Ameerika

Hei!

Tundub, et viimasel ajal käin siin blogis rohkem hädaldamas kui millestki asjalikust rääkimas, kuid näib, et mulle on see siis vajalik.

Me võime eestlastena küll kinnised ja mossis näoga olla ja poes üksteisele sellise näoga vastu vaadata, et tahaksime seal üksi poodelda ilma, et keegi teine meid nii moodi häiriks, kuid vähemalt oleme ausad. Oma sõpradest peame lugu ja arvestame nendega ning rasketes olukordades pakume tuge. Ameerikamaal käivad asjad aga hoopis teistmoodi. Sõbrad on sõbrad, kuid kui viimased teenet paluvad, siis nende eest peab tasuma. Ja mitte veidi, sümboolset hinda nagu meie pool ilma sõprade seas kombeks on, vaid hinnaks küsitakse vähemalt kaks kätt, üks jalg ja viimasest, alles jäänud jalast veel paar varvast peale.

Jõuan nüüd asja juurde ka. See laager oli meil plaanis võtta osa kolmest regatist. Miami MK-st, Ft. Lauderdale-i USA karikaetapist ja Clearwateri USA karikaetapist. Plaanid on aga muutunud, sest USA arusaam ärist on hoopis teine kui kodus. Internetis reklaamivad kõik suure hurraaga kärukonksuga auto renti, kuid reaalsus on hoopis teine. Konksuga autot rentida ei saa, vähemalt mitte sellist nagu vaja. Seetõttu küsisime abi kohalikelt sõpradelt, kes küsisid meilt eelpool mainitud tasu. Kõige selle tulemusena pean kahetsusega teatama, et minu eelarve ja rahakott ei käi selle USA arusaamast üle ning lähedal on aeg, kus üks minu hooaja võistlustest rahapuudusel ära jääb.

Optimistlikuna püsides võin muidugi kohe öelda, et regatile reisimata jätmine annab võimaluse teha kauem trenni ning elleks siia ju tuldigi. Elu läheb edasi, midagi hullu pole. Samuti võtab see maha minult kohustusi mõelda logistikale, saan keskenduda rohkem purjetamisele.

Trennide mõistes läheb meil siin hästi. Olen täpselt seal, kus arvasin end 5 päeva treeningtsükli sisse olevat. Kõik kohad valutavad ning iga energiaraas on raskelt käes ja hea meelega seda ära ei anna. Kergelt annab tunda, et olen vahepeal üliõpilane olnud mitte täiskohaga sportlane nagu viimased kaks aastat. Hea challenge, mida ületada ja huvitavad olukorrad on paremad kui igav rutiin. Viimased 2-3 päeva on juba kallutada saanud, mis tähendab, et olen vaikselt jalad lahti venitanud ja vaikselt, hästi vaikselt hakkab elu paika loksuma. Regatt jõuab järjest lähemale, mul on vaja veel paaris aspektis kõvasti roostet kõrvaldada, kuid usun, et asjad saavad joonde ja varsti varsti näemegi juba 2013nda aasta esimesi võistlustulemusi.

Olge mõnusad,
Karla