Tough times

Kaamliga sõitmas

On “safe” öelda, et viimased neli päeva on olnud mulle selle aasta ühed raskemad. Raske on, kui oled millekski valmistunud nii tõsiselt ja nii kaua ning siis kui see aeg kätte jõuab, siis ei tule isegi lihtsad asjad enam välja nii nagu tavaliselt.

Mida sellises olukorras teha? Ma ütlen ausalt, et suhteliselt abitu tunne on! Mind teades võite kindlad olla, et ainus, mida mina teen on see, et ootan järgmist päeva ja üritan endast uuesti 100% anda naiivselt lootes, et midagi läheb paremaks. See on teisisõnu Peep Vainu järgi idioodi definitsioon – tehes samu asju jälle ja jälle oodates erinevaid (paremaid) tulemusi. Aga mis peaks tegema, kui tavaliselt seda sama tehes kõik toimib ja nüüd äkitselt enam mitte? Veel ebameeldivamaks teeb olukorra ümbritsevad head inimesed. Näha, kuidas nad üritavad välja mõelda erinevaid asju, põhjusi, miks ei toimi ja mida võiks muuta, kuidas nad ragistavad ajusid, et pöörata asi paremuse poole võimaluseta reaalselt midagi ette võtta on nukker. Olukord on tõsine, korvpallis kui meeskonna parimal mängijal on halb päev ja vise ei lähe, siis söödetakse pall järgmisele ja leitakse muud võimalused, et meeskonnale punkte tuua. Aga minu olukorras, kus mul sööta pole kellelegi, ma lihtsalt pean peale pommitama lootes, et üks hetk peab ju vise minema!

Pean tunnistama, et siinse esimese kolme päeva olud on olnud täpselt see, mida kõige rohkem olin kartnud: tihe kõrge laineloks ja keskmine tuul. Igal juhul, mina end tööle ei saanud ja eile hakkasin kui noor totu lootma, et tuleks vaikne tuul, tekiks momentumi shift ja äkki saan end siis käima! Täna, viimasel kvalifikatsiooni päeval ootaski meid vaikne, 2-3m/s puhuv tuuleke. Sain hea stardi ja tundsin esmakordselt, kuidas sõit hakkas omandama mingit voolavust. Suutsin end positsioneerida sinna, kuhu olin tahtnud, mitte kuhu mind lükati. Sõitsin üpris targa sõidu ja arvestades eelmise kolme päeva sahtli vahele jäänud näppude arvu, siis usun, et suutsin isegi säilitada väärt enesekindluse. Teine sõit sain samuti hea stardi, kuid vasakpoolse tuulepöörde peale tegi enamik laevastikust paudi ja üritas ülejäänutel eest läbi sõita. Minu eest nad läbi ei pääsenud vaid jäid mulle lootusetult ette, risti ette. Kokkupõrke vältimiseks pidin kõvasti pidurdama ja oma koha rivis loovutama, jättes mind vaikses tuules 62 paadi tuulekattesse. Surm! Sõit oli sõidetud, jäi üle psühholoogiline võit protestiruumis ja suursüüdlase DSQ.

Täna tundsin end lõpuks merel vähemalgi määral juba iseendana ja loodan ning usun, et suudan selle momentumi võtta nüüd algavatesse kuldfliidi sõitudesse, kus vaikselt juba järjest paremat sõitu näitama hakata! 40% regatist on veel ees ja tõsiasi, et need on protsendid on lõpuks kuldlaevastik üheskoos teevad neist üldkohtade jagamise osakaalult veel olulisema. Seega, kui nüüd end käima saada, siis pole rong veel läinud! Või noh, on, aga ma jõuan veel taksoga järgmisesse peatusesse!

Täna oli eelsõitude lõpu ja minu esimese normaalse sõidu puhul meil ka siin õhtul “arabic night” pidu, kus meile kingiti pähe rätid ja saime sõita kaamlitega. Väga fun ja hea vahelduseks õhtu mujal kui hotellitoas veeta!

Aitäh teile selle vankumatu toe eest!

Karla