasse andvat. See hajus aga üpris kiiresti laiali, sest tuult natukene ikka oli ning varsti oli kõigil endaga parajalt tegemist.

Sain esimeses sõidus lootusetult kehva stardi ja seda veel valelt poolt. Seega olin sunnitud kohe algusest mängima taga ajaja rolli. Õnneks on see minule väga familiaarne olukord, umbes nagu vaprate ja ilusate näitlejatele järjekordse sarja filmimine, umbes saja tuhandes kord? Üleval märgis olin kusagil 30nda ümbruses, kuid vahed olid gold fliidile omaselt minimaalsed ja kiire allatuule otsa järel olin alumiseks märgiks juba kusagil 15. Nähtavus oli halb, ei suutnud end rajal konkurentide vastu edukalt positsioneerida, tuult lugeda ja pulsi juures 190+ kogu asja kellavärgina toimima panna, mis mind enam kõrgemale ei lennutanud. Kusagil 15-20 püsisin terve sõidu, kuid viimane kord ülemist märki võttes suutsin viimast puudutada, millele järgnes karistusring. Sellega kaotasin kõvasti kohti, tasuks 29. koht, st. palju rabelemist suhteliselt mitte millegi nimel.

Järgmiseks sõiduks üritasin oma vigu parandada, sulalollusi mitte kokku keerata, see kord teistele ette mitte anda ja samas veel viimaseid jõuvarusid kokku kraapida. Start õnnestus mul suurepäraselt, olin kiire ka ja 2/3 krüssu peal leidsin end positsioonilt 1-3. Ei kasutanud tuulepööramisi enda kasuks ära ja ülemisse märki jõudsin hoopis 6ndana, mis on sellegipoolest väga hea. Alumise märgini pidasin vastu, kuid sealt edasi hakkas aeglane, kuid sujuv allakäik. Jõuvarudest hakkas puudus tulema, tundsin, et ei suuda paati nii liikuma panna nagu ma seda tavaliselt teen. Kuna peakohtunikuks meie rajal oli endiselt Jeff Martin, siis ma ilmselt ei pea mainima, et ringe oli meile ette nähtud 3. See tähendas, et minna oli veel palju ja küsimuseks õhus oli, et kaua ma püsin, umbes nii nagu Vormel ühes, kus kõik on hästi sinna maani kuni rehvid läbi kuluvad, pärast mida elu väga kiiresti väga halvaks võib muutuda. Igal juhul langevas joones see sõit loogiliselt kulgeski, viimast korda üleval märgis olin juba 16. Kohe allatuule alguses murdus mul pooleks roolipinn, kuid sellele vaatamata suutsin leida suurepärase kiiruse ja veel enne finišit kolm kohta tagasigi võita. Finišis 13, mis on kullas täitsa OK.

Tänaseks polnud suurem torm üle läinud, ööga olid halvasti pargitud kaatrid päris palju viga saanud. Meie oma oli looulikult treener Reinu poolt nii hoolikalt seotud, et miskit häda ei olnud. Kuna tuul väga vaibumismärke ei näidanud, siis 14.30 otsustati, et täna me sõita ei saa. See omakorda tähendas, et minu eilsega saavutatud 22. koht osutuski minu lõpptulemuseks.

Üks viga saanutest. Katkine mootor+lihtsalt vee all

Mida arvata? 22 on minu arust hea koht. Ärge saage valesti aru, ma tahaks esimene olla, kuid ma ei usu, et laser klassis on võimalik võita ilma, et kõik oleks perfektne. Viimasest on minul aga hetkel päris palju puudu. Weymouth on üks väheseid iga-aastaseid purjetamiskohti maailmas, kus KÕIK hakkab pihta füüsilisest valmisolekust/vormist. Tavaliselt annab tarkusega palju kompenseerida, kuid siin mitte. Kuna minu viimane korralik füüsilise treeningtsükkel jääb selle MK, Hollandi MK ja veel MM-i tagusesse aega, ehk siis aprillikuusse!!, siis minul oli tegemist selge nõrga lüliga. Füüsilise kurnatuse saavutanud, hakkab teadupärast ka psühholoogiline pool väsima ja vead on kerged tulema. Eriti kerged on tulema just lihtsad vead, sest keerulistes olukordades suudad end veel kokku võtta, sest tead, et asi on raske, kuid lihtne olukord tundub nii ilmne, et tähelepanu on kergem hajuma. Seega, minu kõige alus siit edasi on uuesti saavutada füüsiline tippvorm, mida tehes ei tohi ära unustada purjetamise aspekte, luubi all hoida neid, mis veel raskusi valmistavad ning lihvimist vajavad ja täpselt seda ma nüüd tegema hakkangi, esialgu veel siin Weymouthis ja järgmise nädala lõpust juba kodumaal!

Kuna MK hooaeg on minu jaoks nüüdseks ajalugu, keskendumine nihkub pelgalt olümpiaettevalmistusele ja seal hästi esinemisele, siis tunnen, et ka see ots tuleks kuidagi kokku võtta. Kuidas siis läks? Võin väga julgelt väita, et tegemist oli minu edukaima Mk-hoojaga, kus saavutasin viimaks stabiilsuse, kuid ka ühe haripunkti. Regattide tulemused siis ajalises järjekorras 25, 29, 5 ja 22. Kui sinna veel otsa panna MM-i 27 ja maailma rankingu 27, siis võib kindlalt kokku võtta, et olen igast otsast vaadatuna maailmas top 30 mees, millest veel paar aastat tagasi rääkisin kui kosmosest. Samas näitab viies koht, et võin olla ka juba väga tipu lähedal, mis mulle indu juurde annab ja edasi tööle utsitab, sest olgugi, et laseri maailmas on juba top 30 mehed väga hinnatud, siis maksimalistina jätkan siiski tulemustes selle püssikuuli meenutava numbri taga ajamist.

Kirjutan teile Weymouthist kindlasti veel, praegu jätkan unelainel,
Karla

Eelsõidud - Check!

Hei!

Kolm esimest võistluspäeva on kimanud õhtusse nagu naksti. Ausalt ka, te ei kujuta ette ka kui kiiresti need päevad läinud on! Alustan vast algusest:

Esimene võistluspäev kimbutas meid tuuletus, mis tähendas, et saime hommikul katsejänestena merele aetud, äkki saab sõidu kirja! Kahju küll, kuid nii palju õnne meil polnud, mistõttu peale ühte nördinud üritust, milles üleval märgis kolmas olin ning veidikest ootamist saadeti meid 3,5h möödudes kaldale, et seal edasi passida. Kuivale maale jäime umbes järgmiseks kolmeks tunniks, pärast mida meid tagasi veele peksti. See kord saime üritusega ka hakkama, jõudsime finišisse ja sõit isegi polnud suur sobla jobla, ainult veidi. Igal juhul sain kirja 13nda koha, mis polnud suurepärane, kuid nendes tingimustes võtan meeleldi vastu. Kaldale saime kell 8.

Teine päev tõi vihma, paduvihma kui täpne olla. Seda mitte ainult hooti, vaid ikka nii nagu inglismaal kohane, terve päeva! Ülevalt alla kallatav oli aga nii tihe, et merel tähendas see nähtavusastet umbes täpselt 0. Stardiliini ühest otsast teise nägi, kaugemale suurt mitte. Sellele lisaks oli veel loomulikult külm, tegemist on ju siiski Weymouthiga. Tuult oli meile vähemalt antud, kusagil 7-10m/s. Esimeses eilses sõidus sain veel enam-vähem oma asjadega joonele, finišis 14. Mida päev edasi, seda hullemaks asi läks. Teine sõit olid korraldajad korraliku jama kokku keeranud. Stardikaatril ilutses ülemise märgi kompassikursiks 135. Kuna märke näha pole, siis kurss on umbes ainus, mille järgi orienteeruda. Tegelikkuses juhtus märk olema hoopis 110 kraadi peal, mis tähendas, et terve grupp, kes purjetas paremat nurka kaudu, et tugevast hoovusest veidigi kalda ääre poole peitu saada, pani märgist nii 200 meetriga mööda. Üleval olid esimesed need 5, kes olid stardist lootusetult viimastena minema saanud ja kuhugi mujale kui ebasobivale vasakule poolele vabalt tuult otsima asunud. See sõit rabelesin ülemise märgi kusagil tagant 5-10 poose pealt lõpuks 26ndaks, kuid midagi positiivset selles jutus siiski polnud. Viimane, kolmas sõit möödus samuti väga negatiivsetes nootides, kuid hea kiiruse toel jõudsin lõpuks 20ndaks. See kord jõudsime kuivale maale tervelt pool 8, kui vara!

Halva teise päeva kiiresti unustada püüdnuda ei saanud abiks olla midagi paremat kui tänane hommik. Nimelt on mul sünnipäev, mis isegi minul, tähtpäevadest vähest hoolival inimesel siiski mingil määral elevust tekitab (ärge küsige miks, ma ei tea, millest siin regati ajal elevile sattuda?!). Igal juhul sobis see hästi, sest eilne päev oli mul tõesti mõtteist kui pühitud. Tuult meil endiselt jagus ning täna tundus, et saame ilma muredeta oma sõidud sõidetud ja ehk isegi sellisel ajal kaldale, et jõuab õhtul kookigi süüa. Esimeses sõidus sain hea stardi ja olin esimene krüss tõesti kiire. Tundub, et on talvest ikka kasu olnud. Ülemise märgi võtsin napilt esimesena ning sealt edasi suurendasin sõidu jooksul sujuvalt vahet. Juhtisin kõik 3 ringi kuni viimase allatuule otsani, kus austraallane ainsana pundist eemaldus ja sõitis alla sealt poolt, kus terve ülejäänud sõidu kaotanud oli. Hoovus oli juba selleks ajaks aga suunda muutnud ja selle toel jõudis ta minust viimasesse märki 1m ees. Sinna mu super sünnipäevakink läks! Sellegipoolest, võtan teise koha meeleldi vastu, eriti teades, et olin kiire, sõitsin targalt ja OM-il võin sellise sõiduga teha nii mõndagi. Teises sõidus sain kesise stardi järel endale tööd juurde kõvasti rohkem. See on ikka nii irooniline kui kerge on sõita kui saad hea stardi, oled kiire ja suudad veel tark ka olla. Grupi keskele sattudes komistad alatasa igasuguste konkurentide otsa, kelle plaanid sinu omadega üldse ei kipu ühtima ja sinu rütmi lootusetult segavad. Üles jõudsin siiski kusagil 12-15. Üritasin küll, kuid väga kusagile ei punnitanud, vahepeal langesin, siis jälle tõusin, finišisse jõudsin lõpuks 12ndana.

Hea päeva järel asetsen kokku 25ndal kohal, kust on homme algavates kuldfliidi sõitudes hea edasi minna. Punktivahed on üllatavalt väiksed, seega võib tabelis liikumist tulla, seda nii üles kui alla. Kahjuks on see positsiooni parandamine suhteliselt alati kahesuunaline tänav, kus ainult ühes suunas mingil põhjusel ei tundu eriti tihti liikuvat?! Kõik see on loomulikult juhul kui me sõita saame. Weymouth ei jäta meid tuule suhtes häbisse ja tundub tahtvat enne OM-i veel viimast korda näidata, mille poolest ta tuntud on. Ilmaprognoos homseks ja ülehomseks näeb välja järgmine:

Seega, julgen väita, et juhul kui me purjetada saame, tuleb väga "wet and wild" kaks päeva, mis jääb tõenäoliselt veel pikaks ajaks meelde. Seda nii ajju kui lihasmällu! Homme plaanivad meile kell 10 starti, et jõuda enne tõsisemat möllu võib-olla, et mõne sõiduga veel maha saada.

Tänane sünnipäevatort a la Lauri Väinsalu:

Andke mulle järgnevateks päevadeks jõudu, Windguru lubab, et mul läheb seda vaja!

Karlutt

Classic Weymouth

Hei!

Sellest on nüüd mõnda aega möödas kui viimati siia kirjutasin. Homme saab siin oldud nädal.

Elu on meil siin Inglismaal läinud kiiresti. Alustasin rahulikult jälle tavapäraste treeningutega, sest pärast MM-i kodus veedetud nädala veetsin haigusega kakeldes, seejärel sõitsin Hollandis MK-etappi. Ühe sõnaga, viimane aeg oli tagasi tavalisse rutiini sukelduda. Pean tunnistama, et mu keha lihtsalt karjus juba trenni järgi, sest regatid on kevadises Euroopas olnud vaikse tuulega ja jalgu pole pakuks kallutada  eriti tihedasti saanud.

Asi algas siin veidi mõtlema panevalt, sest esimese kolme veetreeningu päeva hulgas oli kaks nõrga tuule päeva. Mul käis juba peast läbi, et tuuletaat on Euroopa hüljanud ja lootus sel hooajal vanal mandril tuult leida tundus vaid lollide lohutus. Pole viga, andsin Weymouthi ümbrustes olevatel imekenadel künklikel teedel rattaga kuuma ja sain oma tahetud koormuse vähemalt mingis formaadis siiski kätte.

Tegin rattaga sõites künka otsast pilti ka. Kaugel taustal Weymouth ja meri!

Homsega saab mu hea elu siiski otsa ja hakkab veel parem. Treenida on küll ütlemata meeldiv ja hammas on mul viimaste järgi hetkel verel, kuid võistlemise vastu ei saa sellegipoolest mitte miski. Ees ootab järjekordne MK-etapp, see kord õnneks siin samas, Weymouthis. Mida lähemale sõidu päevad jõudsid, seda selgemaks sai ka fakt, et Weymouth ei jäta inimesi hätta. Eile puhus juba väga mõnus 8-9m/s purjetuul, mis kandus üle ka tänasesse. Kui palju ilmateateid usaldada saab, teab igaüks ise, kuid järgmise nädala Windguru prognoos näeb ette midagi sellist:

Üks kõik kust otsast ma seda vaatan, siis jääb kangesti mulje, et lootust on maha saada selle hooaja esimese tugeva tuule regatiga ja vähemalt mingi hulk märkmeid teha, kuidas mu fookuses olnud tuulise ilma kiirus arenenud on, või kas üldse on?!

Üldises plaanis mingit super forsseeritud ennast ma võistlusele vastu ei saada. Olen praegu suhteliselt treeningmode-i peal ja üritan hoida silmad, kõrvad lahti ja panna veel viimane raks enne OM-i nii palju endale kõrvade vahele kui veel võimalik. Sellest tulenevalt ei lugenud täna nt. vaid MK-etapi võistlusjuhist vaid paralleelselt ka mängude oma, et tuua paralleele ja et olümpiaks oleks nii palju eelteadmisi kui veel võimalik. Samas ma kardan, et proovigu ma olla nii rahulik kui tahes, tuulistes oludes tekib mul kahtlemata sportlik huvi nägemaks, mida ma teiste maailmatasemel meeste vastu teha suudan. 

Miljöö ise on juba veidi ootusärev, OM-külas tehakse viimaseid viimistlusi, klubis on näha tulevasi turvaelemente - terve hunnik kaameraid, igasugu kõrgeid seinasid ja muid koledaid atribuute, mis kõrvalisi isikuid meie paadipargist mängude ajal eemale peaks hoidma. Võistlejate seltskond on kuidagi killustunud, kus on selgelt näha olümpiale minejad, kellega vee peal olevad treenerid tegelevad selgelt rohkem ja siis need, kes sel korral valituks ei osutunud. Need ajavad vaikselt oma joru ja üritavad ettevalmistusfaasis olevatele olümpialastele homme algaval võistlusel särki püksi panna. Viimased tunduvad olevat selgelt rohkem forsseeritud.

Klubis on meil selline puust jaht, mis tundub olevat kokku pandud kõigest, millele käsi külge hakkas. Näide pildi näol üleval.

Hoian teid asjade käiguga kindlasti kursis, seega homseni,

Karla