2012 (2)

Hei!

Läks jällegi veidi kauem selle teise poolega hooaja kokkuvõttest kui oleks tahtnud, kuid selline see elu juba kord on. Keha nõuab treenimist, kool tahab õppimist ja sellest üle jäävat aega pole üle liia, mistõttu ei ole viimasel ajal sellele lehele ülearu palju sattunud. Sellegi poolest, lähen edasi sealt, kus pooleli jäi:

Mai alul jõudis kätte edasise aasta suhtes kõige tähtsam regatt - MM. See oli võistlus, kus otsustati, kes esindab Eestit olümpiamängudel. Olgugi, et olin 100% valmistunud, käinud seal eelnevalt trenni tegemas jms, siis teades sealsete võistlustingimuste keerukust ei saanud ma kunagi kergendatult hingata ega end vabalt tunda, sest juhtuda võib kõike. Olenemata faktist, et polnud kunagi eelnevalt Mai algusesse vormi ajastanud, ehitas treener Rein mulle üles suurepärase treeningplaani, mis töötas. Olin vormis, ja kuidas veel. Suutsin eelsõitudega asja lukku lüüa, olin ainuke eestlane, kes pääses Gold Fleeti. Töö oli tehtud, ma lähen olümpiale! Võibolla polnud see teadmine juba regati poole peal parim variant saavutamaks parimat tulemust MM-il, kuid kõigest hoolimata lõpetasin siiski isikliku tippmargiga, 27nda kohaga.

Pärast kahte nädalat pingelangusest ja Saksamaal toimunud MM-i jääkülmadest ilmadest tingitud haige olemist oli aeg end uuestsi kätte võtta. Ees ootas Hollandi MK-etapp. Esimestel päevadel tundsin end veel uimase, haiglasena, kuid mida päev edasi, seda parema hoo ma sisse sain, viimasel päeval suutsin ühe sõidu isegi võita. Oma esimeses MK medal race-is lõpetasin 5ndana, sama koha sain ka regati kokkuvõttes. Esmakordselt olin jõudnud maailma karikal esikümnesse, veel enam, esiviie hulka! Sellele järgnes pikema poolne treeningblokk Weymouthis, kohas, kus Augustis toimusid olümpiamängud. Laagri sisse mahtus ka järjekordne MK-etapp, mille lõpetasin 22. kohaga.

Kätte oligi jõudnud juuni lõpp ning aeg oli fine-tuninguks. Töö oli suures plaanis tehtud, nüüd tuli end lihtsalt eesootavaks valmis seada. Ka see õnnestus meil suurepäraselt ja ka Weymouthisse tagasi minnes suutsime jääda rahulikuks, ei treeninud üle ja ootasime oma aja ära. Mina olin küll nooruslikult kärsitu ja tahtsin kõikidest treeningpäevadest veel viimast võtta, äkki saan selle nädalaga veel paremaks, kuid õnneks oli minu kõrval üks tark ja kogenud treener, Rein, kes õigel ajal pidurid peale tõmbas.

Olümpia läks alguses suurepäraselt, nagu me kõik teame. Pärast esimest kolme päeva hoidsin kõrget 10ndat kohta ning tundsin tõsimeeli, et see ongi minu koht. Tegelikult isegi uskusin, et võin veel tõusta, kuna teadsin end selleks võimeline olevat. Seejärel jõudis aga kätte puhkepäev. MM-idel ja muudel regattidel sõidame 7 päeva ilma, et näeksime ühtegi puhkepäeva, nüüd aga ootas meid ees päev täis mittemidagit, täpselt siis, kui olin end kõige paremini käima saanud. Minu viga sel päeval seisnes passiivsuses. Olin füüsiliselt parajalt räsitud ning võtsin sellest päevast puhkamise suhtes kõik, mis võtta andis. Seetõttu puhkasin end liialt ära, kui nii võib öelda, ei saanud end enam käima.

Tegelikult usun, et kui see teleülekande sõit, mida ma alguses juhtisin, oleks õnnestunud ning esimene krüss toimunud tuulepööramine oleks tulemata jäänud, suutnuks ehk uuesti kõrgetele tuuridele naasta, kuid auk, mille endale selle ebaõnnestunud sõiduga kaevasin osutuks suuremaks, kui ühe üksiku sõidu tulemus kunagi varem. Järgmine sõit läksin arvatavasti kompensatsiooni otsima, soovisin parandada selle, mis 7ndas sõidus ei olnud õnnestunud ja astusin uuesti ämbrisse. Sellest ämbrist välja ronimiseks polnud minus aga enam jõudu, mida vajanuks. Olin kustunud ning olgugi, et viimase päeva esimene sõit oli tegelikult täiesti sõidu moodi, siis sealt ma enam välja ei rabelenud.

Tasuks debüütolümpialt 18. koht, mis on parim, mida ükski Eesti laserpurjetaja kunagi saavutanud on. Vaatamata sellele, et üldsuse silmis andsin lõpus ehk palju ära julgen väita, et minu olümpia läks igati korda. Tulemus oli endiselt hea, kuid kogemused, mille võrra järgmisel korral targem olen, said kaasa suuremad kui need olnuks, kui lõpetanuks esikümnes. Iga väiksemgi pettumus paneb mõtlema selle üle, mida järgmisel korral saab paremini teha. Nüüdseks, kus olümpia on juba kauge minevik, on mul silmis suhteliselt selge pilt, mida järgnevad neli aastat endas peitma peavad ning kuidas ma üle selle künka saan, et sel korral juba suuri tegusid teha.

Julgen lubada, et blogi saab peatselt uuesti korraliku elu sisse, sest järgmine hooaeg on juba lähemal kui arvata oskaks. Sellest aga juba järgmine kord, püsige lähedal!

Karla