Ema on mind ikka pushind, et "kirjuta blogi", aga ma tõesti ei näe, et kellelgi teist oleks huvitav lugeda, et ärkasin-sõin-käisin merel-sõin-käisin jõusaalis-sõin-läksin magama tavapärasest treeningpäevast. Küll aga kui jutt juba sinna peale läks, siis trennid on kulgenud üpris rahulikult. Tuul on siin ütlemata huvitav, mistõttu on nii enese kui teiste hetkeseisu kohta täie pildi saamine üpris keeruline. Kõik on treeningstartides üpris ebastabiilsed, kord ees, siis keskel, siis taga. Igal juhul, olen rahul, et sain siia nii palju varem kohale tulla, sest lubatud stabiilsest vaiksest tuulest on asi üpris kaugel. Tegu on pigem ühe enam keerutava merebriisiga, mida minu silmad näinud on.
Aga, pärast nelja üpris töökat päeva oli täna aeg esimeseks puhkepäevaks. Eesmärk pole ju MM-i eel end üleliia väsitada, tahaks ikka startideks puhanud olla. Minu ainus lootus tänase päeva eel oli, et ma äkki saan millestki pilti teha. Siiani pole see Omaan nagu sellist muljet jätnud, et võtaks fotoka välja ja jäädvustaks midagi. Mitte, et siin nõme ja kole oleks, aga lihtsalt midagi erilist ka pole! Igal juhul sättisime suuna pealinna Muscati poole. Esimene vaatamisväärsus oli kohalik mošee, mis pidavat maailma suurim olema. Samuti pidi seal olema maailma suuruselt teine vaip, kae! Pean mainima, et ütlemata äge oli. Seal pidi käima paljajalu, mis mulle väga meeldis. Pikad püksid polnud võibolla 30 kraadiga just kõige mugavam, kuid kannatas ära. Edasi läksime kesklinna, turule, kus peategelaseks oli Rein. Temast sai kiiresti kohalik pärast seda kui talle sõna otseses mõttes rätik pähe määriti. Nüüd on ta rättipea, nagu päris! Sõime linnas lõunat, mille käigus sain kultuurišoki. Kohalikud (see kord mitte Rein) söövad riisi ja kana nii, et valavad riisile kastme ja kana peale, seejärel segavad kätega kõik ära ja siis kasutavad oma peopesasid ja näppusid kui lusikaid, songivad toidu sees ja söövad, ei mingeid riistasid, päris omamoodi kui viisakaks üritada jääda. Õhtu ootuses külastasime veel ühte väga vinged hotelli kompleksi, kus sel nädalal toimub ISAF-i konverents ja täna õhtul valitakse Rolex Sailor of the Year. Peo ettevalmistused olid täisvõimsustel, usun, et hetkel käib seal korralik kräu!
Paljajalu!
Kohalikud joped!
Loodetavasti on mul ka asja sellele üritusele mõni aasta!
Nüüd oleme juba aga tunde kodus, et homseks järjekordseks treeningpäevaks tegelt ka korralikult välja puhata. Kuna blogi kirjutamine oli mul täna filmi vaatamisega koos multitasking, siis võibolla see jutt just kõige ilusam ei tulnud, aga las pildid räägivad enda eest!
Karla
1 comment:
Oi see sinu ja Reinu pilt on imeline!!! :)
Ps. Eesti Päevalehe artikkel oli ka väga tore :)
Ole tubli!!!
Post a Comment