Olen nüüd mõnda aega kodus olnud ja pean tunnistama, et reaalselt mõnus on võtta vahelduseks veidi vabamalt, olla hetkeks spontaanne ning vaadata, mis saab. See õnneks või kahjuks ei tähenda, et mul siiani väga palju vaba aega oleks olnud. Igasugused tänuüritused (mis on ütlemata mõnusad ja siirad), peod ja muu selline teeb elu päris kiireks ja väsitavaks. Ma võin ainult aimata, mida meie medalivõitjad praegu läbi elavad.
Teiseks olin ma terve selle nädala Eesti noorte laseristidega ametis. Jaanuaris treeninglaagris tekkinud idee, et kui ma nii palju reisin, võistlen ja kogen, siis võiks ju üritada seda kõike ka kodus edasi anda sai vähemalt mingis formaadis teoks. Kuna tase oli laagrist osavõtnutel väga erinev ning ma pedagoog samuti pole, siis kahjuks ei jõudnud ma ehk päris kõike, mida hing ihaldanuks edasi anda. Osati on see isegi hea, sest tean juba praegu, et järgmisel hooajal olen valmis samasuguse laagri uuesti läbi viima. Igal juhul oli möödunud nädal minule väga mõnusaks vahelduseks ja teistsuguseks väljakutseks, nautisin seda, et saan teisi aidata ja loodan, et 19 noort, kes osalesid, said midagi, mida nad enne ei teadnud või millele mõelda ei osanud.
Minu viimasest sõidust OM-il on aga nüüdseks möödas juba kaks nädalat ja minu emotsioonid hakkavad muunduma energiaks. Kui otsida positiivseid külgi minu kahes viimases päevas, siis neist suurim on fakt, et järgmiseks neljaks aastaks ma kaugelt motivatsiooni ammutama minema ei pea. Tean tagasi vaadates kui lähedal ma juba sel korral, kollanoka ja debütandina suurtele tegudele olin ning see ässitab mind veel tõsisemalt end pühenduma, oma aega panustama ja mehe mooda rassima. Kõik, kes mind aastaid tunnevad teavad, kui palju endast sellesse sporti pannud või jätnud olen, seega lubadus, et ma vahetan käiku ja lähen edasi veel kõrgematel tuuridel tundub mulle päris suursugune.
Seda ta aga olema peabki, sest keskmik või HALL MASS (nagu Peep Pahv mind postimehes tembeldas olgugi, et juba sel korral suutsin eelmistel OM-idel medaleid võitnud mehi alistada) olemine pole minu loomuses. Leian, et edasi tuleb minna võimsalt ja tipud vajavad vallutamist. Tean, et see nõuab palju ressurssi, nii majanduslikku kui panustatud aega. Seetõttu pean vajalikuks mind siiani väga palju aidanud ja seda loodetavasti ka edaspidi tegevaid tänada. Ilma teieta mu kallid toetajad Matek, BCS, Lasita Aken, Zelloloosi spordiklubi, Catwees, Reval Cafe ja Hawaii Express poleks ma nii kaugele jõudnud! Samuti tahan tänada EOK-d, EJL-i, Eesti laser klasside liitu ja Viimsi valda, kes on mind aastaid aidanud. Lõpetuseks ja ilmselt kõige tähtsamana aitäh treener Rein Ottosonile, perele ja sõpradele, kes mind alati toetanud ja aidanud on! Teieta poleks ma see inimene, kes ma olen.
Paar päeva tagasi ilmunud uute maailma rankingute 20nda mehena kuulutan blogi tiitlit vahetades ka siis ametlikuks minu teekonna Rio de Janeiro olümpiale aastal 2016!
Teie,
Karla
Lõbusad inimesed
No comments:
Post a Comment