Hallllllll

Hei!

mina ka kuskil seal parempoolsemana rägastikus

Esimene päev selle aastasest MM-ist on nüüdseks ajalugu. Kui tavaliselt on mul kombeks hakata algusest pihta, siis see kord hakkan hoopis lõpust. Kaldale sõites oli emotsioon suhteliselt nukker, mõtlesin esimese hooga, et vormiajastus on läinud nihu, olen seda novembrikuist MM-i pikisilmi liiga kaua oodanud ja asja liiga tõsiselt võtnud. Lõppeks on ju tegu nii nagu sada korda intervjuudes öelnud olen - ühe järjekordse võistlusega. Aga päris ikka ei ole ka, MM ju siiski. 

Aga jah, esimene emotsioon oli kui Family guy sketch, kus "the ants we're going crazy and THERE WAS NO WAYYY!" (kes saab aru see saab, kui ei saa, siis ärge vaevuge). Ühesõnaga, pärast tänast teist sõitu oli selline tunne, et mul pole lootustki, olin lootusetult kehv. Nüüd, rahulikum olles mõtlen, et päris nii hull asi siiski pole. Esimene sõit olin 14, mille kohta veel suve hakul ütlesin kindlasti "keeper", ehk siis sõit, mille olen nõus endale seeriasse jätma. Veel enam, tegelikult rühkisin ses sõidus parematel kohtadel, kuid nagu areneva sportlasena, kes alatasa ei võida, nii tänagi - ikka suutsin teha vigu ja sinna mu koht esikümnes läks! Finišeerides olin enda peale vihane. Üritasin küll endale sisendada, et häda pole midagi. Olen selle reha otsa enne ka komistanud, et tegelikult täiesti hästi/normaalselt lõppenud sõitu veel selle lõppedes liialt energiat panen. 

Igal juhul, aeg kahe stardi vahel oli üpris lühike ja päris korralikult ja tavapäraselt ma teiseks valmis ilmselt ei jõudnud. Psühholoogiliselt, ma mõtlen! Nii ma lõpetasingi stardi manöövriga, kus olin kindel, et tuleb üldine valestart. Aga ei tulnud! Nüüd olin ma vasakul halsil, mis oli langev ja sajandas reas - läinud! Endale ma loomulikult aru ei andnud, et see sõit läinud oli, mistõttu oli minu jaoks üllatav, et mu pingutused vilja ei kanna ja ma üleval ikka kolmandas kümnes olin. Edasi läks asi veel konarlikumaks, sest ma polnud ausalt öeldes ammu nii keset punti ja miljonit enda arust kohe maailmameistriks tulevat paati olnud, rägastikus andsin veel kohti ära, finišeerisin 27ndana. 

Olen siis hetkel kohtadega 14 ja 27 kohal. Tavaliselt kui on võistlus, kus ma ise ei viibi, siis uurin teiste vormi selle järgi, et kas sportlasel on "välgatusi", et kas ta on ühtlaselt hall mass või vahel tuleb ikka välja ka. No nende kriteeriumite alusel olen ma täna nii hall mass kui veel saab. Nagu ees pool mainitud, siis asi pole tegelt sugugi lootusetu. Homme tuleb lollused kaldale jätta, jalad kõhu alt välja võtta, pea tööle panna ja sõita nii nagu ma tean, et ma tänaseks võimeline olen. Sest mis siin salata, paar aastat tagasi oleks see 39s täitsa tiptop olnud, nüüd tahaks justkui maa alla vajuda. Rõõmus olen ma selle üle, et see lõputu MM-i ootus on vähemalt lõpuks läbi, MM on ju siiski pidupäev, 7 päeva puhast rõõmu maailma parimate vastu, selleks ma siia tulingi, loodetavasti homme esitlen end vähe asjalikumalt!

Karla