Jälgi

Hei!

Regati ajal ilmselt kirjutan tihedamalt www.facebook.com/kmrammo
Üritan vahel ikka siia ka jaksata kirjutada.

Tulemused http://www.sailing.org/olympics/london2012/results_centre.php


Homme algab pihta, ei jõua ära oodata, õhkkond ärev, bring it on!!!

Karla

Olümpiaelamus

Hei!

Nagu te teate, siis olen otsinud seda suurejoonelist ja uhket olympic experience-i, kuid võibolla (uute eesti keele reeglite järgi võib vist kokku kirjutada?) pole seda veel nii suurel määrel kui soovinuks kogenud.

Hakkasin seda täna endamisi mõtlema pärast sadamas pressile antud intervjuud. Tuli küsimus, et kas on siia maani siis midagi väga erilist ka olnud on ja ma ei oska kahjuks kusagilt otsast vaadatuna esialgu jah vastata. Samas on teist moodi küll, tunnistan üles. Olen seda juba umbes sada korda toonitanud, kuid ei saa siiski üle ega ümber - korralik tipptasemeline tiim on uudne ja ääretult luksuslik kogemus. Samuti on veidi tähtis tunne. Ma ei mõtle, et ma arvaks endast kui lõputult kihvtist mehest vaid sellest, et tunnetan, et kõik on minu jaoks. Turvamehed  väravas on ju minu kaitseks, kokatädid sööklas selleks, et minu kõht täis oleks ja vabatahtlikud selleks, et minu soovid täidetud saaks. Tavalise stsenaariumi korral oleks vaid mina ja mu treener, kedagi teist ei huvitaks ükski meie mure ega rõõm. Kõige erilisem ongi vast see, et uurimaks kuidas meil läheb, mida me teeme ja kas valmisolek on nr. 1 ollakse valmis läbima pikki kadalippe ja sõitma sadu kilomeetreid. Olen luubi all ja mulle see meeldib. Tänaseks olen jaganud umbes viis autogrammi, mis on samuti meeli turgutav tegevus.

Homme kõik aga muutub, või nii ma vähemalt loodan. Kui kõik hästi läheb ja minu teekonnal Weymouthist Londonisse ühtegi viperust ei juhtu, siis peaksin marssima 80000 pealtvaataja ette olümpiastaadionile. Loodan, et siis saab mu ootus vastuse ja olympic experience, mis elu lõpuni meelde jääb ja mida lapselastele rääkida kogetud. Ühe öö veedan Londoni külas, mis tähendab, et saan ka sealset melu veidi sisse hingata enne kui naasen kodusesse Weymouthisse ja valmistun juba selleks, et kõik oleks nii nagu olema peab. Sellest aga juba järgmine kord, loodan pärast avamist teile kirjutada..

Olge mõnusad,
Karla

Sujub

Hei!

Eelmisest postitusest on mõned päevad jälle möödas ja vahepeal on juhtunud nii mõndagi, samas mitte midagi. Kõik oleneb sellest, kuidas asjale läheneda.

Rammo!

Ühest küljest on kõik endist viisi, teen trenni: käin merel ning sellele järgneb kas rattasõit või siis jõusaal. Teisalt aga on elu juba rutiiniks muutumas, mis mulle meeldib. Asjad hakkavad käe-jala järgi paika loksuma, tean kus asjas asuvad ja kuidas toimingud toimivad. Kõik töötab kui kellavärk ja ülejäänu on minu enda, ja treener Reinu teha, kuidas oma päeva üles ehitame.

Ilus ilm, ilus paat, ilus paut

Suhteliselt uskumatu, kuid tänaseks, teise sellise päeva lõpuks hakkab mulle kohale jõudma, et ma vist kogen sel aastal siiski killukest suve! Olen oma elust umbes kolm kuus veetnud Inglismaa linnakeses nimega Weymouth, kuid mitte kordagi pole kohanud ilma nagu eile või täna. 24 kraadi (või midagi sellist, panen tunde järgi), mitte ühtegi pilve taevas (not a cloud in the sky kõlab hoopis paremini) ning vaikne ja rahulik briis. Ilmaennustus pakub veel homseks ja ülehomseks ka samalaadset ilma! Neli sellist päeva üksteise järgi siin tundub sama tõenäoline kui see, et ma kunagi 100m jooksus maailma rekordi püstitan, kuid eks me näe. Igatahes mööda külgi need päevad maha ei jookse, ammutan neist energiat nii kuis jõuan, sest tean, et juba järgmine nädal läheb mul seda vaja!

Külaelu on ütlemata huvitav, muud moodi ei oskakski seda kokku võtta. Paljud on väga rõõmsameelsed ja sõbralikud, mis muudab miljöö aura kuidagi väga positiivseks. Need vähesed, kes juba praeguseks endasse tõmbunud on ja mööda nurki vaikselt omi asju ajavad, kaovad üldise summa sisse ära ja neid ei panegi tähele, juhul kui sa just ei otsi. Mulle meeldib see ühtekuuluvustunne, mida olümpiamängud endast kujutab. Me kõik oleme siin sportlased, rügame suures plaanides ühtse eesmärgi nimel, igaüks väikese mööndusega.

Küla, meie maja eest vaadatuna

Loodan seda positiivset energiat kanda endaga terve selle nädala, avamispidustustelt seda veelgi juurde ammutades, et järgmine nädal juba tulle minne kogu kaadervärk mängu panna.

Nautige seda ilusat aega, mida toob kord nelja aasta jooksul see suur spordipidu!
Karla

Champagne sailing

Olümpiaraketiga kihutamas

Hei!

Täna oli mul juba tunduvalt mõnusam päev siin melus kui kõik eelnevad. Hommikul tervitas mõnus päike ja sellele lisaks ka tuul. Polnud ka eriti enam kusagile kiiret, mistõttu sai rahulikult asjad valmis seada ja tööle minna - purjetama.

Olin peaaegu, et unustanud kui mõnus see spordiala ikka olla võib. Eestis on nii mõnusat, lainega tuulist ilma suhteliselt harva, mistõttu siinne võtab naeratuse üpris kiiresti näole. Pärast edukat sessiooni jõudsin veel jõusaali ja isegi pinksi mängima. Erinevalt eelnevatest päevadest täna kõik kuidagi sujus, polnud sellist millegi pressimise tunnet, et peaks kangutama, et kõik trennid tehtud jõuaks või et söögikorrad ei hilineks või suisa vahele ei jääks. Tundub, et hakkan rutiini jõudma, mis on hea. Imelik ja ebatavaline, et see mul nii kaua aega võttis. Eks olümpial on asjad ilmselt ikka vähe teist moodi!

Homme üritan tänasega sarnase päevaga maha saada, pärast mida ootab ees vast juba esimene puhkepäev. Mõttetu on nüüd vahetult enne mu elu kõige tähtsamat regatti hakata end veel pooleks rabelema ja midagi kategooriiselt muuta üritada. See rong on jäänud, nüüd tuleb olla psühholoogiliselt valmis ja kõik relvad tulle kaasa võtta. See on siiski veidi, küll ainult veidi, aga siiski, liiga tuleviku muusika. Homme kümne päeva pärast olen joonel.

Järgmise korrani,
Karla

Külaelu

Hei!

Olen nüüd mõned päevad Weymouthis OM-külas elanud ja pean tunnistama, et suhteliselt mõnus on. Kuidagi äge tundub kui kõik ühes kohas koos elavad ja mööda minnes tervitavad. Samuti on uhke tunne oma riiki esindada, Eesti koondise dress on väga kena, see teeb veel lõbusamaks olemise.

Suures plaanis on mul kõik OK. Eile sain paadi kätte, veidi putitasin täna ja jõudsin vee peale ka. Tuul oli nii nagu Weymouthis ikka, graafik näitab minu väljas oldud ajal pagidega 15m/s. Paat tundus hea, disain on vinge, 80ndate stiilis roosa ja sinise kirju.

Uus relv

Olümpiatunnet mul mingil põhjusel veel samas väga pole. Ma usun, et kui avamiste ja muude suurte ürituste aeg kätte jõuab, siis see kõik muutub, kuid esialgne tunne on üpris tavaline. Elu on rahulik, toimetan vaikselt omade asjadega ja üritan vaikselt rutiini sisse elada. Päris viperusteta see siiski ei lähe, sest eile kaatri järgi minnes tuli välja, et asjad selle seest on ära varastatud. Olin pool päeva närviline, kuid õnneks midagi asendamatut kaduma ei läinud ja üleliia põdema ei hakka. Ei ole otstarbekas energiat selliste asjade peale raisata.

Mind veidi häirib, et meil siin kõikvõimalikud reeglid ja ettekirjutised eksisteerivad, mistõttu ma kõike teiega jagada ei saa. Samuti ei või ma pilte sugugi nii palju siia postitada kui sooviksin, kuid loodetavasti elan üle. Jutt ei jookse küll absoluutselt, kuid kompan paar korda veidi piire ja siis saan ehk regati ajaks juba parema ettekujutuse kuidas ja mis.

Järgmise korrani,
Karla

Hakkan valmima

Hei!

Ma olen juba mitmeid päevi tahtnud blogisse kribada, kuid pole lihtsalt füüsiliselt selleks aega leidnud.

Ise mõtlen kogu aeg, et juba esmaspäeval sõidan ma oma esimestele olümpiamängudele ja küsin selle peale, et millised on emotsioonid? Vastust kahjuks välja hõigata on ütlemata keeruline. Olen viimasel ajal olnud kui jänes rattas joostes ühes trennist teise üritades vahele mahutada veel massaaže, söögikordi, venitusi ja kõike muud, mida vaja peaks minema. Siin kohal peaksin oma eriliselt sarkastilise tänu avaldama Tallinna linnale, kelle tegevuse (Narva mnt. bussirida) tagajärjel minu sõit trennist koju kestab u. 8 minuti asemel u. 25min. Eile järjekordses ummikus seistes olin üpris närviline, kuid täna hommikul jõudis mulle kohale: Täpselt siis on mul aega omi mõtteid mõelda!

Mida ma siis mõtlen? Ausalt öeldes suurt mitte midagi. Võib-olla on asi minu kogenematuses, kuid ei oska millestki ülearu ekstaasi sattuda. Võib juhtuda, et kui ma Londonis, 27ndal kuupäeval 80000 inimese ees marsin ja oma videokaameraga seda kõike filmin, siis tabab mind suur reaalsus ja ma lasen end täis, kuid kahtlen sügavalt. Tunnen end kuidagi kindlalt, nagu teaksin täpselt, mis mind ees ootab. Vahest on see USAkatelt õpitud kergelt boheemlaslik suhtumine, mis minu puhul väljendub selles, et püüan võrreldes eelmiste aastatega ebaolulise kulgu vähem kontrollida, keskenduda vaid tähtsatele asjadele ja sellele, et siis kui tõesti vaja kõik omal kohal oleks. Selleks on minu spordialal aga meri ja olenemata kõikvõimalikust olümpiamelust ja suurtest ja uhketest asjadest, vidinatest, koondise riietest ja kõigest muust on meri ikka see sama, kus ma juba eelnevalt viiel korral võistelnud olen! See on koht, kus ma pean oma valmisoleku realiseerima või siis realiseerimata jätma.

Viimase pärast ma mitmetel põhjustel aga absoluutselt ei põe, vähemalt esialgu mitte. Purjetamine on endiselt purjetamine ja üle pika aja olen saanud panna rõhku ka füüsilisele valmidusele, mis tähendab, et olen vaikselt vaikselt jõudmas elu parimasse füüsilisse vormi.

Ilmselt minu suurim emotsioon ongi ootus, et näha kuidas end realiseerida suudan. Esmakordselt minu karjääris seisab minu taga team, mis on tugevam kui kivimüür. Ma olen lõpmata tänulik enda perele ja mind ümbritsevatele kallitele inimestele, kes on mind alati aidanud, kuid olukord, kus kaldale tulles tean, et saan Eesti parimatelt sportmassööridelt abi ja olen igaks järgnevaks päevaks samas valmisolekus kui esimeseks, on intrigeeriv. Samuti on suhteliselt erakordne, küll mitte esmakordne, et treener ja team leader pole ühes isikus. See jätab esimesele võimaluse keskenduda pelgalt sellele, mis tema töö ja kõik muu majandamine saab majandatud viimase poolt. Esmakordselt tunnen, et kõik on minu õlgadel, kõik on tehtud ja edasi jääb veel minul oma töö ära teha, loodetavasti hindele 5, soovitatavalt plussiga!

OM-i paatide disain



Olümpiasportlane Karla

Kui mõnus?!

Eelmisest sissekandest on küll möödas umbes kolm valgusaastat, kuid pole viga. Võtan kiiruga kokku, mis vahepeal toimunud on.

Weymouth lõppes asjalikult, aeg oli koju tulla ja esmakordselt ka Tallinnas vee peale sättida. Selleks oli ka suuremat sorti põhjus, sest minu koju saabumisest järgmisel päeval tuli asuda esimese Eesti KV starti. Tunnistan ausalt, et selleks regatiks oli püss juba väga tühi ning võistluse võitmiseks tuli näha vähe enam vaeva kui ma ette olin kujutanud. Sellele vaatamata ei jäänud midagi juhuse hooleks ja minu paremuses polnud üldkokkuvõttes küsimust. Vähemalt minu silmis mitte.














Minu Honda


Kodus oldud ajaga on mu head toetajad ka mulle mitu žesti teinud, et minu ettevalmistus OM-iks sujuks veelgi sujuvamalt. Siin ei saa jätta tänamata Catweesi, kes mulle supervägeva, nüüdseks juba kaks nädalat minu kasutuses olnud tutika, täisvarustusega Honda Civicu eraldasid. Samuti soovin kummardada Hawaii Expressi ees, kelle abiga mööduvad kilomeetrid uuel maanteerattal kui reede õhtud või laupäevad - välgukiirusel!













Novõi velosipeed


Pärast Eesti KV lõppu sain nädalaks aja täiesti maha võtta. Seda mul vaja oligi! Pere ja sõprade seltsis veedetud 7 päeva, mille sisse jäi ka jaanipäev, oli suurepärane, et akud täis laadida ja uuest nädalast uutel võimsustel tööle hakata.

Puhkus "lendas" mööda


Jõusaalis lõhutud nädal, millele lisandusid rattasõidud tähendasid, et eelmise nädala lõpuks olin suhteliselt mõnusalt väsinud ja valmis nädalavahetuse veidi rahulikumalt võtta, et sel nädalal juba koormust lisada.


















Jõmmis kõhtu paugutamas


Täna käisin vajalikul enne OM-i spordiarsti visiidil, kus kõik tiba-toba oli. Paar nädalat veel ja elu parimas füüsilises vormis pole kahtlustki! Samuti jõudsin esmakordselt ka Eesti pinnal meretrenni. Oh kui mõnus oli! Perfektne purjetamisilm hea tuule, suurte lainete sooja ilma ja kõigega, mida hing ihaldab! Oleks iga päev selline, siis oleks elu mitte lill vaid lillepõld! Homme peaksin saama kätte OM-i riided, samuti on sel nädalal veel päris palju eelseisva katsumusega seonduvaid toimetusi, üritusi, kuid loodetavasti suudan oma hea aja planeerimise oskuse täiel võimsusel tööle panna ja kõik vajalikud trennid siiski ära teha!

Mõnus on kodus trenni teha!



Karla