2013

Aasta purjetaja 2013

Hei!

Võtsin blogindusest päris pika pausi. Olen ikka ja jälle mõelnud, et mida siia siis täpselt kirjutada, kust alustada ning kus lõpetada. Nüüd, kus spordiaasta on kogu vabariigis samuti joone alla saanud tunnen, et on viimane aeg pakkida kokku ka enda lõppev aasta ning sellele veidi tagasi vaadata.

Kust siis alustada? Kas algusest, mis oli mõneti sürreaalselt ilus või lõpust, mis esmapilgul samaväärselt kole? Arvan, et ei alusta üks kord kumbastki otsast, sest seda, et Miami MK aasta esimese regatina mul suurepäraselt läks ja MM hooaja viimase võistlusena ei sujunud, seda teate juba kõik! Viskan pilgu hoopis suuremale pildile ja üritan kogu aset leidnud sündmuste ahelat ühe tervikuna hoomata.

Teadsin kohe hooaja alul, et mind ootab keeruline aasta. Võtsin endale taldrikule palju, kohe hästi palju. Kui minu aasta olnuks laeva buffee, siis ma mitte poleks endale taldrikuga asju lauda viinud vaid võtnud kahvli ja noa ning seal samas leti ääres lammutand. Aga, nüüd tõsisemalt rääkides, siis tundsin pärast OM-i vajadust rohkem võistelda, tunda seda võistlusärevust, võistluspinget, saada osa erinevatest võistlusolukordadest ja jõuda selle abil järgmisele tasemele. Sellele lisaks plaanisin lõpetada ülikooli ja võtta naise, päris tegus aasta. Kõik need eesmärgid said täidetud, ja mitte lihtsalt niisama, vaid hästi. Nagu Mart Siimann eilsel spordigaalal oma kõnes ütles, siis sport on vaid osa elust, ka sportlaste endi jaoks. Olen rõõmus, et sain sillutada oma elus uue teeotsa ka spordikaugemas suunas. See on midagi, mis teeb minust parema inimese ning läbi selle kindlasti ka parema purjetaja.

Aga, tulles tagasi spordi juurde, siis olenemata hooaja lõpetanud MM-ist jäänud mõrust maitsest oli tegu surmkindlalt minu elu parima hooajaga. Täitsin oma eesmärgi, palju võistelda ja sellele kui boonusena saavutasin neilt võistlustelt veel väga häid tulemusi. MK etapi hõbe, EM-i seitsmes, Eurokarikasarja üldkokkuvõtte kaheksas on kõik sellised resultaadid, mille üle ei saa midagi muud kui uhkust tunda. Siit jõuan endiselt aga kaarega MM-i juurde. Võib juhtuda, et see kõlab jaburalt, või noh, esmapilgul kõlabki, kindla peale, kuid ütlen nüüd, et olen õnnelik, et see regatt mul täitsa pxxxe läks. Lubage mul selgitada: Otse loomulikult oleks ma tahtnud, et mu tulemus oleks olnud ühe kohaline number, esikümnes, aga kui ta juba kehva suuna võttis, siis väärtustan suuremat ebaõnnestumist rohkem kui veidi nigela maitsega lõppenud võistlust. Põhjus selleks on lihtne. Purjetamisvõistlus on pikk ja tihti on vahe 10nda ja 20nda koha vahel üks, võibolla kaks õnnestunud või ebaõnnestunud sõitu. Kui sul on neid sõite üks või kaks, siis on endale lihtne öelda, et näed, seal läks vähe viltu ja kõik ei sujunud, aga "muidu on ju tegelt päris hea." Seevastu olukorras, kus mitte midagi ei suju ei jää mitte midagi muud üle kui vaadata sügavale endasse, otsida, veel kord otsida, ja lõpuks hea õnne korral leida, mis läks valesti, mis saaks teha teisiti ja mis kõige olulisem, kuidas edasi areneda?! Sel põhjusel olen õnnelik. Olen tihti siin samas blogis öelnud, et tean oma nõrkasid kohti, tean, kuidas neid likvideerida ja olen sellega juba tegelemas. See kord tunnistan, et olen leidnud paar aspekti mitte vaid oma purjetamises, vaid üldisemalt iseendas, mille üle juurutleda, mida võibolla, et ühes või teises suunas muuta. Seega, olen tuvastanud probleemi, kuid vähemalt esialgu ei tea veel lahendust. Loodan, et leian selle järgneva hooaja esimese poole jooksul. Seega, võttes asja lihtsalt ja lakooniliselt kokku, siis usun, et sellest mitte nii hästi läinud MM-ist on mulle tulevikuks väga palju kasu ja seetõttu sobib ka see mu ülejäänud ülimalt positiivse tooniga hooaega suurepäraselt!

Nüüdseks olen ma olnud kodus juba kuu ja peaaegu nädala, mis tundub igavikuna! Selle aja jooksul olen ma jõudnud juba üpris palju. Ma olen puhanud välja lõppenud hooajast, käinud hulga hooajalõpu üritustel, saanud esmakordselt Eesti jahtklubide liidu Aasta Purjetaja vääriliseks, mis on suur au, teinud trenni ja alustanud ettevalmistust eelseisvaks hooajaks ja ka vee peal käinud. 17. detsember on nüüd kõige hilisem kuupäev, mil mina Eesti pinnal purjetanud olen ja pean ütlema, et polnud sugugi jahe!

Seda postitust kirjutades jääb mul kodumaal veeta veel napp nädalake, pärast mida suundun päris pikaks ajaks juba jälle soojematele jahimaadele, alustades ringreisi esmalt mesinädalatega ja seejärel juba rutiinse treening - ja võistlusturneega Floridast. Tuleval aastal on minuga enamus paikades kaasas ka minu abikaasa Stina, kes loodetavasti toob minu purjetamisse veel enam särtsu, mis võiks transformeeruda veelgi paremateks tulemusteks.

Ilusat aasta lõppu!
Karla