Olümpiaelamus

Hei!

Nagu te teate, siis olen otsinud seda suurejoonelist ja uhket olympic experience-i, kuid võibolla (uute eesti keele reeglite järgi võib vist kokku kirjutada?) pole seda veel nii suurel määrel kui soovinuks kogenud.

Hakkasin seda täna endamisi mõtlema pärast sadamas pressile antud intervjuud. Tuli küsimus, et kas on siia maani siis midagi väga erilist ka olnud on ja ma ei oska kahjuks kusagilt otsast vaadatuna esialgu jah vastata. Samas on teist moodi küll, tunnistan üles. Olen seda juba umbes sada korda toonitanud, kuid ei saa siiski üle ega ümber - korralik tipptasemeline tiim on uudne ja ääretult luksuslik kogemus. Samuti on veidi tähtis tunne. Ma ei mõtle, et ma arvaks endast kui lõputult kihvtist mehest vaid sellest, et tunnetan, et kõik on minu jaoks. Turvamehed  väravas on ju minu kaitseks, kokatädid sööklas selleks, et minu kõht täis oleks ja vabatahtlikud selleks, et minu soovid täidetud saaks. Tavalise stsenaariumi korral oleks vaid mina ja mu treener, kedagi teist ei huvitaks ükski meie mure ega rõõm. Kõige erilisem ongi vast see, et uurimaks kuidas meil läheb, mida me teeme ja kas valmisolek on nr. 1 ollakse valmis läbima pikki kadalippe ja sõitma sadu kilomeetreid. Olen luubi all ja mulle see meeldib. Tänaseks olen jaganud umbes viis autogrammi, mis on samuti meeli turgutav tegevus.

Homme kõik aga muutub, või nii ma vähemalt loodan. Kui kõik hästi läheb ja minu teekonnal Weymouthist Londonisse ühtegi viperust ei juhtu, siis peaksin marssima 80000 pealtvaataja ette olümpiastaadionile. Loodan, et siis saab mu ootus vastuse ja olympic experience, mis elu lõpuni meelde jääb ja mida lapselastele rääkida kogetud. Ühe öö veedan Londoni külas, mis tähendab, et saan ka sealset melu veidi sisse hingata enne kui naasen kodusesse Weymouthisse ja valmistun juba selleks, et kõik oleks nii nagu olema peab. Sellest aga juba järgmine kord, loodan pärast avamist teile kirjutada..

Olge mõnusad,
Karla