Tough times

Kaamliga sõitmas

On “safe” öelda, et viimased neli päeva on olnud mulle selle aasta ühed raskemad. Raske on, kui oled millekski valmistunud nii tõsiselt ja nii kaua ning siis kui see aeg kätte jõuab, siis ei tule isegi lihtsad asjad enam välja nii nagu tavaliselt.

Mida sellises olukorras teha? Ma ütlen ausalt, et suhteliselt abitu tunne on! Mind teades võite kindlad olla, et ainus, mida mina teen on see, et ootan järgmist päeva ja üritan endast uuesti 100% anda naiivselt lootes, et midagi läheb paremaks. See on teisisõnu Peep Vainu järgi idioodi definitsioon – tehes samu asju jälle ja jälle oodates erinevaid (paremaid) tulemusi. Aga mis peaks tegema, kui tavaliselt seda sama tehes kõik toimib ja nüüd äkitselt enam mitte? Veel ebameeldivamaks teeb olukorra ümbritsevad head inimesed. Näha, kuidas nad üritavad välja mõelda erinevaid asju, põhjusi, miks ei toimi ja mida võiks muuta, kuidas nad ragistavad ajusid, et pöörata asi paremuse poole võimaluseta reaalselt midagi ette võtta on nukker. Olukord on tõsine, korvpallis kui meeskonna parimal mängijal on halb päev ja vise ei lähe, siis söödetakse pall järgmisele ja leitakse muud võimalused, et meeskonnale punkte tuua. Aga minu olukorras, kus mul sööta pole kellelegi, ma lihtsalt pean peale pommitama lootes, et üks hetk peab ju vise minema!

Pean tunnistama, et siinse esimese kolme päeva olud on olnud täpselt see, mida kõige rohkem olin kartnud: tihe kõrge laineloks ja keskmine tuul. Igal juhul, mina end tööle ei saanud ja eile hakkasin kui noor totu lootma, et tuleks vaikne tuul, tekiks momentumi shift ja äkki saan end siis käima! Täna, viimasel kvalifikatsiooni päeval ootaski meid vaikne, 2-3m/s puhuv tuuleke. Sain hea stardi ja tundsin esmakordselt, kuidas sõit hakkas omandama mingit voolavust. Suutsin end positsioneerida sinna, kuhu olin tahtnud, mitte kuhu mind lükati. Sõitsin üpris targa sõidu ja arvestades eelmise kolme päeva sahtli vahele jäänud näppude arvu, siis usun, et suutsin isegi säilitada väärt enesekindluse. Teine sõit sain samuti hea stardi, kuid vasakpoolse tuulepöörde peale tegi enamik laevastikust paudi ja üritas ülejäänutel eest läbi sõita. Minu eest nad läbi ei pääsenud vaid jäid mulle lootusetult ette, risti ette. Kokkupõrke vältimiseks pidin kõvasti pidurdama ja oma koha rivis loovutama, jättes mind vaikses tuules 62 paadi tuulekattesse. Surm! Sõit oli sõidetud, jäi üle psühholoogiline võit protestiruumis ja suursüüdlase DSQ.

Täna tundsin end lõpuks merel vähemalgi määral juba iseendana ja loodan ning usun, et suudan selle momentumi võtta nüüd algavatesse kuldfliidi sõitudesse, kus vaikselt juba järjest paremat sõitu näitama hakata! 40% regatist on veel ees ja tõsiasi, et need on protsendid on lõpuks kuldlaevastik üheskoos teevad neist üldkohtade jagamise osakaalult veel olulisema. Seega, kui nüüd end käima saada, siis pole rong veel läinud! Või noh, on, aga ma jõuan veel taksoga järgmisesse peatusesse!

Täna oli eelsõitude lõpu ja minu esimese normaalse sõidu puhul meil ka siin õhtul “arabic night” pidu, kus meile kingiti pähe rätid ja saime sõita kaamlitega. Väga fun ja hea vahelduseks õhtu mujal kui hotellitoas veeta!

Aitäh teile selle vankumatu toe eest!

Karla

Hallllllll

Hei!

mina ka kuskil seal parempoolsemana rägastikus

Esimene päev selle aastasest MM-ist on nüüdseks ajalugu. Kui tavaliselt on mul kombeks hakata algusest pihta, siis see kord hakkan hoopis lõpust. Kaldale sõites oli emotsioon suhteliselt nukker, mõtlesin esimese hooga, et vormiajastus on läinud nihu, olen seda novembrikuist MM-i pikisilmi liiga kaua oodanud ja asja liiga tõsiselt võtnud. Lõppeks on ju tegu nii nagu sada korda intervjuudes öelnud olen - ühe järjekordse võistlusega. Aga päris ikka ei ole ka, MM ju siiski. 

Aga jah, esimene emotsioon oli kui Family guy sketch, kus "the ants we're going crazy and THERE WAS NO WAYYY!" (kes saab aru see saab, kui ei saa, siis ärge vaevuge). Ühesõnaga, pärast tänast teist sõitu oli selline tunne, et mul pole lootustki, olin lootusetult kehv. Nüüd, rahulikum olles mõtlen, et päris nii hull asi siiski pole. Esimene sõit olin 14, mille kohta veel suve hakul ütlesin kindlasti "keeper", ehk siis sõit, mille olen nõus endale seeriasse jätma. Veel enam, tegelikult rühkisin ses sõidus parematel kohtadel, kuid nagu areneva sportlasena, kes alatasa ei võida, nii tänagi - ikka suutsin teha vigu ja sinna mu koht esikümnes läks! Finišeerides olin enda peale vihane. Üritasin küll endale sisendada, et häda pole midagi. Olen selle reha otsa enne ka komistanud, et tegelikult täiesti hästi/normaalselt lõppenud sõitu veel selle lõppedes liialt energiat panen. 

Igal juhul, aeg kahe stardi vahel oli üpris lühike ja päris korralikult ja tavapäraselt ma teiseks valmis ilmselt ei jõudnud. Psühholoogiliselt, ma mõtlen! Nii ma lõpetasingi stardi manöövriga, kus olin kindel, et tuleb üldine valestart. Aga ei tulnud! Nüüd olin ma vasakul halsil, mis oli langev ja sajandas reas - läinud! Endale ma loomulikult aru ei andnud, et see sõit läinud oli, mistõttu oli minu jaoks üllatav, et mu pingutused vilja ei kanna ja ma üleval ikka kolmandas kümnes olin. Edasi läks asi veel konarlikumaks, sest ma polnud ausalt öeldes ammu nii keset punti ja miljonit enda arust kohe maailmameistriks tulevat paati olnud, rägastikus andsin veel kohti ära, finišeerisin 27ndana. 

Olen siis hetkel kohtadega 14 ja 27 kohal. Tavaliselt kui on võistlus, kus ma ise ei viibi, siis uurin teiste vormi selle järgi, et kas sportlasel on "välgatusi", et kas ta on ühtlaselt hall mass või vahel tuleb ikka välja ka. No nende kriteeriumite alusel olen ma täna nii hall mass kui veel saab. Nagu ees pool mainitud, siis asi pole tegelt sugugi lootusetu. Homme tuleb lollused kaldale jätta, jalad kõhu alt välja võtta, pea tööle panna ja sõita nii nagu ma tean, et ma tänaseks võimeline olen. Sest mis siin salata, paar aastat tagasi oleks see 39s täitsa tiptop olnud, nüüd tahaks justkui maa alla vajuda. Rõõmus olen ma selle üle, et see lõputu MM-i ootus on vähemalt lõpuks läbi, MM on ju siiski pidupäev, 7 päeva puhast rõõmu maailma parimate vastu, selleks ma siia tulingi, loodetavasti homme esitlen end vähe asjalikumalt!

Karla

Puhkepäev - Uhke päev!

Hei!

Ema on mind ikka pushind, et "kirjuta blogi", aga ma tõesti ei näe, et kellelgi teist oleks huvitav lugeda, et ärkasin-sõin-käisin merel-sõin-käisin jõusaalis-sõin-läksin magama tavapärasest treeningpäevast. Küll aga kui jutt juba sinna peale läks, siis trennid on kulgenud üpris rahulikult. Tuul on siin ütlemata huvitav, mistõttu on nii enese kui teiste hetkeseisu kohta täie pildi saamine üpris keeruline. Kõik on treeningstartides üpris ebastabiilsed, kord ees, siis keskel, siis taga. Igal juhul, olen rahul, et sain siia nii palju varem kohale tulla, sest lubatud stabiilsest vaiksest tuulest on asi üpris kaugel. Tegu on pigem ühe enam keerutava merebriisiga, mida minu silmad näinud on.

Aga, pärast nelja üpris töökat päeva oli täna aeg esimeseks puhkepäevaks. Eesmärk pole ju MM-i eel end üleliia väsitada, tahaks ikka startideks puhanud olla. Minu ainus lootus tänase päeva eel oli, et ma äkki saan millestki pilti teha. Siiani pole see Omaan nagu sellist muljet jätnud, et võtaks fotoka välja ja jäädvustaks midagi. Mitte, et siin nõme ja kole oleks, aga lihtsalt midagi erilist ka pole! Igal juhul sättisime suuna pealinna Muscati poole. Esimene vaatamisväärsus oli kohalik mošee, mis pidavat maailma suurim olema. Samuti pidi seal olema maailma suuruselt teine vaip, kae! Pean mainima, et ütlemata äge oli. Seal pidi käima paljajalu, mis mulle väga meeldis. Pikad püksid polnud võibolla 30 kraadiga just kõige mugavam, kuid kannatas ära. Edasi läksime kesklinna, turule, kus peategelaseks oli Rein. Temast sai kiiresti kohalik pärast seda kui talle sõna otseses mõttes rätik pähe määriti. Nüüd on ta rättipea, nagu päris! Sõime linnas lõunat, mille käigus sain kultuurišoki. Kohalikud (see kord mitte Rein) söövad riisi ja kana nii, et valavad riisile kastme ja kana peale, seejärel segavad kätega kõik ära ja siis kasutavad oma peopesasid ja näppusid kui lusikaid, songivad toidu sees ja söövad, ei mingeid riistasid, päris omamoodi kui viisakaks üritada jääda. Õhtu ootuses külastasime veel ühte väga vinged hotelli kompleksi, kus sel nädalal toimub ISAF-i konverents ja täna õhtul valitakse Rolex Sailor of the Year. Peo ettevalmistused olid täisvõimsustel, usun, et hetkel käib seal korralik kräu!

Paljajalu!

Kohalikud joped!

Loodetavasti on mul ka asja sellele üritusele mõni aasta!

Nüüd oleme juba aga tunde kodus, et homseks järjekordseks treeningpäevaks tegelt ka korralikult välja puhata. Kuna blogi kirjutamine oli mul täna filmi vaatamisega koos multitasking, siis võibolla see jutt just kõige ilusam ei tulnud, aga las pildid räägivad enda eest!

Karla

Oh Man! (Jamaica aktsent)

Vaade rõdult (mina vasakpoolne särgita härrasmees)

Heeeey!

Nagu eilses feissbuki postis kirjutasin, siis olen ilusti Omaanis kohas. Kõige huvitavam oli vast bussisõit lennujaamast siia võistluskülla. Kuna purjetajatel on palju, hästi palju nodi - purjed, pinnid, pikendused jne jne ja selle peale polnud nad ilmselt mõelnud, siis sellesse väiksesse, 15-20 kohalisse bussi polnud meil u. 15kesi lootustki mahtuda. Asi lõppes nii, et osa jäid ootama teist bussi ja osa pani kottide otsas, Mehhiko stiilis hotelli suunas jugama. Mina olin selle esimese osa hulgas. Mida rohkem mööda Omaani teid kihutava bussijuhi saatel edasi kulgesin, seda rohkem mõtlesin, et see koht meenutabki Mehhikot - kuidagi teist moodi. Midagi üksikut välja tuua ei oska, aga lihtsalt teist moodi kui ülejäänud paigad. Bussis oma arvamust kaasvõistlejatega jagades kasutasin sõna "random", millega kõik väga nõus olid.

Kohale jõudnuna asusin tegelikult kohe asja kallale. Tõin asjad tuppa ja seejärel läksin paati valima. See on mu jaoks esimene MM, kus rendipaatide hulgast saab endale meeldiva valida. Ma loodan, et üks kord minu valimisõnn mulle naeratab ja valik osutus heaks. Loodetavasti on mul juba paatide vaatlemisel ka piisavalt skilli, et suuremad vead kohe üles leida. Igal juhul - minu paadi number on 205828 ja võistlejanumber on 38, kuidagi jube palju kaheksaid. Numbrite nõidadel on kindlasti midagi öelda selle peale! Edasi üritasime suunduda toidupoodi. Kuna autot meil pole, siis läksime hotelli receptionisse. Pakuti sellist teenust, et kutt viskab meid soccer-momi minivaniga poodi, ootab pool tundi kuni ostleme ja siis toob tagasi, see maksab 5 kohalikku (10€). Sobib! Autosse istudes sain kiiresti selgeks, et mitte bussijuht polnud raske jalaga vaid siinne liikluskultuur ongi säärane - kas gaas põhjas või pidur põhjas, vahepealset varianti ei eksisteeri. Natuke mõtlesin asja üle ja siis selgus, et bensiini liiter maksab 0.25 eurosenti, pole ime, et nad siis kõik sõidavad stiilis, mis kutsub neid USA redneckide kleepekat "fuck fuel economy" silti enda tagaakna peale kleepima. Ka poe kogemus oli huvitav. Maitseaineid müüakse 5 kg-stes pakkidas, vähemalt 5kg! Riisi saab pikema otsimise korral ka väiksema paki kui 100kg. Liha on ainult sügavkülmas ja juurikad ning puuviljad on totralt odavad.

Eile oli kõik nagu ilus, seadsime end sisse, käisime õhtul veel esimese õhtu puhul hotelli buffee restos söömas, basseinis jms, kuid täna oli esimene korralik päev. See pole võibolla kõige asjalikum jutt, mida kirjutada, aga ma ei saa sellest hommikusöögi buffeest üle ega ümber. Eriti mina, kes ma MM-i tarbeks 3kg olen maha võtnud ja isu üle pole suurt kunagi kurtnud, vaatasin seda letti suhteliselt kandiliste silmadega. Kui inimesed rääkisid, et siin Omaanis pole suurt midagi teha, siis ma küll tean, mis ma teen - mul võtab kaks nädalat, et magusaletist kõik saiad läbi proovida! Kui ma seda korraga teeks, siis võiks ülehomme finni peale istuda. Päeva arenedes leidsime end merelt, kus olin lycra kallukatega ja peal aint koondisebibo, et päike ära ei sööks. Nii oli lootusetult palav, vähemaks nagu ei oska kahjuks enam võtta! Ma ei tea mida need jutud kõik rääkind on, aga tuule puudust pole nende kahe päeva jooksul meil siin olnud. Merel oli üldiselt hea fiiling ja kaldale tulles ei jäänud mul muud üle kui tõdeda, et "I have died and gone to heaven", sest nii mõnusat purjetamist ja nii käe-jala juures olevaid võimalusi alustades söögist, jõusaalist, basseinist ja sellest lõputust soojusest, pole ammu ammu olnud. Uskumatult mõnus on. Loodan järgnevate päevadega vähe rohkem sisse elada, rutiini korralikult tööle saada, sest esialgu olen iga asja peale sama elevil kui väike paksuke selle üle kui ema ütleb, et täna lähme McDonaldsisse.

Elu on ilus!
Karla