America's Cup

Hei!

Kuna blogimajandus on paljudele pigem oma mõtete jagamiseks kui infokanaliks nagu tavaliselt minu puhul, siis mõtlesin, et peaksin ka vahelduse mõttes seda teist dimensiooni proovima ja teiega omi mõtteid jagama. 

Elame purjespordi mõistes väga huvitavas, revolutsioonilises ajajärgus, kus mina olen 2004 aastal Laseri kere peale istujana olnud pidevalt selle "häppeningi" keerises. Kui rääkida asjast olümpiamängudest lähtuvalt, siis on ajast, mil purjetaja oligi purjetaja, mitte sportlane või atleet, möödas ligi 30 aastat. Umbes 1984. aasta LA mängude järel hakkas purjesport järjest enam ja enam muutuma. Enam ei piisanud hästi seadistatud paadist ja veatust taktikast, esile hakkasid kerkima füüsilised omadused ning purjetajast sai atleet. Kiiljahid nihkusid üha rohkem tagaplaanile ja kehaliselt nõudlikud, väiksed paadid, nagu Laser, 470 ja 49er tõusid areenile. Purjetamisest sai väga kiiresti "full-time" sport, kus olümpiamedalite võitmine igapäeva 9-17h töö kõrvalt polnud enam võimalik. 

Viimase kümne aastaga on selles vallas toimunud aga veelgi suurem areng. Lisaks saavutatud füüsilisele võimekusele on tundmatuseni muutunud tehnoloogiliste võimaluste abil suudetud panna need paadid uskumatult kiiresti liikuma. Laseri näitel on tugeva tuulega toimunud absoluutne sõidustiili muutus, kus eelneva plokid koos, hambad ristis kallutamise asemel on hakatud enam mängima purjega, muutma rohkelt ründenurka ja sõitma rohkem kui purjepaadiga nagu nt. 470, mitte lihtsalt planguga. See tekitab veelgi suuremad kiirusevahed ja paneb veelgi suurema rõhu füüsilisele valmisolekule, loomulikult koostöös taktika ja kõige muuga. 

Kuni tänaseni (või noh, ütleme suures plaanis paari viimase kuuni) tahaks ma enda uhke mõtiskluse peale öelda "Noo, ja siis?" Põhjus peitub selles, et olenemata just seletatud suurest arengust pole tavainimesel sellest aimugi. Kui sa pole just asjaga väga tihedalt seotud, siis ei tule mõttessegi, et purjetamisest on saanud ala, kus lisaks 500-600+ meretunnist aastas peab samapalju või rohkemgi panustama füüsilisele trennile. Ma usun, et pole aimu ka keskeas purjespordi fanaatikul, sest merel võistlevad purjekad on alati olnud üksi kaugustes, pea silmapiiri taga, kus keegi neid ei näe ega kuule ja "purjetamine on ju ikka purjetamine!"

Kindlasti hakkas see areng juba varem, kuid minu silmini jõudsid esimesed märgid purjetamisest kui pealtvaatajasõbralikust alast, või sinna pürgivast alast 2011 aasta MM-il Austraalias. Jah, Medal Race-i oli ka varem üritatud vaadatavaks teha, kuid suhteliselt tulutult, sest esiteks jäid rajad kaldast liiga kaugele ja teiseks ei suudetud toimuvat rahvale arusaadavaks teha. Perthis toimunud MM oli aga asja algus. Rada oli toodud kalda alla, viimase peale oli ehitatud vinge tribüün, mis oli rahvast pungil ja toimus ka teleülekanne. 3D graafika ja kõik muu polnud veel kaugeltki tiptop, kuid ots oli lahti tehtud ja selgus majas, et kui asi on piisavalt lähedal, siis on rahvast, kes vaataks! Uue taseme saavutas asi Londonis. Tegu oli esimese korraga, kus purjetamisvõistluse vaatamise tarbeks müüdi pileteid, kalleid pileteid, võin siin kohal lisada! Olümpia medal race-e vaatas juttude järgi kohapeal 15000-20000 inimest, mis kõlab suhteliselt uskumatult! 

Asi jõudis aga hoopis uuele, seni nägematule tasemele nüüd hiljuti, America's Cupiga seoses. Ellisoni nägemus, et purjetamine ON huvitav spordiala ja, et seda ON võimalik ka tavainimesele selgeks teha oli asja juur, ilma milleta poleks me praegu seal, kus oleme. Lisaks uskumatult vingetele jahtidele, mis võistlesid näiliselt otse rahva ees oli uskumatult vinge ka teleülekanne. Kogu see graafika, need näilised raja piirjooned, kolme paadipikkuse alad jms, mida me purjetajad merel näeme, kuid kõrvalseisjale kunagi selgeks teha ei suuda, olid olemas, ja nii lihtsalt mõistetavad! See oli murranguline võistlus, kus kaldal, raja ääres, jälgis võistluse viimast sõitu 80000 inimest, youtube-i vahendusel veel 500000 + need, kes said asja telekast vaadata (USA ja NZL). Loomulikult lisas asjale vürtsi suur 8-1 tagasitulek (millesse ma selles postituses ei lasku). 

Olenemata sellest, kas minu üks lapsepõlveunistustest, võistelda America's Cup-i eest, täitub või mitte, usun, et see võistlus on teinud minu edevale minale suure teene, sest julgen loota, et ka mina, lihtlabane olümpiasportlane, jõuan veel oma karjääri jooksul mitmekümne tuhande pealtvaataja ees võistelda ja kuulda nende emotsioone oma paadist viimast võttes. 

Karla

It's a Wrap!

Nonii.

Pärast pikka võistlusturneed on ka mind vahelduseks jällegi kodumaa pinnale lastud. Olgugi, et siin tundub ka koos minuga kohale jõudvat sügis, siis on kodus ikka ja jälle mõnus!

Eelmine postituse järel jõudis kätte aeg Santanderi regatiks, mis oli Test Event järgmise aasta MM-ile, mis toimub samal ajal, samas kohas. Tegu oli suurepärase õppimisvõimalusega. Seda eriti pärast edukalt lõppenud EM-i, pärast mida sain keskenduda hea tulemuse asemel 100% oludega tutvumisele. Lootsin, et tuul näitab end selle nelja võistluspäeva jooksul erinevast küljest, et oleks, mida järgmist aastat silmas pidades kõrva taha panna.

Minu rõõmuks seda ta ka tegi. Biskaia lahe kuulsusrikast tugevat tuult me küll ei kogenud, kuid need juba vaikse tuulega mürakad ookeanilained jätsid fantaasiale üpris vähe ruumi, et mis saama hakkab, kui puhuma peaks hakkama. Selle asemel domineerisid kogu regati vältel vaiksed tuuled, mis vahel tipnesid kusagil 6m/s kandis. Midagi paremat poleks ma osanud tahta, sest täpselt sellised on olud, mis valmistavad kõige suurema pettumuse neile, kes kohalike tingimustega sõprussuhteid sobitanud pole. Pean tunnistama, et sain palju informatsiooni, veidi oodatult ja veidi asjade kohta, mida poleks lootnudki. Sellele lisaks tõin koju järjekordse 7nda koha, mis on kui 2 in 1 kingitus, kauba peale. Võtan vastu, väga meeldiv! Võistlusele järgnes pikk, pikk reis koju. Algatuseks viisin järgmise võistlusreisi tarbeks asjad Prantsusmaale, La Rochelle-i, kust siis Eesti tavapäraste "suurepäraste" connectionite võimalustega terve päeva jagu lennukitega sõita sain.

Mis edasi? Olenemata mu kärsitust peast ja suurest tahtest juba trenni minna tuleb mul tegelikult nüüd korraks aeg maha võtta. Pärast pikka turneed vaja keha päeva, paari jagu puhkust ja sellele lisaks tuleks mul see EM-il kummitama hakanud haigusvimm lõplikult uksest välja saata. Seetõttu üritan paar päeva rahulikumat tooni hoida ja siis juba nädalavahetusel Tallinna Nädalal, Eesti KV etapil stardis olla. Suuremat pilti vaadates ootab mind ees lühike, kuid intensiivne treeningtsükkel, millele järgneb oktoobri teisel nädalal Prantsusmaal aset leidev Eurochallenge-i viimane etapp. Kõik see on loomulikult vaid eelmäng novembri keskpaigas toimuvaks kulminatsiooniks, Omaanis toimuvaks MM-iks. Seega, nüüd, kus EM-i ringreis on minevik, siis on pilk suunatud sinna.. "Kuhu sinna?" "Oma järgmistele jahimaadele!" (jeerum, need kreisiraadio repliigid never get old)

Nautige viimast sooja!
Karla

Santander

Olen jõudnud Hispaaniasse, Santanderisse.

Ilus meri

Sõit siia läks üpris valutult, sain Iirimaa-Prantsusmaa laeva peal rahulikult puhata ja vaadata tagasi lõppenud EM-ile. Sellele järgnes 1200km autosõit lõunasse, mis läks samuti kiirelt. Jõudsime pärale öö hakul ja pressisime end hotelli, kuhu olime toa broneerinud. Hotell nägi välja selline, et auto sai parklasse liftiga ja saja muu toimingu tulemusena, mis minul Land Cruiseriga väga kergelt ei toimind. Ma oma arvates tunnen selle auto gabariite väga hästi, aga nii kitsasse kohta pole ma end ammu manööverdanud.

Lisaks sellele oli tegu väga posh-posh hotelliga, mis minu tilkuvate purjetamisriiete, maanteerataste ja muu pudipadiga, mis purjetaja eluga kokku käib, väga hästi ei sobi. Asju polnuks kusagil kuivatada, ratast polnud kuskile panna jne. Jõudsin järeldusele, et sinna ma jääda ei saa, olgugi, et hotell oli uhke ja mugavuse armastajad oleks seal kindlasti käsi laiutanud ja mõnust ohanud. Otsisime siis järgmisel hommikul kiiruga endale korteri, kuhu nüüdseks olemegi ilusti sisse seadnud. See sobib kõigi meie nõudmistega - saab kuivatada, ratast hoida, ise süüa teha, super! Korter ise asub kohalikul uuel Lasnamäel. Ma pole veel lahti kräkkinud, et mis siin linnas viimaste aastate jooksul juhtunud on, aga uute kortermajade arv, mis siin viimasel ajal kerkinud on vihjab, et neid justkui oleks vaja olnud.

Linn ise on üldse ütlemata imelik. See linnaosa, kus mina elan, ongi pesuehtne kortermajade rajoon, kus muud silmapiiril ei paista. Teisel pool mäge, siselahe poolsel poolsaare osal on aga nö "vanalinn", kuhu jääb ka klubi. Ja seal on väga, väga ilus! Üleüldse on siin mõnus. Ja seda kirjutan ma teile vaadates aknast välja alla langeva vihma suunas. Täna on küll kole päev, kuid sel kohal on potentsiaali! Eile oli 25 kraadi, vesi on ilus helesinine, siin on pikad ja laiad liivarannad, ilusad mäed ja kaljud - kõik, mida üks turist vajab! Kahju küll, et ma turist pole. Merele ma pole siin jõudnud ega plaanigi oma külmetusest paraneva ja EM-ist taastuva organismiga seda enne regatti suurt teha. Seega, ma ei saa teile kindlalt veel väita, et mulle siin väga meeldib, kuid kalda pealne miljöö seab selleks igal juhul head eeldused.

Peale kõige muu oskavad Hispaanlased ja ISAF panna purjetaja tundma kui päris sportlase. Erinevalt Iirimaast, kus paadid olid üksteise otsas ja liikumiseks ruumi nappis, on siin ruumi laialt, sportlane tundub olevat prioriteet ja vabatahtlik on siiski aitamiseks, mitte keelamiseks nagu mulle seal üritati selgeks teha. Tundub, et see järgmise aasta MM, mille Test Evendiks ma siia tulnud olen, on suur asi ja kohalikud suhtuvad sellesse uhkusega, peaväljakul on isegi kell, mis countib down avamise suunas.

Countdown

Seega, siia maani on kõik tiptop, homme tuleks end veele kupatada ja ülehomme end juba stardiliinilt leida. Netiga on mul siin vähe keeruline, mistõttu ma katteta lubadusi jagama ei hakka, kuid ehk kirjutan siit veelgi!

Olge mõnusad,
Karla

Seitsmes taevas

Nonii,

See raske nädal siin Dublini lahel on jõudnud välgu kiirusel otsa korrale ja juba homme sean sihi Hispaania suunas, et sealses Santanderis järgmise aasta MM-i testvõistlusel maad kuulata, kohalike oludega tutvuda ja kõigele lisaks loomulikult maailma parematega jällegi mõõtu võtta.

Nüüd aga asja juurde. Ma olen see nädal suhteliselt vähe kirjutanud. See aga ei tähenda, et mul poleks olnud millestki kirjutada või ma poleks seda teha tahtnud. Üritasin lihtsalt olulisele keskenduda ja võimalikult vähe igasugu müra enda pähe lasta. Sellele lisaks läks enamus mu maal veedetud ajast tee joomise, purkide kaupa mee söömise ja muu sellise peale, et iga järgnev päev stardiliinil seismine ikka võimalik oleks. Nüüd, kus võistlus on läbi, hakkab ka kurk vaikselt paremaks minema, kui irooniline!

Võistlus algas minu jaoks ehk veidi tagasihoidlikul foonil. Sellele on mul selgitusi rohkem kui vaja oleks. Üheti ei olnud ma pikalt, juuni kuust saati, korralikul regatil osalenud. Seetõttu ei olnud ma endas ehk nii kindel kui võinuks, polnud arusaama sellest, kui hästi ma kodused kaks kuud ettevalmistust läbinud olin. See tegi mind vähe ettevaatlikuks. Teine asi, mis mind ettevaatlikuks tegi oli kodusel EMV-l saadud kollaste lippude (paadi kiiremaks muutmine ebaseaduslikke meetodeid kasutades) arv. Mõtlesin, et kes teab, äkki olengi kodus endale mingi imepärase kombe külge haakinud?! EM-i läbisin aga puhaste paberitega, seega põhjust muretsemiseks siiski polnud. Kolmas aspekt, mis pole enam kuidagi minust sõltuv on seoses õnnefaktoriga. See faktor ei ole just minu lemmikute sekka kuuluv, sest viimases ma tavapäraselt ei hiilga. Nimelt sattus loosi tahtel kõigi kolme kvalifikatsioonipäeva jooksul minu gruppi kuidagi palju rohkem kõvasid mehi kui teistesse gruppidesse. Mehed, kes teistes gruppides sõitsid stabiilselt kohti esikolmes pidid pingutama, et minu grupis kümne seas püsida.

Sellest tulenevalt võtsin ma finaalidesse kaasa veidi liiga palju punkte, et lihtsalt HEA sõiduga Euroopa meistritiitlist või esikümnest rääkida saaksin. Tuli teha midagi paremat kui hea ja ma olin selleks valmis. Ka ilm oli minuga koopereeriv, sest puhus korralik 10m/s ja lainet oli rohkem kui mõned noored oma elu jooksul näinud on. See tähendas, et ma sain demonstreerida oma füüsilist valmisolekut. Päev oli minu jaoks ütlemata eduline, esimeses finaalsõidus sain kirja 6nda, teises sõidus esimese koha. Viimast neist juhtisin stardist finišini. Olgu öeldud, et tõmbasin 8-kordse maailmameistri, Scheidti ees vahe pikaks just bakstaagis ja taganttuules, mitte krüssus, mis noorele mehele ehk vähe hõlpsam olnuks. Selle üle tunnen uhkust, olen Euroopa seitsmes ja mul on peaaegu isegi külgkorviga Jaava, seega võin uhkustada küll (Kreisiraadio reference, kes aru ei saanud).

Järgnev päev oli 180 kraadi pööre eelmisele. Seda nii piltlikult kui otseselt. See tähendab, et tuul oligi pööranud end teist pidi, puhudes, või siis mitte puhudes maalt. Risti vastupidised olud tähendasid hoopis kassilikumat lähenemist. Uskumatult suure ampluaaga keerutanud tuul soosis kannatlikke ja ma ei tea kas minu nohupaksust peast või lihtsalt vananevast organismist, minul seda kannatust jagus. Positsioneerisin end ääretult keerulistes ja kindlasti suure õnnefaktoriga sõitudes õigele poole pööramisi ja suutsin jätkata väga head finaali 8nda ja 13nda kohaga. Kuna kahe päeva lõikes olid olud väga erinevad ja purjetajate oskuspagas on tihti üpris ühekülgne, siis nende nelja sõiduga olin ma teinud selgelt parima finaalseeria, mis mind ka üldtulemustes juba kõvasti ette poole kergitas.

Tänasele läksin vastu kerge puhvriga, sest finaalidest mul veel kehva sõitu polnud ja see andis mulle riskimis- ja/või eksimisruumi. Oh kui hea meel mul on, et mul see eksimisruum eksisteeris, sest täna ootas meid näiliselt ilus 5-6m/s tuul, kuid keerutamisega ta jällegi tagasi ei hoidnud. Nii ma esimeses tänases sõidus koos nüüdse Euroopa meistri ja muude loomadega juhtgrupis olles valele poole pööramist jäingi. Vahe Euroopa meistri ja minu vahel seisnes lihtsalt selles, et pärast seda pööramist ja üleval märgis 30nda poose lähedal olemist tegin mina kõik valesti, mis teha andis ja tema kõik õigesti, mis teha andis. Mina finišeerisin 40ndana, tema vist u. 10-15, ja see ongi purjetamine! Olin kasutanud ära oma ainsa õlekõrre ja teadsin, et pean viimane sõit andma endast kõik, et sellest, mis tundus, et võib väga ilusti lõppeda, veel midagigi järgi jääks. Suutsin jällegi paari minuga eelnevalt läbirääkimata pööranud tuulepuhangu kiuste end üles märki inimeste seas kupatada, kuskil 16. Allatuule kiirus ei olnud täna minu forté, all märgis olin juba 20. Teine krüss tuletasin endale meelde, kuidas ma suvises Eestis Lubja mäel rattaga intervalle tegin, et nüüd oleks, mida mängu panna. Leidsin veel ühe käigu ja teist korda üleval olin 12. Allatuule kiirusel ma seda käiku kahjuks enam ei leidnud, vaid andsin hoopis veel 3 kohta ära, finišis 15. Teadsin, et see oli piisav, et lüüa pitser ilusale regatile.

Mis ma oskan kosta? Hetkel praegu, kus sõitudest on möödas juba üksjagu tunde, pole ma veel tegelikult jõudnud selle hea, väga hea tulemuse peale mõelda. Olen pakkinud, autasustanud, veel pakkinud ja homseks ärasõiduks valmistunud. Nüüd, kus seda postitust kirjutan ja vähe mõtlen, kui hea ja stabiilse nädala ma suutsin selliste tingimuste kiuste kokku panna, julgen tunda jälle motivatsioonipuhangut ja pushi järgmiste jahimaade poole. Selle aasta esimene tiitlivõistlus on läbi, 7nda kohaga minu karjääri seni parim tiitlivõistlus jääb ootama ülesõitmisi järgmistel areenidel.

Fun fact, see oli mu kolmas täiskasvanute EM, teist korda esikümnes! ;)
Karla

 Richard Langdon / Ocean Images

Eelmäng

Nonii!

Eelsõidud on selleks EM-iks ajalugu ja võib nagu öelda, et eelmäng on tehtud. Aga ma alustan hoopis kaugemalt:

Suhteliselt piiripealse arvu osalejatega (124) on meid kahe grupi jaoks liiga palju, aga kolme grupi jaoks veidi vähe. Mis tähendab, et head sõitjad jagunevad kolme grupi vahel ära ja esimest korda tunnen see regatt, et punktid, mida me kogume, on tõesti karistuspunktid. See tähendab, et iga viga maksab sulle ühe punkti ja kui oled kogunud eelsõitude lõpuks X punkti, siis oled teinud Y viga. Vähemalt nii jääb mulle mulje.

Ma olen pidanud esimesel kolmel päeval haige kurgu, nohu ja muude deemonitega kaklema ja võibolla, ainult võibolla on veidike teravust (kuigi kahtlen selles) jäänud selle taha. Enda arvates olen siinsetes oludes (millel tahan tegelt veel peatuda!) tegelikult hästi sõitnud, lihtsalt vana hea tõdemus, et osad sõidavad lihtsalt veel paremini, raisk! Aga jah.. Need tingimused on siin suhteliselt ainulaadsed, vähemalt pole ma näinud paika, kus ükskõik, mis ilmakaare tuulega ajud suitseksid nii nagu sõidaks šnelli tiigi peal. Näiteid jätkub: täna oli tegu merebriisiga, mis nägi välja selline, et vahepeal jagus ilusti 8m/s kallutamist, kuid seejärel ootas täielik plekiauk. Ma ei liialda, lihtsalt lõppes tuul otsa. See, kes oskas aukudesse sattumist minimaliseerida, jõudis finišiliinile esimesena.

Aga jah. Ühesõnaga ma sõidan hästi, aga teised sõidavad paremini. Positiivse tooni pealt olin terve eelseeria väga stabiilne ja suurte rehade otsa ei komistanud. Nüüd, kus kuldfliidis kõigi nende kolme grupi esimesed omavahel kokku pistetakse, saame lõpuks hakata võistlusega kui otsast peale. Loomulikult on mul JUBA neid kohti, kus tunnen, et seal oleks saanud seda paremini teha, seal toda, päris üks jagu, mis tähendab, et punkte olen rajale jätnud nii mõnegi, kuid üldpildis läbisin  eelseeria rahuldavalt ja tegelikult on uksed finaali eel kõik lukust lahti. Ole ise mees ja vali õiged uksed, kust sisse minna.

Asja kokku tõmmates lähen homme algavatesse finaalidesse 24ndalt kohalt ja kaotan esikümnele 17 vms sangaga, mida kuue finaalsõidu peale pole midagi. Oleks tore enda pinalist selle terava otsaga pliiatsi üles leida, mitte enam otsakorral olevat rasvakriiti kasutada. Siis on lootust ka seda vahet vähendada ja enda jaoks see regatt ka meelepärasemaks muuta.

Kõige merel toimuva juures on vahest kõige huvitavam seik siiani eile toimunu, kus viimases bakstaagis  oli keset sõidu trajektoori eksinud ankrusse üks kaubalaev, kes siis minu ja ülejäänud juhtgrupi möödudes seda ankrut välja hakkas kookima. Päris huvitav oli suurest laevast 5-10m kauguselt mööda sõita lootes, et see ankur kohe vee alt välja ei tule ja minu paati endaga kaasa ei võta. Merel toimuv on siiski hale vari võrreldes sellega, mis toimub kaldal. Kohalikud vabatahtlikud on kui maailma politsei, kes keelab, poob ja laseb. Olen nendega korduvalt kõikvõimalikel teemadel vaidlusesse laskunud, millest üks värvilisemaid nägi täna välja nii: Ootasime kaldal udu üle minekut ja seejärel läksime vee peale. Edasilükke lipu alla tulemise järel seadsin sammud slipile, et paat vette panna ja merele minna. Seal seisis mulle aga üks vanem härra risti ette ja ütles, et ma ei tohi kuskile minna. Küsisin veidi muigavalt, ise mõeldes, et kes tema mulle midagi ütlema on, et miks mitte? Tema vastas "because I say so!" Mõtlesin siis, et olgu siis nii, ütle siis minu poolt kohtunikele edasi, et ma täna ei tule, sest sa ei lubanud... Seejärel jõudis ka temale kohale, et ohhooo, lipp on alla tulnud, kogus end veidi ja ütles siis erutunud toonil: "Okay, Go already!" nagu ma oleks tal seal slipi peal juba pool tundi jalus olnud. Sarnaseid olukordi on olnud umbes 10, aga siis ma jääksingi siia, seega teine kord!

Peace out, D-town!
Karla