Arma-get-it-on!

Ehk siis minu väljavõte Armageddonist! Tõsi ta on, et tänane päev on üheti või isegi kaheti maailma lõpp - otsa saab minu pikaks veninud rahvusvaheline võistluspaus, mis ulatub juunikuisesse aega ja teisalt sai otsa Piritat hõlmanud suurejooneline Finni MM. Palju õnne meie koondisele, eriti esmakordselt MM-il kahekümne sekka murdnud Laurile, väga vinge! Veel vingem oli aga minule, siit kaugelt Iirimaalt jälgivale silmale kogu regati korraldus. Ma ei tea seda statistikat kui palju või vähe inimesi seda ERR-i live streami jälgis, aga mina olin igatahes oma võistluse ettevalmistuse kõrvalt igapäevaselt oma raali ette naelutatud, et vaadata, kuidas marginaalsetest tuuleoludest võeti välja maksimum ja suudeti ära veeretada välisvaatlejale 8 suurepärast sõitu. Uhke värk! Tahaks, et sama team nüüd laseri MM-i ka südameasjaks võtaks!

Meenutusi suvisest Tallinnast - vahemadal

Aga, pärast kiiret teema vahepõiget tagasi oma egoistlikkusse sportlasmaailma ja jutu juurde, mille point on üks - mina! Täna on tõesti osati Armageddon, sest sellist pikka ja uhket suve nagu sel aastal, pole ma ammu kogenud. Nüüd, kus homme algab selle aastane EM, esimene hooaja tähtsatest regattidest (naljakas mõelda, et Finni mehed tähistavad täna hooaja lõppu, mul sisuliselt homme see alles algab), saab mu ilus suvi otsa. Ja oh seda õnnistust! Ma olen seda päeva kaua oodanud ja kavatsen seda 100% nautida. Ma pole ammu võistluseks nii pikalt ja ilusti valmistuda saanud, eks näis, kas see olukord mängib mulle kasuks või hoopis kahjuks. Igatahes on mu enesetunne ärev ja olen seda tunnet sportlasena pikalt igatsenud. Kevadised üksteise otsa kuhjatud karikaetapid ei jäta endast pähe sellist jälge ega tekita ka sellist ärevust, seega tunnen seda tunnet vaata, et pärast OM-i esimest korda, päris pikk paus!

Paberil tundub mulle päris selge olevat, mida sel regatil eduks vaja on. Usun, et olen siin võimeline hästi sõitma, otseloomulikult juhul kui suudan pea selgena hoida, nendest põhimõtetest kinni hoida ja külma närvi säilitada. Enam pole õnneks muud jäänud kui koguda viimase jõuvarud, panna keha valmis, seejärel panna vaim valmis ja minna tulle, ehk siis Get It On!

Ilmselt sugugi mitte nii informatiivsena kui seda oli kodune Finni MM, aga meie tulemused ja muud jutud hakkavad ilmuma järgneval leheküljel: http://www.lasereuropeans2013.com/

Turist Iirimaa avarustes

Pöidlad pihku ja let the good times roll!
Karla

Kuda Blin? To Dublin!

Kohalik sadam

Hei!

Minu eelmisest postitusest on küll nii palju aega möödas, et vahepeal on ilmselt nii mõnigi laps juba lutipudeli mõne vähe mürgisema pudeli vastu vahetunud ja endale habeme kasvatanud, kuid ma ei lase end sellest häirida. Nüüd, kus eelmise postituse ja praeguse vahele jääb terve Eesti suvi, nüüd, kus see Eesti suvi teeb oma viimaseid hingetõmbeid ja mina sellest enam osa ei saa, arvan, usun, et on õige aeg sellele blogindusele jälle hing sisse puhuda!

Olen otsa pidi jõudnud Euroopa ühesse kaugemasse nurka, Iirimaale. Täpsemalt Dublinisse, et puhuda hing sisse 2013nda aasta sügishooajale, sellele, mida kevadsuvel oluliseks nimetasin. Siin hakkavad koduse Finni MM-i lõppedes aset leidma Laser-klassi Euroopa meistrivõistlused.

Pean tunnistama, et nii tore ja mõnus kui see Eesti suvi ka polnud, siis igatsesin seda tunnet juba väga, mida üks elav, tippe täis boatpark minus tekitab. Tunnen end uuesti nagu kala vees, lõpuks ometi olen tagasi omas mullis, kus minu päeva agendasse mahuvad vaid purjetamine ja kõik, mis mind selles edukamaks muudab.

Kui esimesi muljeid Dublini, või üldse Iirimaa kohta jagada, siis minu arust on tegu ühe ütlemata imeliku kohaga. Sarnaselt nagu Kanada on peaaegu USA, siis Iirimaa on peaaegu Inglismaa. Nagu on, aga ei ole ka. Keel on sama, aga inimesed räägivad veel kentsakamalt. Poes on tooted samad, aga õnneks saab maksta eurodes. Igasugu väikseid detaile, mida võibolla, et ainult minusugune imelik märkab. Esialgu mulle siin igatahes meeldib. Kuigi sel pole ilmselt suurt midagi pistmist Iirimaa kultuuriga. Õnneks on tihti vaja lihtsaid asju ja üks nendest lihtsatest asjadest on elamine. Ja sellega pole mul nii täppi läinud pikka aega! Meil on suurepärane korter. Kuidas ma seda teile kirjeldaksin? Põhimõtteliselt on Kadrioru lossist, mis on pargi ääres, tehtud hotell. Hotelli kõrvale on aga ehitatud veel üks kortermaja. Me elame siin kortermajas, ühes mõnusas korteris, kuid kuna tegemist on sama ketiga, siin saan igapäevaselt kasutada kõrval asuva hotelli korralikku jõusaali, ujulat, saunasid, kõike! Sellises luksuses pole ma ammu püherdanud. Olgu selle trenniga nagu on, aga need loetletud võimalused aitavad mul võistluspäeva õhtul end lõdvestada paremini kui ma seda kunagi teha olen saanud!

Kui jutuga paadipargini jõuda, siis on asjadel siin veidi arenguruumi. Võistlused toimuvad kahes kõrvuti asuvas jahtklubis, kuid kõik paadid sinna siiski ei mahu. Seetõttu on tehtud valik "pätiriikidest" nagu Eesti, Tšehhi, Hispaania, Prantsusmaa, Venemaa jms, kes on tõstetud piltlikult Pirita näitel Pirita muuli peale. Paadid peaksid seisma jalutavate inimeste vahel, slipist ligi 250m kaugusel. Küsimuse peale, et kes seal security eest vastutab või seda tegema hakkab vastata ei osatud, mistõttu mina sinna muulile ka oma paadiga teed ei leidnud. Parkisin ükskõikselt ühesse klubidest, eks näis, mis saab. Igal juhul tundub see värk siin esialgu veidi kahtlane, veidi üle korraldatud, veidi teistsugune kui tavaliselt. Võistluseni on veel üksjagu aega, seega eks näis, kas asi liigub paremuse suunas või mitte, mina jään rahulikuks ja keskendun sellele, milleks ma siia tulin!

Siit kirjutan vast ikka tihedamini,
Karla