2012 (1)

Hei!

Läks veidi kauem selle hooaja kokkuvõttega kui loodetud. Täpselt kuu sai täna minu viimasest postitusest, kuid arvan, et nüüd on võibolla, et just täpselt õige hetk teha väike nostalgiline tagasivaade tänasega lume alla mattunud ja juba nii kaugele jäävast hooajast.

Olgugi, et aastanumber ei ole veel muutunud, siis minu jaoks on 2012 juba möödunud nähtus ja maailmalõppu minu teada ei juhtunud olgugi, et tänahommikune liiklus sellele suhteliselt lähedal oli. Äkki Maajadel polnudki õigus, võibolla jäämegi elama?!

Minu jaoks algas 2012 aasta siis kui iga teise tavainimese jaoks. Miks ma seda üldse ära märgin, sest tavaliselt algab minu aasta kusagil oktoobri lõpus, kus eelnevast hooajast omad järeldused olen teind ja järgmiseks valmistuma hakkan. 2011 oli aga MM alles Detsembri keskpaigas, mis tähendas, et jõulude ja uue aastaga puhkasin end ilusti välja ning Jaanuari keskpaigas leidsin end juba päikeselisest Miamist, et hakata valmistuma selleks kõige tähtsamaks - olümpiaks.

Eks möödunud hooaeg oligi veidi ebatavaline, hoopis teistsugune kui ülejäänud. Pinget oli õhus algusest lõpuni ja lõdvaks ei saanud hetkekski lasta. Uskusin, et kui oma levelit veel üles poole krutin, siis pole kahtlust, kes augustis Londonis Eesti lipp purjel seilab. Seetõttu tegin eelnevate aastatega võrreldes päris suure muutuse, jätsin treener Reinu koju (seda tegelikkuses eelkõige majanduslikel põhjustel) ja laagerdasin pikemalt kui kunagi varem Põhja-Ameerikas. Kokku veetsin seal ligi poolteist kuud ja abi, mis sain oli suur.

Erinevalt eelnevatest hooaegadest, kus olen veidi üle kuu peatunudki Miamis, sõitsin sel korral rohkem ringi. Päikesepealinna jäin vaid kuni MK-etapi lõpuni, st. paariks nädalaks ning kämpi seal püsti ei seadnudki. Selle asemel lendasin koos 9 konkurendiga Mehhikosse, kus kaks nädalat intensiivset, kuid vahest veidi alternatiivset treeningut tegime. Tavaline rattasõit oli asendatud surfamisega, mis oli tasakaaluelunditele ja stabiliseerivatele lihastele kui uus kodu Tallinna linna jääkarudele - täpselt see, mida vaja! Edasi, või siis tegelikkuses tagasi, lendasin uuesti Floridasse, et Tampa lähistel veel üks Grade 1 võistlus sõita. Sealt oli aeg koju tulla.

Kogu perioodiga jäin loomulikult rahule. Olgugi, et Miamis võistlesin külmetushaiguste kiuste, polnud 25. koht sugugi hull. Tampa lähistel toimunud regatil saavutatud 3. koht oli aga täpselt see enesekindluse boost, mida vajasin. Samuti sain konkurentidega laagerdades teada uusi nippe, millest paremat loota ei õnnestu.

Koduelu mul kaua nautida ei õnnestunud, sest juba nädala pärast sõitsin uuesti laagrisse. Kiire vahepeatusega alpides, et hingata kõrgmäestiku õhku ja teha paar kiiremat liugu leidsin end juba Mallorcalt, kus ootas Aprilli alguses järgmine MK-etapp. Seal oli esmakordselt hooajal koos kogu kaadervärk, terve maailma paremik. Pärast paari nädalast treeninglaagrit sealt saadud 29. koht näitas, et võin sel hooajal kaasa rääkida päris heade tulemuste eest.

Nii kiiresti, paari lõigu järel (minu jaoks liikus see aeg reaalselt umbes samal kiirusel) oligi saanud Jaanuari algusest aprill ja kauaoodatud viimane olümpiavalik - 2012 aasta MM ei olnud enam kaugel, juba Mai alguses!

Sellest aga juba järgmine kord,
Karla