2013

Aasta purjetaja 2013

Hei!

Võtsin blogindusest päris pika pausi. Olen ikka ja jälle mõelnud, et mida siia siis täpselt kirjutada, kust alustada ning kus lõpetada. Nüüd, kus spordiaasta on kogu vabariigis samuti joone alla saanud tunnen, et on viimane aeg pakkida kokku ka enda lõppev aasta ning sellele veidi tagasi vaadata.

Kust siis alustada? Kas algusest, mis oli mõneti sürreaalselt ilus või lõpust, mis esmapilgul samaväärselt kole? Arvan, et ei alusta üks kord kumbastki otsast, sest seda, et Miami MK aasta esimese regatina mul suurepäraselt läks ja MM hooaja viimase võistlusena ei sujunud, seda teate juba kõik! Viskan pilgu hoopis suuremale pildile ja üritan kogu aset leidnud sündmuste ahelat ühe tervikuna hoomata.

Teadsin kohe hooaja alul, et mind ootab keeruline aasta. Võtsin endale taldrikule palju, kohe hästi palju. Kui minu aasta olnuks laeva buffee, siis ma mitte poleks endale taldrikuga asju lauda viinud vaid võtnud kahvli ja noa ning seal samas leti ääres lammutand. Aga, nüüd tõsisemalt rääkides, siis tundsin pärast OM-i vajadust rohkem võistelda, tunda seda võistlusärevust, võistluspinget, saada osa erinevatest võistlusolukordadest ja jõuda selle abil järgmisele tasemele. Sellele lisaks plaanisin lõpetada ülikooli ja võtta naise, päris tegus aasta. Kõik need eesmärgid said täidetud, ja mitte lihtsalt niisama, vaid hästi. Nagu Mart Siimann eilsel spordigaalal oma kõnes ütles, siis sport on vaid osa elust, ka sportlaste endi jaoks. Olen rõõmus, et sain sillutada oma elus uue teeotsa ka spordikaugemas suunas. See on midagi, mis teeb minust parema inimese ning läbi selle kindlasti ka parema purjetaja.

Aga, tulles tagasi spordi juurde, siis olenemata hooaja lõpetanud MM-ist jäänud mõrust maitsest oli tegu surmkindlalt minu elu parima hooajaga. Täitsin oma eesmärgi, palju võistelda ja sellele kui boonusena saavutasin neilt võistlustelt veel väga häid tulemusi. MK etapi hõbe, EM-i seitsmes, Eurokarikasarja üldkokkuvõtte kaheksas on kõik sellised resultaadid, mille üle ei saa midagi muud kui uhkust tunda. Siit jõuan endiselt aga kaarega MM-i juurde. Võib juhtuda, et see kõlab jaburalt, või noh, esmapilgul kõlabki, kindla peale, kuid ütlen nüüd, et olen õnnelik, et see regatt mul täitsa pxxxe läks. Lubage mul selgitada: Otse loomulikult oleks ma tahtnud, et mu tulemus oleks olnud ühe kohaline number, esikümnes, aga kui ta juba kehva suuna võttis, siis väärtustan suuremat ebaõnnestumist rohkem kui veidi nigela maitsega lõppenud võistlust. Põhjus selleks on lihtne. Purjetamisvõistlus on pikk ja tihti on vahe 10nda ja 20nda koha vahel üks, võibolla kaks õnnestunud või ebaõnnestunud sõitu. Kui sul on neid sõite üks või kaks, siis on endale lihtne öelda, et näed, seal läks vähe viltu ja kõik ei sujunud, aga "muidu on ju tegelt päris hea." Seevastu olukorras, kus mitte midagi ei suju ei jää mitte midagi muud üle kui vaadata sügavale endasse, otsida, veel kord otsida, ja lõpuks hea õnne korral leida, mis läks valesti, mis saaks teha teisiti ja mis kõige olulisem, kuidas edasi areneda?! Sel põhjusel olen õnnelik. Olen tihti siin samas blogis öelnud, et tean oma nõrkasid kohti, tean, kuidas neid likvideerida ja olen sellega juba tegelemas. See kord tunnistan, et olen leidnud paar aspekti mitte vaid oma purjetamises, vaid üldisemalt iseendas, mille üle juurutleda, mida võibolla, et ühes või teises suunas muuta. Seega, olen tuvastanud probleemi, kuid vähemalt esialgu ei tea veel lahendust. Loodan, et leian selle järgneva hooaja esimese poole jooksul. Seega, võttes asja lihtsalt ja lakooniliselt kokku, siis usun, et sellest mitte nii hästi läinud MM-ist on mulle tulevikuks väga palju kasu ja seetõttu sobib ka see mu ülejäänud ülimalt positiivse tooniga hooaega suurepäraselt!

Nüüdseks olen ma olnud kodus juba kuu ja peaaegu nädala, mis tundub igavikuna! Selle aja jooksul olen ma jõudnud juba üpris palju. Ma olen puhanud välja lõppenud hooajast, käinud hulga hooajalõpu üritustel, saanud esmakordselt Eesti jahtklubide liidu Aasta Purjetaja vääriliseks, mis on suur au, teinud trenni ja alustanud ettevalmistust eelseisvaks hooajaks ja ka vee peal käinud. 17. detsember on nüüd kõige hilisem kuupäev, mil mina Eesti pinnal purjetanud olen ja pean ütlema, et polnud sugugi jahe!

Seda postitust kirjutades jääb mul kodumaal veeta veel napp nädalake, pärast mida suundun päris pikaks ajaks juba jälle soojematele jahimaadele, alustades ringreisi esmalt mesinädalatega ja seejärel juba rutiinse treening - ja võistlusturneega Floridast. Tuleval aastal on minuga enamus paikades kaasas ka minu abikaasa Stina, kes loodetavasti toob minu purjetamisse veel enam särtsu, mis võiks transformeeruda veelgi paremateks tulemusteks.

Ilusat aasta lõppu!
Karla

Tough times

Kaamliga sõitmas

On “safe” öelda, et viimased neli päeva on olnud mulle selle aasta ühed raskemad. Raske on, kui oled millekski valmistunud nii tõsiselt ja nii kaua ning siis kui see aeg kätte jõuab, siis ei tule isegi lihtsad asjad enam välja nii nagu tavaliselt.

Mida sellises olukorras teha? Ma ütlen ausalt, et suhteliselt abitu tunne on! Mind teades võite kindlad olla, et ainus, mida mina teen on see, et ootan järgmist päeva ja üritan endast uuesti 100% anda naiivselt lootes, et midagi läheb paremaks. See on teisisõnu Peep Vainu järgi idioodi definitsioon – tehes samu asju jälle ja jälle oodates erinevaid (paremaid) tulemusi. Aga mis peaks tegema, kui tavaliselt seda sama tehes kõik toimib ja nüüd äkitselt enam mitte? Veel ebameeldivamaks teeb olukorra ümbritsevad head inimesed. Näha, kuidas nad üritavad välja mõelda erinevaid asju, põhjusi, miks ei toimi ja mida võiks muuta, kuidas nad ragistavad ajusid, et pöörata asi paremuse poole võimaluseta reaalselt midagi ette võtta on nukker. Olukord on tõsine, korvpallis kui meeskonna parimal mängijal on halb päev ja vise ei lähe, siis söödetakse pall järgmisele ja leitakse muud võimalused, et meeskonnale punkte tuua. Aga minu olukorras, kus mul sööta pole kellelegi, ma lihtsalt pean peale pommitama lootes, et üks hetk peab ju vise minema!

Pean tunnistama, et siinse esimese kolme päeva olud on olnud täpselt see, mida kõige rohkem olin kartnud: tihe kõrge laineloks ja keskmine tuul. Igal juhul, mina end tööle ei saanud ja eile hakkasin kui noor totu lootma, et tuleks vaikne tuul, tekiks momentumi shift ja äkki saan end siis käima! Täna, viimasel kvalifikatsiooni päeval ootaski meid vaikne, 2-3m/s puhuv tuuleke. Sain hea stardi ja tundsin esmakordselt, kuidas sõit hakkas omandama mingit voolavust. Suutsin end positsioneerida sinna, kuhu olin tahtnud, mitte kuhu mind lükati. Sõitsin üpris targa sõidu ja arvestades eelmise kolme päeva sahtli vahele jäänud näppude arvu, siis usun, et suutsin isegi säilitada väärt enesekindluse. Teine sõit sain samuti hea stardi, kuid vasakpoolse tuulepöörde peale tegi enamik laevastikust paudi ja üritas ülejäänutel eest läbi sõita. Minu eest nad läbi ei pääsenud vaid jäid mulle lootusetult ette, risti ette. Kokkupõrke vältimiseks pidin kõvasti pidurdama ja oma koha rivis loovutama, jättes mind vaikses tuules 62 paadi tuulekattesse. Surm! Sõit oli sõidetud, jäi üle psühholoogiline võit protestiruumis ja suursüüdlase DSQ.

Täna tundsin end lõpuks merel vähemalgi määral juba iseendana ja loodan ning usun, et suudan selle momentumi võtta nüüd algavatesse kuldfliidi sõitudesse, kus vaikselt juba järjest paremat sõitu näitama hakata! 40% regatist on veel ees ja tõsiasi, et need on protsendid on lõpuks kuldlaevastik üheskoos teevad neist üldkohtade jagamise osakaalult veel olulisema. Seega, kui nüüd end käima saada, siis pole rong veel läinud! Või noh, on, aga ma jõuan veel taksoga järgmisesse peatusesse!

Täna oli eelsõitude lõpu ja minu esimese normaalse sõidu puhul meil ka siin õhtul “arabic night” pidu, kus meile kingiti pähe rätid ja saime sõita kaamlitega. Väga fun ja hea vahelduseks õhtu mujal kui hotellitoas veeta!

Aitäh teile selle vankumatu toe eest!

Karla

Hallllllll

Hei!

mina ka kuskil seal parempoolsemana rägastikus

Esimene päev selle aastasest MM-ist on nüüdseks ajalugu. Kui tavaliselt on mul kombeks hakata algusest pihta, siis see kord hakkan hoopis lõpust. Kaldale sõites oli emotsioon suhteliselt nukker, mõtlesin esimese hooga, et vormiajastus on läinud nihu, olen seda novembrikuist MM-i pikisilmi liiga kaua oodanud ja asja liiga tõsiselt võtnud. Lõppeks on ju tegu nii nagu sada korda intervjuudes öelnud olen - ühe järjekordse võistlusega. Aga päris ikka ei ole ka, MM ju siiski. 

Aga jah, esimene emotsioon oli kui Family guy sketch, kus "the ants we're going crazy and THERE WAS NO WAYYY!" (kes saab aru see saab, kui ei saa, siis ärge vaevuge). Ühesõnaga, pärast tänast teist sõitu oli selline tunne, et mul pole lootustki, olin lootusetult kehv. Nüüd, rahulikum olles mõtlen, et päris nii hull asi siiski pole. Esimene sõit olin 14, mille kohta veel suve hakul ütlesin kindlasti "keeper", ehk siis sõit, mille olen nõus endale seeriasse jätma. Veel enam, tegelikult rühkisin ses sõidus parematel kohtadel, kuid nagu areneva sportlasena, kes alatasa ei võida, nii tänagi - ikka suutsin teha vigu ja sinna mu koht esikümnes läks! Finišeerides olin enda peale vihane. Üritasin küll endale sisendada, et häda pole midagi. Olen selle reha otsa enne ka komistanud, et tegelikult täiesti hästi/normaalselt lõppenud sõitu veel selle lõppedes liialt energiat panen. 

Igal juhul, aeg kahe stardi vahel oli üpris lühike ja päris korralikult ja tavapäraselt ma teiseks valmis ilmselt ei jõudnud. Psühholoogiliselt, ma mõtlen! Nii ma lõpetasingi stardi manöövriga, kus olin kindel, et tuleb üldine valestart. Aga ei tulnud! Nüüd olin ma vasakul halsil, mis oli langev ja sajandas reas - läinud! Endale ma loomulikult aru ei andnud, et see sõit läinud oli, mistõttu oli minu jaoks üllatav, et mu pingutused vilja ei kanna ja ma üleval ikka kolmandas kümnes olin. Edasi läks asi veel konarlikumaks, sest ma polnud ausalt öeldes ammu nii keset punti ja miljonit enda arust kohe maailmameistriks tulevat paati olnud, rägastikus andsin veel kohti ära, finišeerisin 27ndana. 

Olen siis hetkel kohtadega 14 ja 27 kohal. Tavaliselt kui on võistlus, kus ma ise ei viibi, siis uurin teiste vormi selle järgi, et kas sportlasel on "välgatusi", et kas ta on ühtlaselt hall mass või vahel tuleb ikka välja ka. No nende kriteeriumite alusel olen ma täna nii hall mass kui veel saab. Nagu ees pool mainitud, siis asi pole tegelt sugugi lootusetu. Homme tuleb lollused kaldale jätta, jalad kõhu alt välja võtta, pea tööle panna ja sõita nii nagu ma tean, et ma tänaseks võimeline olen. Sest mis siin salata, paar aastat tagasi oleks see 39s täitsa tiptop olnud, nüüd tahaks justkui maa alla vajuda. Rõõmus olen ma selle üle, et see lõputu MM-i ootus on vähemalt lõpuks läbi, MM on ju siiski pidupäev, 7 päeva puhast rõõmu maailma parimate vastu, selleks ma siia tulingi, loodetavasti homme esitlen end vähe asjalikumalt!

Karla

Puhkepäev - Uhke päev!

Hei!

Ema on mind ikka pushind, et "kirjuta blogi", aga ma tõesti ei näe, et kellelgi teist oleks huvitav lugeda, et ärkasin-sõin-käisin merel-sõin-käisin jõusaalis-sõin-läksin magama tavapärasest treeningpäevast. Küll aga kui jutt juba sinna peale läks, siis trennid on kulgenud üpris rahulikult. Tuul on siin ütlemata huvitav, mistõttu on nii enese kui teiste hetkeseisu kohta täie pildi saamine üpris keeruline. Kõik on treeningstartides üpris ebastabiilsed, kord ees, siis keskel, siis taga. Igal juhul, olen rahul, et sain siia nii palju varem kohale tulla, sest lubatud stabiilsest vaiksest tuulest on asi üpris kaugel. Tegu on pigem ühe enam keerutava merebriisiga, mida minu silmad näinud on.

Aga, pärast nelja üpris töökat päeva oli täna aeg esimeseks puhkepäevaks. Eesmärk pole ju MM-i eel end üleliia väsitada, tahaks ikka startideks puhanud olla. Minu ainus lootus tänase päeva eel oli, et ma äkki saan millestki pilti teha. Siiani pole see Omaan nagu sellist muljet jätnud, et võtaks fotoka välja ja jäädvustaks midagi. Mitte, et siin nõme ja kole oleks, aga lihtsalt midagi erilist ka pole! Igal juhul sättisime suuna pealinna Muscati poole. Esimene vaatamisväärsus oli kohalik mošee, mis pidavat maailma suurim olema. Samuti pidi seal olema maailma suuruselt teine vaip, kae! Pean mainima, et ütlemata äge oli. Seal pidi käima paljajalu, mis mulle väga meeldis. Pikad püksid polnud võibolla 30 kraadiga just kõige mugavam, kuid kannatas ära. Edasi läksime kesklinna, turule, kus peategelaseks oli Rein. Temast sai kiiresti kohalik pärast seda kui talle sõna otseses mõttes rätik pähe määriti. Nüüd on ta rättipea, nagu päris! Sõime linnas lõunat, mille käigus sain kultuurišoki. Kohalikud (see kord mitte Rein) söövad riisi ja kana nii, et valavad riisile kastme ja kana peale, seejärel segavad kätega kõik ära ja siis kasutavad oma peopesasid ja näppusid kui lusikaid, songivad toidu sees ja söövad, ei mingeid riistasid, päris omamoodi kui viisakaks üritada jääda. Õhtu ootuses külastasime veel ühte väga vinged hotelli kompleksi, kus sel nädalal toimub ISAF-i konverents ja täna õhtul valitakse Rolex Sailor of the Year. Peo ettevalmistused olid täisvõimsustel, usun, et hetkel käib seal korralik kräu!

Paljajalu!

Kohalikud joped!

Loodetavasti on mul ka asja sellele üritusele mõni aasta!

Nüüd oleme juba aga tunde kodus, et homseks järjekordseks treeningpäevaks tegelt ka korralikult välja puhata. Kuna blogi kirjutamine oli mul täna filmi vaatamisega koos multitasking, siis võibolla see jutt just kõige ilusam ei tulnud, aga las pildid räägivad enda eest!

Karla

Oh Man! (Jamaica aktsent)

Vaade rõdult (mina vasakpoolne särgita härrasmees)

Heeeey!

Nagu eilses feissbuki postis kirjutasin, siis olen ilusti Omaanis kohas. Kõige huvitavam oli vast bussisõit lennujaamast siia võistluskülla. Kuna purjetajatel on palju, hästi palju nodi - purjed, pinnid, pikendused jne jne ja selle peale polnud nad ilmselt mõelnud, siis sellesse väiksesse, 15-20 kohalisse bussi polnud meil u. 15kesi lootustki mahtuda. Asi lõppes nii, et osa jäid ootama teist bussi ja osa pani kottide otsas, Mehhiko stiilis hotelli suunas jugama. Mina olin selle esimese osa hulgas. Mida rohkem mööda Omaani teid kihutava bussijuhi saatel edasi kulgesin, seda rohkem mõtlesin, et see koht meenutabki Mehhikot - kuidagi teist moodi. Midagi üksikut välja tuua ei oska, aga lihtsalt teist moodi kui ülejäänud paigad. Bussis oma arvamust kaasvõistlejatega jagades kasutasin sõna "random", millega kõik väga nõus olid.

Kohale jõudnuna asusin tegelikult kohe asja kallale. Tõin asjad tuppa ja seejärel läksin paati valima. See on mu jaoks esimene MM, kus rendipaatide hulgast saab endale meeldiva valida. Ma loodan, et üks kord minu valimisõnn mulle naeratab ja valik osutus heaks. Loodetavasti on mul juba paatide vaatlemisel ka piisavalt skilli, et suuremad vead kohe üles leida. Igal juhul - minu paadi number on 205828 ja võistlejanumber on 38, kuidagi jube palju kaheksaid. Numbrite nõidadel on kindlasti midagi öelda selle peale! Edasi üritasime suunduda toidupoodi. Kuna autot meil pole, siis läksime hotelli receptionisse. Pakuti sellist teenust, et kutt viskab meid soccer-momi minivaniga poodi, ootab pool tundi kuni ostleme ja siis toob tagasi, see maksab 5 kohalikku (10€). Sobib! Autosse istudes sain kiiresti selgeks, et mitte bussijuht polnud raske jalaga vaid siinne liikluskultuur ongi säärane - kas gaas põhjas või pidur põhjas, vahepealset varianti ei eksisteeri. Natuke mõtlesin asja üle ja siis selgus, et bensiini liiter maksab 0.25 eurosenti, pole ime, et nad siis kõik sõidavad stiilis, mis kutsub neid USA redneckide kleepekat "fuck fuel economy" silti enda tagaakna peale kleepima. Ka poe kogemus oli huvitav. Maitseaineid müüakse 5 kg-stes pakkidas, vähemalt 5kg! Riisi saab pikema otsimise korral ka väiksema paki kui 100kg. Liha on ainult sügavkülmas ja juurikad ning puuviljad on totralt odavad.

Eile oli kõik nagu ilus, seadsime end sisse, käisime õhtul veel esimese õhtu puhul hotelli buffee restos söömas, basseinis jms, kuid täna oli esimene korralik päev. See pole võibolla kõige asjalikum jutt, mida kirjutada, aga ma ei saa sellest hommikusöögi buffeest üle ega ümber. Eriti mina, kes ma MM-i tarbeks 3kg olen maha võtnud ja isu üle pole suurt kunagi kurtnud, vaatasin seda letti suhteliselt kandiliste silmadega. Kui inimesed rääkisid, et siin Omaanis pole suurt midagi teha, siis ma küll tean, mis ma teen - mul võtab kaks nädalat, et magusaletist kõik saiad läbi proovida! Kui ma seda korraga teeks, siis võiks ülehomme finni peale istuda. Päeva arenedes leidsime end merelt, kus olin lycra kallukatega ja peal aint koondisebibo, et päike ära ei sööks. Nii oli lootusetult palav, vähemaks nagu ei oska kahjuks enam võtta! Ma ei tea mida need jutud kõik rääkind on, aga tuule puudust pole nende kahe päeva jooksul meil siin olnud. Merel oli üldiselt hea fiiling ja kaldale tulles ei jäänud mul muud üle kui tõdeda, et "I have died and gone to heaven", sest nii mõnusat purjetamist ja nii käe-jala juures olevaid võimalusi alustades söögist, jõusaalist, basseinist ja sellest lõputust soojusest, pole ammu ammu olnud. Uskumatult mõnus on. Loodan järgnevate päevadega vähe rohkem sisse elada, rutiini korralikult tööle saada, sest esialgu olen iga asja peale sama elevil kui väike paksuke selle üle kui ema ütleb, et täna lähme McDonaldsisse.

Elu on ilus!
Karla

Kaua võib?

Gardal ratast müttamas

Hei!

Hakkasin mõtlema, et polegi ametlikult teada andnud, et ma tegelikult juba mõnda aega Gardalt tagasi olen ja juba nädala jagu kodus trennigi nühkinud. Seega, kes veel ei teadnud, siis ma olen kodus.

Eelmise postituse järel on tublimad kindlasti mu tegemistega Facebooki sportlaslehe vahendusel kursis olnud, kuid viisakas oleks siiski siia ka kirja panna, mis siis vahepeal õigupoolest aset on leidnud. Pärast edukat Euroopa võistlushooaja lõppu La Rochelle-is sõitsime läbi öö Itaaliasse, Garda järve äärde. Sõit läsk libedalt ja seda ka otseses mõttes. Tee viis läbi alpide ja Mont Blanci tunneli, kus oli lund u. 20-30cm ringis ja suverehvide ja raske käruga oli ööpimeduses nende serpentiinide otsas turnimine omaette ettevõtmine. Gardale jõudes pikka pidu polnud, samal päeval seadsime kõik töövalmis, et järgmisel hommikul taaselustada 2x päevas treeningrütm.

Treenisime poolaka, paari itaallase, soomlase, sloveeni ja brasiillase, Scheidtiga (põhjus, miks sinna laagrisse läksin). Ta on nimelt 8x laseri maailmameister ja 5x olümpia medalist, nüüdseks soliidses vanuses 40, kuid endiselt üks maailma parimaid, kellelt soovisin selle nädala jooksul nii palju tarkust välja pressida kui vähegi võimalik. Lisaks sellele loomulikult Garda mägine maastik ja kõik muu, mis tähendas väga töist nädalat nii merel kui maal ratta seljas või saalis. Sain sealt paar uut nippi, millele polnud varem tähelepanu pööranud ja usun, et tulevikus võivad need väga kasulikuks osutuda.

Laagri lõppedes pakkisime asjad ja seadsime autorattad Eesti poole. Aeg oli küps, et tuua pikalt mööda Euroopat tiirutanud killavoor koju. Siinkohal tuleb teha sügav kummardus mind sel aastal autotranspordiga aidanud Autostradale, täpsemalt Urmole, tänu kellele minu graafik veidigi rahulikum oli. Aga sel korral sain ise rekkajuhti mängida ja usun, et olin üpris edukas. Treener Reinuga kahekesi, mina roolis, tema kõrval mind lõbustamas ja mind üleval hoidmas jõudsime Gardalt koju 31h-ga, kusjuures ainsa, 2h-se "une" võtsin välja 21h sõidu möödudes. Suhteliselt kindel on öelda, et koju jõudes oli paar päeva zombie!

Nüüd olen aga nädala trenni rüganud ja ausalt öeldes hakkab vaikselt tekkima "kaua võib?" olek. Kuidagi ikka päris kaugele on see meie selle aastane MM nihutatud ja kodus siin valmistuda on paadist eemal öeldes pehmelt öeldest jällegi uus ja huvitav. Tahaks kangesti juba Omani sõita, et saaks sealsesse rutiini sukelduda ja selle MM-iga juba pihta hakata! Järgmise kolmapäevani pean veel kannatama ja siis olengi juba soojas ja saan uuesti purjede alla asuda!

Palju õnne minu juubilarist treenerile, kel täna 60 aastat sai!
Karla

Jälle kroon!

Hei!

Võistlus on jõudnud lõpp-peatusesse ja mul on isegi juba paadid pakitud ja kõht täis söödud. Enamus regatist kulges minu jaoks üpris positiivsetes toonides olgugi, et ette tuli paadi osade purunemisi ja igasugu väiksemaid ja suuremaid vigu. Näitasin head kiirust nii kahel esimesel päeval puhunud vähe tugevamapoolsetes tuultes kui ka eile ja üleeile nõrkades ja keerutavates oludes. Kuna mu eesmärk oli tulla siia eelkõige MM-i ettevalmistuse plaaniga, siis julgen väita, et regati võib lugeda väga korda läinuks, sest tingimusi oli tõesti servast serva ja sain kõikides neist miskit kõrva taha panna, et mida veel MM-i eel upgrade-ida on võimalik.

Tänasele Medal Race-ile läksin vastu heast seisust. Ette olid vahed väga väiksed ja olukord andis potentsiaali heaks tõusuks. Selleks oleks ma pidanud aga ka hästi purjetama. Seda ma see kord medal race-is ei suutnud. Polnudki kunagi medal race-i viimasena lõpetanud, päris karm tunne oli. Kuna taha olid vahed vähe pikemad, siis leppisin õnneks vaid ühe pügala võrra madalama asetusega kui täna hommikul, mis tähendab, et jällegi on minu positsiooniks 7, nagu EM-il ja Santanderis ja ka juhuslikult maailma edetabelis. Ei oska öelda milles asi, aga see number seitse tundub mind kui magnetiga tõmbavat. Aga jah, tänase sõiduga ei maksa küll kuskilt otsast rahule jääda. Asi sai alguse sellest kui kaasvõistleja stardis minu vastu reeglites eksis ja ma enda vestitaskust protestilippu (mis Medal Race-ides kohustuslik on) otsima hakkasin. Kogu see möll võttis mul nii kaua aega, et jäin millisekundi hiljaks stardikiirendusega, mistõttu olin juba teistele edumaa ära andnud. Vaikse tuule, lühikese raja ja välja sõelutud parimatest parimate konkurentide vastu on aga midagi tagasi teha hästi keeruline. Nii ma pidingi võtma end mitteõigustanud riski, purjetama grupist eemale ja lootma, et tuul näkkab. Nagu juba kombeks saanud, siis ega ei näkand! Üleval märgis kümnes ja sealt enam comebacki polnud.

Aga, nagu ütlesin, siis sel regatil polnud eesmärgiks tulemus ega siin "peak"-imine, vaid pigem kogu kaadervärgi lihvimine MM-i eel. Sellega usun, et sain hästi hakkama ja kauba peale saadud Eurochampions sarja kokkuvõtte 8. koht on suurepärane! Olgugi, et regatt sai läbi ja siin Prantsusmaal on vähemasti juba ka lootusetult külmaks läinud, sügis ilmutab end iga nurga tagant, siis koju mul esialgu veel asja pole. Sean juba täna autorattad Itaalia, Garda järve suunas, et viia läbi MM-i eel veel üks korralik treeninglaager 8-kordse maailmameistri ja 5-kordse olümpiamedalisti ning muude loomade seltsis. Loodan, et tuleb asjalikud 10 päeva, mille järel end uuesti kodumaa pinnalt leian!

Mr 7,
Karla

Saku!

Hei!

Ma olen nüüd juba 4 päeva kodumaa avarustest eemal olnud ja usun, et on õige aeg siia esimene sissekanne teha, sest lisaks kõigele muule on esimene võistluspäev Euroopa champions liiga viimasest etapist juba samuti seljataga. Aga ma alustan kaugemalt..

Nii väga kui mulle ka kodus oma voodi, omad inimesed, asjad tuttavates kohtades ja kõik muu kodune mugavus ka ei meeldi, siis andke mulle andeks, aga kui kodus on vesi alla 10 kraadi ja õhk enamus päevadel sama ja siin saab käia t-särgi ja lühikeste pükstega, vesi on soe, purjetada saab väheste riietega ja ratast sõita üldse poolpaljalt, ilma buffide, mütside ja muu pornota, siis pole mul väga pikka mõtlemist, et kus mul hea olla on. Aga mugavus ja ilus ilm pole tegelikult üldse see, milleks me siia Prantsusmaa avarustesse, La Rochelle-i tulnud oleme.

Osati on selle põhjuseks mainitud Eurochampionsi viimane etapp, kuid isiklikust vaatevinklist on tegu siiski pigem treeninguga eelseisvaks MM-iks. Hea, kvaliteettreeninguga peaks lisama! Punt on end pärast EM-i jälle kokku ajanud ja rahvast on, mitte üleliia palju, aga piisavalt, mingi 60-midagi. Regatieelsed treeningud on läinud väga hästi. Sellele tuimale külmal Tallinna lahel üksi nühkimisele vahelduseks sain proovida kätt oma konkurentide vastu, mis tekitas minus sama tunde, mida 13-aastane poiss tunneb kui ta tütarlapsega kinno läheb ja pead vaevab, et kas võtta käest kinni või mitte - nii põnev! Olin selle raske kolme kodus veedetud nädalaga peaaegu unustanud kui lõbus ja huvitav see minu viljeletud sport võib olla.

Minu "ihana fiilis" ja mõnus flow (kulg) kandus üle ka tänasesse, esimesse võistluspäeva, kuid kahjuks ei tahtnud ilmataat sellest osa saada ja vajutas korralikult pidurit. Ootasime kaldal kuni kella neljani, mis ajaks oli tõusnud mõnus merebriisike, mis ilmselt tipnes kusagil 6-7m/s kandis. Väga mõnusad tingimused, koostöös kuni 30m/min tuulega peaaegu samast suunast hoovusega tähendasid, et ees ootavad paar meeldivalt huvitavat sõitu. Kõik oli nagu tip-top, kodusest lihvimisest on kasu olnud rohkem kui osanuks arvata. Olin kiire, seda nii krüssus, taganttuules ja isegi bakstaagis. Ainuke mure oli see, et ma olin vahepeal nagu see härra sealt Saku reklaamist, kes vahepeal pehmoks muutub. Kahjuks aga pole merel mulle kedagi kalaga vastu vahtimist virutamas, seega pean ma oma pehmosusest ise üle saama. Esimene sõit tegin kerge valearvestuse ja lootuses kohe stardist kõigil vasaku halsiga eest läbi kihutada lõpetasin hoopis 27ndas reas, no bueno! Polnud hullu, edasine sõit oli ülesmäge rühkimine, kuid imesin tänu heale kiirusele 5nda koha välja. Teises sõidus läks start asjalikumalt, kuid ühe üles leitud vaikusekoha järel olin üleval ikka mingi 8-10, lootsin paremat! Tegin hea allatuule ja all olin 4. Teist korda üles tulin järjekordse nurgelise krüssu järel viiendana, et siis taganttuules jälle kiire olla ja 3ndaks tõusta. AGA! Siis oli aeg selles sõidu pehmo-momendiks, kus vahetult enne alumist märki kohavõitluses oli vaja 3ndat kohta kindlustades hoopis ümber käia. Finišis kuues..

Seega, iseenesest midagi katki pole, esimene päev kirjas, kokku on mu kohaks 9 ja paanikaks põhjust pole. Kõik liigub vähemalt praeguse nägemuse järgi õiges suunas. Olen suutnud mõnes aspektis veidi areneda, mis valmistab heameelt. Homme üritan need totakad kollanoka vead jätta kaldale ja merele võtta ainult head otsused kaasa, vaatame, mis siis saab!

Olge viisakad!
Karla

America's Cup

Hei!

Kuna blogimajandus on paljudele pigem oma mõtete jagamiseks kui infokanaliks nagu tavaliselt minu puhul, siis mõtlesin, et peaksin ka vahelduse mõttes seda teist dimensiooni proovima ja teiega omi mõtteid jagama. 

Elame purjespordi mõistes väga huvitavas, revolutsioonilises ajajärgus, kus mina olen 2004 aastal Laseri kere peale istujana olnud pidevalt selle "häppeningi" keerises. Kui rääkida asjast olümpiamängudest lähtuvalt, siis on ajast, mil purjetaja oligi purjetaja, mitte sportlane või atleet, möödas ligi 30 aastat. Umbes 1984. aasta LA mängude järel hakkas purjesport järjest enam ja enam muutuma. Enam ei piisanud hästi seadistatud paadist ja veatust taktikast, esile hakkasid kerkima füüsilised omadused ning purjetajast sai atleet. Kiiljahid nihkusid üha rohkem tagaplaanile ja kehaliselt nõudlikud, väiksed paadid, nagu Laser, 470 ja 49er tõusid areenile. Purjetamisest sai väga kiiresti "full-time" sport, kus olümpiamedalite võitmine igapäeva 9-17h töö kõrvalt polnud enam võimalik. 

Viimase kümne aastaga on selles vallas toimunud aga veelgi suurem areng. Lisaks saavutatud füüsilisele võimekusele on tundmatuseni muutunud tehnoloogiliste võimaluste abil suudetud panna need paadid uskumatult kiiresti liikuma. Laseri näitel on tugeva tuulega toimunud absoluutne sõidustiili muutus, kus eelneva plokid koos, hambad ristis kallutamise asemel on hakatud enam mängima purjega, muutma rohkelt ründenurka ja sõitma rohkem kui purjepaadiga nagu nt. 470, mitte lihtsalt planguga. See tekitab veelgi suuremad kiirusevahed ja paneb veelgi suurema rõhu füüsilisele valmisolekule, loomulikult koostöös taktika ja kõige muuga. 

Kuni tänaseni (või noh, ütleme suures plaanis paari viimase kuuni) tahaks ma enda uhke mõtiskluse peale öelda "Noo, ja siis?" Põhjus peitub selles, et olenemata just seletatud suurest arengust pole tavainimesel sellest aimugi. Kui sa pole just asjaga väga tihedalt seotud, siis ei tule mõttessegi, et purjetamisest on saanud ala, kus lisaks 500-600+ meretunnist aastas peab samapalju või rohkemgi panustama füüsilisele trennile. Ma usun, et pole aimu ka keskeas purjespordi fanaatikul, sest merel võistlevad purjekad on alati olnud üksi kaugustes, pea silmapiiri taga, kus keegi neid ei näe ega kuule ja "purjetamine on ju ikka purjetamine!"

Kindlasti hakkas see areng juba varem, kuid minu silmini jõudsid esimesed märgid purjetamisest kui pealtvaatajasõbralikust alast, või sinna pürgivast alast 2011 aasta MM-il Austraalias. Jah, Medal Race-i oli ka varem üritatud vaadatavaks teha, kuid suhteliselt tulutult, sest esiteks jäid rajad kaldast liiga kaugele ja teiseks ei suudetud toimuvat rahvale arusaadavaks teha. Perthis toimunud MM oli aga asja algus. Rada oli toodud kalda alla, viimase peale oli ehitatud vinge tribüün, mis oli rahvast pungil ja toimus ka teleülekanne. 3D graafika ja kõik muu polnud veel kaugeltki tiptop, kuid ots oli lahti tehtud ja selgus majas, et kui asi on piisavalt lähedal, siis on rahvast, kes vaataks! Uue taseme saavutas asi Londonis. Tegu oli esimese korraga, kus purjetamisvõistluse vaatamise tarbeks müüdi pileteid, kalleid pileteid, võin siin kohal lisada! Olümpia medal race-e vaatas juttude järgi kohapeal 15000-20000 inimest, mis kõlab suhteliselt uskumatult! 

Asi jõudis aga hoopis uuele, seni nägematule tasemele nüüd hiljuti, America's Cupiga seoses. Ellisoni nägemus, et purjetamine ON huvitav spordiala ja, et seda ON võimalik ka tavainimesele selgeks teha oli asja juur, ilma milleta poleks me praegu seal, kus oleme. Lisaks uskumatult vingetele jahtidele, mis võistlesid näiliselt otse rahva ees oli uskumatult vinge ka teleülekanne. Kogu see graafika, need näilised raja piirjooned, kolme paadipikkuse alad jms, mida me purjetajad merel näeme, kuid kõrvalseisjale kunagi selgeks teha ei suuda, olid olemas, ja nii lihtsalt mõistetavad! See oli murranguline võistlus, kus kaldal, raja ääres, jälgis võistluse viimast sõitu 80000 inimest, youtube-i vahendusel veel 500000 + need, kes said asja telekast vaadata (USA ja NZL). Loomulikult lisas asjale vürtsi suur 8-1 tagasitulek (millesse ma selles postituses ei lasku). 

Olenemata sellest, kas minu üks lapsepõlveunistustest, võistelda America's Cup-i eest, täitub või mitte, usun, et see võistlus on teinud minu edevale minale suure teene, sest julgen loota, et ka mina, lihtlabane olümpiasportlane, jõuan veel oma karjääri jooksul mitmekümne tuhande pealtvaataja ees võistelda ja kuulda nende emotsioone oma paadist viimast võttes. 

Karla

It's a Wrap!

Nonii.

Pärast pikka võistlusturneed on ka mind vahelduseks jällegi kodumaa pinnale lastud. Olgugi, et siin tundub ka koos minuga kohale jõudvat sügis, siis on kodus ikka ja jälle mõnus!

Eelmine postituse järel jõudis kätte aeg Santanderi regatiks, mis oli Test Event järgmise aasta MM-ile, mis toimub samal ajal, samas kohas. Tegu oli suurepärase õppimisvõimalusega. Seda eriti pärast edukalt lõppenud EM-i, pärast mida sain keskenduda hea tulemuse asemel 100% oludega tutvumisele. Lootsin, et tuul näitab end selle nelja võistluspäeva jooksul erinevast küljest, et oleks, mida järgmist aastat silmas pidades kõrva taha panna.

Minu rõõmuks seda ta ka tegi. Biskaia lahe kuulsusrikast tugevat tuult me küll ei kogenud, kuid need juba vaikse tuulega mürakad ookeanilained jätsid fantaasiale üpris vähe ruumi, et mis saama hakkab, kui puhuma peaks hakkama. Selle asemel domineerisid kogu regati vältel vaiksed tuuled, mis vahel tipnesid kusagil 6m/s kandis. Midagi paremat poleks ma osanud tahta, sest täpselt sellised on olud, mis valmistavad kõige suurema pettumuse neile, kes kohalike tingimustega sõprussuhteid sobitanud pole. Pean tunnistama, et sain palju informatsiooni, veidi oodatult ja veidi asjade kohta, mida poleks lootnudki. Sellele lisaks tõin koju järjekordse 7nda koha, mis on kui 2 in 1 kingitus, kauba peale. Võtan vastu, väga meeldiv! Võistlusele järgnes pikk, pikk reis koju. Algatuseks viisin järgmise võistlusreisi tarbeks asjad Prantsusmaale, La Rochelle-i, kust siis Eesti tavapäraste "suurepäraste" connectionite võimalustega terve päeva jagu lennukitega sõita sain.

Mis edasi? Olenemata mu kärsitust peast ja suurest tahtest juba trenni minna tuleb mul tegelikult nüüd korraks aeg maha võtta. Pärast pikka turneed vaja keha päeva, paari jagu puhkust ja sellele lisaks tuleks mul see EM-il kummitama hakanud haigusvimm lõplikult uksest välja saata. Seetõttu üritan paar päeva rahulikumat tooni hoida ja siis juba nädalavahetusel Tallinna Nädalal, Eesti KV etapil stardis olla. Suuremat pilti vaadates ootab mind ees lühike, kuid intensiivne treeningtsükkel, millele järgneb oktoobri teisel nädalal Prantsusmaal aset leidev Eurochallenge-i viimane etapp. Kõik see on loomulikult vaid eelmäng novembri keskpaigas toimuvaks kulminatsiooniks, Omaanis toimuvaks MM-iks. Seega, nüüd, kus EM-i ringreis on minevik, siis on pilk suunatud sinna.. "Kuhu sinna?" "Oma järgmistele jahimaadele!" (jeerum, need kreisiraadio repliigid never get old)

Nautige viimast sooja!
Karla

Santander

Olen jõudnud Hispaaniasse, Santanderisse.

Ilus meri

Sõit siia läks üpris valutult, sain Iirimaa-Prantsusmaa laeva peal rahulikult puhata ja vaadata tagasi lõppenud EM-ile. Sellele järgnes 1200km autosõit lõunasse, mis läks samuti kiirelt. Jõudsime pärale öö hakul ja pressisime end hotelli, kuhu olime toa broneerinud. Hotell nägi välja selline, et auto sai parklasse liftiga ja saja muu toimingu tulemusena, mis minul Land Cruiseriga väga kergelt ei toimind. Ma oma arvates tunnen selle auto gabariite väga hästi, aga nii kitsasse kohta pole ma end ammu manööverdanud.

Lisaks sellele oli tegu väga posh-posh hotelliga, mis minu tilkuvate purjetamisriiete, maanteerataste ja muu pudipadiga, mis purjetaja eluga kokku käib, väga hästi ei sobi. Asju polnuks kusagil kuivatada, ratast polnud kuskile panna jne. Jõudsin järeldusele, et sinna ma jääda ei saa, olgugi, et hotell oli uhke ja mugavuse armastajad oleks seal kindlasti käsi laiutanud ja mõnust ohanud. Otsisime siis järgmisel hommikul kiiruga endale korteri, kuhu nüüdseks olemegi ilusti sisse seadnud. See sobib kõigi meie nõudmistega - saab kuivatada, ratast hoida, ise süüa teha, super! Korter ise asub kohalikul uuel Lasnamäel. Ma pole veel lahti kräkkinud, et mis siin linnas viimaste aastate jooksul juhtunud on, aga uute kortermajade arv, mis siin viimasel ajal kerkinud on vihjab, et neid justkui oleks vaja olnud.

Linn ise on üldse ütlemata imelik. See linnaosa, kus mina elan, ongi pesuehtne kortermajade rajoon, kus muud silmapiiril ei paista. Teisel pool mäge, siselahe poolsel poolsaare osal on aga nö "vanalinn", kuhu jääb ka klubi. Ja seal on väga, väga ilus! Üleüldse on siin mõnus. Ja seda kirjutan ma teile vaadates aknast välja alla langeva vihma suunas. Täna on küll kole päev, kuid sel kohal on potentsiaali! Eile oli 25 kraadi, vesi on ilus helesinine, siin on pikad ja laiad liivarannad, ilusad mäed ja kaljud - kõik, mida üks turist vajab! Kahju küll, et ma turist pole. Merele ma pole siin jõudnud ega plaanigi oma külmetusest paraneva ja EM-ist taastuva organismiga seda enne regatti suurt teha. Seega, ma ei saa teile kindlalt veel väita, et mulle siin väga meeldib, kuid kalda pealne miljöö seab selleks igal juhul head eeldused.

Peale kõige muu oskavad Hispaanlased ja ISAF panna purjetaja tundma kui päris sportlase. Erinevalt Iirimaast, kus paadid olid üksteise otsas ja liikumiseks ruumi nappis, on siin ruumi laialt, sportlane tundub olevat prioriteet ja vabatahtlik on siiski aitamiseks, mitte keelamiseks nagu mulle seal üritati selgeks teha. Tundub, et see järgmise aasta MM, mille Test Evendiks ma siia tulnud olen, on suur asi ja kohalikud suhtuvad sellesse uhkusega, peaväljakul on isegi kell, mis countib down avamise suunas.

Countdown

Seega, siia maani on kõik tiptop, homme tuleks end veele kupatada ja ülehomme end juba stardiliinilt leida. Netiga on mul siin vähe keeruline, mistõttu ma katteta lubadusi jagama ei hakka, kuid ehk kirjutan siit veelgi!

Olge mõnusad,
Karla

Seitsmes taevas

Nonii,

See raske nädal siin Dublini lahel on jõudnud välgu kiirusel otsa korrale ja juba homme sean sihi Hispaania suunas, et sealses Santanderis järgmise aasta MM-i testvõistlusel maad kuulata, kohalike oludega tutvuda ja kõigele lisaks loomulikult maailma parematega jällegi mõõtu võtta.

Nüüd aga asja juurde. Ma olen see nädal suhteliselt vähe kirjutanud. See aga ei tähenda, et mul poleks olnud millestki kirjutada või ma poleks seda teha tahtnud. Üritasin lihtsalt olulisele keskenduda ja võimalikult vähe igasugu müra enda pähe lasta. Sellele lisaks läks enamus mu maal veedetud ajast tee joomise, purkide kaupa mee söömise ja muu sellise peale, et iga järgnev päev stardiliinil seismine ikka võimalik oleks. Nüüd, kus võistlus on läbi, hakkab ka kurk vaikselt paremaks minema, kui irooniline!

Võistlus algas minu jaoks ehk veidi tagasihoidlikul foonil. Sellele on mul selgitusi rohkem kui vaja oleks. Üheti ei olnud ma pikalt, juuni kuust saati, korralikul regatil osalenud. Seetõttu ei olnud ma endas ehk nii kindel kui võinuks, polnud arusaama sellest, kui hästi ma kodused kaks kuud ettevalmistust läbinud olin. See tegi mind vähe ettevaatlikuks. Teine asi, mis mind ettevaatlikuks tegi oli kodusel EMV-l saadud kollaste lippude (paadi kiiremaks muutmine ebaseaduslikke meetodeid kasutades) arv. Mõtlesin, et kes teab, äkki olengi kodus endale mingi imepärase kombe külge haakinud?! EM-i läbisin aga puhaste paberitega, seega põhjust muretsemiseks siiski polnud. Kolmas aspekt, mis pole enam kuidagi minust sõltuv on seoses õnnefaktoriga. See faktor ei ole just minu lemmikute sekka kuuluv, sest viimases ma tavapäraselt ei hiilga. Nimelt sattus loosi tahtel kõigi kolme kvalifikatsioonipäeva jooksul minu gruppi kuidagi palju rohkem kõvasid mehi kui teistesse gruppidesse. Mehed, kes teistes gruppides sõitsid stabiilselt kohti esikolmes pidid pingutama, et minu grupis kümne seas püsida.

Sellest tulenevalt võtsin ma finaalidesse kaasa veidi liiga palju punkte, et lihtsalt HEA sõiduga Euroopa meistritiitlist või esikümnest rääkida saaksin. Tuli teha midagi paremat kui hea ja ma olin selleks valmis. Ka ilm oli minuga koopereeriv, sest puhus korralik 10m/s ja lainet oli rohkem kui mõned noored oma elu jooksul näinud on. See tähendas, et ma sain demonstreerida oma füüsilist valmisolekut. Päev oli minu jaoks ütlemata eduline, esimeses finaalsõidus sain kirja 6nda, teises sõidus esimese koha. Viimast neist juhtisin stardist finišini. Olgu öeldud, et tõmbasin 8-kordse maailmameistri, Scheidti ees vahe pikaks just bakstaagis ja taganttuules, mitte krüssus, mis noorele mehele ehk vähe hõlpsam olnuks. Selle üle tunnen uhkust, olen Euroopa seitsmes ja mul on peaaegu isegi külgkorviga Jaava, seega võin uhkustada küll (Kreisiraadio reference, kes aru ei saanud).

Järgnev päev oli 180 kraadi pööre eelmisele. Seda nii piltlikult kui otseselt. See tähendab, et tuul oligi pööranud end teist pidi, puhudes, või siis mitte puhudes maalt. Risti vastupidised olud tähendasid hoopis kassilikumat lähenemist. Uskumatult suure ampluaaga keerutanud tuul soosis kannatlikke ja ma ei tea kas minu nohupaksust peast või lihtsalt vananevast organismist, minul seda kannatust jagus. Positsioneerisin end ääretult keerulistes ja kindlasti suure õnnefaktoriga sõitudes õigele poole pööramisi ja suutsin jätkata väga head finaali 8nda ja 13nda kohaga. Kuna kahe päeva lõikes olid olud väga erinevad ja purjetajate oskuspagas on tihti üpris ühekülgne, siis nende nelja sõiduga olin ma teinud selgelt parima finaalseeria, mis mind ka üldtulemustes juba kõvasti ette poole kergitas.

Tänasele läksin vastu kerge puhvriga, sest finaalidest mul veel kehva sõitu polnud ja see andis mulle riskimis- ja/või eksimisruumi. Oh kui hea meel mul on, et mul see eksimisruum eksisteeris, sest täna ootas meid näiliselt ilus 5-6m/s tuul, kuid keerutamisega ta jällegi tagasi ei hoidnud. Nii ma esimeses tänases sõidus koos nüüdse Euroopa meistri ja muude loomadega juhtgrupis olles valele poole pööramist jäingi. Vahe Euroopa meistri ja minu vahel seisnes lihtsalt selles, et pärast seda pööramist ja üleval märgis 30nda poose lähedal olemist tegin mina kõik valesti, mis teha andis ja tema kõik õigesti, mis teha andis. Mina finišeerisin 40ndana, tema vist u. 10-15, ja see ongi purjetamine! Olin kasutanud ära oma ainsa õlekõrre ja teadsin, et pean viimane sõit andma endast kõik, et sellest, mis tundus, et võib väga ilusti lõppeda, veel midagigi järgi jääks. Suutsin jällegi paari minuga eelnevalt läbirääkimata pööranud tuulepuhangu kiuste end üles märki inimeste seas kupatada, kuskil 16. Allatuule kiirus ei olnud täna minu forté, all märgis olin juba 20. Teine krüss tuletasin endale meelde, kuidas ma suvises Eestis Lubja mäel rattaga intervalle tegin, et nüüd oleks, mida mängu panna. Leidsin veel ühe käigu ja teist korda üleval olin 12. Allatuule kiirusel ma seda käiku kahjuks enam ei leidnud, vaid andsin hoopis veel 3 kohta ära, finišis 15. Teadsin, et see oli piisav, et lüüa pitser ilusale regatile.

Mis ma oskan kosta? Hetkel praegu, kus sõitudest on möödas juba üksjagu tunde, pole ma veel tegelikult jõudnud selle hea, väga hea tulemuse peale mõelda. Olen pakkinud, autasustanud, veel pakkinud ja homseks ärasõiduks valmistunud. Nüüd, kus seda postitust kirjutan ja vähe mõtlen, kui hea ja stabiilse nädala ma suutsin selliste tingimuste kiuste kokku panna, julgen tunda jälle motivatsioonipuhangut ja pushi järgmiste jahimaade poole. Selle aasta esimene tiitlivõistlus on läbi, 7nda kohaga minu karjääri seni parim tiitlivõistlus jääb ootama ülesõitmisi järgmistel areenidel.

Fun fact, see oli mu kolmas täiskasvanute EM, teist korda esikümnes! ;)
Karla

 Richard Langdon / Ocean Images

Eelmäng

Nonii!

Eelsõidud on selleks EM-iks ajalugu ja võib nagu öelda, et eelmäng on tehtud. Aga ma alustan hoopis kaugemalt:

Suhteliselt piiripealse arvu osalejatega (124) on meid kahe grupi jaoks liiga palju, aga kolme grupi jaoks veidi vähe. Mis tähendab, et head sõitjad jagunevad kolme grupi vahel ära ja esimest korda tunnen see regatt, et punktid, mida me kogume, on tõesti karistuspunktid. See tähendab, et iga viga maksab sulle ühe punkti ja kui oled kogunud eelsõitude lõpuks X punkti, siis oled teinud Y viga. Vähemalt nii jääb mulle mulje.

Ma olen pidanud esimesel kolmel päeval haige kurgu, nohu ja muude deemonitega kaklema ja võibolla, ainult võibolla on veidike teravust (kuigi kahtlen selles) jäänud selle taha. Enda arvates olen siinsetes oludes (millel tahan tegelt veel peatuda!) tegelikult hästi sõitnud, lihtsalt vana hea tõdemus, et osad sõidavad lihtsalt veel paremini, raisk! Aga jah.. Need tingimused on siin suhteliselt ainulaadsed, vähemalt pole ma näinud paika, kus ükskõik, mis ilmakaare tuulega ajud suitseksid nii nagu sõidaks šnelli tiigi peal. Näiteid jätkub: täna oli tegu merebriisiga, mis nägi välja selline, et vahepeal jagus ilusti 8m/s kallutamist, kuid seejärel ootas täielik plekiauk. Ma ei liialda, lihtsalt lõppes tuul otsa. See, kes oskas aukudesse sattumist minimaliseerida, jõudis finišiliinile esimesena.

Aga jah. Ühesõnaga ma sõidan hästi, aga teised sõidavad paremini. Positiivse tooni pealt olin terve eelseeria väga stabiilne ja suurte rehade otsa ei komistanud. Nüüd, kus kuldfliidis kõigi nende kolme grupi esimesed omavahel kokku pistetakse, saame lõpuks hakata võistlusega kui otsast peale. Loomulikult on mul JUBA neid kohti, kus tunnen, et seal oleks saanud seda paremini teha, seal toda, päris üks jagu, mis tähendab, et punkte olen rajale jätnud nii mõnegi, kuid üldpildis läbisin  eelseeria rahuldavalt ja tegelikult on uksed finaali eel kõik lukust lahti. Ole ise mees ja vali õiged uksed, kust sisse minna.

Asja kokku tõmmates lähen homme algavatesse finaalidesse 24ndalt kohalt ja kaotan esikümnele 17 vms sangaga, mida kuue finaalsõidu peale pole midagi. Oleks tore enda pinalist selle terava otsaga pliiatsi üles leida, mitte enam otsakorral olevat rasvakriiti kasutada. Siis on lootust ka seda vahet vähendada ja enda jaoks see regatt ka meelepärasemaks muuta.

Kõige merel toimuva juures on vahest kõige huvitavam seik siiani eile toimunu, kus viimases bakstaagis  oli keset sõidu trajektoori eksinud ankrusse üks kaubalaev, kes siis minu ja ülejäänud juhtgrupi möödudes seda ankrut välja hakkas kookima. Päris huvitav oli suurest laevast 5-10m kauguselt mööda sõita lootes, et see ankur kohe vee alt välja ei tule ja minu paati endaga kaasa ei võta. Merel toimuv on siiski hale vari võrreldes sellega, mis toimub kaldal. Kohalikud vabatahtlikud on kui maailma politsei, kes keelab, poob ja laseb. Olen nendega korduvalt kõikvõimalikel teemadel vaidlusesse laskunud, millest üks värvilisemaid nägi täna välja nii: Ootasime kaldal udu üle minekut ja seejärel läksime vee peale. Edasilükke lipu alla tulemise järel seadsin sammud slipile, et paat vette panna ja merele minna. Seal seisis mulle aga üks vanem härra risti ette ja ütles, et ma ei tohi kuskile minna. Küsisin veidi muigavalt, ise mõeldes, et kes tema mulle midagi ütlema on, et miks mitte? Tema vastas "because I say so!" Mõtlesin siis, et olgu siis nii, ütle siis minu poolt kohtunikele edasi, et ma täna ei tule, sest sa ei lubanud... Seejärel jõudis ka temale kohale, et ohhooo, lipp on alla tulnud, kogus end veidi ja ütles siis erutunud toonil: "Okay, Go already!" nagu ma oleks tal seal slipi peal juba pool tundi jalus olnud. Sarnaseid olukordi on olnud umbes 10, aga siis ma jääksingi siia, seega teine kord!

Peace out, D-town!
Karla

Arma-get-it-on!

Ehk siis minu väljavõte Armageddonist! Tõsi ta on, et tänane päev on üheti või isegi kaheti maailma lõpp - otsa saab minu pikaks veninud rahvusvaheline võistluspaus, mis ulatub juunikuisesse aega ja teisalt sai otsa Piritat hõlmanud suurejooneline Finni MM. Palju õnne meie koondisele, eriti esmakordselt MM-il kahekümne sekka murdnud Laurile, väga vinge! Veel vingem oli aga minule, siit kaugelt Iirimaalt jälgivale silmale kogu regati korraldus. Ma ei tea seda statistikat kui palju või vähe inimesi seda ERR-i live streami jälgis, aga mina olin igatahes oma võistluse ettevalmistuse kõrvalt igapäevaselt oma raali ette naelutatud, et vaadata, kuidas marginaalsetest tuuleoludest võeti välja maksimum ja suudeti ära veeretada välisvaatlejale 8 suurepärast sõitu. Uhke värk! Tahaks, et sama team nüüd laseri MM-i ka südameasjaks võtaks!

Meenutusi suvisest Tallinnast - vahemadal

Aga, pärast kiiret teema vahepõiget tagasi oma egoistlikkusse sportlasmaailma ja jutu juurde, mille point on üks - mina! Täna on tõesti osati Armageddon, sest sellist pikka ja uhket suve nagu sel aastal, pole ma ammu kogenud. Nüüd, kus homme algab selle aastane EM, esimene hooaja tähtsatest regattidest (naljakas mõelda, et Finni mehed tähistavad täna hooaja lõppu, mul sisuliselt homme see alles algab), saab mu ilus suvi otsa. Ja oh seda õnnistust! Ma olen seda päeva kaua oodanud ja kavatsen seda 100% nautida. Ma pole ammu võistluseks nii pikalt ja ilusti valmistuda saanud, eks näis, kas see olukord mängib mulle kasuks või hoopis kahjuks. Igatahes on mu enesetunne ärev ja olen seda tunnet sportlasena pikalt igatsenud. Kevadised üksteise otsa kuhjatud karikaetapid ei jäta endast pähe sellist jälge ega tekita ka sellist ärevust, seega tunnen seda tunnet vaata, et pärast OM-i esimest korda, päris pikk paus!

Paberil tundub mulle päris selge olevat, mida sel regatil eduks vaja on. Usun, et olen siin võimeline hästi sõitma, otseloomulikult juhul kui suudan pea selgena hoida, nendest põhimõtetest kinni hoida ja külma närvi säilitada. Enam pole õnneks muud jäänud kui koguda viimase jõuvarud, panna keha valmis, seejärel panna vaim valmis ja minna tulle, ehk siis Get It On!

Ilmselt sugugi mitte nii informatiivsena kui seda oli kodune Finni MM, aga meie tulemused ja muud jutud hakkavad ilmuma järgneval leheküljel: http://www.lasereuropeans2013.com/

Turist Iirimaa avarustes

Pöidlad pihku ja let the good times roll!
Karla

Kuda Blin? To Dublin!

Kohalik sadam

Hei!

Minu eelmisest postitusest on küll nii palju aega möödas, et vahepeal on ilmselt nii mõnigi laps juba lutipudeli mõne vähe mürgisema pudeli vastu vahetunud ja endale habeme kasvatanud, kuid ma ei lase end sellest häirida. Nüüd, kus eelmise postituse ja praeguse vahele jääb terve Eesti suvi, nüüd, kus see Eesti suvi teeb oma viimaseid hingetõmbeid ja mina sellest enam osa ei saa, arvan, usun, et on õige aeg sellele blogindusele jälle hing sisse puhuda!

Olen otsa pidi jõudnud Euroopa ühesse kaugemasse nurka, Iirimaale. Täpsemalt Dublinisse, et puhuda hing sisse 2013nda aasta sügishooajale, sellele, mida kevadsuvel oluliseks nimetasin. Siin hakkavad koduse Finni MM-i lõppedes aset leidma Laser-klassi Euroopa meistrivõistlused.

Pean tunnistama, et nii tore ja mõnus kui see Eesti suvi ka polnud, siis igatsesin seda tunnet juba väga, mida üks elav, tippe täis boatpark minus tekitab. Tunnen end uuesti nagu kala vees, lõpuks ometi olen tagasi omas mullis, kus minu päeva agendasse mahuvad vaid purjetamine ja kõik, mis mind selles edukamaks muudab.

Kui esimesi muljeid Dublini, või üldse Iirimaa kohta jagada, siis minu arust on tegu ühe ütlemata imeliku kohaga. Sarnaselt nagu Kanada on peaaegu USA, siis Iirimaa on peaaegu Inglismaa. Nagu on, aga ei ole ka. Keel on sama, aga inimesed räägivad veel kentsakamalt. Poes on tooted samad, aga õnneks saab maksta eurodes. Igasugu väikseid detaile, mida võibolla, et ainult minusugune imelik märkab. Esialgu mulle siin igatahes meeldib. Kuigi sel pole ilmselt suurt midagi pistmist Iirimaa kultuuriga. Õnneks on tihti vaja lihtsaid asju ja üks nendest lihtsatest asjadest on elamine. Ja sellega pole mul nii täppi läinud pikka aega! Meil on suurepärane korter. Kuidas ma seda teile kirjeldaksin? Põhimõtteliselt on Kadrioru lossist, mis on pargi ääres, tehtud hotell. Hotelli kõrvale on aga ehitatud veel üks kortermaja. Me elame siin kortermajas, ühes mõnusas korteris, kuid kuna tegemist on sama ketiga, siin saan igapäevaselt kasutada kõrval asuva hotelli korralikku jõusaali, ujulat, saunasid, kõike! Sellises luksuses pole ma ammu püherdanud. Olgu selle trenniga nagu on, aga need loetletud võimalused aitavad mul võistluspäeva õhtul end lõdvestada paremini kui ma seda kunagi teha olen saanud!

Kui jutuga paadipargini jõuda, siis on asjadel siin veidi arenguruumi. Võistlused toimuvad kahes kõrvuti asuvas jahtklubis, kuid kõik paadid sinna siiski ei mahu. Seetõttu on tehtud valik "pätiriikidest" nagu Eesti, Tšehhi, Hispaania, Prantsusmaa, Venemaa jms, kes on tõstetud piltlikult Pirita näitel Pirita muuli peale. Paadid peaksid seisma jalutavate inimeste vahel, slipist ligi 250m kaugusel. Küsimuse peale, et kes seal security eest vastutab või seda tegema hakkab vastata ei osatud, mistõttu mina sinna muulile ka oma paadiga teed ei leidnud. Parkisin ükskõikselt ühesse klubidest, eks näis, mis saab. Igal juhul tundub see värk siin esialgu veidi kahtlane, veidi üle korraldatud, veidi teistsugune kui tavaliselt. Võistluseni on veel üksjagu aega, seega eks näis, kas asi liigub paremuse suunas või mitte, mina jään rahulikuks ja keskendun sellele, milleks ma siia tulin!

Siit kirjutan vast ikka tihedamini,
Karla

Donaudampfschiffahrtsgesellschaftskapitän

Hei!

Ilmselgelt olen ma jõudnud Saksamaale! See (pealkiri) peaks olema kõige pikem saksakeelne sõna. Kõigele lisaks on see peaaegu teemasse, sest tegemist on mingi Doonau laeva kapteniga või mis iganes. Igal juhul, nagu ikka on paus blogis pikk olnud ja selle asemel, et viimasel ajal tavaks saanud vahekokkuvõtte teieni edastan, annan hoopis ülevaate hetkeseisust. Enamus nii ehk naa teavad, mis ma vahepeal teinud olen, kus käinud olen ja muud sellist.

Niisiis, täna oli Kieli nädala esimene võistluspäev. Nii palju kui mina olen aru saanud (mis ei ole väga adekvaatne info, sest ma ei jõua enam kõiki neid formaate jälgida), siis kasutame sel võistlusel järjekordset uut süsteemi, mis on seniste MK-etappide ja Eurochallenge etappide hübriid, sümbioos ja kõik muud lahedad Ü-tähte sisaldavad sõnad, mis siia kohta sobiks. Nimelt on Medal race vist jällegi kuuele nagu Eurochallenge etappidel tavaks saanud. Samuti on kuldfliit 25 paati. Aga selle asemel, et kasutada vähemalt tavalist punktisüsteemi kogu selle värgi juures, mõeldi, et võtaks uuesti rakkesse C/F sõidu, ehk siis Carry forward, ehk siis see, et eelsõidust tuleb kaasa ainult üldarvestuse koht, mitte punktid. On nagu on.

Täna aga tervitas meid tugevusega 3-8m/s keerutav ja pagiline maatuul. Laseri rada oli marukaugel merel, mistõttu ilmselt kaldapoolsed klassid hädaldavad vähe rohkem kui meie raja inimesed, kuid pööramised olid tihti siiski päris rängad. Seda öeldes ütlen kohe ära, et jäin korduvalt valele poole pööramist, kuid teisalt olid need kruttimised siiski suhteliselt aimatavad ja enam-vähem loogilised. Minu valedes shiftide võttudes olen süüdi mina, mitte jobu tuul nagu mõnikord. Sõidud tulid mul tegelikkuses välja täitsa pole viga. Tuletaks siin kohal meelde Tom Slingsby kuldseid sõnu, et esimesel päeval ei saa regatti võita, aga pxxxe võib keerata küll. Täna oli päev, kus suutsin seda viimast vältida. Stardid olid küll esimeses kahes sõidus alla poole arvestust, kuid keerutav tuul andis piisavalt võimalusi end parandada, mis mulle sobis. Kohad 4, 8, 5, mis kokkuvõttes asetab mu praegu 96 mehe konkurentsis 6ndaks. Tore on veel see, et lisaks minule on regatil osalemas ka kaks noort Eesti poissi laseril. Usun, et see on neile ägedaks kogemuseks ja lisab ehk motivatsiooni, et trenni teha ja tulemustes ette poole rühkida.

Lisaks sõitudele on Kielis alati väga vinge melu. Täna kaotasin kohe esimese võistluspäeva puhul selle aasta Kieli nädala Bratwursti süütuse. Need on siin nii metsikult head, et ainult sellepärast tasub siia võistlema tulla! Samuti mängis juba täna aastate jooksul tuttavaks saanud lootusetult mööda laulev Jimmy Green, kes iganes ta ka pole. Palju rahvast boatparkis uudistamas ja kõik muu selline, tõsine festival, annab Oktoberfesti järel Saksamaa suuruselt teise rahvaürituse mõõdu välja küll! Mina aga keskendun siiski enamasti sellele merel toimuvale, milleks nüüd jällegi valmistuma lähen..

Peace,
Karla

Weybizza

Hei!

Kes Facebooki sportlaslehel silma on peal hoidnud teavad, et olenemata blogipostituste hõredale ilmumisele on Hollandi Eurosafi regatt läbi saanud. Mina jõudsin isegi 6 päeva kodumaa soojust ja luksust nautida ja nüüd olen omadega hoopis Inglismaal, kohas, kus eelmine aasta purjetasin olümpiaregatil - Weymouth. Siinne regatt on eelviimaseks võistluseks minu kevad-suvisele hooajale. Järgneb veel Kieli regatt Saksmaal ja siis saab hakata valmistuma tähtsateks sügisel toimuvateks eventideks, EM ja MM.

Aga nüüd asja juurde. Saabusin Weymouthisse tegelikult juba esmaspäeval, kuid midagi väga ulmelist ja erakordset juhtunud ei ole, seega ei hakanud trükimusta raiskama. Nüüd aga tunnen, et selleks on õige aeg, sest aeg on möödunud jälle kiiremini kui Baari-Madiste, Nõia-Intsude ja muude loomade 15 sekundit kuulsust - homme algab võistlus! Saabusin siia nii palju varem eesmärgiga teha maailmatasemel grupiga trenni, midagi, millest kodus saab ainult unistada. Nii ma siis olengi käinud esmaspäevast saati merel ja tegelenud rattasõiduga. Trennid on olnud küll produktiivsed, kuid keskendus on enamasti olnud kiirusel ja olen saanud teada seda, et ma olen kiire. Kahjuks või õnneks teadsin ma seda juba enne, seega võibolla veidi tunnen, treeningutel oleks võinud võistlussituatsioone vähe rohkem harjutada.

Pikalt ei pea ma neid situatsioone samas ootama, sest nagu juba mainitud, homme algab võistlus. Tegu on väga erineva Sail For Gold Regattaga kui ma harjunud olen. Esiteks on meid treeningutel saatnud pigem vaiksemad tuuled ja pilvitu taevas - midagi, millest mina pole isegi unistada osanud Inglismaal. Teiseks on regatt pärast olümpiamänge kõvasti kokku kuivanud. Inimestel puudub huvi nii kaugesse Euroopa otsa viiepäevase regati nimel sõita (mina õnneks sain paadi siit ja lendasin). See tähendab, et paadipark on võrdlemisi tühi ja atmosfäär pole pooltki nii elev kui tavaliselt. Autodega saab sõita põhimõtteliselt boatparki sisse erinevalt eelmistest aastatest, kus oli keeruline kõrvalseisvates parklates ruumi leida. Mis veel minu jaoks huvitav tundus on see, et olümpiarõngad on nad veest ära korjanud. Ma ei tea, kas nad polegi uhked selle üle, et need siin toimusid või milles asi. Minu arust vähe imelik. Kodus, Pirital vee peale minnes sõidan küll hea meelega rõngastest mööda ja vaatan nende poole mõttega, et siin toimus olümpiaregatt. Igal juhul, mul on paat mõõdetud, tip top ja asjad valmis.

Minu suureks õnneks ei ole fakt, et pingutan 2016 Rio olümpia supertulemuse nimel tööd teha ka teistele märkamatuks jäänud. Nii on minu toetajateringi lisandunud AS Nordecon ja Saint-Gobain Weber Ehitustooted AS. Samuti jätkub minu koostöö Catweesiga, kes aitab mind koduse transpordi - auto osas. Miljon tänu teile, ilma teie poolse toeta poleks kõik need minu võistlused võimalikud!

Lõpetuseks: vahele jäi siin Weymouthis ka mu sünnipäev ja lõin kokku sellise statistika, et viimased 3 minu sünnipäevadest on möödunud Weymouthi Hiinapärases toidukohas ja viimased 4-5 võistlustel olles. Ma loodan, et kunagi tuleb päev, kus viibin sel päeval ka kodumaa pinnal ja ei tegele võistlemisega. Sel korral oli samas vist tegu esimese sünnipäevaga kus ma kooki üldse ei söönud. Tavaliselt on ikka eestlasi siin rohkem olnud, see kord pole kellegagi tähistada. Päeva naelaks jäi golfirajal löödud birdie.

Olge mõnusad seal soojas kodus,
Karla

Vähemalt ei hakka igav!

Hei,

Nii (pealkiri) ütleb tavaliselt Patrick kui tuul igasugu lollusi korraldab. Nii vastasin ka mina paljudele välismaa konkurentidele kui meil stardis üks edasilüke teise järel oli, sest tuul keerutas nii 50 kraadi ja minu poole vaadati, pead raputati ja nenditi iseenesest mõistetavat - "crazy!". Viie minuti jooksul läksin stardiliinilt kõigepealt parema halsiga üles märki välja, ja siis vasakuga. Õnneks vahepeal katkestati ka.

Esimesed kaks võistluspäeva olid vahelduse mõttes üpris normaalsed ja midagi peadpööritavat ma korda saata ei suutnud. Tuul oli samuti vahelduseks päris objektiivne ja leidsime enamus sõitudes ühise keele. Seetõttu ei leidnud ka vajadust halli juttu siia blogisse kirjutada. Täna oli aga vähe teine lugu juba. Eesti ilmaennustajad oleks siin täna jube tehtud mehed olnud, päikseprillid peas, endal ninasõõrmed taeva poole. Nende ennustused 2-10m/s oleks olnud 100% täpsed ja keegi poleks kuidagi nuriseda saanud. Ka temperatuuri osas oleks tegu olnud suhteliselt koduse ennustusega, sest hommikul oli meil mõnusad 7 kraadi, windguru näitas siniseid tärne, mul pole merel ammu nii külm olnud!

Igal juhul algas kõik palju lubavalt. Esimeses sõidus sain hea stardi ja esimene krüss oli veel purjetamise moodigi. Vähemalt mulle tundus nii, aga kui üleval esimene olla, siis tundubki kõik jube normaalne ilmselt. Edasi läks elu keerulisemaks, allatuules jäin vaikusesse ja all olin juba miski neljas. Teine krüss jäin veel keskele, kahe tuule vahele ja üleval olin vist juba kuskil 11-12. Üritasin siis ka vähem konservatiivset joont ajada ja finišisse tõusin tagasi 7ndaks.

Teises sõidus sain hakkama nii meeldiva teoga, et ma arvan, et optimisti purjetajad ei ole ka nii vinged mehed. Üritasin lipu poolsest stardikaatrist läbi startida... tsiteerides meest, kes isa soovitusel igasugu vempe korraldas, siis "see ei õnnestunud mul!" Järgmised 20 sekundit veetsin stardikaatri daamidel külas, oleks vähemalt poordid koos olles teed võinud küsida, külm oli ju. Igal juhul olid minu konkurendid selleks hetkeks juba hoopis kaugustes ja minu sõidu highpointiks jäi see, et suutsin lõpetada eelviimasena.

Kolmandas, tänases viimases sõidus sain hea stardi, kuskil 1/3 pealt, kaatri poolt. Kõik, kes minu peal olid pautisid ja mina ka. Ainuke vahe oli selles, et nemad kallutasid ja mina istusin sees. Nii nad minema sõitsidki. Tegin esimese pööramise peale paudi tagasi ja sõitsin oma arvates jube tublisti tõusvas, aga täna oli juba nii, et (andke mu kõnekasutus andeks) nii nagu kepimehed tulevad nurgast, siis täna tulid sõiduvõitjad eranditult nurgast. Konservatiivse purjetamisega jõudis ülemisse märki 12-18, mis 25 pealises pundis pole just on top of the world. Nii jõudsin ma pärast 40-kraadist parempööret üles märki 15ndana, ees igasugu huvitavaid selle ja enamus üldjärjestuse top 5 sõitjaid minu taga. Teine krüss lajatasin siis ka nurka, loomulikult valesse ja 19. koht oli parim, mis sellest sõidust välja pigistada suutsin. Sellega langesin tagasi 14ndaks, aga see selleks.

Homme lubab meil järjekordselt 7 kraadi ja vihma, ei tea kas oskaksi ilusa ilmaga enam midagi ette võtta...Üritan homme end parandada, mis muud.

Karla

Pikaks veninud paus

Hei!

Bloginduses on see paus nüüd küll juba vähe pikaks veninud ja kui ema juba mulle kirjutab, et kas ma elus olen, et pole must midagi kuulnud, siis arvan, et on suhteliselt viimane aeg selle suhtes midagi ette võtta. Blogi pausi põhjust võib otsida sellest, et minu igapäevastes toimetustes - trennides, võistlemistes ja veel trennides pole pausi vastupidiselt pause olnud ja olen juba pikalt korralikult kuuma andnud.

Kui nüüd Garda kiirelt ja lakooniliselt kokku võtta, siis on tegu suhteliselt suurepärase treenimise kohaga. Nagu me Alexi ja Mehuga tõdesime, siis seal on lootusetult lihtne heasse füüsilisse vormi jõuda, sest treeningud on huvitavad, imeilusa looduse keskel. Tuul on samuti suhteliselt usaldusväärne. Kui tuule suhtes etteheiteid teha, siis on tegu isegi liiga usaldusväärse tuulega, mistõttu purjetamine pole enam enesele kohaselt etteaimamatu. Kõik teavad, mis rajal toimuma hakkab, mistõttu loeb ainult kiirus ja taktika muutub teisejärguliseks.

Garda regatile tagasivaadates pean tunnistama, et olenemata mannetust 18ndast kohast olen tegelikult asjade käiguga üpris rahul. Jah, ma sõitsin esimene päev käsitlematult kehvasti ja minu puhul kehtis 100% Tom Slingsby poolt öeldu, et esimese päevaga pole võimalik regatti võita, aga kaotada küll. Aga ülejäänud võistluse sõitsin enda arvates hästi. Kui kahe esimese päeva ebaõnnestunud sõiduga kogusin 64 punkti, siis ülejäänud seitsmega, millest 3 olid kuldfliidi sõidud, kogusin 60 punkti. See näitab, et olen võimeline a) väga korralikult ämbrisse astuma ja b) ka väga korralikult purjetama. Väga ma endale soola ja pipart peale ei raputa ja end lõkkele grillima ei aseta, sest kevadine võistlusturnee on siiski pigem ettevalmistuseks sügiseseks tähtsamaks hooaja pooleks ja fakt, et suutsin enda arvates Hyeresis ilmnenud vajakajäämised ja vead Gardal kõrvaldada on piisav, et minus positiivset emotsiooni tekitada. Võibolla ongi hea, et ma esimene päev valesse märki suutsin sõita, muidu oleks veel medal race-i saanud, kellele seda veel vaja? :D

Kuna tegu oli tõesti ebamaiselt hea treeningpaigaga, siis pärast regati lõppu tegin esmakordselt oma karjääris nii, et ei andnud endale pärast peaaegu nädalast võistlust mitte ühtegi puhkepäeva. Tegime kohe järgmisel päeval veetrenni ja ülejärgmisel veetrenni+rattatrenni. See oli ilus lõpp ilusale Garda peatusele, ootas Holland.

Üleeilse päeva veetsime autos ja olimegi jõudnud Itaaliast Hollandisse. Kuna ma pole igiliikur ja minu eest miljardeid välja ei käida, siis andsin endale eile üle pika aja ka vaba päeva. Tunnistan üles, et see trennivärk on ikka nii palju sõltuvust tekitav, et käisin õhtul salaja, nii, et enda ajule ei rääkinud siiski pool tunnikest rattaga vuramas. Hommikupoolikul mängisin aga turisti ja jõudsin esimest korda Amsterdami. Ütleme nii, et sain suhteliselt korraliku kultuurišoki. Ma teadsin, et tuleb minna punaste laternate tänavale, aga sellele, et miks sinna minna on vaja polnud kunagi tähelepanu pööranud. Olin arvanud, et tegu on lihtsalt u. peatänavaga. Oh how wrong I was! Päris huvitav vaatepilt oli kui iga akna peal passis napis riietuses daam, kelle nägu nägi välja umbes selline nagu lasteaia üldkasutatav värviraamat - kõik on üritanud värvida ja rühmas on ikka paar poissi, kes ei saa 1. aru mis värve peaks kasutama ja 2. ei püsi mitte piirides. Mulle ei mahtunud pähe kuidas selliste daamide äritegevus seaduslik saab olla. Samuti ei mahtunud mulle pähe, kuidas on võimalik, et ma pean mitu korda mõtlema enne kui tahan osta saiakest, jäätist või ükskõik mida paremat, sest kõik on topitud kanepit täis. Üle kogu linna vuhas ühtlane kanepi hais, mis kohalikest "coffeeshopidest" tulevana minu nina riivas. Peale selle veel väiksed poekesed nimedega a-la "magic mushrooms" jne. See koht polnud mulle, ütleme nii!

Kondoomipood

Täna sain seevastu tagasi oma tuntud elu juurde. Hommikul hüppasin ratta selga, et end maa peale tagasi tuua ja Garda rattamiljöö unustada. Olgu, et siin on rattateid sama palju kui 14-aastaseid breketitega tüdrukuid Justin Bieberi kontserdil, siis see värk pole siiski minu jaoks. Koguaeg küla küla otsa, valgusfoorid ja muu ebameeldiv, mis pidurdab. Lõpuks jõudsin kuskile pika tammi peale, kus sai rahulikult ilma segajateta kihutada. Õhtupoolikuks tõusis suhteliselt tugev tuul, mis oli suurepärane, sest olin just tahtnud paari asja kallal merel veidi töötada. Käisime merel, isa Toomas kaotas oma märgipanemise süütuse ja kõik olid toimunuga rahul. Päev õhtus!

Olgu, et Medemblikis on meil praegu u. 11-12 kraadi, sajab ladinal vihma ja kahetunnise rattasõidu järel ütleb minu telefon mulle, et tõusumeetreid kogunes Garda 3500 asemel 0, siis tuleb püsida positiivne, sest nüüd saan vähemalt jällegi öelda, et käisin merel ja seda öeldes ei külva killukesti segadust. Ma tean, et Garda on järv, aga ütled ju ikka, et "lähme merele!"

Peace,
Karla

Na praava!

Hei!

Kust alustada? Alustan otsast: kui viimati kirjutasin, siis elasime veel vanas korteris. Nüüd oleme juba mõnda aega elanud mõnusas korteris, teisel pool Riva del Garda linna. Meil on oma aed, suur rõdu ja korter on ka mõnus hubane, suur. Seega, sellega on kõik korras.

Eile hakkas meil siis võistlus. Algatuseks võiks iseenesest paar sõna korralduse kohta rääkida. Kuna Sailing Intructioneid, särke, võistluste kleepse ega midagi muud neil anda ei olnud, siis lõppes asi nii, et enamus inimesi regasid alles võistluspäeva hommikul enne sõite. Mina nende seas õnneks polnud. Igal juhul tähendas see seda, et 12 oli start plaanitud, aga 11.30 polnud kaldal veel gruppegi välja pandud. Kui grupid välja saadi, siis öeldi ruuporisse "everybody to the starting line". Seda öeldes tuleb hoida näppe koos üles poole nagu itaallased ikka ja teha jämedat itaalia aktsenti, siis on õige.

Merel toimis kõik näiliselt nagu kellavärk. Olin valmis tavapäraseks Garda sõiduks, st. paremalt start, paut, parem nurk, paut, ülemine märk. Sellist plaani järgides põrutasin paremasse nurka, kuid tuul polnud veel vist päris korralikult ühtlustunud, igal juhul vaikis see kord hoopis seal kaljude all maha ja sinna ma jäingi. Finišis 31. Teine sõit toimis kõik nii nagu pidi, 8s. Kolmas sõit toimis samuti kõik nii nagu pidi, üleval olin 3. Seejärel aga ei suutnud mina minna Innerloopi sõitma, mis meie rajaks oli, põrutasin koos Scheidti ja muude loomadega hoopis Outerloopi suunas ja sain kõvasti kõvasti peksa. Nukker, loll pea on loll pea.

Kuna kuldfliiti saab siin vaid 25 paati, siis olin endale jällegi päris korraliku augu kaevanud. Pärast esimest päeva olin 48. Täna tuli hästi sõita ja teadsin, et olen selleks suuteline. Eile tegin korra ise väga lolli vea ja teise korra ei vedanud tuulega. Põhimõtteliselt aga pole siin purjetamine eriline kunst kui on a) hea start ja b) hea kiirus. Nendele täna keskendusingi, sõitude tulemusteks 3, 3, 9. Kokku tõusin sellega 16ndaks ja olen kuldfliidis. Seega, homme läheb edasi ja suutsin oma totruse õnneks täna tagasi teha..

Karla

Side lõpp

Monte Bondone (kui hästi vaadata, siis paremal ääres, puude vahel on vee peal u. Tallinki suurune laev, mis annab aru kõrgusest :))

Hei!

Viimasest siinsest sissekandest on üksjagu päevi möödas ja iga viimane neist on olnud täidetud hulgi igasugu treeningutega. Ühel päeval tegime kaks veetrenni, ülejäänutel oleme piirdunud ühe veetrenni ja ühe ratta- või jõusaalitreeninguga.

Kui alguses oli siinne tuul veidi kahtlane, siis päikse ilmudes võttis oma kuju ka siinne tuntud tuul, mis toimib nagu kellavärk. Hommikul põhjast, lõunal vaikib, ja pärastlõunal lõunast. Tugevust jätkub samuti, vähemalt õhtupoole olen iga päev korralikult ribadeks rippuda saan jalad.

Merel olen üritanud keskenduda asjadele, mis mulle hetkel enim muret tekitavad. Ma ei tea, kas asi on selles, et võrreldes eelnevate aastatega olen ma päris jõudsalt edasi arenenud, aga mulle jääb mulje, et trennis ei ole võimalik täit pilti hetkeolukorrast saada. Lihtsalt ei ole nii palju tugevaid mehi korraga platsi peal, et saaksin proovida asju, mida tahan. Enamvähem kõik mu suured mured on aga seotud võistlussituatsioonidega, seega tuleb oodata kolmapäeva, et näha, mis seis tegelikult on ja kas Hyeresist saadud mõtted on ka parandustega sisse viidud.

Maise tegevuse vinklist on endiselt ebamine siinne rattasõidu olukord. Täna pidi olema esimene minu kahest võistluseelsest vabast päevast, kuid asi lõppes ikka nii, et istusin 4h sadulas, ronisime 1600m kõrgusele ja vaatasime Monte Bondone otsast, suusatõstukite vahelt alla Garda järvele - Mega!

Ega ma üle tegemise pärast väga ei põe, sest trenni teha tuleb. MK hooaeg on läbi ja tiitlivõistlused kauges tulevikus. Kui ma valmistuksin selleks algavaks Eurochallenge Cup hooajaks, mille viimane osavõistlus leiab aset alles juuni lõpus, sama tõsiselt kui tiitlivõistlusteks, siis trenni tegemiseks aega ei jääkski. See omakorda tähendaks, et olen juuni lõpuks sama vedel ja lodev kui hea kitsas lambasooles grillvorst - hea jaanipäevaks vardasse ajada! Eesmärk on ju ikka veel enne septembrikuist EM-i, mis on lähim tiitlivõistlus, korralikult areneda ja seda ma teha üritangi.

Homme seevastu võtan sportimisest täieliku vaba päeva ja üritan ikka puhata ka. Peame kolima ühest kohast teise, sest siin saab majutus lihtsalt otsa. Esiteks vihkan ma kolimist ja teiseks ei tea ma, et seal uues kohas internet oleks, seega funfunfun. Aga, kuna interneti kohta mul teadmised puuduvad, siis praeguseks side lõpp ja eks näis millal kirjutada saab.

Nautige kevadet!
Karla

Giro d'Italia

Hei!

Peaaegu tipus

Kuna meid tuulega siin endiselt ei õnnistada, vist viimased kolm päeva olen mina aknast peegeldust näinud, siis otsustamise, et lähme pikemale rattasõidule. Ma olin midagi sellist juba pikka-pikka aega teha tahtnud ja siinne miljöö ainult võimendas seda tahet. Ka ilmaga oli meil erinevalt eilsest vähe rohkem vedanud - vihma ei sadanud ja vahepeal paistis isegi päike.

Tahtsime küll kõik kolmekesi - mina, Alex ja Mehu minna, kuid Mehu ratas lakkas esimese paari kilomeetri jooksul töötamast ja ta oli sunnitud maha jääma. Läksime siis Alexiga kahekesi. Ütleme nii, et ega me päris täpselt ei osanud ette kujutada, mis meid ees ootab. Pärast u. 15min soojendust lauskmaal hakkas esimene tõus...

Pärast umbes esimest 45min 8-9km/h kõige väiksemal käigul 160+ pulsi juures sõtkumist hakkasid minul tekkima mõtted, et kas see tipp ka paistma hakkab. Varsti hakkas. Vist umbes 1,5h ronisime esimest mäge. Mõtlesin üles jõudes, et nüüd on hea, saab vähe rahulikumalt asja võtta, aga oi kui eksinud ma oma mõtetes olin. Tee läks veidi alla, et siis uuesti 1200m peale ronida. Järgmised mingi 45min. Seejärel oli pikk laskumine, kus vahepeal sai keskmise kiiruse enamvähem inimlikesse piiridesse tagasi tõstetud. Arvasime Alexiga, et nüüd lähebki rahulikult allamäge, ümber mäe järgmisesse orgu, aga kui ise kaarti ei vaata, siis tuleb ette igasugu üllatusi. Ümbes mäe kulgevast teest oli asi väga kaugel. Nüüd oli hoopis vaja 500m pealt 1600m peale ronida. Päris korralik, järjekordsed mingi 1,5h või vähe rohkem läksid punases mööda nagu naksti.

Tegelikult tegime vahepeal ühes restoranis coca-cola ja jäätise pausi ka, et suhkrud üles saada, muidu poleks seda ronimist vist üle eland. Kuna läksime täna tõesti päris kõrgele, siis mingeid müstilisi vaateid ei näinud, sest liikusime järve äärest rohkem sisemaale ja järve enam ei näinud. Seevastu oli üleval teist moodi huvitav, sest kuskil 1400m peal ületasime lumepiiri. Teeääred läksid järsku lumiseks ja tunne oli lühikeste pükstega päris naljakas. Päris tippu jõudes sõitsime mööda tooltõstukitest ja meie kõrvalt sai alguse punane nõlv, mis oli veel lumega täitsa kaetud. Sinna tippu jõudnuna oli meie suur töö tehtud. Kui eelnevad 12km võtsid aega üle tunni, siis järgnevad 12km läksid allamäge mööda 12 minutiga. Väike vahe on sees küll.

Läks vähe lumiseks

Viie tunni ja u. 15 minuti möödudes veeresime suhteliselt surnuna oma apartmendi ette. Läbisime 103km, mis ei tundu 5h kohta eriti palju. Siis hakkasin vaatama tõusumeetreid. Läbisime 3409 tõusumeetrit, mis on u. 400m rohkem kui 2011a Tour de France-i kõigel raskemal, Alpe d'Huezi etapil. 2013 aastal tuleb sama tõus "toughest stage ever" ja saab olema 3500 tõusumeetriga, 100m rohkem kui meie - pole paha! Keskmiseks pulsiks kogunes 147 ja kaotasin 5000kCal. Pole viga treening, võib rahule jääda! Koju jõudes oli vee peall endiselt täielik plekk, mistõttu tundsin tehtust veel eriti suurt naudingut.

Tänane sõit kaardil ja profiilis

Homme üritan purjetada, olgu siis tuult või mitte. Lähen kasvõi loksun.
Karla