Kuda Blin? To Dublin!

Kohalik sadam

Hei!

Minu eelmisest postitusest on küll nii palju aega möödas, et vahepeal on ilmselt nii mõnigi laps juba lutipudeli mõne vähe mürgisema pudeli vastu vahetunud ja endale habeme kasvatanud, kuid ma ei lase end sellest häirida. Nüüd, kus eelmise postituse ja praeguse vahele jääb terve Eesti suvi, nüüd, kus see Eesti suvi teeb oma viimaseid hingetõmbeid ja mina sellest enam osa ei saa, arvan, usun, et on õige aeg sellele blogindusele jälle hing sisse puhuda!

Olen otsa pidi jõudnud Euroopa ühesse kaugemasse nurka, Iirimaale. Täpsemalt Dublinisse, et puhuda hing sisse 2013nda aasta sügishooajale, sellele, mida kevadsuvel oluliseks nimetasin. Siin hakkavad koduse Finni MM-i lõppedes aset leidma Laser-klassi Euroopa meistrivõistlused.

Pean tunnistama, et nii tore ja mõnus kui see Eesti suvi ka polnud, siis igatsesin seda tunnet juba väga, mida üks elav, tippe täis boatpark minus tekitab. Tunnen end uuesti nagu kala vees, lõpuks ometi olen tagasi omas mullis, kus minu päeva agendasse mahuvad vaid purjetamine ja kõik, mis mind selles edukamaks muudab.

Kui esimesi muljeid Dublini, või üldse Iirimaa kohta jagada, siis minu arust on tegu ühe ütlemata imeliku kohaga. Sarnaselt nagu Kanada on peaaegu USA, siis Iirimaa on peaaegu Inglismaa. Nagu on, aga ei ole ka. Keel on sama, aga inimesed räägivad veel kentsakamalt. Poes on tooted samad, aga õnneks saab maksta eurodes. Igasugu väikseid detaile, mida võibolla, et ainult minusugune imelik märkab. Esialgu mulle siin igatahes meeldib. Kuigi sel pole ilmselt suurt midagi pistmist Iirimaa kultuuriga. Õnneks on tihti vaja lihtsaid asju ja üks nendest lihtsatest asjadest on elamine. Ja sellega pole mul nii täppi läinud pikka aega! Meil on suurepärane korter. Kuidas ma seda teile kirjeldaksin? Põhimõtteliselt on Kadrioru lossist, mis on pargi ääres, tehtud hotell. Hotelli kõrvale on aga ehitatud veel üks kortermaja. Me elame siin kortermajas, ühes mõnusas korteris, kuid kuna tegemist on sama ketiga, siin saan igapäevaselt kasutada kõrval asuva hotelli korralikku jõusaali, ujulat, saunasid, kõike! Sellises luksuses pole ma ammu püherdanud. Olgu selle trenniga nagu on, aga need loetletud võimalused aitavad mul võistluspäeva õhtul end lõdvestada paremini kui ma seda kunagi teha olen saanud!

Kui jutuga paadipargini jõuda, siis on asjadel siin veidi arenguruumi. Võistlused toimuvad kahes kõrvuti asuvas jahtklubis, kuid kõik paadid sinna siiski ei mahu. Seetõttu on tehtud valik "pätiriikidest" nagu Eesti, Tšehhi, Hispaania, Prantsusmaa, Venemaa jms, kes on tõstetud piltlikult Pirita näitel Pirita muuli peale. Paadid peaksid seisma jalutavate inimeste vahel, slipist ligi 250m kaugusel. Küsimuse peale, et kes seal security eest vastutab või seda tegema hakkab vastata ei osatud, mistõttu mina sinna muulile ka oma paadiga teed ei leidnud. Parkisin ükskõikselt ühesse klubidest, eks näis, mis saab. Igal juhul tundub see värk siin esialgu veidi kahtlane, veidi üle korraldatud, veidi teistsugune kui tavaliselt. Võistluseni on veel üksjagu aega, seega eks näis, kas asi liigub paremuse suunas või mitte, mina jään rahulikuks ja keskendun sellele, milleks ma siia tulin!

Siit kirjutan vast ikka tihedamini,
Karla