Laagri lõpp

Hei!

Meie algne plaan võistelda Clearwateris, 21-24 veebruar toimuval Põhja-Ameerika karikaetapil sai juba ammu hundipassi, sest sinna sõit oleks läinud kallimaks kui olime arvestanud. Tegime kiiresti süsteemi ümber ja plaanisime jääda Miamisse treenima. Seejärel tuli aga välja, et selleks, et konteiner õigeaegselt Euroopasse tagasi jõuaks, peame veidi varem selle tagasi saatma. Nüüd on see aeg kahjuks käes ja homme peaks kõige sujudes toimuma konteineri pakkimine.

Käru läks pooleks!

See tähendab omakorda, et treeninglaager on selleks korraks suures plaanis läbi. Merele enam ei lähe, samuti ei saa sõita ratast. Loomulikult teen üldfüüsilist edasi, kuid suures plaanis kavatsen ka veidi puhata, et koju jõudes saaks nädala keskenduda kooliasjadele ja seejärel juba Euroopaturneele minna.

19. jaanuar käisime esmakordselt vee peal ja 19. veebruar viimast korda. Selle kuu jooksul kogunes 92h meretreeninguid + umbes poole sama palju jagu füüsilist. Meretundidest olid väga paljud ka võistlustunnid, mis tähendab, et on extra kasulikud. Olen rahul ja usun, et see laager aitas mul Euroopa hooajaks end paremini valmis seada.

Pärast Ft. Lauderdale-i võistlust seadsime end taas sisse koduses Miamis ja lõhkusime veidi üle nädala trenni teha. Meretrennid on olnud väga produktiivsed, kuid kerge tervisehädaga, kurguvaluga, olen mõned füüsilised trennid ära jätnud - olen siiski purjesportlane ja siia kaugele maale sõitsin eelkõige purjetama. Seega otsustasin keskenduda merele ja kui konditsioon ei luba, siis füüsilise ära jätta. Kokku jäi ära vist 2 trenni.

Edasi nagu öeldud, pakime konteineri ja pärast seda naudime sooja ilma ja teeme veidi füüsilist. Kirjutan vast ikka veel.

Karla

FTW!

Hei!

Tänasega lõppes Ft. Lauderdale-is peetud olümpiaklasside regatt, kus ülekaaluka esikoha saavutasin. Kokku jäi 8-st sõidust minu arvele 5 esikohta (5 shampust), 2 teist kohta ja 1 kolmas koht.

Tänane päev tõi tugevama tuule ja suure laine, mis oli hea, sest näitas mulle mu nõrkasid kohtasid. Nõrga, psühholoogiliselt ja taktikaliselt raske ilmaga olen praegu suurepärane, kuid tugevama briisiga jään enda tippvormile veel kõvasti alla. Tasuks tänastest sõitudest 3. ja 2. koht, kusjuures viimases libises võit käest umbes poole paadipikkusega. Samas oli juba esimese sõidu kolmandast küll ja veel, et kindlustada regatil kokkuvõttes esikoht.

Sellega said minu võistlused siin Ameerika mandril otsa. Minu saagiks jäi MK-etapi hõbe ja väiksema kaliibriga, kuid siiski korraliku rahvusvahelise konkurentsiga (6 riiki) regati esikoht. Tsiteerides Eesti poliitikuid nagu ma varemgi teinud olen, siis "pole paha!". Kui veel statistikut mängida, siis 22-st võistlussõidust sain 8 esikohta, 3 teist kohta ning ühe kolmanda.

Homme luban endale selle laagri 3nda puhkepäeva. Oleme siin ju 16ndast jaanuarist saadik, keha vajab vahepeal ikka turgutust ka. Sealt edasi lülitume taas trennilainele, et Euroopas algavaks hooajaks korralik põhi alla laduda ja füüsiliselt paremasse konditsiooni jõuda. Kõrvalt jälgijatele saab järgnevad nädalad ilmselt vähe igavamad olema, olen teid võistluste sõiduvõitudega ära hellitanud, nüüd peate trenniga rahulduma. Sellegipoolest, püsige lainel, hoian teid ikka jooksvalt asjadega kursis.

Karl-Martin (Selle peale öeldi autasustamisel, et "a name I cannot pronounce, so the sailor from Estonia")

Keerutaja

Hei!

Oleme selle nädala treeninud Ft. Lauderdale-is, kus on suurepärane. Tingimused on merel ideaalilähedased olnud ja miljöö on samuti aukartust äratav. Kuna klubi on kanalitest sisse, siis ootab meid igal hommikul u. 20 minutiline pukseerimine mereväravasse. Kui te aga arvate, et see on totter, tüütu ja igav, siis te eksite. Suure panuse selle huvitavaks tegemiseks annab otse meie klubi kõrval asuv superjahtide sadam.

Selliseid jahte nagu üleval seisva pildi peal on siin hulgi. Pildil olev jaht maksab 280 mlj $, aga mis mind selle juures paelub on see, et täna sellest jällegi mööda pukseerides oli nii nagu pildilgi see küljel olev luuk lahti. Võib ju 280mlj maksta, aga mis te arvate, mis sealt seest vastu vaatas? ÕIGE - Kaks laserit! Eks need rikkad inimesed ikka teavad, mis lõbus on! 

Olgu, olen lobanud küll nüüd juba, asja juurde: Lauderdale-i läksime siiski võistluse pärast ja nüüdseks on esimene päev juba seljataga. Kui treeningpäevadel saime mõnusat suure laine peal hullamist, siis täna oli tuul hoopis maa pealt ja oi oi kui keerutav. Tehti kolm sõitu, millest minu saagiks jäi kolm võitu. Tulemusi vaadates (http://www.yachtscoring.com/event_results_cumulative.cfm?eID=770) võib tunduda, et asi oli lihtne ja lilleline, kuid tegelikult pole ma ammu nii keerulise tuulega sõitnud. Õnneks minu jaoks asjad tundusid laabuvat, üritasin rasked olud enese jaoks võimalikult kergeks lahti mõtestada ja proovisin põhilistest asjadest kinni pidada ning lihtsaid, totraid vigu mitte teha - töötas! 

Minu üllatuseks tuli kaldale jõudes välja, et sel regatil on kombeks sõiduvõitjatele shampust jagada. Kuna ma kõigis tänastes sõitudes esimene olin, siis olen nüüd kolme shampuse võrra rikkam. Peale selle ootas meid kaldal mõnus BBQ, kus võistlejad said omavahel juttu puhuda ja muidu mõnusalt aega veeta ilma, et kõik mossis nägudega oma hotelli poole minema jookseks. Väga vahetu õhkkond ja tundus, et ka inimestel, kel nii hästi ei läinud oli koosviibimise lõpuks tuju juba veidi parem. 

Tänane saak :D

Homme uus päev, uued tuuled,

Karla

Hõbeda järelkaja ja edasised tegemised

Hei!

Täna möödus kolmas päev minu MK teisest kohast. Nende päevade jooksul on aga üpris palju juhtunud.

Esiteks ilmusid eile uued maailma ränkingud, kus ma olen tõusnud juba üllatuslikult kõrgele, 6ndale kohale. Sellega olen hetkeseisuga ka kõige kõrgema asetuse Eesti purjetaja, üks kõik mis klassis. See võib tunduda tühise asjana, kuid sportlase jaoks on tegu päris suure enesekindluse allikana, sest tead, et oled parem kui 700 ülejäänut edetabelisse mahtuvat. Nii ette on Eesti purjetajatest minu andmetel üldse jõudnud vaid Tõnisted, Karpak ja nüüd mina. Seega on, mille üle rõõmustada, seda enam, et laser on kõige tihedama konkurentsiga paadiklass.

World Rankings

Teiseks olen purjetamismaailmas kogunud päris hulga tuntust. Suure panuse sellesse andsid kaks asja. Esimene neist oli minu uskumatult hea medali ringi sõitude päev, millist enne purjespordis polnud nähtud ja teiseks show, mille finišeerides korraldasin. Salto pilt on jõudnud ilmselt enam-vähem iga purjetajani ja nüüdseks on see ISAF-i (rahvusvaheline purjetamisföderatsioon) facebooki timeline-i pilt, minu fännide abiga loomulikult, seega aitäh like-ide eest!


Nüüd, kus on aega veidi möödas, olen ehk toimunut juba ka ise vähe paremini seedinud. Ma olen piisavalt kindel sportlane uskumaks, et suudan väga hästi purjetada. Palusin ka poolehoidjatel regati alul kannatust varuda öeldes, et mul võtab käima saamine veidi aega. Ma ei usu, et keegi arvas, et ma end nii hästi käima saan. Ja kui nüüd ausalt tunnistada, siis ma isegi. Viimane päev klappis kõik. Teadsin, et olen suuteline medali ringis suurepäraselt sõitma, sest mulle see sobib, kuid selliselt domineerimine tundub hetkel tagasi vaadetes endiselt sürreaalne.

Igal juhul, need on need hetkel, mille nimel sportlane elab. Või vähemalt mina kindlasti. Hetked, kus tunned uskumatult head flow-d ja sellist kindlust ja jõudu eneses, et mitte miski ega keegi ei saa sulle vastu. See on üks ütlemata mõnus tunne ja selle poole tasub püüelda. Olen seda oma karjääri jooksul erinevatel tasemetel vaid üksikud korrad tundnud, nii kõrgel tasemel oli tegu teise korraga (2010. MM-i esimene päev, kohad 3; 1).

Tunnen, et sellist boosti oli mulle vaja. Olen maksimalist ning seda mitte ainuüksi spordis vaid elu suhtes üldiselt. Tahan kõike ja soovitatavalt korraga. Seetõttu on vaja selliseid hetki, mis meenutavad kui uskumatult tore purjetamine on ning mille nimel ma kõike seda vaeva näen. Sellised teod annavad jõudu ning usku, et olen õigel teel ning võimeline jõudma selleni, millest elu aeg unistanud. Loodan, et oskan sellest tulemusest ammutada enesekindlust kuhjaga ning järgmistel regattidel oma maailma tipptaset hoida ja samm sammult ikka üles poole ronida.

Täna oli mul uue tsükli esimene treeningpäev. Oleme kolinud uude kohta, Ft. Lauderdale-i. Sealsed tingimused kujutavad endast veel soojemat ja helesinisemat vett ja suuri ookeani laineid, mille peal end täna kui väike laps kommipoes tundsin. See on hea vaheldus Miami Biscayne Bayle, mille peal veel järgmisest nädalast kuni veebruari lõpuni nühkida saame. Sel nädalavahetusel ootab meid Lauderdale-is ka veel üks regatt, kus usutavasti saame väga head suure grupi treeningud. Plaanin seda võtta hea trennina ja üritan jõuda kõrvale teha ka füüsilist. Suures plaanis oleme sukeldumas sügavasse treeningrütmi, hommikul merel, õhtul jõusaalis/ratta seljas. Üritan teid asjade käiguga jooksvalt kursis hoida, nagu ikka.

Ft. Lauderdale YC

Olge mõnusad,
Karla

Hõbe!

Parandaksin siinkohal meediat: ma mitte ei SAANUD teist kohta, vaid VÕITSIN hõbemedali!

Hei!

Täna oli siis kuues ja viimane võistluspäev, medal round nagu seda uut moodi nimetatakse. Nagu eile mainitud, siis uue süsteemi järgi koosneb see kolmest topeltpunktidega sõidust, mis tähendas omakorda, et kõik oli põhimõtteliselt võimalik (olgugi, et paljud peale minu seda ei uskunud). Aga, mis kõige tähtsam, siis mina uskusin, sest teadsin kui palju regati algusest saadik konditsiooni poolest edasi olen liikunud.

Läksin aegsasti klubisse ja panin kõik valmis nagu tavaliselt, võibolla ehk kontrollisin asjad veidi rohkemgi kullipilguga üle, kuid see selleks. Ei tundnud suurt pinget, sest teadsin, et langeda saan vaid 8ndalt kohalt 10ndaks, tõusta aga palju. Kõik oli mu enda kätes ja ei arvanud, et mul kellegi eest mingit kohustust põdeda oleks. Uskuge või mitte, aga minust on saamas vaikselt vaikselt medal race-ide veteran, või vähemalt nii mulle tundub. Huvitav on kõrvalt jälgida neid, kes seda elus esmakordselt läbi teevad ning kuidas nende emotsioonid mängivad.

Keskendunult asjatamas

Merel ootas mind täpselt see, mida olin lootnud. Ma tean, et mingit kindlat tuult pole ilus loota, kuid ma ausalt ka pole hetkel veel oma 81kg-ni langenud kaalu ja allapoole minu tavapärast kallutamisvormi nende 84-85kg-ste kollidega võimeline pika-ajalist sirgjoonelist kiirust hoidma. Täna polnud selleks õnneks ka erilist vajadust. Medal Roundi rada oli kalda all, enamuse lainetest moodustasid pealtvaatajate ja žürii kaatrid ning tuul oli kusagil 3-6m/s ja umbes sama keerutav kui Evgeni Plushenko jääl oma hiigelajal.

Sõjaplaani üle käimas

Kaatrite lainetes

Ma ei taha küll kellelegi tuhka pähe raputada, kuid Reinu kooli maast-madalast poole tunnised treeningsõidud on põhimõtteliselt täpselt nagu medal race, seega oskan selles olukorras iroonilisel kombel võibolla, et pareminigi ümber käia kui tavalistes sõitudes. Statistika toetab mu mõttelendu, sest siiani on mul kuuest medal race-ist nüüdseks kolm võitu ja üks teine koht. Seega noored, läks vorst minna!

Olin täpselt sellises konditsioonis nagu vaja ja teadsin raja üle vaadates suhteliselt täpselt, mida teha tahan ja miks seda teha tahan. Viisin oma plaanid laitmatult ellu ning esimeses kolmest medal race-ist olin ülemiseks märgiks juba vahega esimene. Taganttuules tõmbasin vahe pikaks ja edasi oli vaja hoida.  Finišeerisin umbes 25-30 sekundilise edumaaga teise ees ning tundsin end hästi.

Teine sõit jälgisin sarnast plaani ja järjekordselt suutsin ülemisse märki sõita esimeseks. Taganttuules lasin itaallase endale kõrvale ja loomulikult sai ta pärast terve taganttuule pikkust võitlust lõpuks mööda. Sellele vaatamata olin tolleks hetkeks eneses nii kindel, et ei põdenud möödunud itaalia paadi pärast. Olin kindel, et võtan ta veel tagasi. Ülejäänud gruppi jälgides ja kattes läks mu suurepärane sõidujoon veidi kaduma (loe: lappama) ja itaallast ma siiski kätte ei saanud. Tasuks teine koht. Isegi kui ma ei taha ja eile ei suutnud blogis 11-le 7t liita ja sain kokku 19, siis matemaatikaklassi taust on mul mingil määral siiski alateadvuses ning olin selleks hetkeks teadlik, et olen tõusnud kolmandaks.

Teise sõidu esimese märgi lähistel

Keskendunud nägu

Viimaseks sõiduks oli plaan endiselt sama ja miks ta polekski pidanud olema, töötas ju! Mis ma oskan öelda! Hea start, paar nutikat pauti ja finišisse sel korral hiljaks ei jäänud. Järjekordne u. 30-40 sekundiline võit ja päev oli minu jaoks lõppenud. Ei jäänud muud kui tõdeda, et domineerisin tänast otsast lõpuni. Pole küll suurem asi eneseupitaja, kuid täna see tõesti nii oli. Kanada koondise treener sõitis minu juurde ja ütles, et nii karmi finaalseeriat pole ta kunagi näinud. Päris hea tunne oli!

Igatahes, mina olin juba õnnest rõkkamas, kuid siis sain veel oma kaatri peal olnud arvutustiimilt (Mehu ja Rein) teada, et näed siis, hoopis hõbe mitte pronks nagu mina olin arvanud! Päris hea päev oli, pole midagi öelda!

Esimese asjana üle finiši sõites karjusin nii kuis jaksasin ja siis viskasin showmehe poolest ühe asja, mis nüüdseks kannab purjetajate seltskonnas nime "the Karl flip". Seejärel lendas peale Kanada koondise kaater, kes pritsis mind shampaga üle. Endiselt ei saanud enesetunde üle kurta! 

"Karl flip" tundub purjetamismaailmale peale minevat, sest üleval olev pilt vaatas vastu rahvusvahelise purjespordi föderatsiooni kodulehelt.

Samuti on minust saanud USA MK-etapi kaanestaar, haha! Midagi pole teha, kui uus süsteem tuleb, siis peab ju keegi esimesena midagi tegema ja fakt, et keegi pole kunagi medaliseeriat nii hästi kui mina sõitnud tundub mulle hetkel veel päris fantastilisena. On top of the world, baby!

Autasustamine

Pildid Walter Cooper

Teie värske MK hõbe,

Karla

Täie raha eest :)

Hei!

Võistluse alguses ütlesin, et ei ole nii terav ja füüsiliselt nii harjunud kallutamisega kui vaja, et tipus paugutada. Samas andsin lootust, et asi läheb loodetavasti päev-päevalt paremaks ja võistluse lõpul võin juba päris ilusti sõita. No nüüd on see lõpu pool käes ja ma olen see kord küll oma sõna pidanud.

Täna oli viimane finaalide päev. Olgugi, et ma koha poolest eilse 7nda kohaga võrreldes ühe pügala võrra langesin, siis sõidu poolest oli tänane selgelt siiani parim. Meil jagati kuhjaga tuult, pagidega kuskil 11m/s. Mina ja mu põhjamaiselt jääs kallutuslihased said asjaga juba täitsa okeilt hakkama ja nii õnnestus mul koju tuua kohad 10 ja 7.

Neist piisas, et kvalifitseeruda homsesse medali ringi. See on suurepärane, sest esiteks saan võistelda täie raha eest ja teiseks saan teha kaasa terve selle katsetus-kaadervärgi, mõtlen uut punktisüsteemi ning seda, et medal race-e on mitte üks, vaid kolm. Saan ühe hea kogemuse rikkamaks ja kõigele lisaks saan veel rohkem võistelda. Olenemata sellest, et sõite on homme kolm, saab neist endisel kombel siiski topelt punktid. Samuti kaotatakse ära 0 punkti variant, mis tähendab, et sõidu võit annab 2p (2x1), viimane, kümnes koht 20p (10x2). See omakorda tähendab, et kolme sõiduga on kokku võimalik koguda minimaalselt 6p ja maksimaalselt 60p. Viienda kohaga on mul vahe 1p, 3nda kohaga 14p, ja ka taha poole on vahed väiksed, seega põnevust peaks jaguma ja teoorias on täiesti võimalik veel regatt võitagi.

Kogu see uus süsteem on minu arusaama ja kiiranalüüsi järgi ikka selleks, et asja pealtvaatajatele (teile) huvitavamaks teha. Jah, ma pole see kord kuidagi uue rolli tõttu kaotaja rollis ning kui oleks, siis võibolla räägiks teist juttu, kuid minule näib see süsteem väga loogilisena. Aina suurem rõhk asetatakse võistluse edasi arenedes. Sama on ju 100m jooksus, tennises või kus iganes. Kedagi ei huvita kui sul kvalifikatsioon välja ei tulnud. Samuti ei tee see sinust võitjat kui sa veerandfinaalis maailmarekordi jooksed. Võitja selgub ikka finaalis, mitte juba kuskil eelnevalt. Selle poole püüdleme ka purjetamises ja mulle näib, et nii võib asi päris huvitav olla.

Loodan, et suutsin teis kerge sabina tekitada ja ehk jälgite homme live'is http://mocr.ussailing.org/ vahendusel, kuidas mul see medal round siis välja tuleb, eks! Start Eesti aja järgi 11.30+7=18.30

Olge mõnusad,
Karla