Eelmäng

Nonii!

Eelsõidud on selleks EM-iks ajalugu ja võib nagu öelda, et eelmäng on tehtud. Aga ma alustan hoopis kaugemalt:

Suhteliselt piiripealse arvu osalejatega (124) on meid kahe grupi jaoks liiga palju, aga kolme grupi jaoks veidi vähe. Mis tähendab, et head sõitjad jagunevad kolme grupi vahel ära ja esimest korda tunnen see regatt, et punktid, mida me kogume, on tõesti karistuspunktid. See tähendab, et iga viga maksab sulle ühe punkti ja kui oled kogunud eelsõitude lõpuks X punkti, siis oled teinud Y viga. Vähemalt nii jääb mulle mulje.

Ma olen pidanud esimesel kolmel päeval haige kurgu, nohu ja muude deemonitega kaklema ja võibolla, ainult võibolla on veidike teravust (kuigi kahtlen selles) jäänud selle taha. Enda arvates olen siinsetes oludes (millel tahan tegelt veel peatuda!) tegelikult hästi sõitnud, lihtsalt vana hea tõdemus, et osad sõidavad lihtsalt veel paremini, raisk! Aga jah.. Need tingimused on siin suhteliselt ainulaadsed, vähemalt pole ma näinud paika, kus ükskõik, mis ilmakaare tuulega ajud suitseksid nii nagu sõidaks šnelli tiigi peal. Näiteid jätkub: täna oli tegu merebriisiga, mis nägi välja selline, et vahepeal jagus ilusti 8m/s kallutamist, kuid seejärel ootas täielik plekiauk. Ma ei liialda, lihtsalt lõppes tuul otsa. See, kes oskas aukudesse sattumist minimaliseerida, jõudis finišiliinile esimesena.

Aga jah. Ühesõnaga ma sõidan hästi, aga teised sõidavad paremini. Positiivse tooni pealt olin terve eelseeria väga stabiilne ja suurte rehade otsa ei komistanud. Nüüd, kus kuldfliidis kõigi nende kolme grupi esimesed omavahel kokku pistetakse, saame lõpuks hakata võistlusega kui otsast peale. Loomulikult on mul JUBA neid kohti, kus tunnen, et seal oleks saanud seda paremini teha, seal toda, päris üks jagu, mis tähendab, et punkte olen rajale jätnud nii mõnegi, kuid üldpildis läbisin  eelseeria rahuldavalt ja tegelikult on uksed finaali eel kõik lukust lahti. Ole ise mees ja vali õiged uksed, kust sisse minna.

Asja kokku tõmmates lähen homme algavatesse finaalidesse 24ndalt kohalt ja kaotan esikümnele 17 vms sangaga, mida kuue finaalsõidu peale pole midagi. Oleks tore enda pinalist selle terava otsaga pliiatsi üles leida, mitte enam otsakorral olevat rasvakriiti kasutada. Siis on lootust ka seda vahet vähendada ja enda jaoks see regatt ka meelepärasemaks muuta.

Kõige merel toimuva juures on vahest kõige huvitavam seik siiani eile toimunu, kus viimases bakstaagis  oli keset sõidu trajektoori eksinud ankrusse üks kaubalaev, kes siis minu ja ülejäänud juhtgrupi möödudes seda ankrut välja hakkas kookima. Päris huvitav oli suurest laevast 5-10m kauguselt mööda sõita lootes, et see ankur kohe vee alt välja ei tule ja minu paati endaga kaasa ei võta. Merel toimuv on siiski hale vari võrreldes sellega, mis toimub kaldal. Kohalikud vabatahtlikud on kui maailma politsei, kes keelab, poob ja laseb. Olen nendega korduvalt kõikvõimalikel teemadel vaidlusesse laskunud, millest üks värvilisemaid nägi täna välja nii: Ootasime kaldal udu üle minekut ja seejärel läksime vee peale. Edasilükke lipu alla tulemise järel seadsin sammud slipile, et paat vette panna ja merele minna. Seal seisis mulle aga üks vanem härra risti ette ja ütles, et ma ei tohi kuskile minna. Küsisin veidi muigavalt, ise mõeldes, et kes tema mulle midagi ütlema on, et miks mitte? Tema vastas "because I say so!" Mõtlesin siis, et olgu siis nii, ütle siis minu poolt kohtunikele edasi, et ma täna ei tule, sest sa ei lubanud... Seejärel jõudis ka temale kohale, et ohhooo, lipp on alla tulnud, kogus end veidi ja ütles siis erutunud toonil: "Okay, Go already!" nagu ma oleks tal seal slipi peal juba pool tundi jalus olnud. Sarnaseid olukordi on olnud umbes 10, aga siis ma jääksingi siia, seega teine kord!

Peace out, D-town!
Karla