Vähemalt ei hakka igav!

Hei,

Nii (pealkiri) ütleb tavaliselt Patrick kui tuul igasugu lollusi korraldab. Nii vastasin ka mina paljudele välismaa konkurentidele kui meil stardis üks edasilüke teise järel oli, sest tuul keerutas nii 50 kraadi ja minu poole vaadati, pead raputati ja nenditi iseenesest mõistetavat - "crazy!". Viie minuti jooksul läksin stardiliinilt kõigepealt parema halsiga üles märki välja, ja siis vasakuga. Õnneks vahepeal katkestati ka.

Esimesed kaks võistluspäeva olid vahelduse mõttes üpris normaalsed ja midagi peadpööritavat ma korda saata ei suutnud. Tuul oli samuti vahelduseks päris objektiivne ja leidsime enamus sõitudes ühise keele. Seetõttu ei leidnud ka vajadust halli juttu siia blogisse kirjutada. Täna oli aga vähe teine lugu juba. Eesti ilmaennustajad oleks siin täna jube tehtud mehed olnud, päikseprillid peas, endal ninasõõrmed taeva poole. Nende ennustused 2-10m/s oleks olnud 100% täpsed ja keegi poleks kuidagi nuriseda saanud. Ka temperatuuri osas oleks tegu olnud suhteliselt koduse ennustusega, sest hommikul oli meil mõnusad 7 kraadi, windguru näitas siniseid tärne, mul pole merel ammu nii külm olnud!

Igal juhul algas kõik palju lubavalt. Esimeses sõidus sain hea stardi ja esimene krüss oli veel purjetamise moodigi. Vähemalt mulle tundus nii, aga kui üleval esimene olla, siis tundubki kõik jube normaalne ilmselt. Edasi läks elu keerulisemaks, allatuules jäin vaikusesse ja all olin juba miski neljas. Teine krüss jäin veel keskele, kahe tuule vahele ja üleval olin vist juba kuskil 11-12. Üritasin siis ka vähem konservatiivset joont ajada ja finišisse tõusin tagasi 7ndaks.

Teises sõidus sain hakkama nii meeldiva teoga, et ma arvan, et optimisti purjetajad ei ole ka nii vinged mehed. Üritasin lipu poolsest stardikaatrist läbi startida... tsiteerides meest, kes isa soovitusel igasugu vempe korraldas, siis "see ei õnnestunud mul!" Järgmised 20 sekundit veetsin stardikaatri daamidel külas, oleks vähemalt poordid koos olles teed võinud küsida, külm oli ju. Igal juhul olid minu konkurendid selleks hetkeks juba hoopis kaugustes ja minu sõidu highpointiks jäi see, et suutsin lõpetada eelviimasena.

Kolmandas, tänases viimases sõidus sain hea stardi, kuskil 1/3 pealt, kaatri poolt. Kõik, kes minu peal olid pautisid ja mina ka. Ainuke vahe oli selles, et nemad kallutasid ja mina istusin sees. Nii nad minema sõitsidki. Tegin esimese pööramise peale paudi tagasi ja sõitsin oma arvates jube tublisti tõusvas, aga täna oli juba nii, et (andke mu kõnekasutus andeks) nii nagu kepimehed tulevad nurgast, siis täna tulid sõiduvõitjad eranditult nurgast. Konservatiivse purjetamisega jõudis ülemisse märki 12-18, mis 25 pealises pundis pole just on top of the world. Nii jõudsin ma pärast 40-kraadist parempööret üles märki 15ndana, ees igasugu huvitavaid selle ja enamus üldjärjestuse top 5 sõitjaid minu taga. Teine krüss lajatasin siis ka nurka, loomulikult valesse ja 19. koht oli parim, mis sellest sõidust välja pigistada suutsin. Sellega langesin tagasi 14ndaks, aga see selleks.

Homme lubab meil järjekordselt 7 kraadi ja vihma, ei tea kas oskaksi ilusa ilmaga enam midagi ette võtta...Üritan homme end parandada, mis muud.

Karla

Pikaks veninud paus

Hei!

Bloginduses on see paus nüüd küll juba vähe pikaks veninud ja kui ema juba mulle kirjutab, et kas ma elus olen, et pole must midagi kuulnud, siis arvan, et on suhteliselt viimane aeg selle suhtes midagi ette võtta. Blogi pausi põhjust võib otsida sellest, et minu igapäevastes toimetustes - trennides, võistlemistes ja veel trennides pole pausi vastupidiselt pause olnud ja olen juba pikalt korralikult kuuma andnud.

Kui nüüd Garda kiirelt ja lakooniliselt kokku võtta, siis on tegu suhteliselt suurepärase treenimise kohaga. Nagu me Alexi ja Mehuga tõdesime, siis seal on lootusetult lihtne heasse füüsilisse vormi jõuda, sest treeningud on huvitavad, imeilusa looduse keskel. Tuul on samuti suhteliselt usaldusväärne. Kui tuule suhtes etteheiteid teha, siis on tegu isegi liiga usaldusväärse tuulega, mistõttu purjetamine pole enam enesele kohaselt etteaimamatu. Kõik teavad, mis rajal toimuma hakkab, mistõttu loeb ainult kiirus ja taktika muutub teisejärguliseks.

Garda regatile tagasivaadates pean tunnistama, et olenemata mannetust 18ndast kohast olen tegelikult asjade käiguga üpris rahul. Jah, ma sõitsin esimene päev käsitlematult kehvasti ja minu puhul kehtis 100% Tom Slingsby poolt öeldu, et esimese päevaga pole võimalik regatti võita, aga kaotada küll. Aga ülejäänud võistluse sõitsin enda arvates hästi. Kui kahe esimese päeva ebaõnnestunud sõiduga kogusin 64 punkti, siis ülejäänud seitsmega, millest 3 olid kuldfliidi sõidud, kogusin 60 punkti. See näitab, et olen võimeline a) väga korralikult ämbrisse astuma ja b) ka väga korralikult purjetama. Väga ma endale soola ja pipart peale ei raputa ja end lõkkele grillima ei aseta, sest kevadine võistlusturnee on siiski pigem ettevalmistuseks sügiseseks tähtsamaks hooaja pooleks ja fakt, et suutsin enda arvates Hyeresis ilmnenud vajakajäämised ja vead Gardal kõrvaldada on piisav, et minus positiivset emotsiooni tekitada. Võibolla ongi hea, et ma esimene päev valesse märki suutsin sõita, muidu oleks veel medal race-i saanud, kellele seda veel vaja? :D

Kuna tegu oli tõesti ebamaiselt hea treeningpaigaga, siis pärast regati lõppu tegin esmakordselt oma karjääris nii, et ei andnud endale pärast peaaegu nädalast võistlust mitte ühtegi puhkepäeva. Tegime kohe järgmisel päeval veetrenni ja ülejärgmisel veetrenni+rattatrenni. See oli ilus lõpp ilusale Garda peatusele, ootas Holland.

Üleeilse päeva veetsime autos ja olimegi jõudnud Itaaliast Hollandisse. Kuna ma pole igiliikur ja minu eest miljardeid välja ei käida, siis andsin endale eile üle pika aja ka vaba päeva. Tunnistan üles, et see trennivärk on ikka nii palju sõltuvust tekitav, et käisin õhtul salaja, nii, et enda ajule ei rääkinud siiski pool tunnikest rattaga vuramas. Hommikupoolikul mängisin aga turisti ja jõudsin esimest korda Amsterdami. Ütleme nii, et sain suhteliselt korraliku kultuurišoki. Ma teadsin, et tuleb minna punaste laternate tänavale, aga sellele, et miks sinna minna on vaja polnud kunagi tähelepanu pööranud. Olin arvanud, et tegu on lihtsalt u. peatänavaga. Oh how wrong I was! Päris huvitav vaatepilt oli kui iga akna peal passis napis riietuses daam, kelle nägu nägi välja umbes selline nagu lasteaia üldkasutatav värviraamat - kõik on üritanud värvida ja rühmas on ikka paar poissi, kes ei saa 1. aru mis värve peaks kasutama ja 2. ei püsi mitte piirides. Mulle ei mahtunud pähe kuidas selliste daamide äritegevus seaduslik saab olla. Samuti ei mahtunud mulle pähe, kuidas on võimalik, et ma pean mitu korda mõtlema enne kui tahan osta saiakest, jäätist või ükskõik mida paremat, sest kõik on topitud kanepit täis. Üle kogu linna vuhas ühtlane kanepi hais, mis kohalikest "coffeeshopidest" tulevana minu nina riivas. Peale selle veel väiksed poekesed nimedega a-la "magic mushrooms" jne. See koht polnud mulle, ütleme nii!

Kondoomipood

Täna sain seevastu tagasi oma tuntud elu juurde. Hommikul hüppasin ratta selga, et end maa peale tagasi tuua ja Garda rattamiljöö unustada. Olgu, et siin on rattateid sama palju kui 14-aastaseid breketitega tüdrukuid Justin Bieberi kontserdil, siis see värk pole siiski minu jaoks. Koguaeg küla küla otsa, valgusfoorid ja muu ebameeldiv, mis pidurdab. Lõpuks jõudsin kuskile pika tammi peale, kus sai rahulikult ilma segajateta kihutada. Õhtupoolikuks tõusis suhteliselt tugev tuul, mis oli suurepärane, sest olin just tahtnud paari asja kallal merel veidi töötada. Käisime merel, isa Toomas kaotas oma märgipanemise süütuse ja kõik olid toimunuga rahul. Päev õhtus!

Olgu, et Medemblikis on meil praegu u. 11-12 kraadi, sajab ladinal vihma ja kahetunnise rattasõidu järel ütleb minu telefon mulle, et tõusumeetreid kogunes Garda 3500 asemel 0, siis tuleb püsida positiivne, sest nüüd saan vähemalt jällegi öelda, et käisin merel ja seda öeldes ei külva killukesti segadust. Ma tean, et Garda on järv, aga ütled ju ikka, et "lähme merele!"

Peace,
Karla

Na praava!

Hei!

Kust alustada? Alustan otsast: kui viimati kirjutasin, siis elasime veel vanas korteris. Nüüd oleme juba mõnda aega elanud mõnusas korteris, teisel pool Riva del Garda linna. Meil on oma aed, suur rõdu ja korter on ka mõnus hubane, suur. Seega, sellega on kõik korras.

Eile hakkas meil siis võistlus. Algatuseks võiks iseenesest paar sõna korralduse kohta rääkida. Kuna Sailing Intructioneid, särke, võistluste kleepse ega midagi muud neil anda ei olnud, siis lõppes asi nii, et enamus inimesi regasid alles võistluspäeva hommikul enne sõite. Mina nende seas õnneks polnud. Igal juhul tähendas see seda, et 12 oli start plaanitud, aga 11.30 polnud kaldal veel gruppegi välja pandud. Kui grupid välja saadi, siis öeldi ruuporisse "everybody to the starting line". Seda öeldes tuleb hoida näppe koos üles poole nagu itaallased ikka ja teha jämedat itaalia aktsenti, siis on õige.

Merel toimis kõik näiliselt nagu kellavärk. Olin valmis tavapäraseks Garda sõiduks, st. paremalt start, paut, parem nurk, paut, ülemine märk. Sellist plaani järgides põrutasin paremasse nurka, kuid tuul polnud veel vist päris korralikult ühtlustunud, igal juhul vaikis see kord hoopis seal kaljude all maha ja sinna ma jäingi. Finišis 31. Teine sõit toimis kõik nii nagu pidi, 8s. Kolmas sõit toimis samuti kõik nii nagu pidi, üleval olin 3. Seejärel aga ei suutnud mina minna Innerloopi sõitma, mis meie rajaks oli, põrutasin koos Scheidti ja muude loomadega hoopis Outerloopi suunas ja sain kõvasti kõvasti peksa. Nukker, loll pea on loll pea.

Kuna kuldfliiti saab siin vaid 25 paati, siis olin endale jällegi päris korraliku augu kaevanud. Pärast esimest päeva olin 48. Täna tuli hästi sõita ja teadsin, et olen selleks suuteline. Eile tegin korra ise väga lolli vea ja teise korra ei vedanud tuulega. Põhimõtteliselt aga pole siin purjetamine eriline kunst kui on a) hea start ja b) hea kiirus. Nendele täna keskendusingi, sõitude tulemusteks 3, 3, 9. Kokku tõusin sellega 16ndaks ja olen kuldfliidis. Seega, homme läheb edasi ja suutsin oma totruse õnneks täna tagasi teha..

Karla

Side lõpp

Monte Bondone (kui hästi vaadata, siis paremal ääres, puude vahel on vee peal u. Tallinki suurune laev, mis annab aru kõrgusest :))

Hei!

Viimasest siinsest sissekandest on üksjagu päevi möödas ja iga viimane neist on olnud täidetud hulgi igasugu treeningutega. Ühel päeval tegime kaks veetrenni, ülejäänutel oleme piirdunud ühe veetrenni ja ühe ratta- või jõusaalitreeninguga.

Kui alguses oli siinne tuul veidi kahtlane, siis päikse ilmudes võttis oma kuju ka siinne tuntud tuul, mis toimib nagu kellavärk. Hommikul põhjast, lõunal vaikib, ja pärastlõunal lõunast. Tugevust jätkub samuti, vähemalt õhtupoole olen iga päev korralikult ribadeks rippuda saan jalad.

Merel olen üritanud keskenduda asjadele, mis mulle hetkel enim muret tekitavad. Ma ei tea, kas asi on selles, et võrreldes eelnevate aastatega olen ma päris jõudsalt edasi arenenud, aga mulle jääb mulje, et trennis ei ole võimalik täit pilti hetkeolukorrast saada. Lihtsalt ei ole nii palju tugevaid mehi korraga platsi peal, et saaksin proovida asju, mida tahan. Enamvähem kõik mu suured mured on aga seotud võistlussituatsioonidega, seega tuleb oodata kolmapäeva, et näha, mis seis tegelikult on ja kas Hyeresist saadud mõtted on ka parandustega sisse viidud.

Maise tegevuse vinklist on endiselt ebamine siinne rattasõidu olukord. Täna pidi olema esimene minu kahest võistluseelsest vabast päevast, kuid asi lõppes ikka nii, et istusin 4h sadulas, ronisime 1600m kõrgusele ja vaatasime Monte Bondone otsast, suusatõstukite vahelt alla Garda järvele - Mega!

Ega ma üle tegemise pärast väga ei põe, sest trenni teha tuleb. MK hooaeg on läbi ja tiitlivõistlused kauges tulevikus. Kui ma valmistuksin selleks algavaks Eurochallenge Cup hooajaks, mille viimane osavõistlus leiab aset alles juuni lõpus, sama tõsiselt kui tiitlivõistlusteks, siis trenni tegemiseks aega ei jääkski. See omakorda tähendaks, et olen juuni lõpuks sama vedel ja lodev kui hea kitsas lambasooles grillvorst - hea jaanipäevaks vardasse ajada! Eesmärk on ju ikka veel enne septembrikuist EM-i, mis on lähim tiitlivõistlus, korralikult areneda ja seda ma teha üritangi.

Homme seevastu võtan sportimisest täieliku vaba päeva ja üritan ikka puhata ka. Peame kolima ühest kohast teise, sest siin saab majutus lihtsalt otsa. Esiteks vihkan ma kolimist ja teiseks ei tea ma, et seal uues kohas internet oleks, seega funfunfun. Aga, kuna interneti kohta mul teadmised puuduvad, siis praeguseks side lõpp ja eks näis millal kirjutada saab.

Nautige kevadet!
Karla

Giro d'Italia

Hei!

Peaaegu tipus

Kuna meid tuulega siin endiselt ei õnnistada, vist viimased kolm päeva olen mina aknast peegeldust näinud, siis otsustamise, et lähme pikemale rattasõidule. Ma olin midagi sellist juba pikka-pikka aega teha tahtnud ja siinne miljöö ainult võimendas seda tahet. Ka ilmaga oli meil erinevalt eilsest vähe rohkem vedanud - vihma ei sadanud ja vahepeal paistis isegi päike.

Tahtsime küll kõik kolmekesi - mina, Alex ja Mehu minna, kuid Mehu ratas lakkas esimese paari kilomeetri jooksul töötamast ja ta oli sunnitud maha jääma. Läksime siis Alexiga kahekesi. Ütleme nii, et ega me päris täpselt ei osanud ette kujutada, mis meid ees ootab. Pärast u. 15min soojendust lauskmaal hakkas esimene tõus...

Pärast umbes esimest 45min 8-9km/h kõige väiksemal käigul 160+ pulsi juures sõtkumist hakkasid minul tekkima mõtted, et kas see tipp ka paistma hakkab. Varsti hakkas. Vist umbes 1,5h ronisime esimest mäge. Mõtlesin üles jõudes, et nüüd on hea, saab vähe rahulikumalt asja võtta, aga oi kui eksinud ma oma mõtetes olin. Tee läks veidi alla, et siis uuesti 1200m peale ronida. Järgmised mingi 45min. Seejärel oli pikk laskumine, kus vahepeal sai keskmise kiiruse enamvähem inimlikesse piiridesse tagasi tõstetud. Arvasime Alexiga, et nüüd lähebki rahulikult allamäge, ümber mäe järgmisesse orgu, aga kui ise kaarti ei vaata, siis tuleb ette igasugu üllatusi. Ümbes mäe kulgevast teest oli asi väga kaugel. Nüüd oli hoopis vaja 500m pealt 1600m peale ronida. Päris korralik, järjekordsed mingi 1,5h või vähe rohkem läksid punases mööda nagu naksti.

Tegelikult tegime vahepeal ühes restoranis coca-cola ja jäätise pausi ka, et suhkrud üles saada, muidu poleks seda ronimist vist üle eland. Kuna läksime täna tõesti päris kõrgele, siis mingeid müstilisi vaateid ei näinud, sest liikusime järve äärest rohkem sisemaale ja järve enam ei näinud. Seevastu oli üleval teist moodi huvitav, sest kuskil 1400m peal ületasime lumepiiri. Teeääred läksid järsku lumiseks ja tunne oli lühikeste pükstega päris naljakas. Päris tippu jõudes sõitsime mööda tooltõstukitest ja meie kõrvalt sai alguse punane nõlv, mis oli veel lumega täitsa kaetud. Sinna tippu jõudnuna oli meie suur töö tehtud. Kui eelnevad 12km võtsid aega üle tunni, siis järgnevad 12km läksid allamäge mööda 12 minutiga. Väike vahe on sees küll.

Läks vähe lumiseks

Viie tunni ja u. 15 minuti möödudes veeresime suhteliselt surnuna oma apartmendi ette. Läbisime 103km, mis ei tundu 5h kohta eriti palju. Siis hakkasin vaatama tõusumeetreid. Läbisime 3409 tõusumeetrit, mis on u. 400m rohkem kui 2011a Tour de France-i kõigel raskemal, Alpe d'Huezi etapil. 2013 aastal tuleb sama tõus "toughest stage ever" ja saab olema 3500 tõusumeetriga, 100m rohkem kui meie - pole paha! Keskmiseks pulsiks kogunes 147 ja kaotasin 5000kCal. Pole viga treening, võib rahule jääda! Koju jõudes oli vee peall endiselt täielik plekk, mistõttu tundsin tehtust veel eriti suurt naudingut.

Tänane sõit kaardil ja profiilis

Homme üritan purjetada, olgu siis tuult või mitte. Lähen kasvõi loksun.
Karla