Seitsmes taevas

Nonii,

See raske nädal siin Dublini lahel on jõudnud välgu kiirusel otsa korrale ja juba homme sean sihi Hispaania suunas, et sealses Santanderis järgmise aasta MM-i testvõistlusel maad kuulata, kohalike oludega tutvuda ja kõigele lisaks loomulikult maailma parematega jällegi mõõtu võtta.

Nüüd aga asja juurde. Ma olen see nädal suhteliselt vähe kirjutanud. See aga ei tähenda, et mul poleks olnud millestki kirjutada või ma poleks seda teha tahtnud. Üritasin lihtsalt olulisele keskenduda ja võimalikult vähe igasugu müra enda pähe lasta. Sellele lisaks läks enamus mu maal veedetud ajast tee joomise, purkide kaupa mee söömise ja muu sellise peale, et iga järgnev päev stardiliinil seismine ikka võimalik oleks. Nüüd, kus võistlus on läbi, hakkab ka kurk vaikselt paremaks minema, kui irooniline!

Võistlus algas minu jaoks ehk veidi tagasihoidlikul foonil. Sellele on mul selgitusi rohkem kui vaja oleks. Üheti ei olnud ma pikalt, juuni kuust saati, korralikul regatil osalenud. Seetõttu ei olnud ma endas ehk nii kindel kui võinuks, polnud arusaama sellest, kui hästi ma kodused kaks kuud ettevalmistust läbinud olin. See tegi mind vähe ettevaatlikuks. Teine asi, mis mind ettevaatlikuks tegi oli kodusel EMV-l saadud kollaste lippude (paadi kiiremaks muutmine ebaseaduslikke meetodeid kasutades) arv. Mõtlesin, et kes teab, äkki olengi kodus endale mingi imepärase kombe külge haakinud?! EM-i läbisin aga puhaste paberitega, seega põhjust muretsemiseks siiski polnud. Kolmas aspekt, mis pole enam kuidagi minust sõltuv on seoses õnnefaktoriga. See faktor ei ole just minu lemmikute sekka kuuluv, sest viimases ma tavapäraselt ei hiilga. Nimelt sattus loosi tahtel kõigi kolme kvalifikatsioonipäeva jooksul minu gruppi kuidagi palju rohkem kõvasid mehi kui teistesse gruppidesse. Mehed, kes teistes gruppides sõitsid stabiilselt kohti esikolmes pidid pingutama, et minu grupis kümne seas püsida.

Sellest tulenevalt võtsin ma finaalidesse kaasa veidi liiga palju punkte, et lihtsalt HEA sõiduga Euroopa meistritiitlist või esikümnest rääkida saaksin. Tuli teha midagi paremat kui hea ja ma olin selleks valmis. Ka ilm oli minuga koopereeriv, sest puhus korralik 10m/s ja lainet oli rohkem kui mõned noored oma elu jooksul näinud on. See tähendas, et ma sain demonstreerida oma füüsilist valmisolekut. Päev oli minu jaoks ütlemata eduline, esimeses finaalsõidus sain kirja 6nda, teises sõidus esimese koha. Viimast neist juhtisin stardist finišini. Olgu öeldud, et tõmbasin 8-kordse maailmameistri, Scheidti ees vahe pikaks just bakstaagis ja taganttuules, mitte krüssus, mis noorele mehele ehk vähe hõlpsam olnuks. Selle üle tunnen uhkust, olen Euroopa seitsmes ja mul on peaaegu isegi külgkorviga Jaava, seega võin uhkustada küll (Kreisiraadio reference, kes aru ei saanud).

Järgnev päev oli 180 kraadi pööre eelmisele. Seda nii piltlikult kui otseselt. See tähendab, et tuul oligi pööranud end teist pidi, puhudes, või siis mitte puhudes maalt. Risti vastupidised olud tähendasid hoopis kassilikumat lähenemist. Uskumatult suure ampluaaga keerutanud tuul soosis kannatlikke ja ma ei tea kas minu nohupaksust peast või lihtsalt vananevast organismist, minul seda kannatust jagus. Positsioneerisin end ääretult keerulistes ja kindlasti suure õnnefaktoriga sõitudes õigele poole pööramisi ja suutsin jätkata väga head finaali 8nda ja 13nda kohaga. Kuna kahe päeva lõikes olid olud väga erinevad ja purjetajate oskuspagas on tihti üpris ühekülgne, siis nende nelja sõiduga olin ma teinud selgelt parima finaalseeria, mis mind ka üldtulemustes juba kõvasti ette poole kergitas.

Tänasele läksin vastu kerge puhvriga, sest finaalidest mul veel kehva sõitu polnud ja see andis mulle riskimis- ja/või eksimisruumi. Oh kui hea meel mul on, et mul see eksimisruum eksisteeris, sest täna ootas meid näiliselt ilus 5-6m/s tuul, kuid keerutamisega ta jällegi tagasi ei hoidnud. Nii ma esimeses tänases sõidus koos nüüdse Euroopa meistri ja muude loomadega juhtgrupis olles valele poole pööramist jäingi. Vahe Euroopa meistri ja minu vahel seisnes lihtsalt selles, et pärast seda pööramist ja üleval märgis 30nda poose lähedal olemist tegin mina kõik valesti, mis teha andis ja tema kõik õigesti, mis teha andis. Mina finišeerisin 40ndana, tema vist u. 10-15, ja see ongi purjetamine! Olin kasutanud ära oma ainsa õlekõrre ja teadsin, et pean viimane sõit andma endast kõik, et sellest, mis tundus, et võib väga ilusti lõppeda, veel midagigi järgi jääks. Suutsin jällegi paari minuga eelnevalt läbirääkimata pööranud tuulepuhangu kiuste end üles märki inimeste seas kupatada, kuskil 16. Allatuule kiirus ei olnud täna minu forté, all märgis olin juba 20. Teine krüss tuletasin endale meelde, kuidas ma suvises Eestis Lubja mäel rattaga intervalle tegin, et nüüd oleks, mida mängu panna. Leidsin veel ühe käigu ja teist korda üleval olin 12. Allatuule kiirusel ma seda käiku kahjuks enam ei leidnud, vaid andsin hoopis veel 3 kohta ära, finišis 15. Teadsin, et see oli piisav, et lüüa pitser ilusale regatile.

Mis ma oskan kosta? Hetkel praegu, kus sõitudest on möödas juba üksjagu tunde, pole ma veel tegelikult jõudnud selle hea, väga hea tulemuse peale mõelda. Olen pakkinud, autasustanud, veel pakkinud ja homseks ärasõiduks valmistunud. Nüüd, kus seda postitust kirjutan ja vähe mõtlen, kui hea ja stabiilse nädala ma suutsin selliste tingimuste kiuste kokku panna, julgen tunda jälle motivatsioonipuhangut ja pushi järgmiste jahimaade poole. Selle aasta esimene tiitlivõistlus on läbi, 7nda kohaga minu karjääri seni parim tiitlivõistlus jääb ootama ülesõitmisi järgmistel areenidel.

Fun fact, see oli mu kolmas täiskasvanute EM, teist korda esikümnes! ;)
Karla

 Richard Langdon / Ocean Images