No, I stay!

Buongiorno!

First things first: Ma ei tea, mis te tegema peate, et mind siit ära meelitada. Esimene mõte on küll igal juhul, et jääks nüüd siia, sest issand jumal küll millisesse paradiisi ma eksinud olen!

Ehk siis teisisõnu, olen jõudnud Itaaliasse, Garda järve äärde. Tegelikult jõudsime juba eile õhtul, kuid pimedas ja suurt midagi enam näha polnud. Täna avanes aga hoopis teistsugune vaatepilt. Ma olen oma vanuse juures suhteliselt hilise "Garda õitsemisajaga". St. et ma pole enne siinsesse purjespordimekasse mingil põhjusel sattunud, ehk olen Garda virgin.

Kirjade järgi oli mul täna ainuke puhkepäev, kuid see lendas mööda kiiremini kui menufilmist "Tulnukas" perelaenu eest ostetud bmw. Hommik algas küll üpris rahulikult, kuid seejäral otsustasime ikka asjalikkuse kasuks ja läksime klubisse asju lahti pakkima. Minu suureks üllatuseks oli mu paat selle lühikese, 666km pikkuse otsa peal kannatada saanud, suisa auk oli sees. Ju siis oli selle kilomeetrite arvuga midagi sellist ette nähtud. Minu kohustuste arv suurenes, pidin minema poodlema vahendeid, et paati parandada, seejärel muidugi auk ära lappida.

Paadipoodi jõudnuna vaatas vastu suhteliselt normaalne vaatepilt. Tegu ei olnud mingi suure laohoonega, kus tavaliselt massiivselt suured purjetamiskauplused pesitsevad. Pood oli hoopis alpiküla lumelaua poe kombel väikse maja all korrusel, või täpsemalt vist kahel alumisel korrusel, kuid oi issand, mis seal kõik oli. Rein oleks seal poes hulluks läinud! Mina ei suutnud välja mõelda asja, mis minul vaja võiks minna ja mida neil ei olnud. Kinnitasin enda varusid, ostsin ka paadiparanduseks vaja mineva ja tulime tulema.

Väike osa nendest otstest, mis seal paadipoes müüdi.

Edasi oli vaja kiirelt lõuna võtta ja kui me juba Itaalias oleme, siis on igal nurga peal nii hea pizza, et ma ei oska ühtegi halba sõna öelda. Pärast lõunasööki polnud aega muneda, sest tahtsime hoopis inglastega koos ratast sõitma minna. Meid oli kokku 6 ja issand kui tore meil oli. Üks inglise koondise poiss, Lorenzo, on siit pärit. Tema teadis üpris täpselt, kuhu, kuidas ja miks minna ja ütleme nii, et nii ägedat rattatrenni pole mul küll kunagi olnud. See on ikka suhteliselt imeline kui kena siin on ja veel imelisem, kuidas ratta seljas seda kõike ilu endasse ammutada on võimalik, samal ajal veel füüsilist vormi lihvides.  Siinsetes mägistes oludes saan täpselt selliseid mõnusaid olusid nagu mulle ratta otsas meeldib ja mida Eesti pinnalt kahjuks naljalt ei leia. Täna saime 45min ronida, et siis 20 minutiga mööda sinkavonka teesid läbi mägikülade Garda järve äärde tagasi laskuda. Imeline!

Mägijärv 45min Gardast taeva suunas

All Garda järv

Õhtupoolikul käisin veel klubis paati parandamas, tegin veel asjalikke toimetusi nagu näiteks toidupoe külastus ja vaatasin NBA playoffe, sest meil on nüüd normaalne intenet! Kuna meil oli juba enne siia tulekut plaan, et tahaks sellele Garda järvele rattaga tiiru peale teha, siis homme on meil plaanis pikem rattatrenn. Kohalikud räägivad, et ümber järve sõit pole esiteks üldse nii huvitav kui võiks arvata, teiseks on tegu suhteliselt tasase sõiduga, mis siin tingimustes on patt ja kolmandaks jääb teele hunnik tunneleid, mis on valgustamata, ehk siis väga ohtlikud. Seega otsustasime leida endale alternatiivse route-i, mida sõtkuda. Leidsime "rahuliku" 113km-se mineku, mille jooksul peaksime vahepeal tõusma isegi 1800-2000 meetri peale. Saab huvitav olema, mis ma muud oskan öelda!

Üks homne rattavariant

Siin on igal juhul uskumatult ilus ja mulle pole ammu mingist paigast nii meeldivat esmamuljet jäänud. Loodetavasti tuleb see nädal ikka tuult ka ja purjetamismeka vastab oma kuulsusele, ilmaennustus ülearu lootusrikas pole.

Järgmise kirjutiseni,

Carlos

Fakstaak

Hei!

Minu jaoks sai tänasega Hyeresi regatt läbi. Olgugi, et võistlus läks väga rabedal ja ohtralt üle kivide ja kändude, siis tuleb tõdeda, et nii hästi, 27nda kohaga, pole ma siin kunagi veel esinenud. Rahuloluks aga põhjust just väga palju pole.

Tahtsin tõesti hästi sõita, endale tõestada, et aitab nüüd küll sellest jamast, et siin lootusetult võimatu tuul on ja ma sellega hakkama ei kipu saama. Esimene sõit ei olnud aga siiski asi heaks loodud. Sain küll hea stardi, kuid vaikselt vaikselt hakkas stardis veel 5m/s puhunud tuul kustuma ja trikke tegema. Üleval olin tagant viies, finišisse rabelesin 30ndaks. Tegelikult oli huvitav sõit ja mulle meeldis, kuidagi asjalik siiski, mitte täielik sobla-jobla, olgugi, et tuul oli vahepeal selgelt alla 2,5m/s.

Teine sõit sain vasakult maruhea stardi. Tuul oli selleks hetkeks tagasi 5m/s+ küündinud, umbes 7m/s isegi kohati. Suutsin endale regati lõpetuseks tõestada, et hea stardi korral olen võimeline ükskõik kellega jõudu katsuma. Ajasin jalad pakuks ja üles märki jõudsin 3-4. Sellele järgnes pikk ja ääretult lolli nurga all bakstaak, milles tundsin end umbes sama mugavalt kui Paris Hilton telgis magades. See oli tõesti õudne, nii lootusetut "leg"-i, sõidu osa pole mul ammu olnud. Langesin vist kusagile 11-14. Edasi läks elu veidi rahulikumas taktis kuni teise korrani üleval märgis, kus sattusin jällegi ääretult lolli olukorda, mistõttu sai 4-5 matsi ühe korraga mööda. Nii ma finišisse tiksusingi, 19ndana, mõeldes, et kuhu need 15 kohta küll kadusid?

Kokku tähendas see 27ndat kohta. Samuti tõmbas see alla joone selle aasta MK-hooajale, mis siinse regatiga lõppeb. Kuna tugevamad peavad veel hommegi jõuvahekordi nihutama, siis päris kindlalt ei saa ma veel midagi öelda, aga MK üldkokkuvõttes peaksin ma asetsema halvimal juhul 14ndaks, mis on kaugelt minu elu parim tulemus olgugi, et kaks viimast regatti ei ole just nii õnnestunud nagu tahtnuks.

Praegu olen väsinud ja midagi erilist enam kokku kribada ei taha, homme seame suuna Itaaliasse, Garda järve äärde, et seal trenni teha ja juba 8ndal mail alustada Euroopa kontinentaalsarja esimese etapiga. Hoian teid eluga kursis..

Karla

Küngas

Hei,

Täna oli siis teine kuldfliidi sõitude päev. Lubatud oli meile 10m/s+, aga näha polnud seda kuskil. Hommikul oli hoopis pilves ja pilvisele hommikule ebatavaliselt soe, lausa palav. Ei tea, kas see suur ja uhke Sahara soojalaine tahtis meile siia jõuda või mis, aga igatahes imelik see ilm oli. Jäimegi kaldale ootama ja saime alles mingi ühest vee peale. Tuul tundus kuidagi "fluky", ehk siis Eesti keelde tõlgituna kahtlane, õnnest sõltuv ja ebastabiilne.

Tahaks kangesti öelda nii nagu ühed teised Eesti purjetajad aastaid tagasi pärast mitte-just-kõige-paremat-päeva, et "täna me purjetamisest ei räägi", aga ma olen siiski purjetaja ja mulle meeldib sellest rääkida. Tuult oli meil esimeseks sõiduks kogunend u. 5-6m/s. Tundus kangesti, et tahan paremale minna, sest minu nägemuse järgi oli see pool Rimi Käikkoneni järgi "eduline". Järjekordselt pööras tuul u. 30sek enne starti aga nii palju vasakule, et minu hea parempoolse stardi võisin ma endale kabuuri tagasi panna, sest sellega polnud enam mõtet vehkida. Sõitsin küll hästi ja olen oma "käekirjaga" rahul, aga stardi järel polnud enam tippu pürgimisest juttu, pidin leppima väikeste ja mitte nii tähtsate võitudega. Finišis 25. Teine sõit tahtsin kangesti vasakule minna, sest tuul oli sama teinud. Startisin siis vasakult poolt ja sain jälle väga hea stardi. Uskuge või ärge uskuge, aga tuul oli teinud umbes täpselt sama moodi nagu eelmine sõit, ainult, et see kord olin mina vasakul, ehk siis tuul pidas vajalikuks pöörata paremale. Jällegi võisin võtta oma hea stardi ja minna koos 2005 Dallas Mavericksiga paraadi planeerima (Selgitus: 2005 NBA finaalides juhtis Dallas Miami vastu seeriat 2-0 ja oldi kindel, et tiitel tuuakse koju ning hakati paraadi planeerima. Miami võitis 4-2). Vajutasin lõpuni vasakule, aga sealt ei olnud muud teha kui ülekäinud massil sabas sörkida, finišis 50! Kokku tõusin sellegipoolest 28ndaks, aga see selleks.

Nüüd, kus sõidud on kirjeldatud saan edasi liikuda esimese tänase teema juurde: Defineerida hea start. Selliste probleemidega pean ma siin Hyeresis alavormis olles tegelema - Purjetamise A ja O. Eelmistel päevadel olen startides selgelt vaevelnud, aga tulem pole alati sugugi kehv olnud. Täna sain paberil nagu head stardid, aga kasu sellest ei miskit. Mis kasu on sellest kui ma saan vabalt minema, täpselt liini sihtinuna ja kõik tundub super kui pärast tuleb välja, et ma kütan valele poole? Mõni kord on hoopis kasulikum olla stardis 25ndas reas, vasaku halsiga kõigil tagant läbi sõita ja vähemalt õigele poole lammutada. Seega, startimisoskus kui selline on overrated, vähemalt siin, Hyeresis.

Teine tänane põhiteema puudutab vormi. Ma pole seda siin veel kordagi välja öelnud (enne tänast posti vist mitte), aga eks targemad ja rohkem jälgivad inimesed on nüüdseks juba aru saanud, et minu vorm praegu ülearu kiita pole. See pole aga põhjus muretsemiseks. Eks sellel, et ma kunagi Hyeresi enne seda aastat kulda pole saanud on ka oma põhjus. Minu treeningplaan on aastaid nii üles ehitatud olnud, et aprillis saabub alavorm. Selle jutu point pole aga halamine ja selgitamine, miks ma 28s olen vaid hoopis muu. Pärast OM-i puhanuna ja üliõpilasena käitudes tundus puhand ja kaine mõistusega sõites hooaja alguses, et olen lõpuks "over the hump", üle künka, teel absoluutsesse tippu. Nüüd saabunud alavormis näen lisaks mitmekümnendates kohtadele aga palju positiivset. Olgugi, et praegu pean rajal end kvalifitseeruma "midfleet hunteriks", siis tundub, et ka alavormis suudan kuldfliidis üldplaanis sõita normaalseid kohti. See on suur edasiminek, sest vanasti olin alavormis olles kui peata kana. Kogu see värk annab aga julgust, et kui aasta alul tundus kõik nii ilus, siis suvel, kui peaks "pärisvorm" saabuma, siis suudan astuda selle vajaliku sammu ja lõpuks üle järjekordse künka astuda, see kord juba lõplikult. Vähemalt kuni Palma finaalideni toimunu annab selleks kõvasti lootust.

Mul oli täna palju erinevaid  mõtteid peas ja võib juhtuda, et ei osanud neid kuigi hästi siduda, puudus flow nagu hetkel võistlustelgi, aga loodetavasti sain oma mõtteid teiega jagada. Ma ise usun, et vahel on mõtete kirjeldamine kordi mõnusam lugemine kui "kütsin vasakule, tegin paudi, olin esimene" stiil.

Homseni (meil saab täna nett otsa, seega tegelt ei luba midagi),
Karla

Scheidt - Karla, 1-1.

Hei!

Täna oli esimene kulla sõitude päev. Nii uskumatuna kui see ka ei kõla, siis kohe hommikul ärgates, aknast välja vaadates oli selge, et saame kohe sõita ja ei pea kaldal ootama. Selline asi juhtus vist Hyeresis küll esimest korda mul.

Igal juhul oli tuult piisavalt, kuskil 5m/s ja me suundusime rajale, et lõpuks, pärast pikki aastaid ootamist saada mõõtu võtta comebacki teinud the one and only, 7x maailma meister ja 2x OM-kuld (laseril) Robert Scheidtiga. Ta oli kõik eelsõidud minuga erinevas grupis, seega ei langenud mulle eelsõitudes seda au.

Esimeses sõidus sain küll hea stardi, kuid tuul polnud veel korralikult volli peale keeranud ja ma vist veits struggle-isin õige trimmi leidmisega. Igatahes olin off the line vähe aeglasem kui mõni teine ja minust kössutati umbes nii üle nagu Vince Carter Sydney olümpial üle 2.13 pika prantslase hüppas. Pidin otsima vaba tuult ja minu plaan pöörati pea peale. Üritasin, mis ma üritasin, aga finišisse jõudsin keskpärase 23nda kohaga. Scheidt 1, Karla 0, ta oli ees.

Teiseks sõiduks oli tuult juurde tulnud ja järjekordse hea stardi järel tahtsin veel vabamat tuult leida. Tegin vahelõike paremale ja sealt oli vaade lilleline. Vaatasin enamus grupile ülevalt alla, purjeaknast. Andsin jalgadele valu, tõmbasin keha sirgu ja kallutasin nii, et ei saaks endale pärast öelda, et laisk olen. Üleval olin ees, all olin ees, finišis olin ees. Kohaks viies, Scheidt 1, Karla 1, ta oli taga.

Kui ilm selline on nagu täna, siis võib see Hyeresi värk mulle varsti isegi meeldima hakata. Keskpäevaks oli meeldiv 8m/s tuul, 0 pilve ja soe õhk. Ei tahaks kuskil mujal olla, isegi kui raha eest pakutaks! Loodetavasti ilm näitab oma ilu ka järgmistel päevadel, kokkuvõttes olen roninud vist 34ndaks, eks näis, mis homsest päevast välja pigistada annab.

I'm Out,
Karla

Comeback Kid

Hei.

Täna kostitati meid vähe rohkema tuulega. Kohati oli viimast isegi kuni 5m/s, mis tähendas, et vahepeal sai isegi veidi kallutada, vinge! Kui nüüd asi väga lihtsalt kokku võtta kahe päeva lõikes, siis oli asi umbes nii, et kui sõit on see lasteraamat, kus tuleb punktid pliiatsiga omavahel ühendada ja siis tuleb kokku nt. mingi looma kujutis, siis eile olin ma kahe aastane laps, kes punase vildikaga üle terve lehekülje suure hurraaga vehkis. Täna olin juba 6-7 aastane laps, kes saab asjaga põhimõtteliselt hakkama, aga vahepeal teeb paar väikest viga.

Aga kui nüüd vähe tõsisemalt asjast rääkida, siis oli eilse pehmelt öeldes huvitava tuule asemel täna vähe loogilisem tuul, millele minagi pihta sain. Teiseks olin täna rohkem mina ise, tegus, asjalik ja otsiv. Eile olin umbes selline nagu enne regatti kirjeldasin - vati sees. Lõpp-produktiks on praegu see, et näete kui vähe on õnneks vaja. Tuleb esimene päev sügavale mutta vajutada, et siis järgmistel päevadel juba 50ndast kohast rõõmu tunda. Tegelikult kui asjast vähe tõsisemas toonis rääkida, siis õnnelik pole ma mitte 50nda koha üle, vaid pigem selle üle, et täna suutsin jälle purjetada, mitte mööda merd kõva mehe kombel käekellaga roolides edasi-tagasi triikida. Kogu asja boonuseks on uskuge või mitte see, et ma murdsin needuse ja pääsesin JUBA 6ndat korda Hyeres-i regatil olles esmakordselt kuldfliiti, haha!

Nüüd läheb võistlus edasi. Negatiivse poole pealt hakkab silma see, et selle regati süsteem ei luba carry-forward race-i, ehk siis minu 50ndat kohta maha visata. Seega on mul üks kehv koht algusest peale olemas ja mind kummitamas. Positiivse külje pealt ootab meid homsest võistluse lõpuni suure tõenäosusega tugev tuul, mis on minu jaoks siin maal jällegi midagi uudset. Meeldiv ja ma juba ootan, et saaks sõita.

Muu eluolu kohta nii palju, et meil siin majas on ukse peal silt, et laupäevadel ja pühapäevadel ei tohi parklas autot hoida, sest seal on turg. Inglise keeles seisab seal, et "Your car will be impounded". Selles ei ole küll midagi erilist, aga mis lause naljakaks teeb on järgmine, seda järgnevates sulgudes seisev "(Your car is stolen by the Police-man)". Seega, oma autot ma sinna ei jäta, sest mul ei ole soovi, et policeman mu auto ära varastaks. Fun fact veel nii palju, et kanafilee kilo maksab poes 25€, vinge värk, peab saia peale üle kolima ja paksuks hakkama... homme lubas puhuda ka, seega pole viga!

Homme juba uued tuuled (vähemalt lubab)
Karla

Day 1 of Captivity

Hei!

Esimene päev klassikast, Hyeresi regatist on nüüdseks seljataga. Miks ütlen klassika, sest tuul oli täpselt selline nagu kõik minu senised Hyeres-i kogemused. Kirjutan siia viksile lugejale kohe ära, et minu kohad olid mingi 41, 27 ja 42, kokku olen vist mingi 93? 113st paadist, Woah!

Kõik Hyeresi armastajad andke mulle andeks, aga kui hommikul klubisse minnes veel täielikku vaikust nägin, siis teadsin, et täna tuleb huvitav päev. Meil laser klassis on kirjade järgi reegel, et kui tuul puhub alla 2,5m/s, siis sõite ei tehta. Reinu tuulemõõtja näitas terve päeva jooksul ühe mõõtmiskorra jooksul rohkem kui 2,5m/s.

Kui tuult veidi veel edasi kiruda, siis võin teile tuua paar meeldivat näidet tuule ja võistluskomitee koostöö kohta. Ühes sõidus õnnestus mul isegi 15 seas olla, kuid siis läks tuul 20 kraadi vasakule. Märk pandi ringi, mõtlesin, et selge, vasakule läinud tuulega tuleb rajal end ka vasakule positsioneerida. Kõik nagu toimis, tuul läks 10 kraadi veel vasakule ja "on paper" oleks pidand kõvasti võidus olema. Mingil põhjusel juhtus aga nii, et võitsid hoopis need, kes olid sõitnud paremalt, piltlikult öeldes ümber terve raja, kaarega. Mina langesin 27ndaks. See oli siis mu see tänane "hea" sõit.

Viimases tänases sõidus, mitte minu grupi, vaid kollase grupi sõidus juhtus selline seik, et tuul pööras esimese krüssu lõpus 60 kraadi (mul on siin regatil kompass paadi peal, seega mõõtsin ja see 60 kraadi on fakt, mitte taevast võetud), aga sõitu ei katkestatud. Lasti trollibussiga finišisse sõita ja siis tuli ka meil nui pooleks see kolmas sõit ära teha, sest noh, neil ju tehti! Nii me siis viimasesse sõitu läksimegi. Esimesel katsel, mis õnneks oli üldine valestart juhtus nt. nii, et liinil oli kõva vasaku eelis, seadsin siis suuna vasaku liiniotsa suunas, sinna jõudes (mis võttis aega u. 3min, sest tuult pmst ei olnud) pööras aga tuul 20 kraadi paremale ja nüüd oli täielik parema eelis. Teises üldises vales tegi tuul risti vastupidi. Huvitav! Põhimõtteliselt oligi viimane sõit stardis kinni. Kes sai hea stardi, see oli ees. Mina seevastu sain stardis kollase lipu ja pidin u. 100m eelviimasest maas alustama, jeei! Sõit oli tehtud, minu oma vähemalt...

Ma ei tea, võibolla ma peaksin kurvastama ja kõvasti närveldama, et kuidas nii kehvasti sõita on võimalik ja ma tean, et ütlejaid, kes arvavad, et mul "on see Hyeres peas kinni" on rohkem kui mõni, siis kes mind vähegi tunneb, siis teab, et ma üritan alati anda endast parima, üks kõik mida teen. Siin lihtsalt kipub mingil põhjusel minema nii, et üks kõik, kus MINA rajal ei paikne, siis sinna tuul ei jõua, pöörab kahjuks ja igast muud huvitavat. Väga ei põe, homme on jälle päev ja suure tõenäosusega tuleb pärast sedagi veel päevi. Kui häid, seda näitab tulevik..

Peace out,
Karla

Ya'll Gonna Make Me Loose My Mind, Up In Hyeres, Up in Hyeres

Näed, juba pildi peale jäänd ka

DMX-Up in Here räägib tegelikult Hyeresist, räppi kuulavad pole sellest lihtsalt kunagi aru saanud.
Ehk siis teisisõnu oleme otsapidi Hyeresis. Pealkirjani jõuani hiljem.

Lend siia läks valutult, sain lennukis teha viimaseid korrektuure lõputöös ja usun, et nüüd olen tõesti enamvähem kooli asjadega ühel pool ja saan keskenduda jälle oma põhitööle - spordile. Teadsin, et siia jõudes mul see võimalikuks osutub, mistõttu tundsin lennujaama uksest välja astudes ka meeletut rõõmu. Selleks oli tegelikult üks põhjus veel, õues oli 20 kraadi!

Igal juhul ei jäänud me Prantsuse riviera võlusid nautima vaid hakkasime koheselt toimetama. Ootasime Nice-i lennujaamas veel Mehut paar tunnikest, kuid seejärel kihutasime juba autoga Hyeres-i, et jõuda elamisse, mille laadset pole ma siin maal veel kohanud. Maeva, mis on tuntud oma kilukarbi sarnaste tubade poolest, kuhu suurem inimene üksigi magama ei mahu, on suutnud meile provide-ida toa, kus on 3 erinevat tuba, maas ilus parkett ja rõdu on suurem kui Patkuli trepi vaateplatvorm. Ja isegi nett on toas, või noh, enamvähem ja raha eest.

Eile hommik olime juba lootusetult produktiivsed. Kella poole 11ks olid meil paadid üles pandud, kaater vees ja valmidus vee peale minna olemas. Mida polnud olemas oli tuul. Ootasime veidi ja seejärel läksime veele, et teha esimene kahest regatieelsest trennist (hästi palju eks). Merel ootas meid klassikaline Hyeres. Esmamulje päevale tagasi vaadates on selline, et Simpsonite comicbook-guy ütleks selle peale "worst day, ever!" aga ega nii hull ka asi polnud. Midagi head seal see-eest nüüd ka ei olnud. Üritasime paar korda suure pundiga sõite teha, aga igas sõidus suutsin mina valida poole, kus pööras 20-30 kraadi kahjuks ja minu parimaks kohaks jäigi vist tagant viies või midagi sellist. Mitte, et ma ülearu nüüd põeksin ja arvaksingi, et ma kehvasti purjetan, lihtsalt oli selline päev, mis pani laulma lugu, mille sõnad pealkirjas ilutsevad.

Lisaks sellele tundsin end eile üldse kuidagi vati sees. Ilmselt on tegu koduste pingete kadumisega, mis tekitavad mingil kujul kerge pingelanguse ja üldise väsimusega. Üritasin end õhtupoolikul veel jooksuga turgutada, täna on tormipühad ja nii ehk naa vaba päev, seetõttu saan veel terve päeva puhata, mistõttu usun, et suudan homseks selle vati enda ümbert ära ajada ja juba end võistluseelsel päeval - homme, juba meeldivalt tunda.

I'm Out,
Karla

What Just Happened?

Hei.

Eile ei olnud mu peas just ülearu palju adekvaatseid mõtteid, seega ei hakanud siia midagi rumalat kokku kirjutama. Ega tegelikult pole ma endiselt eriliselt rahunenud, kuid oleks aeg toimunule näkku vaadata ja saast alla neelata. Läksin eilsele päevale peale mõnusa tundega. Ei kavatsenud "panna" ega midagi sellist, tahtsin viimast päeva tugeva suure pundiga purjetamist nautida ja teadsin, et kui seda nautida suudan, siis tuleb ka hästi välja.

Esimeses eilses sõidus sain järjekordse kehva stardi, kuid rabelesin sealt välja ja sain hästi minema. Kõik tundus juba üpris lilleline ja olin päris veendunud, et üleval märgis olen top 10. Minu arvamus sai kiirelt muudetud kui vasaku serva peale jõudes tuul u. 10-15 kraadi paremale pööras ja kõik, kes minu tagant läbi olid läinud minu eest läbi purjetasid. Olin langenud sügavale pimedusse, kust üritasin, mis ma üritasin, aga rütmi puududes enam välja ei rabelenud. Tasuks õudne 38? koht.

Teises sõidus üritasin lõpetuseks kuldgrupis ka ühe hea stardi saada. Mul oli hea plaan ja selle realiseerides oleks ilmselt ka top 3 olnud. Aga see kord pehmelt öeldes ei läinud nii nagu plaanitud. Sain stardist endiselt mitte maailma kõige paremini minema, sest minu all olnud Buhl oli stardis väga agressiivne. Nüüdseks tean, et tema agressiivsusega läksin ilmselt ka mina kaasa, sest ka minule oli vajutatud valestart! See tähendas, et langesin eilsega veel 10 kohta ja hästi sõidetud kvalifikatsiooniring on kauge kauge minevik.

See regatt lõppes siis 25nda kohaga. Valestardi puududes oleks see vist olnud 17? Olgu nagu on, pole kumbki neist see, mida soovisin siin saavutada. Finaalides ei tulnud ükski sõit seda moodi välja nagu olin mõelnud ja ausalt öeldes ei oska esialgu midagi adekvaatset ka öelda, et miks. Endalgi on peas mõte, et mis just juhtus? Kõik oli nagu hästi ja ühest hetkest oleks kui klõks käinud ja minu käekiri võistlusrajal vahetus minu omast teise aasta optimisti algaja oma vastu. Ei tea, kas põhjusi tuleb otsida vähesest trennist ja koolis käimisest või on need peidus hoopis kuskil mujal, aga see selleks.

Positiivse külje pealt sain ma esimesel kolmel päeval väga head kogemused lisaks suure laine peal sõitmisega, mis mu enda arvates mu üks nõrgemaid külgi on. See kord oli kõik kui pea alaspidi, sest sellega tuli mul välja suurepäraselt, tavalise ilmaga aga mitte üldse. Igal juhul võin endale kinnitada, et suudan ka suure lainega nähtavasti väga hästi sõita, tavalise ilmaga purjetamine loksub varem või hiljem paika nii kui nii.

Nüüd on aeg veidi mõelda, mis siis ikkagi juhtus ja ülehomme kodumaale naasta, et taas üliõpilase elu elada 10 vahepealset päeva. Siis juba uuesti tagasi Hyeres-i, et järgmisel MK-l juba vigade parandust üritada.

Karla

?

Hei.

Mõtlesin umbes 5 minutit tühja peaga, et kuidas tänast päeva pealkirjaks sõnastada ja lihtsalt ei tulnud ühtki head mõtet. Kiirelt kokku võetuna võiks öelda, et valisin (kui selle kohta saab valimine öelda) vale päeva sxxxks päevaks. Fakt, et tänasega läbisime tulemustes 3x rohkem kui eelneva kolme päeva jooksul tähendas, et täna suurepäraselt sõites oli võimalik tõusta väga kõrgele.

Esimene sõit läks kõik justkui plaanitult. Sain stardist küll alternatiivseid viise pidi, kuid siiski hästi minema ja üles märki jõudsin vaata, et isegi kerget ebaõnne tundnuna 9ndana. Samas sattusin nii märki võttes nii ebameeldivasse punti ja purki, et ei leidnud pikka aega allatuules vaba õhku. Andsin oma kätte võidetud edu põhigrupi suhtes ära ja all olin mingi 12. Oma arust oli asi hullem, sest tagant tuldi ikka kõvasti järgi. Sõidu lõpu sõitsin uuesti hästi, finišis olin 11.

Teine sõit sain keskpärase stardi ja purjetasin terve esimese vastutuule otsa teiste tahtmist mööda, mitte enda. Purjetamisterminit kasutades "got pinballed." St. et esimesed parempoolsed tulid viskasid silma, siis paremad vasakpoolsed. Jällegi pidin rabelema vaba tuule pärast ja ei saanud keskenduda tarkadele otsustele ega paadi kiirusele. Nii selles kui ka viimases sõidus, kus start täielikult ebaõnnestus tundsin, et andsin kohe alguses liiga palju ära, et midagi tõsist tulemustes ette võtta. Olin nii teises kui kolmandas terve sõidu tagaajaja rollis ja olgugi, et tulemustes on kohtadeks 19 ja 31, siis kui harrastaja tasemega stardid välja arvata, siis sõitsin ka täna hästi. Kammbäkk oli mõlemas sõidus päris korralik, mis tähendab, et esimeste märkide positsioonidest ma hea meelega kõva häälega ei räägi.

Peale selle, et täna oli kavas kolm sõitu ja see tähendas veelgi suuremat pingutust, siis langes juhuse teel selleks tähtsaks päevaks tuul, millega kõik sõidavad. See tähendas, et lihtsaid võite ei olnud, ainult lihtsad kaotused. Olnuks kas täiesti vaikne tuul või tõesti tugev, siis oleks ehk grupp veidi laiali hajunud ja ka alla arvestust startidega nagu täna minul ka kõrgemasse mängu sekkuda.

Ega muud kui, et homme ootab ees üks tõsine, töine päev. Kohad kohtadeks, kui ma homme õhtul saan blogi kirjutada nii, et suudan iseenda tegevusele tagasi vaadata positiivselt ja rahulolevalt, siis olgu selleks kohaks mistahes. Minu taseme juures peaks rahulolu pakkuv sõit olema ka üpris kõrge resultaadiga, seega, Lets go lets go lets go lets go...

Karla

Calificación terminado

... ehk siis, et kvalifikatsioon sai läbi. 

Tänane algas veidi teises tempos kui eelnevad päevad. Tuult oli hommikul umbes sama palju kui Balti jaama tunneli kerjustel rahakotis raha. Ootasime paar tundi ja merebriisi tekkides peksti meid merele nagu kord ja kohus. 

Teadsin, et ees ootab üks huvitav päev ja, et pean selle ilusti üle elama, et oma senini hästi sõidetud päevad raisku ei läheks. Esimeses sõidus sain vasakult suurepärase stardi ja purjetasin enda arust väga targalt. Tegin suht kohe-kohe grupile peale ja kontrollisin toimuvat. Minu õnnetuseks võitis rajal vasakult nii kõvasti, et kõik, kes minu tagant läbi veel kaugemale vasakule kütsin leidsin end üleval märgis minu eest. Märgis 10. Alla olin suutnud 8ndaks tõusta ja teine krüss ma enam teist korda sama reha otsa ei astunud. Vajutasin koos juhtgrupiga vasakusse nurka, üleval viies, finišis viies. Win!

Teine sõit komistasin stardis piltlikult öeldes äärekivi taha ja kukkusin kõik hambad välja. See tähendab, et start läks suhteliselt sinna päiksevaesesse kohta. Mul ei jäänd muud võimalust kui vabat tuult parempoolseks minnes otsida, mis tähendas üles märki kuskil 25nda poose ümber varianti. Allatuulega tõusin 18ndaks, teine vastutuule ots paugutasin jällegi suhteliselt ühe hurraaga vasakusse nurka ise käsi kokku hõõrudes (tegelt ei ole aega käsi kokku hõõruda, kes veel ei tea) kui keegi ära pautis ja paremale õnne otsima läks. Üles jõudsin teist korda juba 12ndana, viimases allatuules sain veel ühe koha võitu ja prantsusepäraselt "Fin"-is oli minu kohaks 11. 

Kui tagantjärgi jube tarka mängida, siis kui üldse viriseda tahta, siis virisemise koht on esimeses sõidus. Oleks ju võind grupi kontrollimata jätta ja otse vasakule lammutada, aga ma pole väga kindel, et see purjespordis väga jätkusuutlik plaan on. Loomulikult vahete vahel töötab, aga teine kord võib see palju valusamalt kätte maksta. Teises sõidus võtsin saasta stardi järel vaikses tuules sõidust maksimumi välja. Veel nämmutada, siis esimese päeva uperkuutide asemel teisena finišeerides oleks mu koht ehk finaali minnes paari võrra etem, kuid usun, et minu praegune 9. koht on väga viisakas, et finaalidele vastu minna.

Homme põhimõtteliselt uus võistlus, sest jah, kaasa tuleb nüüd vaid 9. koht, kuid isegi see võib põhimõtteliselt veel mahaviskesõiduks osutuda. Kaasa saan muidugi kolme päeva jagu enesekindlust, et kuulun pundi ladvikusse ja mitte keskele. Bring It On! Finaalid!

Carlos

Vigade parandus

Hei!

Täna oli teine võistluspäev ja meid tervitas eilsest veidi vaiksem tuul. Esimeses sõidus oli ta ma arvan kuskil 6-7m/s ja teises sõidus pagidega 10m/s. Olgugi, et tegu oli vähe aeglasemini puhuva tuulega, siis minu jaoks nägi sõit välja täpselt sama moodi. Tuul puhus samast kandist, laine oli eilsele väga sarnane ja kui erinevusi välja tuua, siis täna keerutas tuul vähe rohkem, mis tegi asja veel huvitavamaks.

Kuna eile olin viimases sõidus end korduvalt üle kuudi keeranud, siis pidin täna iseendale tõestama, et päris amatöör ikka ei ole. Aeg oli vigade paranduseks ja ma tean kui kergelt siin kirjutades see võib tunduda tulevat, kuid tegelikult nii asjad ikka ei käi. Selles konkurentsis isegi pooleldi hästi sõitmiseks tuleb endast alati 100% välja panna. Minu õnneks olen praegu need protsendid ka omalt poolt välja suutnud käia. Mõlemas sõidus sain hea stardi ja näitasin suurepärast krüssu kiirust. Kui midagi endale ette heita, siis täna olin allatuultes veidi ebakindlam, sest rada oli nii viltu laine suhtes, et asi muutus lamedaks bakstaagiks. See pole aga eriti minu "forte". Õnneks olin selleks ajaks end mõlemas sõidus suurest pundist juba eraldanud ja sain rahulikult omi asju ajada.

Esimeses sõidus olin üleval märgis vist 4, alla märki langesin 6ndaks, kuid teise krüssuga suutsin tõusta tagasi 5ndaks, mis kohaga ka lõpetasin. Teine sõit olin üleval 3, mida hoidsin terve sõidu. Nii kergeltasi tegelikult ei käinud, sest minu ees olevad inimesed vahepeal vahetusid. Hoidsin suhteliselt konservatiivset joont, meelesopis eilse viimase sõidu lollus, mis tähendas, et ei olnud suuri tõuse ega õnneks ka suuri langusi.

Olen rahul, et suutsin eilsed vead parandada ja päeva ilusate resultaatidega õhtusse tuua. Praegu olen üldis kaheksas. Eufooriasse sattumiseks on siiski veel ääretult vara, sest sõita on veel üks päev eelsõite, mis teeb kindaks, mis üldkoha finaalidesse kaasa võtan. Sellele järgneb veel 5 sõite finaale, st. et asi on veel väga toores, isegi mitte medium-rare veel...

Karlutt

50/50

Hei!

Pildil pole mina, aga nagu ajakirjanikele ikka meeldib öelda, siis "pilt on illustreeriv", tänasest päevast. Foto: Jesus Renedo

Tänase, esimese võistluspäeva kohta on mul väga kahetised tunded. Meid tervitas tugev, kuni 12m/s tuul. See ise ei ole veel üldse nii hull minu arust, kuid laine oli ka päris juraka üles lükanud, mis tegi taganttuules sõitmise päris huvitavaks. Ma polnud enda füüsilises vormis ülearu kindel ja läksin üpris ettevaatlikult peale. Sellele lisaks on nüüdseks minu selg vasaku poole valule mitte maailma parimas konditsioonis ka paremalt. Ei tea kas uhketest autos veedetud öödest ja laeva põrandal magamistest või millestki muust, aga see selleks. Ei nuta, läks teip peale ja elu läheb täiskäigul edasi olgugi, et mu selg näeb välja nagu odav teibituuning Moskva oblasti kõige kõvemal siksivennal.

Esimene tänane sõit suutsin näidata suurepärast kiirust terve sõidu juhtgrupis sõita. Finišisse jõudsin neljandana, terve sõidu vältel tõusin vast paar kohta, kusagilt seitsmendalt või nii. Olin asjade kulgemisega rahul. Olin leidnud kiiruse, mida treeningutel tikutulega otsisin. Võibolla oligi asi selles, et Palmal on terve nädala tugevad tuuled puhunud ja tikuga otsides ei ole erilist lootust midagi leida, see lihtsalt kustub ära!

Igal juhul... Teine sõit algas veel paremini. Sain stardist veel veidi paremini minema ja üleval olin vist neljas?! Alla märki tulin pärast bakstaaki ja taganttuult juba teisena, kiiruse üle ei saanud täna kurta ühelgi otsal. Selle sõidu teiseks krüssuks hakkas aga endast märku andma minu füüsilise baasi mitte nii hea valmidus kui tavaliselt. Jätsin paudi ajaks kontrasoodi järgi laskmata ja loomulikult käisin paudiga ümber. Sellega langesin kuskile 7ndale kohale, kuid energiat paadi püsti panekuks kulus palju ja mul oli viimasega niigi raskusi. Viimaseks allatuuleks olin juba päris kustunud, kuid rahulolematu, et nii palju kaotanud olin. Väsimuse pealt üritasin sõita nii nagu oleksin esimeses värskusastmes, mis tähendas veel kahte ümber käimist ja 15ndat finiširesultaati.

Seega, nagu pealkirigi ütleb, siis tänane oli 50/50. Päeva algusele tagasi vaadates läks nagu päris hästi ju, kokku olen 12. Teisalt, süües kasvab isu ja 4 ja 2 olnuks ju ikka parem kui 4 ja 15. Ühelt poolt olen pettunud, et ei suutnud teist sõitu finišini koos hoida, teiselt tunnen veidi kergendust, et seis pole nii hull kui olin vähese trenni arvelt kartnud.

Nagu eilegi ütlesin, siis eelsõidud tuleb tegelikult lihtsalt üle elada ja endale liiga suurt auku mitte kaevata. Sellepärast ma suurt tegelikult ei põe, sest väga konkreetselt mahaviskesõitu mul täna õnneks korjata ei õnnestunud. Kõik kaardid on endiselt väga lahti ja pakk on alles laual. Nagu mulle viimasel ajal ikka öelda meeldib, siis homme jälle GAME ON!

Kartoffel