Kaua võib?

Gardal ratast müttamas

Hei!

Hakkasin mõtlema, et polegi ametlikult teada andnud, et ma tegelikult juba mõnda aega Gardalt tagasi olen ja juba nädala jagu kodus trennigi nühkinud. Seega, kes veel ei teadnud, siis ma olen kodus.

Eelmise postituse järel on tublimad kindlasti mu tegemistega Facebooki sportlaslehe vahendusel kursis olnud, kuid viisakas oleks siiski siia ka kirja panna, mis siis vahepeal õigupoolest aset on leidnud. Pärast edukat Euroopa võistlushooaja lõppu La Rochelle-is sõitsime läbi öö Itaaliasse, Garda järve äärde. Sõit läsk libedalt ja seda ka otseses mõttes. Tee viis läbi alpide ja Mont Blanci tunneli, kus oli lund u. 20-30cm ringis ja suverehvide ja raske käruga oli ööpimeduses nende serpentiinide otsas turnimine omaette ettevõtmine. Gardale jõudes pikka pidu polnud, samal päeval seadsime kõik töövalmis, et järgmisel hommikul taaselustada 2x päevas treeningrütm.

Treenisime poolaka, paari itaallase, soomlase, sloveeni ja brasiillase, Scheidtiga (põhjus, miks sinna laagrisse läksin). Ta on nimelt 8x laseri maailmameister ja 5x olümpia medalist, nüüdseks soliidses vanuses 40, kuid endiselt üks maailma parimaid, kellelt soovisin selle nädala jooksul nii palju tarkust välja pressida kui vähegi võimalik. Lisaks sellele loomulikult Garda mägine maastik ja kõik muu, mis tähendas väga töist nädalat nii merel kui maal ratta seljas või saalis. Sain sealt paar uut nippi, millele polnud varem tähelepanu pööranud ja usun, et tulevikus võivad need väga kasulikuks osutuda.

Laagri lõppedes pakkisime asjad ja seadsime autorattad Eesti poole. Aeg oli küps, et tuua pikalt mööda Euroopat tiirutanud killavoor koju. Siinkohal tuleb teha sügav kummardus mind sel aastal autotranspordiga aidanud Autostradale, täpsemalt Urmole, tänu kellele minu graafik veidigi rahulikum oli. Aga sel korral sain ise rekkajuhti mängida ja usun, et olin üpris edukas. Treener Reinuga kahekesi, mina roolis, tema kõrval mind lõbustamas ja mind üleval hoidmas jõudsime Gardalt koju 31h-ga, kusjuures ainsa, 2h-se "une" võtsin välja 21h sõidu möödudes. Suhteliselt kindel on öelda, et koju jõudes oli paar päeva zombie!

Nüüd olen aga nädala trenni rüganud ja ausalt öeldes hakkab vaikselt tekkima "kaua võib?" olek. Kuidagi ikka päris kaugele on see meie selle aastane MM nihutatud ja kodus siin valmistuda on paadist eemal öeldes pehmelt öeldest jällegi uus ja huvitav. Tahaks kangesti juba Omani sõita, et saaks sealsesse rutiini sukelduda ja selle MM-iga juba pihta hakata! Järgmise kolmapäevani pean veel kannatama ja siis olengi juba soojas ja saan uuesti purjede alla asuda!

Palju õnne minu juubilarist treenerile, kel täna 60 aastat sai!
Karla

Jälle kroon!

Hei!

Võistlus on jõudnud lõpp-peatusesse ja mul on isegi juba paadid pakitud ja kõht täis söödud. Enamus regatist kulges minu jaoks üpris positiivsetes toonides olgugi, et ette tuli paadi osade purunemisi ja igasugu väiksemaid ja suuremaid vigu. Näitasin head kiirust nii kahel esimesel päeval puhunud vähe tugevamapoolsetes tuultes kui ka eile ja üleeile nõrkades ja keerutavates oludes. Kuna mu eesmärk oli tulla siia eelkõige MM-i ettevalmistuse plaaniga, siis julgen väita, et regati võib lugeda väga korda läinuks, sest tingimusi oli tõesti servast serva ja sain kõikides neist miskit kõrva taha panna, et mida veel MM-i eel upgrade-ida on võimalik.

Tänasele Medal Race-ile läksin vastu heast seisust. Ette olid vahed väga väiksed ja olukord andis potentsiaali heaks tõusuks. Selleks oleks ma pidanud aga ka hästi purjetama. Seda ma see kord medal race-is ei suutnud. Polnudki kunagi medal race-i viimasena lõpetanud, päris karm tunne oli. Kuna taha olid vahed vähe pikemad, siis leppisin õnneks vaid ühe pügala võrra madalama asetusega kui täna hommikul, mis tähendab, et jällegi on minu positsiooniks 7, nagu EM-il ja Santanderis ja ka juhuslikult maailma edetabelis. Ei oska öelda milles asi, aga see number seitse tundub mind kui magnetiga tõmbavat. Aga jah, tänase sõiduga ei maksa küll kuskilt otsast rahule jääda. Asi sai alguse sellest kui kaasvõistleja stardis minu vastu reeglites eksis ja ma enda vestitaskust protestilippu (mis Medal Race-ides kohustuslik on) otsima hakkasin. Kogu see möll võttis mul nii kaua aega, et jäin millisekundi hiljaks stardikiirendusega, mistõttu olin juba teistele edumaa ära andnud. Vaikse tuule, lühikese raja ja välja sõelutud parimatest parimate konkurentide vastu on aga midagi tagasi teha hästi keeruline. Nii ma pidingi võtma end mitteõigustanud riski, purjetama grupist eemale ja lootma, et tuul näkkab. Nagu juba kombeks saanud, siis ega ei näkand! Üleval märgis kümnes ja sealt enam comebacki polnud.

Aga, nagu ütlesin, siis sel regatil polnud eesmärgiks tulemus ega siin "peak"-imine, vaid pigem kogu kaadervärgi lihvimine MM-i eel. Sellega usun, et sain hästi hakkama ja kauba peale saadud Eurochampions sarja kokkuvõtte 8. koht on suurepärane! Olgugi, et regatt sai läbi ja siin Prantsusmaal on vähemasti juba ka lootusetult külmaks läinud, sügis ilmutab end iga nurga tagant, siis koju mul esialgu veel asja pole. Sean juba täna autorattad Itaalia, Garda järve suunas, et viia läbi MM-i eel veel üks korralik treeninglaager 8-kordse maailmameistri ja 5-kordse olümpiamedalisti ning muude loomade seltsis. Loodan, et tuleb asjalikud 10 päeva, mille järel end uuesti kodumaa pinnalt leian!

Mr 7,
Karla

Saku!

Hei!

Ma olen nüüd juba 4 päeva kodumaa avarustest eemal olnud ja usun, et on õige aeg siia esimene sissekanne teha, sest lisaks kõigele muule on esimene võistluspäev Euroopa champions liiga viimasest etapist juba samuti seljataga. Aga ma alustan kaugemalt..

Nii väga kui mulle ka kodus oma voodi, omad inimesed, asjad tuttavates kohtades ja kõik muu kodune mugavus ka ei meeldi, siis andke mulle andeks, aga kui kodus on vesi alla 10 kraadi ja õhk enamus päevadel sama ja siin saab käia t-särgi ja lühikeste pükstega, vesi on soe, purjetada saab väheste riietega ja ratast sõita üldse poolpaljalt, ilma buffide, mütside ja muu pornota, siis pole mul väga pikka mõtlemist, et kus mul hea olla on. Aga mugavus ja ilus ilm pole tegelikult üldse see, milleks me siia Prantsusmaa avarustesse, La Rochelle-i tulnud oleme.

Osati on selle põhjuseks mainitud Eurochampionsi viimane etapp, kuid isiklikust vaatevinklist on tegu siiski pigem treeninguga eelseisvaks MM-iks. Hea, kvaliteettreeninguga peaks lisama! Punt on end pärast EM-i jälle kokku ajanud ja rahvast on, mitte üleliia palju, aga piisavalt, mingi 60-midagi. Regatieelsed treeningud on läinud väga hästi. Sellele tuimale külmal Tallinna lahel üksi nühkimisele vahelduseks sain proovida kätt oma konkurentide vastu, mis tekitas minus sama tunde, mida 13-aastane poiss tunneb kui ta tütarlapsega kinno läheb ja pead vaevab, et kas võtta käest kinni või mitte - nii põnev! Olin selle raske kolme kodus veedetud nädalaga peaaegu unustanud kui lõbus ja huvitav see minu viljeletud sport võib olla.

Minu "ihana fiilis" ja mõnus flow (kulg) kandus üle ka tänasesse, esimesse võistluspäeva, kuid kahjuks ei tahtnud ilmataat sellest osa saada ja vajutas korralikult pidurit. Ootasime kaldal kuni kella neljani, mis ajaks oli tõusnud mõnus merebriisike, mis ilmselt tipnes kusagil 6-7m/s kandis. Väga mõnusad tingimused, koostöös kuni 30m/min tuulega peaaegu samast suunast hoovusega tähendasid, et ees ootavad paar meeldivalt huvitavat sõitu. Kõik oli nagu tip-top, kodusest lihvimisest on kasu olnud rohkem kui osanuks arvata. Olin kiire, seda nii krüssus, taganttuules ja isegi bakstaagis. Ainuke mure oli see, et ma olin vahepeal nagu see härra sealt Saku reklaamist, kes vahepeal pehmoks muutub. Kahjuks aga pole merel mulle kedagi kalaga vastu vahtimist virutamas, seega pean ma oma pehmosusest ise üle saama. Esimene sõit tegin kerge valearvestuse ja lootuses kohe stardist kõigil vasaku halsiga eest läbi kihutada lõpetasin hoopis 27ndas reas, no bueno! Polnud hullu, edasine sõit oli ülesmäge rühkimine, kuid imesin tänu heale kiirusele 5nda koha välja. Teises sõidus läks start asjalikumalt, kuid ühe üles leitud vaikusekoha järel olin üleval ikka mingi 8-10, lootsin paremat! Tegin hea allatuule ja all olin 4. Teist korda üles tulin järjekordse nurgelise krüssu järel viiendana, et siis taganttuules jälle kiire olla ja 3ndaks tõusta. AGA! Siis oli aeg selles sõidu pehmo-momendiks, kus vahetult enne alumist märki kohavõitluses oli vaja 3ndat kohta kindlustades hoopis ümber käia. Finišis kuues..

Seega, iseenesest midagi katki pole, esimene päev kirjas, kokku on mu kohaks 9 ja paanikaks põhjust pole. Kõik liigub vähemalt praeguse nägemuse järgi õiges suunas. Olen suutnud mõnes aspektis veidi areneda, mis valmistab heameelt. Homme üritan need totakad kollanoka vead jätta kaldale ja merele võtta ainult head otsused kaasa, vaatame, mis siis saab!

Olge viisakad!
Karla