Hakkan valmima

Hei!

Ma olen juba mitmeid päevi tahtnud blogisse kribada, kuid pole lihtsalt füüsiliselt selleks aega leidnud.

Ise mõtlen kogu aeg, et juba esmaspäeval sõidan ma oma esimestele olümpiamängudele ja küsin selle peale, et millised on emotsioonid? Vastust kahjuks välja hõigata on ütlemata keeruline. Olen viimasel ajal olnud kui jänes rattas joostes ühes trennist teise üritades vahele mahutada veel massaaže, söögikordi, venitusi ja kõike muud, mida vaja peaks minema. Siin kohal peaksin oma eriliselt sarkastilise tänu avaldama Tallinna linnale, kelle tegevuse (Narva mnt. bussirida) tagajärjel minu sõit trennist koju kestab u. 8 minuti asemel u. 25min. Eile järjekordses ummikus seistes olin üpris närviline, kuid täna hommikul jõudis mulle kohale: Täpselt siis on mul aega omi mõtteid mõelda!

Mida ma siis mõtlen? Ausalt öeldes suurt mitte midagi. Võib-olla on asi minu kogenematuses, kuid ei oska millestki ülearu ekstaasi sattuda. Võib juhtuda, et kui ma Londonis, 27ndal kuupäeval 80000 inimese ees marsin ja oma videokaameraga seda kõike filmin, siis tabab mind suur reaalsus ja ma lasen end täis, kuid kahtlen sügavalt. Tunnen end kuidagi kindlalt, nagu teaksin täpselt, mis mind ees ootab. Vahest on see USAkatelt õpitud kergelt boheemlaslik suhtumine, mis minu puhul väljendub selles, et püüan võrreldes eelmiste aastatega ebaolulise kulgu vähem kontrollida, keskenduda vaid tähtsatele asjadele ja sellele, et siis kui tõesti vaja kõik omal kohal oleks. Selleks on minu spordialal aga meri ja olenemata kõikvõimalikust olümpiamelust ja suurtest ja uhketest asjadest, vidinatest, koondise riietest ja kõigest muust on meri ikka see sama, kus ma juba eelnevalt viiel korral võistelnud olen! See on koht, kus ma pean oma valmisoleku realiseerima või siis realiseerimata jätma.

Viimase pärast ma mitmetel põhjustel aga absoluutselt ei põe, vähemalt esialgu mitte. Purjetamine on endiselt purjetamine ja üle pika aja olen saanud panna rõhku ka füüsilisele valmidusele, mis tähendab, et olen vaikselt vaikselt jõudmas elu parimasse füüsilisse vormi.

Ilmselt minu suurim emotsioon ongi ootus, et näha kuidas end realiseerida suudan. Esmakordselt minu karjääris seisab minu taga team, mis on tugevam kui kivimüür. Ma olen lõpmata tänulik enda perele ja mind ümbritsevatele kallitele inimestele, kes on mind alati aidanud, kuid olukord, kus kaldale tulles tean, et saan Eesti parimatelt sportmassööridelt abi ja olen igaks järgnevaks päevaks samas valmisolekus kui esimeseks, on intrigeeriv. Samuti on suhteliselt erakordne, küll mitte esmakordne, et treener ja team leader pole ühes isikus. See jätab esimesele võimaluse keskenduda pelgalt sellele, mis tema töö ja kõik muu majandamine saab majandatud viimase poolt. Esmakordselt tunnen, et kõik on minu õlgadel, kõik on tehtud ja edasi jääb veel minul oma töö ära teha, loodetavasti hindele 5, soovitatavalt plussiga!

OM-i paatide disain



Olümpiasportlane Karla