Tuuline Weymouth
Hei!Andke mulle andeks, et ma sel nädalal väga aktiivne blogi kirjutaja olnud pole. Kui lühidalt peaks asja kokku kraapima, siis oli lihtsalt füüsiliselt väga nõudlik nädal, päevad venisid tihti pikaks ning hing oli paelaga kaelas. Aega nappis ja kui teda veidigi oli, kulus viimane tankimisele ja haavade lakkumisele. Ühe sõnaga, Weymouth nagu Weymouth ikka. Siin eristuvad mehed poistest ja kui mõneski sõidus tippseltskonda suudad sekkuda, võid endale ütelda, et oled hea.
Viimasest postitusest läks asi edasi umbes täpselt nii nagu Windguru graafik näitas - tuuliselt! Eile saime tugeva tuule, vihma ja külmaga (ühesõnaga tavaline päev!) tehtud kaks kuldfliidi sõitu. Õhkkond oli kuidagi ärev, kõik tundusid olevat pauku täis ja valmis kohe kõigile hambasse andvat. See hajus aga üpris kiiresti laiali, sest tuult natukene ikka oli ning varsti oli kõigil endaga parajalt tegemist.
Sain esimeses sõidus lootusetult kehva stardi ja seda veel valelt poolt. Seega olin sunnitud kohe algusest mängima taga ajaja rolli. Õnneks on see minule väga familiaarne olukord, umbes nagu vaprate ja ilusate näitlejatele järjekordse sarja filmimine, umbes saja tuhandes kord? Üleval märgis olin kusagil 30nda ümbruses, kuid vahed olid gold fliidile omaselt minimaalsed ja kiire allatuule otsa järel olin alumiseks märgiks juba kusagil 15. Nähtavus oli halb, ei suutnud end rajal konkurentide vastu edukalt positsioneerida, tuult lugeda ja pulsi juures 190+ kogu asja kellavärgina toimima panna, mis mind enam kõrgemale ei lennutanud. Kusagil 15-20 püsisin terve sõidu, kuid viimane kord ülemist märki võttes suutsin viimast puudutada, millele järgnes karistusring. Sellega kaotasin kõvasti kohti, tasuks 29. koht, st. palju rabelemist suhteliselt mitte millegi nimel.
Järgmiseks sõiduks üritasin oma vigu parandada, sulalollusi mitte kokku keerata, see kord teistele ette mitte anda ja samas veel viimaseid jõuvarusid kokku kraapida. Start õnnestus mul suurepäraselt, olin kiire ka ja 2/3 krüssu peal leidsin end positsioonilt 1-3. Ei kasutanud tuulepööramisi enda kasuks ära ja ülemisse märki jõudsin hoopis 6ndana, mis on sellegipoolest väga hea. Alumise märgini pidasin vastu, kuid sealt edasi hakkas aeglane, kuid sujuv allakäik. Jõuvarudest hakkas puudus tulema, tundsin, et ei suuda paati nii liikuma panna nagu ma seda tavaliselt teen. Kuna peakohtunikuks meie rajal oli endiselt Jeff Martin, siis ma ilmselt ei pea mainima, et ringe oli meile ette nähtud 3. See tähendas, et minna oli veel palju ja küsimuseks õhus oli, et kaua ma püsin, umbes nii nagu Vormel ühes, kus kõik on hästi sinna maani kuni rehvid läbi kuluvad, pärast mida elu väga kiiresti väga halvaks võib muutuda. Igal juhul langevas joones see sõit loogiliselt kulgeski, viimast korda üleval märgis olin juba 16. Kohe allatuule alguses murdus mul pooleks roolipinn, kuid sellele vaatamata suutsin leida suurepärase kiiruse ja veel enne finišit kolm kohta tagasigi võita. Finišis 13, mis on kullas täitsa OK.
Tänaseks polnud suurem torm üle läinud, ööga olid halvasti pargitud kaatrid päris palju viga saanud. Meie oma oli looulikult treener Reinu poolt nii hoolikalt seotud, et miskit häda ei olnud. Kuna tuul väga vaibumismärke ei näidanud, siis 14.30 otsustati, et täna me sõita ei saa. See omakorda tähendas, et minu eilsega saavutatud 22. koht osutuski minu lõpptulemuseks.
Üks viga saanutest. Katkine mootor+lihtsalt vee all
Mida arvata? 22 on minu arust hea koht. Ärge saage valesti aru, ma tahaks esimene olla, kuid ma ei usu, et laser klassis on võimalik võita ilma, et kõik oleks perfektne. Viimasest on minul aga hetkel päris palju puudu. Weymouth on üks väheseid iga-aastaseid purjetamiskohti maailmas, kus KÕIK hakkab pihta füüsilisest valmisolekust/vormist. Tavaliselt annab tarkusega palju kompenseerida, kuid siin mitte. Kuna minu viimane korralik füüsilise treeningtsükkel jääb selle MK, Hollandi MK ja veel MM-i tagusesse aega, ehk siis aprillikuusse!!, siis minul oli tegemist selge nõrga lüliga. Füüsilise kurnatuse saavutanud, hakkab teadupärast ka psühholoogiline pool väsima ja vead on kerged tulema. Eriti kerged on tulema just lihtsad vead, sest keerulistes olukordades suudad end veel kokku võtta, sest tead, et asi on raske, kuid lihtne olukord tundub nii ilmne, et tähelepanu on kergem hajuma. Seega, minu kõige alus siit edasi on uuesti saavutada füüsiline tippvorm, mida tehes ei tohi ära unustada purjetamise aspekte, luubi all hoida neid, mis veel raskusi valmistavad ning lihvimist vajavad ja täpselt seda ma nüüd tegema hakkangi, esialgu veel siin Weymouthis ja järgmise nädala lõpust juba kodumaal!
Kuna MK hooaeg on minu jaoks nüüdseks ajalugu, keskendumine nihkub pelgalt olümpiaettevalmistusele ja seal hästi esinemisele, siis tunnen, et ka see ots tuleks kuidagi kokku võtta. Kuidas siis läks? Võin väga julgelt väita, et tegemist oli minu edukaima Mk-hoojaga, kus saavutasin viimaks stabiilsuse, kuid ka ühe haripunkti. Regattide tulemused siis ajalises järjekorras 25, 29, 5 ja 22. Kui sinna veel otsa panna MM-i 27 ja maailma rankingu 27, siis võib kindlalt kokku võtta, et olen igast otsast vaadatuna maailmas top 30 mees, millest veel paar aastat tagasi rääkisin kui kosmosest. Samas näitab viies koht, et võin olla ka juba väga tipu lähedal, mis mulle indu juurde annab ja edasi tööle utsitab, sest olgugi, et laseri maailmas on juba top 30 mehed väga hinnatud, siis maksimalistina jätkan siiski tulemustes selle püssikuuli meenutava numbri taga ajamist.
Kirjutan teile Weymouthist kindlasti veel, praegu jätkan unelainel,
Karla
No comments:
Post a Comment