Palma - kaua tehtud kaunike!

Mehu meistriteos meie tripist

No hei!

Lõpuks oleme pärast pikka navigeerimist ja mööda Euroopat vuramist Mallorcal kohal. Ja nagu pealkirigi reedab, siis oh kui hea on! Aga... sinna me veel jõuame. Üle pika aja tunnen, et võiks kirjutada pika jutu kokku mitte lihtsalt, et tegin nii palju trenni ja naa palju trenni, igav lugeda, I guess!

Meie "reis", nagu mu sõbrad seda nimetasid, hakkas kolm päeva tagasi kui Tallinnast lõpuks Lääne suunas ajama panime (faktide õigsuse mõttes märgin ära, et tegelikult sõitsime algul pigem lõunasse). Ma ei tea, kas asi oli selles, et Palmale sõit oli minu plaanide kohaselt juba palju viibinud ja olin äksi täis, et kiiremini siia jõuda või oli tegu hoopis sellega, et mina olen loll või siis hoopis sellega, et lätlased ja leedukad on ainsad riigid, kes ei suuda linna algust tavapärase asula alguse märgiga tähistada ja linn algab lihtsa valge nimesildiga, aga igal juhul ei kestnud meie rutakas algus pikalt. Mõned kümned kilomeetrid pärast Ikla piiripunkti peatas meid kohalik miilits, kes tahtis mind ilusa päikesepaistelise hommiku puhul tervitada ja seejärel väga malbel toonil uurida, miks ma asulas, kus lubatud teadupärast 50km/h 105ga sõidan? Mina ei osanud midagi kosta, sest mul polnud õrna aimugi, et ma linnas olin. Pärast lubade ära võtmise, müstiliste trahvide ja muu sellisega ähvardamist üritasin talle olukorda seletada ja imekombel ta vist isegi sai minust aru. Proovisin talle seletada ka seda, et ma olen siiski "Olympic athlete" ja mul on lubasid kangesti vaja, et Euroopasse võistlema minna. Lätlasena, mõistvad inimesed nagu nad on, saime viie minuti möödudes kogu mu rahakoti sisu vastu taas liikuma. Seal juhtus olema 65€.

Edasi läks elu libedamalt. 16h (vist?!) möödudes olime Berliinis ja umbes 22h kulus meil vist kokku, et Antwerpenisse konteineri juurde jõuda. Keskmine kütusekulu oli 7,1. Sellist numbrit polnud ma Land Cruiseril varem näinud, polnud ilma käruta väga tuuritanud mööda ilma. Konteineri juures ootas meil meeldiv üllatus. Kohalikud logistikud olid selle juba tühjaks laadinud ja meie asjad olid angaaris üksteise kõrval nagu purgid poeriiulil meid ootamas. Pean siin kohal veel toonitama ETS Logistika head tööd ja väga meeldiva üllatuse põhjustamist!

Antwerpeni üllatus

Edasi kulges meie tee üle mägede ja läbi orgude Barcelona poole. Tee peal juhtus veel üks aps, saime käru kummist jagu. Polnud hullu, asjad olid kaasas, läks teine alla ja sõit võis jätkuda. Veetsime veel päeva Barcelonas Mehu sõbrannade seltsis ja õhtul veeresime ühes oma killavooriga laevale. Laevas ootas meid karm reaalsus - põrand ei ole ülearu pehme! Tänu siia sõidu edasi lükkamisele pidime ka laevapileteid muutma, mistõttu nüüd meie jaoks enam kajuteid ei jätkunud. Kuna tegu aga rekkameeste laevaga, siis niisama puhveteid ja baare pole, kus lamada saaks toolidel. Nii me põrandal magades lõpetasimegi. Uni oli pärast mitmepäevast autosõitu küll hea, aga hommikul oli keha selline nagu oleks kolm korda teise korruse aknast plaati hüpanud.

Närtsind lilleke

Mäster beedruum profipurjetaja style

Tegudele asumisega meil pikka ootamist polnud. Hommikul saime kätte apartmendi, viisin keevitusse oma USA-s pooleks läinud käru, käisime söögipoe turneel ja läksime vee peale. Oh kui hea on jälle purjetada! Nendeks hetkedeks, mis täna merel veetsin kadusid kõik lõputööde ja eksamite mured, elu tundus stressivabam. Kaldale naastes ootasid need mured mind küll nagu fännid lennujaamas olümpiasangarit, kuid ju see on lihtsalt one of those things, mille ma pean ära tegema! :) Õhtu ootel käisime Reinul lennujaamas vastas, veeresime lihaste ellu äratamiseks tunnikese rattaga ja oligi õhtu käes.

Homme juba suuremate võimsustega töörežiimile,
Karla