Sellest on nüüd mõnda aega möödas kui viimati siia kirjutasin. Homme saab siin oldud nädal.
Elu on meil siin Inglismaal läinud kiiresti. Alustasin rahulikult jälle tavapäraste treeningutega, sest pärast MM-i kodus veedetud nädala veetsin haigusega kakeldes, seejärel sõitsin Hollandis MK-etappi. Ühe sõnaga, viimane aeg oli tagasi tavalisse rutiini sukelduda. Pean tunnistama, et mu keha lihtsalt karjus juba trenni järgi, sest regatid on kevadises Euroopas olnud vaikse tuulega ja jalgu pole pakuks kallutada eriti tihedasti saanud.
Asi algas siin veidi mõtlema panevalt, sest esimese kolme veetreeningu päeva hulgas oli kaks nõrga tuule päeva. Mul käis juba peast läbi, et tuuletaat on Euroopa hüljanud ja lootus sel hooajal vanal mandril tuult leida tundus vaid lollide lohutus. Pole viga, andsin Weymouthi ümbrustes olevatel imekenadel künklikel teedel rattaga kuuma ja sain oma tahetud koormuse vähemalt mingis formaadis siiski kätte.
Tegin rattaga sõites künka otsast pilti ka. Kaugel taustal Weymouth ja meri!
Homsega saab mu hea elu siiski otsa ja hakkab veel parem. Treenida on küll ütlemata meeldiv ja hammas on mul viimaste järgi hetkel verel, kuid võistlemise vastu ei saa sellegipoolest mitte miski. Ees ootab järjekordne MK-etapp, see kord õnneks siin samas, Weymouthis. Mida lähemale sõidu päevad jõudsid, seda selgemaks sai ka fakt, et Weymouth ei jäta inimesi hätta. Eile puhus juba väga mõnus 8-9m/s purjetuul, mis kandus üle ka tänasesse. Kui palju ilmateateid usaldada saab, teab igaüks ise, kuid järgmise nädala Windguru prognoos näeb ette midagi sellist:
Üks kõik kust otsast ma seda vaatan, siis jääb kangesti mulje, et lootust on maha saada selle hooaja esimese tugeva tuule regatiga ja vähemalt mingi hulk märkmeid teha, kuidas mu fookuses olnud tuulise ilma kiirus arenenud on, või kas üldse on?!
Üldises plaanis mingit super forsseeritud ennast ma võistlusele vastu ei saada. Olen praegu suhteliselt treeningmode-i peal ja üritan hoida silmad, kõrvad lahti ja panna veel viimane raks enne OM-i nii palju endale kõrvade vahele kui veel võimalik. Sellest tulenevalt ei lugenud täna nt. vaid MK-etapi võistlusjuhist vaid paralleelselt ka mängude oma, et tuua paralleele ja et olümpiaks oleks nii palju eelteadmisi kui veel võimalik. Samas ma kardan, et proovigu ma olla nii rahulik kui tahes, tuulistes oludes tekib mul kahtlemata sportlik huvi nägemaks, mida ma teiste maailmatasemel meeste vastu teha suudan.
Miljöö ise on juba veidi ootusärev, OM-külas tehakse viimaseid viimistlusi, klubis on näha tulevasi turvaelemente - terve hunnik kaameraid, igasugu kõrgeid seinasid ja muid koledaid atribuute, mis kõrvalisi isikuid meie paadipargist mängude ajal eemale peaks hoidma. Võistlejate seltskond on kuidagi killustunud, kus on selgelt näha olümpiale minejad, kellega vee peal olevad treenerid tegelevad selgelt rohkem ja siis need, kes sel korral valituks ei osutunud. Need ajavad vaikselt oma joru ja üritavad ettevalmistusfaasis olevatele olümpialastele homme algaval võistlusel särki püksi panna. Viimased tunduvad olevat selgelt rohkem forsseeritud.
Klubis on meil selline puust jaht, mis tundub olevat kokku pandud kõigest, millele käsi külge hakkas. Näide pildi näol üleval.
Hoian teid asjade käiguga kindlasti kursis, seega homseni,
Karla
No comments:
Post a Comment