Lõpp

Photo Credit: Pedro Martinez/SAILING ENERGY/ISAF

Nagu kommentaarides kirjutati, et ma täna tulistaks, siis teadmiseks, et I did, aga kahjuks paukpadruneid. Heites pilgu tulemustele jääb vast mulje, et "jooksin lati alt läbi". Tegelikult on asi (nagu tavaliselt) vähe keerulisem: Esimeses sõidus mängisin endale stardiruumi tekitamisel sellise pähkli ette, et start ebaõnnestus. Selles seltskonnas loomulikult sellist käitumist ei tolereerita ja parim, mis ma kehvast olukorrast välja imesin oli 17s koht. Teises sõidus olid head kaardid endiselt minu käes, või vähemalt päris suur hulk trumpe. Piisanuks 12ndast kohast.. Olin 9ndal kohal kui žürii minu medalisõitu pääsemise lootused enneaegselt kollase lipuga lõpetas. Ka sellest polnud tagasiteed, see kord 18. koht. Veidi on tühi tunne, sest kui tänase teise sõidu esimene ring kuni kollase lipuni välja arvestada, siis olin justkui terve päeva "mängust väljas" ega sekkunud ühessegi olulisse võitlusesse, milleks tunnen end hetkevormi pealt täitsa võimeline olevat. See ootamatult kehv päev kukutas mu lõpetuseks 13ndale kohale ja lõpetas minu jaoks regati loodetust päeva varem. Selline on olnud kogu hooaeg, nagu juba läheb, kuid kuskil tuleb (nagu Youtube-i video ütleb) "jonks" sisse ja lõpptulemus on nii nagu ta on.

Olen endiselt selle ilusa spordiala õpilane ja näen endas hetkel päris tublit potentsiaali arenguks. Kuskil künka taga on need ülihead tulemused praeguse seisuga kinni, kuid eks see tee vajab tammumist ja vähemalt praeguse seisuga näen enda arust juba vaikselt teisele poole küngast, mäest alla. Käed on tööd täis, loorberitele puhkama jääda ei saa, aga võistlushooaeg sai tänasega minu jaoks läbi. Päris pikk teine, jaanuarist novembri lõpuni. Luban endale paar päeva puhkust, naudin veel veidi siinset sooja ja juba nädala pärast, esmaspäeval, leian end taas Horvaatiast, Splitist, et parimate seltsis trenni teha ja edasi areneda.

Tahan teha sügava kummarduse kõigile, kes minuga seda teed koos kõnnivad, eesotsas Mateki, BCS-i, Lasita, Starteri, Nordeconi, Weberi, Maru, Catweesi, Reval Cafe, Myfitnessi ja ROPKga. Lisaks neile veel hulgaliselt abilisi, keda kõiki ära mainida ei jõua, aga ma tean, et te olete mul olemas ja teie tugi on see, mis mind ikka ja jälle comfort zone-ist väljuma sunnib, ikka paremuse, perfektsuse suunas.

Emotsionaalsest hooajast kurnatud, füüsiliselt väsinud,

Karla

Kaua tehtud kaunike

Heippa hei!

Ma lubasin teile Hiina kokkuvõtet. Oli vist 20nda oktoobri varahommikul kui Amsterdami lennujaamas facebooki sisse logides rõõmustasin, et olen tagasi tsivilisatsioonis. See tundub juba nii kaugete mägede taga, viimase kümne päeva jooksul on palju juhtunud, aga selleni jõuan hiljem!

Nüüd hoopis Hiinast: Läksin sinna ütlemata kõrgete ootustega. Praegu ei räägi ma võistlusest ja kohtadest, vaid pigem kultuurist ja kogu asjade ning toimingute komplektist, mis minu ümber aset leidsid. Põhjusi tuleb otsida sellest, et olin eelnevalt Hiinas käinud, universiaadil, kus mul oli enda isiklik abiline. Mitte, et mulle end kuningana tunda meeldib ja ilma selleta ma Hiinamaal hakkama ei saaks, aga universiaadi puhuks oli kõik justkui suurepäraseks timmitud ja Hiina jättis endast väga asjaliku mulje. See kord, kus ma reaalsesse igapäevaellu, nende igapäevarütmi sukeldusin, nüüd nägin kõike väga teise nurga alt.

Esmalt, mulle ei mahu endiselt pähe, kuidas need kohalikud inimesed, Euroopas levinud, või vähemalt minuni jõudnud arusaama kohaselt, et Hiinlased on väga viisakad ja aulised inimesed, kuidas nad nii ebameeldivad, ebaviisakad olid. Ilmselt teen ma neile kuhjaga liiga ja sattusin valedesse kohtadesse, kuid selline mulje mulle tõesti jäi. Teiseks, ma ei tea kas vanematel pole oma laste jaoks aega (ma ei saa küll aru kuidas, sest lubatud on ju 1 laps?!), aga lauakombeid, ja kombeid üldiselt neile küll õpetatud pole. Ei möödunud päeva, kus ma nägin korralikes kingades, korraliku musta seeliku ja valge triiksärgiga daami töö poole suundumas samal ajal kurgu põhjast röga endale suhu kogudes ja siis üle terve tänava seda välja sülitamas. Sama krooksude ja kõige muuga. Päris sürr oli, tahtsin isegi selle lapi endale suu ette osta! Järgmine pettumus oli minu jaoks linn ise. Kui meenutama hakkan, siis seda oli ka universiaadilinn, kuid issand kui igav see oli! Lootsin leida mingit õiget hiina mukisxxxa, mingit kohalikku turgu, kus müüdaks adibassi, Mike-i, Kuma, Laposte, Louis Buittonit ja muid Euroopas ausees olevaid kaubamärke, aga voah, ei miskit! Suure aretamise peale sõitsime kohaliku ühistranspordiga kaugele mägedesse, kus jalutasime (küll ilma veeämbriteta) tunde mööda treppe tippude suunas, et paari väikest templikökatsit kohata.

Aga, it wasn't all bad, nagu öeldakse... Sest, et purjetamise külg oli tegelikult väga suurepärane! Kuna mastaabilt oi regatt tavapärasest MK-st kõvasti väiksem - nimelt oli 10 klassi asemel esindatud ainult 6, samuti oli võistlejaid igas klassis vähem, siis käis kogu asjaajamine näiliselt palju valutumalt, seda nii merel kui maal. Qingdao kostitas meid minu arusaamade järgi mitte väga levinud korralike tuultega, seda vähemalt 2 päeva viiest, ühel päeval oli väga keeruline keerutav tuul, mis vajas endiselt kallutamist ja kaks päeva olid tõesti väga vaiksed. Igal juhul, parem tulemus kui olin lootnud! See, et meil oli või ei olnud tuult juhtus olema aga teisejärguline. Kogu purjetamine käis hoovuse järgi. Nii tugevaid hoovusi polnud mina oma võistluskarjääris veel kohanud, mistõttu tegin ka rohkelt jaburaid vigu, mis omakorda maksid tulemustereal suuresti kätte, nagu minu puhul kombeks. Igal juhul, suhteliselt rahulikult alanud nädal lõppes minu jaoks enne medal race-i 6nda kohaga. Finaalsõidus õnnestus mul saada hea start, kuid pea olematus tuules ei saanud end mitte käima ja pidin lõpetama 7ndana, mis lõpptulemustes tähendas 8ndat kohta. Loomulikult jääb kripeldama, eriti seetõttu, et tean, palju neid punkte veel tavasõitudes rajale jäi, kuid hea tulemus sellegipoolest! Olen rahul. :)

Nüüdseks, kus ma teile seda väga ülevaatlikku juttu kirjutan, olen ma juba otsapidi Horvaatias, Splitis. Sain kokkuleppele ilmselt maailma parima rahvusvahelise grupiga, mis sisaldab olümpiahõbedat, olümpia neljandat ja 4-kordset Euroopa meistrit, et treenin sel talvel nendega kui ma seda soovin. Usun, et see on minu jaoks suur võimalus neilt õppida ja edasi areneda. Kuna kõik on alles väga uus ja värske värviga, siis kirjutan sellest lähemalt kui olen isegi targem. Praegu aga suundun veetrenni, teie nautige seda ilusat sügisilma, mis täna olema pidavat! :)

Karla

When keeping It real goes wrong

See on suure tõenäosusega üks raskemaid blogi postitusi, mida ma olen pidanud kirjutama, aga see ei tähenda, et ma seda teha ei tahaks.

Pärast tuule puudumise tõttu poolikuks jäänud EM-i, kus vormist õigupoolest mingit ülevaadet ei saanudki ootasid Kieli EK etapil mõnusad tugevad tuuled, mis sobisid minule kui rusikas silmaauku ja hõbemedal oligi vormistatud. Edasi oli algusest peale plaan teha suvel kodus rahulikult trenni ja timmida end ees ootavaks MM-iks, kus jagatakse OM-pileteid valmis.

Õigupoolest ei ole mul endiselt, nüüd, kus 3 võistluspäeva on toonud MM-il 4 võistlussõitu ja minu jaoks OM pilet see kord püüdmatuks jäi, mitte mingit selgust, mis mu vorm tegelikult teeb?! On saanud standardiks, et olulised võistlused peetakse läbi ussiemmi puuduliku tuule ja samapuuduliku kompetentsuse saatel. See ei muuda fakti, et mina neist oludest “oma” välja ei võtnud, jätkates esimest korda elus MM-il hõbegrupis. Päris hea ajastus korralikuks ämbriks! Olgu, et siin regatil on jällegi, nagu minu puhul peaaegu, et kombeks, langenud kõik ebasobiv kokku, siis hõbegrupi tagamaad algavad nagu sõna isegi ütleb, juba kaugemalt, tagant poolt.

Kuna enamik suvistest trennidest pidid kulgema suures plaanis üksi putitamise taktis, kus vahel harva sattus minuga mõõtu võtma mõni soomlane või inglane, siis reaalsuses teadsin, et milleski käega katsutavas ma suurt arenguhüpet tegema pole võimeline. Mõndasid asju lihtsalt ei saavuta iseseisvalt, on vaja mõõdupuud. Seetõttu püüdsin teha seda, mida saan – olla vaimselt valmis ja panna end füüsiliselt sellisesse konditsiooni, et viimane mind kunagi alt ei veaks. Seal sai tehtud aga esimene viga, sest füüsiline pole mul kunagi suuri probleeme valmistanud, mida tõestas tegelikult just vahetult enne peetud, tuuline Kieli nädal. Fakt, et ma oleks praegu veel käimas oleva MM-I eel ilmselt läbinud igasuguse triatloni väga mõistliku ajaga ja rasvaprotsent oli varsti juba olematu ei muutnud aga asjalugu, et nõrk merebriis on minu nõrgemaid kohti ja just see meid siin ees ootas. Füüsilise võisin, tähendab võin endiselt, pista endale sinna kohta, millest kõva häälega ei räägita. Mida pegisem ja lodevam, seda parem. Hea tunnetus ja võibolla, et paar ekstra kilo pohhuismi ei tuleks siin üldse kahjuks. Minu perfektsionism ja iga olukorra lahendamine loogilise seletuse abil aga tulevad kahjuks, seda julgen käsi südamel vanduda. Nagu olen korduvalt öelnud, siis tunnen uhkust, et julgen end kutsuda sportlaseks, mitte pelgalt purjetajaks, sest neil kahel on minu silmis selge vahe. Kahju, et minu ettevalmistus kulges pigem sportlikus taktis, kus purjetamine jäi võibolla, et liiga tihti füüsilisega sama olulisele, kuid mitte olulisemale nivoole. Siin olnuks (või tähendab, ON, olukorras, kus ma seda postitust kirjutan järjekordse edasilükkava lipu saatel) purjetaja poolt kordades rohkem vaja. AGA, see on minu valitud ala üks suurimaid võlusid, kus purjesport kui sõna ühendab endas kahte üpris vastandlikku poolt ja mitte alati pole need mõlemad pooled täielikult esindatud.

Pean tunnistama, et see kulunud slogan, mida sportlased ikka ja jälle peale ebaõnnestumist toonitavad, et “iga ebaõnnestumine motiveerib mind üha rohkem rügama, üha rohkem pingutama”, oli minu puhul üleeilses õhtus küll täielik bullshit. Mul pole töö tegemise, rutiini ega nende kahe taluvusega kunagi probleeme olnud ja tean, et selle taha see asi nüüd küll ei jää. Kui ma midagi teha oskan, siis tööd. Seega, esmane emotsioon oli hoopis, et ma tahan sellest purjetamisest nii kaugele kui võimalik, umbes selline tunne nagu keskmisel Eesti noorel laupäeva hommikul: “ma ei joo enam kunagi”. Kõik põles sees ja enda emotsioone taltsutada, veel enam liigitada, oli lootusetult keeruline, on siiani. Nüüd, kaks päeva rahunenuna näete, et minu tekstis kirjeldan seda sporti juba mõnes kohas sõnadega “võlu”.

25-aastasena pean tunnistama, et olen endiselt veel katsetamas, mis see edu alus siiski õigupoolest siiski on. Kui lõplikult avastan, siis luban, et annan noortematele edasi! Praegu tunnen, et vajan ehk mingisugust vaheldust ja käiguvahetust, midagi teistsugust, mis ehk edasi viiks. Pean proovima järgmiseks hooajaks ehk kuidagi teisiti valmistada, mis tooks mu Olympic campaigni värskust ja vaheldust, võibolla õpiks midagi uut. Praegu ei oska muu peale mõelda kui, et järgmine võimalus OM normi täita on järgmine suvi, kus olümpianorm või mitte olümpianorm, tahan olla parema purjetajana, parema sportlasena, parema inimesena.

Siia tahaks nüüd kirjutada Over and Out, aga tegelikult on mul kogu selle depressiivse jutu taustaks siia veel vähe halenaljakat ka. Näiteid merel toimuvast: Radiali grupil tõmmati MEREL üles teate lipp, seejärel jagati treeneritele kätte A4 paberid gruppide listidega ja jaotati MEREL grupid ringi. That’s a first! Meie rada pandi eile aga keset laevateed. Kõik olnuks ju njeplooha kui kohtunikel oleks tulnud meelde kontrollida, mis kell laevad sõidavad. Otse loomulikult lähenes rohke pasuna saatel keset teist krüssu suur Finnlines-i rekkalaev, mis rajast ja ka võistlejaterivist läbi rammides andis ametnikele mõista, et “peaks vist katkestama?”.

Live and learn,

Karla

Check in

Hei!

Mu ema ikka ütleb mulle mõnikord, et ma ei tohi blogi kirjutada ainult siis kui mul hästi läheb. Enda arust ma pole küll selles eriti isegi mitte süüdi, aga olgu, tema süüdistuste kohaselt on täna, kus ma langesin pärast kaks päeva liiderdamist teisele positsioonile, õige aeg üks põust teha.

Ma eeldan hetkel, et enamik on kursis, mis siin regatil toimunud on, mis tuuled puhunud, kui palju on võimalik mind netivahendusel jälgida olnud jne, seega ükski kord ei alusta ma sugugi algusest, vaid hoopis võtan kohe ette tänase!

Kohe hommikul oli näha, et tänane päev tuleb keeruline, sest tuul oli erinevalt eelmistest päevadest vaikne, kuid mitte ainult. Nimelt kogu tuul, mida meile pakuti oli seotud väga tihedalt mööda taevast kihutavate pilvedega. Polnud pilve, polnud tuult, lihtsustatult vähemalt nii oli. Ma väga tihti siin blogis ei räägi oma taktikast, mõttekäikudest ja muust, mis reaalselt "in the line of duty" toimub, kuidas otsuseid teen, miks teen, jne. Täna aga tunnen, et see on kohane. Jõudsin rajale u. 45min enne sõitu. Tuul oli 270 kraadi pealt, vaikne teine. Mõne aja möödudes pööras ta 310 peale, mida lubas ka ilmaennustus. Veel mõne aja möödudes läks tagasi 280 peale ja seejärel oli aeg meie stardiks. MINU, ja veel mitme väga hea purjetaja loogika ütles, et tuule järgmine liigutus on tagasi kolmega algavate numbrite poole pööramine, mistõttu startisime paremalt, pautisime ja panime parema poole suunas, paremat pööret oodates jugama. Päris suur oli meie üllatus kui mõne minuti möödudes läks tuul hoopis veel 20 kraadi vasakule...

Kõigele sellele vürtsile lisaks, mis minu suust sulaselges Eesti keeles tuule, tema tegemiste ja kõige muu pihta ülemist märki tagant neljandana võttes välja tuli, oli minu põhikonkurent, seni teisel kohal olnud sakslane, kes viimased kaks Kieli nädalat võitnud, väga, väga ees! Ütlen päris ausalt, et esimene mõte oli "okei, oli tore regatt", kuid siis võttis ikka sportlik viha võimu ja hakkasin tööle. Kuna tuult polnud, siis pidi töö olema enamasti mõttetöö, mitte nii väga füüsiline. Long story short lõppes rada enne otsa kui minu kohad väga headeks muutuma hakkasid, kuid sellegipoolest rabelesin end 41-lt kohalt finišisse 15ndaks, päästes end suurest katastroofist. Olgu, olen teine, kuid vahe on kolm punkti, järgmine sõit, läks minna!

Aga, oi kui vale mu arusaam järgmise sõidu kohta oli. Ma polnud sellega arvestanud, et nüüd on õiged mehed protokollis õigel kohal, teist samasugust "soblajobla" sõitu pole ju mitte mingit põhjust pidada, kas pole? Pikemalt mõtlemata, viie minuti järel saadeti meid kaldale ootama, sest ühtäkki oli nendest samadest tingimustest raadio announceri sõnade järgi saanud "unsailable conditions". Mõtlesin, et ma olen sarnase stsenaariumiga filmi just hiljuti näinud, tuli meelde, ahjaaa, Horvaatia! Kaldal korrutati veel pikalt sama "unsailable" lauset, misjärel otsustati kella 3st (pimedaks läheb pool 10), et täna ikka kindlasti purjetada ei saa. Pärast käis mööda boatparki veel kõlakas, et meie rajal olla hiljem terve aja 4-5m/s tuul olnud, kuid käsk mitte purjetada olla tulnud "kõrgemalt".

Kõigele sellele vaatamata, mis täna toimus olen võtnud hoiaku, et mängigu nad mulle ette milline stsenaarium tahes, mina pean kontrollima seda, mida suudan, enda tegevust. Täna vedas mu loogika mind alt, tekitas mulle palju tööd ja närvikulu, kuid välja sõit oli võimas ja andis kindlust, et homme on võitlus alles ees ja siis vaatame, kuidas need seisud lõppevad, jeboii!

K

Piip ja tuut

Hei,

Ei teagi kust alustada. Pealkiri väljendab igal juhul häälitsusi, mis televiisori vahendusel minu intervjuud vaadates enamust jutust kataks. Väga palju häid sõnu viimase kahe päeva kohta mul ei jätku. Ma enamasti jätan paljud asjad enda teada regattidel, sest mulle ei meeldi eriti vinguda, kuid praegusel juhul seda postitust alustades pole ma veel selgusele jõudnud, mida kirjutan või kas üldse kirjutan. Seega, eks näis, mis kokku tuleb!

Alustame eilsest, mis tekitas juba ise sellise tunde, et ei teagi, kas nutta või naerda. Läksime kella üheseks stardiks oma 8 meremiili kaugusel asuvasse stardipaika, et kõik koos avastada, et normaalset sõitu pole võimalik anda. Selge - ootame! Ootasime üpris pikalt kuni ühel ajahetkel otsustati, et tuleb siiski proovida. Selle katse käigus suutsin endale stardis korjata kollase lipu, kuid see selleks. Purjetasin parema rajapoole kaudu ning krüssu jooksul nägi minu olukord välja halb, halvem, hea, super, esikolmik, halb, halvem, täielik katastroof! Ehk siis tuul keeras algselt vasakule, seejärel andis minule 30 kraadi tõstva, kuid enne ülemist märki rammis uuesti vasakule, kerged 50 kraadi. Otsustati katkestada. Võistlejad üritasid näidata, mis nad asjast arvavad seades sihi kalda poole. Mina jäin kui võistluskorraldajate truu ustav sinna, et oodata, mis edasi saab. Hetkeks, kui laev otsustas kalda alla sõita, et sealset äiksepilve alt tuult nuusutada ja mängida nagu see olekski normaalne pidava jääv tuuleke olid enamus kaldal, paat maas, kate peal, riided vahetatud. Siis ühtäkki aga teatati neile raadiost, et "võistlusrajal on 5m/s tuul", mille peale kõik suures tuhinas uuesti paatidesse hüppasid ja täiskäigul kaatri sabas meie poole kimasid. Jõudnud kohale, oli pilve alt tulnud tuuleiil kustunud ning saimegi kõik koos sõbralikult kaldale loksuda.

Kui see tundus kui üks ääretult huvitav võistluspäev, siis oodake kuni ma tänaseni jõuan! Järjekordne marupalav hommik kergete ähvardavate äiksepilvede ja kauguses peesitava udu saatel andis mõista, et ei tule lihtne päev. Seda nii minule, teistele, kui ka Race Committeele. Nii nagu esimese klassi lapsed esimesel koolipäeval naiivselt rind ees suure huviga kooli poole marssides teadmata, et neid ootab ees 12 aastat varajast ärkamist ja pingi nühkimist, nii ka meie, rind punnis rajale, et näha merel laiutavat täielikku peeglit. Ootasime siis jällegi päris mitu tundi kuni lõpuks saime uuesti katsetada eilset sõitu korrata. Hea stardi järel vaatasin järjekordselt, kuidas sel korral 30 kraadise parempöörde tulemusena enamus laevastikust minust lihtsalt üle kihutas. Pole lugu, nimesid nimetamata, kohalik superstaarist sünnipäevalaps ei olnud ka selles sõidus piisavalt hästi - katkestus! Proovime jälle, see kord aga nii, et parem pool rajast on enamvähem normaalses tuules, vasak pool aga täielikus vaikuses. Sellest pole aga midagi, sest sel korral on oma poiss üleval märgis u. 200m-se vahega esimene, sõit jätkub! Ei muuda asja fakt, et tuul on vaikinud vahepeal pea olematuks, osa fliite on juba kaldale saadetud, meie sõidame lõpuni! Sõitsimegi, tuult küll ei olnud, kuid üks halss teise otsa ja paat hakkabki lõpuks liikuma. Olin tagant kolmas.

Olgu selle tagant kolmanda kohaga ebatervislikes oludes nii nagu on, kuid närvi ajab mind paar asja. Kujuta ette, et sa oled mingit filmi mitu aastat oodanud. Seal mängivad kõik sinu lemmiknäitlejad ja nüüd jõuab ta lõpuks kinodesse! Kahjuks mängitakse seda aga vaid korra päevas ja täpselt sel ajal kui sul on töö aeg. Pole lugu, võtad töölt vaba päeva ja valmistad ennast korralikult ette, ostad pop corni, kommi, koka koolat ja kõike muud rõvedat, mida kinos endale näost sisse saab ajada. Istud saali maha ja ohkad kergendusega, et see päev on lõpuks käes. Kõike vaid selleks, et paari minuti pärast ilmuks ekraanile lõik, mis vabandab, et antud filmi täna tehnilise rikke pärast ei näidata, küll aga näitavad nad algatuseks naljakaid koduvideoid, mille järgneb Beethoven 8 või mõni muu "klassika". Kuidas tunned?

Umbes nii tunnen end praegu mina. Olgu, et EM pole sel aastal mu suurimate prioriteetide seas, siis siiski sõna meistrivõistlused võistluse nimes tekitab mingisugust elevust ja eeldab mingisugust ettevalmistust. Olen selleks regatiks valmistunud, pühendanud aega, teinud plaani, hoidnud plaanist kinni ja selle realiseerinud ja milleks? Kõike vaid selleks, et ühe madalalaubalise sõiduga kogu võistlus pea peale pöörata. Kuna finaalsõite on esialgu vaid üks (homseks lubab terveks päevaks 1m/s), siis ei kuulu see sõit ka mahaarvestamisele. Tulemustes kajastubki see, et kõik, kellel täna läks hästi, on ees, ja kes halvasti, on taga. Terve regati juhtinud ja kõige halvimal juhul kolmanda koha saanud Radiali tüdruk Marit oli tänases sõidus 20, mis kukutas ta dominantse seeria järel kokkuvõttes alles 5ndale kohale. Ma ei oska midagi muud teha kui käsi laiutada, tunnistada enda lööduks ja hoida iseenda eest pöialt, et homme oleks kasvõi gramm tuult, et ma saaksin ISE otustada, kuidas mu regatt lõppeb, mitte, et regatt lõppeb siis kui õiged mehed on õigetel kohtadel...

Aaa... kaldale tirides tuli 180 kraadi teiselt poolt 9m/s tuul!

Peace,

Karla

Now we play the waiting game

Hei!

Täna oli teine võistluspäev, mis algas äravahetamiseni sarnaselt esimesega. Ootasime kaldal, et merebriis korralikult kohale jõuaks, pärast mida peksti meid merele, et võistlema asuda. Kahjuks oli tuul veel kapriissem kui eile ja esimese sõiduga saime peale hakata alles umbes kolme paiku.

Tuul oli väga auklik, keerutav, ja kõik muud sõnad, mis ma hetke kontekstis suudan sõnale "keeruline" sünonüümideks mõelda. Sain paremalt 1/3 pealt suurepärase stardi ja kõik teed olid valla. Kui tahtnuks, oleks võinud kasvõi üle mere, Rooma poole ajama panna. Tuleb välja, et kõik teed siiski Rooma ei vii, sest tänane oli selge poolte mäng. Kui sa leidsid end valelt poolelt, siis polnud enam hävingust pääsu.

Tegin õige valiku, seadsin suuna õige (parema) poole suunas ja kõik tundus väga lilleline. Eile juba selgitatud "play it safe" taktikat järgides läksin mõne aja möödudes vasakut poolt katma, sest enamus fliidist pesitses just seal. See maksis mulle veidi kätte, sest krüss juhtus olema täielik nurgaka pidu, mida rohkem paremale, seda vingem. Kõik kõige viimasedki, kes minu ahtrist kaugelt läbi paremale olid suundunud, jõudsid üles märki aga hoopis minu ees, jättes mind pika ninaga. Olin üleval 17.

Kuna sellise eriti ebastabiilse tuulega on augud tavaliselt päris suured, siis venivad ka vahed päris suureks. Seetõttu olin üleval märgis suhteliselt uhkes üksinduses, ees polnud lähedal kedagi, taga ka mitte. Nägin kurja vaeva ja sõitsin edasi pea perfektse sõidu, et ees olnud lähemale jõuaksid, kuid see andis lõpuks siiski vaid 3 kohalise tõusu, finišis 14.

Edasi oli tuul muutunud veelgi ebaühtlasemaks ja pärast mõningast 32 kraadise päikse käes praadimist saadeti meid kaldale. Tänaseks oli asi ühel pool, ootamised oodatud ja sõit sõidetud. Siin ootamine aga minu jaoks ei lõppe, sest minu skeem peaks vilja hakkama kandma just enam võistluse lõpu poole. Mida rohkem sõite, seda parem. Endiselt olen graafikus, et kvalifikatsiooniring puhaste paberitega läbida ja seetõttu olen ka selle tänase, väga keerulistes oludes, kus paljud kõikvõimalikud meistrid korraliku ämbri panid, päevaga lõpuks rahul. Jääb üle vaid närvi hoida ja samm-sammult edasi liikuda. Tibusid jagatakse sügisel, ja kes teab, kui hästi läheb, siis ehk varemgi :)

Karla

Ära võida, aga ära kaota!

Photo: Petar Prkic

Hei!

Olen otsa pidi Splitis, Horvaatias, kus täna peeti selle aasta EM-i esimesed kaks sõitu. Võistluste eelsed päevad läksid sujuvalt, terve aja on siin olnud mõnusad 30+ kraadi sooja, tuult on samuti jagunud piisavalt.

Täna siis jõudis aeg nii kaugele, et sai võistlema hakata. Hommik oli kurja kuulutav, sest nii kuum pole siin veel olnud. Läksin higi pritsides rattaga klubisse, panin paadi valmis ja sättisin end viludasse tuult ootama. Temperatuur näitas 39 kraadi. Tõsi, see oli küll minu arust poole kohaga päikese käes olnud kraadiklaas, kuid mingi 33-35 oli küll. Selline soojus tähendas aga, et tuul oli veidi kõhklev oma kohale tulekuga. Mõne aja pärast saime aga merele.

Meie rada oli paigutatud sellisesse kohta, et algul tundus asi üpris keeruline. Kaldale lähemal olnud Radiali naised said juba sõita kui me endiselt tuule stabiliseerumist ootasime. Mõne aja möödudes jõudis normaalne elu ka meieni ja võistlus sai alata! Kuna Euroopas pole ma sel aastal veel ühtegi regatti esimese päeva järel kaldale tulnud nii, et mul poleks taskus kas musta lippu või kollast lippu, siis oli mul kindel plaan kasutada vana head, olümpiavõitjast Tom Slingsby lauset: esimesel päeval ei saa regatti võita, aga saab kaotada! Ma ei tahtnud täna regatti kaotada, sest 6-päevane regatt esimese võistluspäevaga prügikasti visata tundub lihtsalt aja raiskamisena.

Seega, played it very safe pehmelt öeldes. Kahes sõidus sain kohad 11 ja 12, mõlemas tulin vähe kaugemalt. Olen rahul, siit on hea edasi minna, hea low profile! Kui endale veidi tuhka pähe raputada, siis tegelikult olid vahed esimestega päris suured ja olgugi, et hoidsin end korralikult tagasi, et mingeid lollusi ei teeks, siis tunnetan, et päris kõrges mängus kaasa mängida (võistluse lõpu poole), siis ei tule mitte järgmine käik lükata, vaid pigem kaks. Sinna on aga siiski veel aega, kõigepealt tuleb eelringid lollusteta läbi teha, praegu olen selle eesmärgi täitmise graafikus ilusti. Homme jälle!

Olge mõnusad,
Karla

Started from the bottom, now we here!

Hei!

Aeg on lennanud jällegi nagu linnuke kevadisel päeval ja juba ongi käes see aeg, et Hyeresi MK on kauge minevik ja homme saab juba Garda järvel toimuval Eurochallenge sarja etapil kätt proovida. Vahepeale on mahtunud aga üpris palju meeli ülendavaid ja minu arust väga meeldivaid tegevusi ja uusi mälestusi, mida teiega meeleldi jagan :)

Vähe rohkem kui nädal tagasi kui ma Garda järve äärde Prantsusmaa avarustest jõudsin, siis oli ülesandeks seatud paar päeva puhata, sest keha oli MK-st läbi ja kuskilt tuleb ju jõudu ning jaksu ammutada. Väga pikalt ma seda teha ei suutnud, sest kõrgustesse kasvavad mäed olid nii kutsuvad. Samas ei tahtnud veel ratta selga ronida, sest teadsin, et kui seda teen, siis rongi enam ei peata, sõidan iga päev ja palju! Seega otsustasime hoopis alternatiivse toimetuse kasuks. Vaatasime, et kaugustes paistab üks vägagi lumine mäetipp. Pikemalt aja- ega mõtteressurssi raiskamata panime riidesse, tegime võileivad kaasa ja läksime matkama. Lumeni ronimine osutus (üllatus üllatus) vähe pikemaks ettevõtmiseks kui algselt plaanitud, kuid pärast ligi 5h ülesmäge rühkimist olime olukorras, kus hakkasime 1600m kõrgusel lumememme tegema. Päris mega oli vaadata alla järvele mõeldes, et ma tulin sealt, jala. Kanaada räppari Drake-i sõnutsi “started from the bottom, now we here!” Järjekordsed 3h hiljem olime tagasi kodus, seljataga ägedatest emotsioonidest pungil puhkepäev.

Memm

Kõrgel

Järgmisel päeval sain teada raske tõe, et mu keha vajab füüsiliselt eelnevast puhkepäevast puhkepäeva. Seetõttu otsustasin, et võtan asja rahulikult ja piirdusin veetrenniga. Ülejärgmisel päeval, mis oli esimese mai puhul täitsa pilvitu, ronisin lõpuks ratta selga ja viisin temagi lund vaatama, 1600m kõrgusele. Kurat, kus siin on kerge füüsilist vormi parandada! Need vaated, need mäed, see miljöö, äge! 4,5h hiljem olin tagasi kodus ja vaatasin vaevu vaevu liikuva interneti vahendusel kaardilt, kuidas järgmine päev sarnast rattasõitu korrata.

Rattaga kõrgel

Vahepeal tuli korraks meelde, et tegelikult olen ma purjesportlane ja järgmised paar päeva veetsin vähe rohkem sellele pühendades. Vee peal oli täitsa korralik seltskond, eesotsas kohaliku Scheidtiga. Mõne purjetamispäeva järel hakkas aga jälle mõttesopis kummitama, et kohe tuleb võistlus ja siis ei jõua enam üldse rattaga päiksele lähemale ronida, nüüd on see aeg! Pühapäev võtsin siis ette järjekordse 100km+ ringi, mis viis mind kõigepealt 1200m kõrgusele, siis tagasi 0-i, et siis uuesti 1600m peale ronida, kokku 3550 tõusumeetrit. Pool tundi kiiremini kui eelmine aasta, 5h! :)

Pärast seda olen keskendunud jällegi purjetamisele, sest tõesti, homme on stardid ja saab võistelda. Viimased paar päeva on lõunatuul (Ora) ilusa ilma tõttu kenasti läbi löönud, loodetavasti võistluste ajal see jätkub ja saame ilusa ilmaga kirja hea võistluse! Kuna internet on meil siin tõsi olemas, kuid täiesti kiviajast, siis ei oska öeldagi, palju meid on või missugune seltskond, kuid eks seda näitavad juba homsed tulemused.

Olge mõnusad,

Karla

Hyeres

Hei hei!

Hyeres on selleks korraks läbi! Olen sel aastal viimast korda siin klubis, internetis, et võtta kiirelt kokku siin veedetud aeg ja puistada veidi valgust oma tegevustele. Aeg läks siin rõvedalt kiiresti, sest saabusime kõigest nädal enne regatti. Tegin nädala trenni, seadsin end ilusti sisse ja juba oligi aeg sõitudeks!

Ütlen kohe alguses ära, et nii head koostööd pole Hyeresi regatil mina tuulega varem näinud. Võrreldes tavalisega ootasime kaldal suhteliselt vähe ja võib öelda, et oli hea tuulega regatt, tugevast tuulest oli enamus päevad asi kaugel, aga täiega kallutamine igal juhul ja eks see ole iga ühe oma arvata, kust maalt algab tugev - Seega, minu arust hea keskmise tuulega regatt, mis peaks mulle ilusti sobima :)

Terve võistluse mõtlesin Transporteri filmist stseenile, kus Jason Statham küsib, et mis on "package" ja paki saatja ütleb, et "you don't want to know!" Selgitan: kumb siis on parem, kas olla täielikult tuim ja alavormis, sõita allapoole enda võimete nägemata ja aru saamata kõikidest neist vigadest, mida rajal teed? Või on parem variant, kus pea on värske ja terav, kuid miski on endiselt paigast ära ning vigu tuleb nii palju, et peab märkmiku appi võtma, et neid kõiki kokku lugeda? Olen jõudnud sinnani, et viimane variant on parem, sest siis saab neid vähemalt analüüsida ja need ära kaotada. Igal juhul, see regatt tegin meeletult vigu, selliseid, mida hooaja keskpaigas tavapäraselt ei tee. Ilmselt on põhjus selles, et vormikõver on tõusuteel ja tavalise minana soovin kohe ja kõike ega jõua ära oodata, et asi iseenesest paika loksuks. Seetõttu hammustan liiga suure tüki ja koos sellega poole oma põsest. 

Ehk siis, kokkuvõtlikult oli Hyeresi regatt minu jaoks kui esmakordselt ilma abiratasteta sõitev väike lapsuke ratta seljas - kui juba sõitma saab, siis läheb küll, aga kui tasakaal paigast nihkub, siis pole kukkumisest pääsu. Sõidud, kus suutsin suurtest idiootsustest hoiduda lõppesid kas esikümnes või selle vahetus läheduses, ka kuldfliidis. Seetõttu on, mille peale mõelda. Kui ma suudan end psühholoogiliselt vaos hoida ja tooret tormakust vaka all hoida, siis olen ka hooaja algstaadiumis juba võimeline kõrges mängus kaasa rääkima. Seda näitas tegelt juba Palma, kuid iroonilisel kombel lisas just see, siin saadud madalam 25s koht mulle veel enam kindlust, et olen õigel teel. Asi on lihtne, tähestik algab A-st, ei saa kohe X-i, täistabamuseni skippida. 

Nüüd ootab ees Gardaland! Ma ei räägi Garda ääres olevast lõbustuspargist, mis laste seas kindlasti väga populaarne on. Minu jaoks tähendab Gardaland midagi muud. Jah, seal on justkui ameerika mäed, kuid nendel ei sõideta tihedalt kinnitatud turvavööga käed taevas, karjudes wooohoo! Minu mäed hakkavad Garda järve ääres kulgema jalgratta seljas, kus plaanin edasi arendada oma füüsist ja parandada järvel neid vigu, mida siin nii hulgaliselt tegin. 7-11 mai toimub ka seal samas selle aasta esimene Eurochampions sarja etapp, kus saab siis jällegi vormi testida, aga sellest juba hiljem, sest.... wait for it.... Gardal peaks internet olema, ooo! :)

Olge kevadiselt rõõmsad,

Karla

Iga lõpp on millegi uue algus!

Hei!

See oli rohkem umbes kuu ja nädal tagasi kui ma siia Mallorca saarel oma jala tõstsin ja nüüdseks on aeg nii kaugel, et asjad on kokku pakitud, autosse tõstetud, ise olen juba puhtaks pestud ja valmis õhtuseks laeva sõiduks, mis mind taas mandrile transpordib. 

Olen siin saanud väga korralikult trenni teha. Esmalt märtsis veetrenni, nüüd pärast MK-d ka rohkem füüsilist ja rattatrenni. Nende vahele mahtus loomulikult ka võistlus, mis oli täpiks i peal. Ma pole kunagi nii kaua siin saarel aega veetnud, ammugi pole ma end siit leidnud nii hilisel kevadel. Pean tunnistama, et mu arvamus sellest paigast on selle korraga päris kõvasti muutunud. Märtsi alul saabudes välja surnud kuurortsaarest on saanud elav, värviline ja turistidest rõkkav paik, kus on uskumatult ilus! Tavapäraselt olen siin just täpselt nii palju varem, et kogu see ilus ja soojus jääb ammutamata.

Siiski, aeg on otsad kokku tõmmata, et sõita edasi Hyeresi, kus 21-27 aprill toimub juba järgmine MK-etapp. Pean tunnistama, et ma ei jõua ära oodata, et saaks maailma parimas konkurentsis jälle mõõtu võtta! Plaan näebki ette, et homme pärastlõunal jõuan Hyeresi, mille järel saan veel kiire lihvi anda, vaadata üle paar asja, mis siin regatil silma hakkasid ja seejärel ongi aeg võistluseks! 

Tahan teha sügava kummarduse oma kallitele toetajatele: Matek, Lasita aken, Starter, BCS, Nordecon, Weber Saint-Gobain, Maru, Catwees, Reval Cafe, MyFitness ja ROPK, kes võimaldavad mul nii pikalt mööda ilma, võistluselt võistlusele tuuritada ja oma unistuse suunas tööd rügada! Pärast õnnestunud Mallora MK-d olen taas kümne piiril ka maailma edetabelis, 12! :)

Õhus on kevadet!

Karla

Palma

Hei!

Istun juba mõnda aega diivanil ja vaatan aknast varahommikust boatparki, mis on täiesti surnud. Und ei ole, keha on nii väsinud, et enda nahas on ebameeldiv olla, magamisest ei tulnud täna öösel suurt midagi välja. Aga, fakt on see, et üks peatükk sellest kiirest kevadest on nüüdseks jällegi ajalugu - Palma Mk sai eile minu jaoks napilt, väga napilt otsa, aeg on järgmisteks peatükkideks!

Suuremad huvilised on vaatamata sel regatil mind tabanud allergilisusele blogi suhtes kindlasti facebooki vahendusel ilusti kursis, mis nädala jooksul aset leidis, kuid terviklikuma pildi loomiseks, seda nii teile kui endale, alustan siiski algusest, nagu ikka.

Regatt sai minu jaoks ääretult mannetu alguse. Ma polnud veel jõudnud meetritki paadiga võistlusrajal liikuda kui žürii mind juba kollase lipuga kostitas. Peeglisse vaadates oli tegu liigse agarusega, kus üritasin kehva poolsest olukorrast imeda välja head starti. Igal juhul, karistusringid hiljem, alustasin ka mina võistlust, tagaajaja rollis! Sellest oli veel loomulikult vähe. Lisaks tervitasid mind isiklikust seisukohast vaata, et kõige keerulisemad olud, kus paadi käsitlusoskusel, kiirusel, ja muul pole suurt tähtsust, vali õige pool ja vajuta sinna nurka! Sellised ilmad mulle ei meeldi. Sel päeval suudeti meile pidada kolm sõitu, igaühes milles ma endiselt veel saadud kollasest lipust häiritud olin. Ilusat käekirja minust sel päeval välja lugeda polnud igal juhul võimalik. Päeva lõppedes leidsin end vist 82. postitsiooni pealt.

Isegi kõige mustema stsenaariumi puhul ei arva ma end olevat 82. mees laevastikus, kuid tulemused rääkisid sel hetkel enda eest ja näitasid veel korra kui tugev ja sügav on laseri laevastik ja kui kergesti võib end täielikust mudast leida. (valitsev MM-i neljas lõpetas võistluse 64nda kohaga). Ühelt poolt oli see kui külm vesi näkku, kuid teisalt suutsin endale teavitada, et see oli vaid üks päev, kus langesid kõik kehvad asjad minu kahjuks kokku. Igal juhul, minu käed olid järgmiseks, viimaseks kvalifikatsioonipäevaks, tööd täis. Tuul oli endiselt vaikne, kuid vähe rohkem keerutav, mis mulle paremini sobib kui pikad sujuvad pöörded. Suutsin leida hea tasakaalu särtsakuse ja tasakaalukuse vahel, midagi, mida vajasin, et end tõsta kuldlaevastikku ilma, et kuskile ämbrisse komistaksin. Sel päeval tulin kaldale juba paremate mõtetega, kus taskus olid 7. ja 4. koht, kusjuures viimase elu ehk kõige konservatiivse taktikaga (normaaltingmustes oleks ehk võitnud). 

Kui tavaliselt olen ma see mees, kes väidab, et tal kunagi ei vea, siis teisel võistluspäeval pean küll tunnistama, et olin ühes asjas selgelt õnnega koos. Saime alles kell 4 merele, kuid endiselt suudeti pidada 2 sõitu, mida nii väga vajasin, hea! Asi jätkus kuldfliidis, või noh, tegelikkuses kuldsete lintidega võidu seismisega. Järgmine, kolmas võistluspäev tõi meie rajale alguses täieliku tuulevaikuse, millele järgnes 120 kraadi keerutav, ääretult ebastabiilne tuuleke - sõita ei saand!

Neljas võistluspäev tõi sel aastal esmakordselt tingimused, kus sai näidata, mis mastist mees oled. Olin vist päeva kokkuvõttes viies mees rajal, aga kui asi päris tuuliseks läks, siis tundub, et variant a) põhjamaa mees on sitke sell või b) aastatepikkune füüsiline ettevalmistus tasub end ära. Igal juhul sain kirja teise koha. Kahe võistluspäevaga olin tõusnud 82lt kohalt 16ndaks. Karm, kuidas luhta läinud algus võib tunduda korraliku "shocker"-ina, kehva päev võistluse lõpu poole ühtlustub seevastu tulemustetabelis tavaliselt ära ja ei näi nii õudsana. 

Eilne päev tõotas kohe algusest tulla huvitav. Merele minnes oli veel ilus purjetuul, üleeilse jäägid, kuid kõik märgid näitasid vaikimist ja seda ta ka tegi, koos 25-30 kraadiste pööretega. Kokku tuli selline supp, et tuult oli 3-8 m/s, laine oli 60 kraadi tuulest erinev ja endiselt u. 5m, nagu eelmisest päevast jäänud. Esimeses sõidus jõudsin üles märki 10ndana, kuid leidsin bakstaagis teiste vahel liikumisruumi ja järgmises märgis olin juba 6. Taganttuulega kasvatasime juhtgrupiga edu, teise krüssuga võitsin koha, järgmise allatuulega veel kaks ja olingi 3. Kõlab ju lihtsalt! Tegelikult oli tuul ääretult keeruline ja õigesti sõitmine võttis kõik, mis mul anda oli. Teine sõit algas kehvemini, üles märki jõudsin 28ndana, kuid jällegi tulin alla märki juba 15ndana. Teise krüssuga oli mul teist korda see regatt õnne, sest õigele poole minnes ei juhtunud mulle keegi silma tegema. Sain keskmisest pundist, kus on tavaliselt kõige raskem sõita, sest segajaid on kõige enam, täpselt sinna, kuhu tahtsin ja suutsin tõusta üles märki kuuendaks. Taganttuulega üks koht veel, finišis 5. Kahuks võtsin selle sõiduga vist kogu regati lõpliku õnnepaketi välja, sest viimases sõidus sain enamvähem stardi, kuid seal, kus mul avanes aken, et tõsta end tuulepöördega ladvikusse, seal pauditi mulle jõhkralt silma, justkui löödaks näpud sahtli vahele ning sel korral ma enam imet korda ei saatnud, kirja läks mahaviske sõit.

Kogu kupatuse kokkuvõttes tähendab see minu jaoks 11ndat kohta. Esimesena medal race-ist väljas! Kolm punkti! Pole kunagi selle koha peal olnud. Olin alati arvanud, et see on sama ebameeldiv kui neljas olla, esimesena pjedestaalilt maas, kuid pean tunnistama, et mu praegune tunne pole sugugi halb. Nagu võistlusele eelnenud AK intervjuus ütlesin, siis võtan selle aasta algusfaasi vähe rahulikumana kui tavaliselt, sest kalendris on rist alles septembris, kui MM-il jagatakse OM-pileteid. Pärast suhteliselt kehvade tuuleoludega USA laagrit vajasin regatti, mis läheks lõpuni, kõik sõidud saaks kirja. Seda me siin ka saime, kusjuures nii tugevat konkurentsi pole ma MK-l ammu näinud, kõik olid kohal, nagu MM. Sain täpselt selle, mida vajasin - mõõdupuu, kuid mitte ainult, sain mõõdupuu, mis näitab ka suunda. Julgen väita, et see suund näitab noolega üles poole, rohelise suunas, ja SEE on orientiir, mida siit vajasin. 

Nüüd saab siirduda mõneks ajaks taas töörütmi, et laduda edasi põhja pikemaks perspektiiviks. Jään endiselt siia Palmale, kus kavatsen rattaga mägesid vallutada ja üldfüüsilist veelgi edasi arendada, ikka selleks, et järgmine kord kui tuult annab, oleks seis veelgi parem! Eks ma üritan teid endiselt eluga kursis hoida, kuid juhuks kui midagi peaks juhtuma, siis järgmine tõsisem andmine on juba 21-26 aprill, Hyeresis, järgmise MK näol!

Ilusat kevadet teile, naeratage, suvi tuleb! :)

Karla

Kiired ajad

Hei!

See on vast nüüdseks juba kõigile teada, et nii nagu paljudel teistelgi elualadel, on purjetamises kevad suhteliselt kiire aeg. Eelseisvaks suveks pole mitte üksnes end vormi vaja ajada, vaid tahtmine on ju paremaks ka saada! Selle tulemusena vaatab kalendrist tihti vastu üpris tihe graafik, kus palju aega muule kui treenimisele ei jää.

Vähem kui kaks nädalat tagasi tulin USA laagrist lõpuks Eesti pinnale, et seal kiiresti asju pakkida ja kõikvõimalikud toimetused mõne päevaga joonde ajada. Kui lisada veel lootusetu jetlag, siis kokku tuli päris väsitavad paar päeva. Produktiivsed seevastu ka, minu lennumuuseumisse läinud paat valiti nt. kuu museaaliks, väga vinge! :)

Nüüdseks olen aga juba lõpetamas kümnepäevast treeninglaagrit Mallorcal. Päevad laagris, nagu kreisiraadio läbirääkimisedki, on olnud väga produktiivsed. Olen saanud töötada koos treener Reinuga asjade kallal, millega USA-s üksi tegelemine poleks pooltki nii suurt efekti andnud. Samuti olen loomulikult teinud ratast ja jõusaali, nagu ikka. Täna teen veel viimase veetreeningu ja õhtul lendan siit Palmalt juba nädalaks eemale. Eestis mind siiski endiselt näha ei saa. Peatun hoopis alpides, põhjusi selleks jalaga segada. Esiteks viibib seal kogu mu perekond, keda ma kaheksa sel aastal Eestis veedetud päeva jooksul ülearu palju näinud pole, seega kavatsen võtta paar päeva, et puhata keha välja kõikvõimalikest laagritest ja veeta selle aja oma perega. Samal ajal tahan hingata seda head ja väärtuslikku alpiõhku, mis mind loodetavasti 15 päeva pärast heasse vormi viib, täpselt Mallorca MK ajaks. Kolmandaks pole vahet, kas tahta või mitte, aga tuleb järele aidata kehaosi, mis on laagerdades unarusse jäänud ja vastasel juhul nõrkade ketilülidena probleeme võivad tekitama hakata. Pärast seda nädalat tagasi siia, Palmale, et juba seada kõik valmis eesseisvaks Mallorca MK-ks, seega, nagu ütlesin, siis kiired ajad!

Olge mõnusad,
Karla

Packman

Hei!

Viimasel ajal on mul selline tunne olnud, et ma peaksin professionaalseks pakkijaks hakkama hoopis purjetamise asemel. Pärast Clearwateri võistluse lõppu tuli pakkida asjad, et sõita laenatud varustusega läbi terve USA Chicagosse. Seal tuli aga uuesti pakkida, sest kogu oma elu tuli mahutada kahte 23kg-sse kotti, see polnud minu jaoks kerge! Koju jõudes ei läinud aga asi sugugi paremaks. Selle asemel, et lennujaamast koju minna ja jalad jetlagist seina peale panna ja rütmi üritades puhata hakkasin ma uuesti pakkima! Ja oleks siis, et neid samu asju lahti, aga sugugi mitte. Tegelikult oli aeg hoopis pakkida kogu purjetamisvarustus, et see saaks alustada teed Mallorca suunas. Nii ma olingi kodus veetnud 0 ööd kui ma juba mitu tublit tundi olin pakkinud ja asjad veeresid juba Hispaania suunas minema. Sel korral olen õnnega koos, et ei pea ise seda pikka sõitu ette võtma, vaid saan kodus end sükroniseerida Euroopa kelladega ja laadida hetkeks akusid. 

Akusid on vaja aga laadida hoolega, sest tundub, et mu kehal oli Florida laagrist hoopis teine arusaam kui mul endal. Mulle jäi mulje, et tegu oli dominantselt nõrga tuule perioodida, kus mu keha pidi füüsilise koormuse õigel nivool hoidmiseks läbi mitmeid jõusaali ja rattatrenne. Võistluse lõppedes ja põhja reisides tabas mind ilmselt aga ootamatu pingelangus, sest Chicagosse jõudes oli 39.3 palavik tõsiasi ja voodis teki all võdisemisest polnud pääsu. Sinna läks ilmselt ka suur osa mu füüsilisest vormist, seega tuleb jälle otsast alustada. Otsast alustamisega pole aga sugugi palju aega, sest olgugi, et hommikul kell 9 ärkamine on minu keha jaoks pigem endiselt kell 2 öösel, siis aega on mul reedeni, et end korralikult laagrivalmis seada. Nädala viienda päeva varahommikul lendame juba Mallorcale, et seal siis pärastlõunal juba esimene Euroopa veetrenn veeretada. Kiired ajad! Tegelikult ei ole nutta siin midagi, kõik sujub hästi ja ma ei jõua seda Mallorca esimest laagrit ära oodata!

Lisaks kõigele muule logistikale on aga veel üks huvitav uudis. Minu eelmise hooaja võistluspaat on nüüdsest meremuuseumis lae all kõigil vaatamiseks. Sinna jääb ta ilmselt aegade lõpuni, kuid sellegipoolest, kiirustage vaatama, saate veel viimast korda Titanicuga koos ära vaadata :)

Olge mõnusad,

Karla

Clearwater

Hei!

Tundub nagu alles see oli kui ma kirjutasin, et Miamiga on nüüdseks ühel pool ja suundun põhja poole, Clearwaterisse. Tegelikkus on aga see, et möödas on kohe kaks nädalat. Aeg lendab ikka meeletult kui asi rutiinselt käima saada ja normaalselt tööd üritada teha. 

Viimane lause reedab, millega ma tegelenud olen. Pärast Miami üks võistlus teise otsa suhteliselt kiiret aega ootasin juba seda, et saan üles seada korraliku töörutiini, teha asju omadel aegadel ja omadel kohtadel nii, et midagi ei jääks tegemata ja, et mul sellest ka kasu oleks. Meri, jõusaal ja ratas on viimased kaks nädalat mu head sõbrad olnud ja koostöös kvaliteetse toiduga on mul füüsiliselt väga hea olla! Merel on siin pärast nii kiiret aega nagu Miamis ehk vähe igava võitu olnud. Teised koondised on veidi rohkem puhanud, mistõttu tegin päris mitu trenni üksi. See oleks OK, kui oleks treener, kellega millegi kallal töötada, aga päris üksi pole nagu muule toetuda kui oma enesetundele, ja jumal teab kui täpne see ühel või teisel ajahetkel on!

Täna aga jõudis kätte hetk, kus lisaks omale enesetundele saan jällegi mingil mõõdupuul end asetada. St. et algas mu Florida turnee kolmas, ehk viimane võistlus, Põhja-Ameerika GP etapp. Seda võistlust on päris huvitav sõita. Ühelt poolt peaks ladvikus konkurents olema eelmisest, Ft. Lauderdale-i võistlusest vähe hõredam, teisalt on paate palju rohkem ja siin jagatakse erinevalt Lauderdale-i regatist maailma reitingu punkte. Go figure! 

Võistluse juurde tulles, siis regatt sai kohe suhteliselt ebatavalise alguse. Kuna lisaks Laser Standardile, meeste OM klassile võistleb siin ka Radial (naised/noored) ja 4.7 (väiksemad), siis on üldpildis tegu tegelikult siiski noorte võistlusega. Seda oli klubisse jõudes tunda, sest tavaliselt olen mina see, kes on varakult kohal, varakult valmis, varakult merel. Tegutsesin oma tavapärases rutiinis ja üllatus oli üpris suur kui klubisse jõudes polnud mitte ainult kõigi paadid üleval, vaid ka mereriided seljas. Mul ei jäänud muud üle kui neile kaasa tunda, sest ühe viimasena merele jõudes ootas ees huvitav vaatepilt: stardikaatrit pole! Ja ei tulnud ka, päris pikka aega. Tuli alles 5min enne planeeritud stardiaega, pärast mida hakati rada sisse panema ja toimetusi asjatama. Lõpuks saime ligi tund pärast plaanitut esimese sõiduga alustatud. Radialidel läks seevastu veidi kehvimini, tuul hakkas trikitama, keerutama, vaikima ja kõiki muud tegevusi tegema, mida ta siin Flordias see aasta teeb, nemad said oma esimese sõidu stardi 4h pärast vee peale minekut, ouch! 

Minu päev kujunes üpris kahemõõtmeliseks. Selle seitsme merel veedetud tunni jooksul suutsin end tunda maailma kõige lollimana ja täieliku geeniusena. Esimeses sõidus oli stardis tuule suund 145 kraadi, finišis näitas kompass aga 220. Märke ümber ei pandud, midagi ei muudetud - sõidame! Kõik oli nagu hästi, aga mina ei tahtnud kuidagi aru saada, et see on ühtlane pööre paremale ja üritasin oma hoovust arvestavat sõidustiili harrastades ikka ja jälle vasakult. Ühelt poolt mõtlesin 10ndana finišeerides, et kuidas ma küll kümnes olin? Teisalt mõtlesin, et kuidas ma küll küll kümnes olin? Las ma selgitan: kümnes pole päris see koht, mida ma sõidust loodaks, aga kui ma järjekindlalt vasakult vajutan ja 75 kraadise parempöörde järel endiselt nii soliidsel kohal finišisse jõuan, siis paneb kukalt kratsima. 

Teine sõit oli juba vähe asjalikum. Algul pendeldasin seal teise-kolmanda koha vahel, aga siis otsustasin, et võiks veel veidi rumal ikka ka olla, esimesest sõidust oli vähe. Asi lõppes sellega, et finišeerisin kolme paadiga korraga, arvan, et vahe oli ilmselt kõigi vahel 10-30cm, mina neist siis viimane, viies! Viimane sõit võtsin end kokku, näitasin kiirust, tarkust ja kõike muud, mida ma endalt näha tahaksin. Ainult keelt ei näidanud! Võitsin suhteliselt kindlalt, finišis oli edu u. 30sek. 

Tore, et viimane sõit endale suutsin näidata, et tegelikult võib targalt purjetada küll. See päästis minu silmis mu päeva ja tõstis mu üldkokkuvõttes hetkel 4ndale kohale. See pole aga hetkel veel sugugi oluline, sest võistlus kestab pühapäevani. Loodan, et saame korralikult sõita, tingimusi on kõiksugu erinevaid ja siis läheb see laagri viimane lõpusirge etapp ka täie ette! 

Andke andeks kui veidi kaootiline jutt kokku tuli, üks silm on tegelt juba ammu kinni, nüüd panen teise ka! 

Olge mõnusad,

Karla

Tsau, Miami!

Hei!

Täna sai otsa Ft. Lauderdale-i OCR. Pean tunnistama, et build-up selleks sujus ookeanil treenides hästi, sain tõesti paar uut nippi, mille peale varem polnud tulnud. Veel parem, sain neid kohe maailma tippseltskonna vastu proovile panna, sest olud sobisid mu uute asjade testimiseks suurepäraselt. 

Tegelikult tuli mul see purjetamine sel nädalavahetusel väga hästi välja. Asjad on võrreldes Miami MK-ga päris palju paremini paika loksunud, esimene rooste on maas ja kui purjetamine oleks väike laps, siis saaks temaga juba asjalikku juttu ajada ilma, et iga asja peale vastu jonnitaks. Püsisin esimesed kaks päeva liidrikohal. Täna peeti 60 kraadi keerutava maatuulega 0-2m/s üks sõit. Ma tean, et see lause juba reedab mu esmase frustratsiooni tänase võistluspäeva suhtes, kuid tegelikult pole asi üldse nii hull. Olin kokku panemas müstiliselt head sõitu: Esimene krüss klappis kõik kui võluväel. Sain suurepärase stardi täpselt sealt ja täpselt nii nagu olin soovinud, tuul pööras täpselt nii nagu mul parasjagu vaja oli ja ülemiseks märgiks olin sisse sõitnud 22 sekundilise vahe. Ma pole eriline saatuse vend, seega ma tegelikult seda mõtet väga ei poolda, aga kõik läks nii hästi, et tagant järele mõeldes pidi varem või hiljem juhtuma, muidu oleks tegu olnud perfektse sõiduga, mida purjetamises juhtub väga harva, kui üldse kunagi. Aga, juhtuski! Teine krüss vaikis tuul nulli ja mina jäin ühe koha peale seisma. Tagant lähenevad konkurendid ei jätnud seda märkamata, hoidsid minust kauge kaarega eemale nagu haiseks ma korraga alkoholi, uriini ja veel igasugu hea ja parema järgi, jõudsid tuulde, ja sõitsid mööda. Mina istusin endiselt vaikuses. Ajaks, mil tuul minuni ulatus, olin mööda lasknud kolm konkurenti, mis jäi ka mu finiši saagiks, neljas! See kukutas mu üldarvestuses teiseks. Kohtunikud üritasid veel teistki sõitu, millesse ei hakka ma üldse laskuma, sest see nägi välja umbes nagu Harry Potteri lendluupalli, ameerika jalgpalli ja kolmeaastase lapse guaššvärvidega joonistuse segu. Õnneks jõudis see arvamus LÕPUKS ka kohtunikeni ja ühe sõiduga meie päev jäigi.

Olenemata sellest, et ma täna ühe koha loovutama pidin, siis kaasa võtan üdini positiivsed emotsioonid. Olen praegu väga positiivselt laetud ja selle fooniga on hea Miamis asjad kokku pakkida ja vurada 400km põhja poole, Clearwaterisse, et kaks järgmist nädalat seal treenida ja ülejärgneval nädalavahetusel ka võistelda. Eks pärast uues kohas sisse seadmist annan endast jälle märku ka. Seniks aga ilusaid olümpiaelamusi teile, kahju, et ma alati merel olen kui asjad live-is on! :(

Karla

Lauderdale

Heippa Hei!

Umbes nädala jagu on jälle mööda lennanud nagu võluväel. See aeg on meil siin läinud kiirelt ja tegusalt. Kolisime oma paatide ja muu kamaga vahepeal Miamist Ft. Lauderdale-i, et harjutada Santanderi MM-iks. Minu arust on olud üpris sarnased, avatud ookean ja suur pikk ookeani laine. Nädal on läinud töörutiinis ja olen saanud paar nippi ja trikki enda jaoks, millega end rajal kiiremana tunnen. Esimesed kaks päeva olid übermõnusad trennid 5-6m/s tuule ja suure suure lainega. Eile seevastu oli jällegi vaikne tuul, et meid nädalavahetuse regatiks valmis seada.

Ei tea, mis värk selle tuulega siin Floridas see talv on, aga üleliia ta meid enda kohalolekuga ei rõõmusta. Täna hakkas järjekordne võistlus ja otseloomulikult möödus päev jällegi vaikses tuules. Sellele vaatamata saime kirja juba kolm sõitu, 60% kogu Miami MK sõitude arvust, Win! Üpris win oli ka minu võistluspäev. Suutsin end igasugu viperuste kiuste rajal ette poole nihutada ja finišisse jõudsin vastavalt kohtadel 6, 1 ja 3. Kokku annab see mulle praegu 30ses laevastikus esikoha. Homme edasi, see regatt on pigem heaks treeninguks heas seltskonnas, tulemust ennast nii väga taga ei ajagi. Tahan katsetada asju, mida olen enda tegevuses muuta või parandada üritanud.

Lisaks sellele, et tegu on minu arust kõige mõnusama auraga regatiga terves maailmas, kus slipi kõrval pakutakse hommikuti hommikusööki, merelt tulles ootasid meid täna hot-dogid ja burgerid (5+ sportlase toit, kas pole?) ning faktile, et iga sõidu võitja saab pudeli šampust, siis sel aastal on veel üks boonus juures. Eelmise aastaga võrreldes, kus ma vist 8st sõidust 5 võitsin, on laevastik palju tihedam. Kohal on terve eelmise aasta maailma edetabelit juhtinud austraallane, lisaks temale veel mõni Miami MK-l esikümnes olnu ja veel mitu minust ees olnut, seega rahvast, kellega end uusi asju proovides ja vana parandades võrrelda, jagub!

Homme loodetavasti on ikka tuult ka,
Karla

Palju ootamist, vähe actionit!

Hei!

Mõtlesin võistluse algfaasis, et kirjutan siia eelsõitude lõpus. Nii kurb kui see ka pole, siis nüüd, viis päeva pärast võistluse algust ma seda ka teen ja ei pea kellegi ees vabandama, sest tõsimeeli, eelsõidud on nüüdseks läbi. Võistlus kahjuks samuti! Regatt, mis oleks pidanud avama suure pauguga minu võistlushooaja, jättis suhu suhteliselt kahtlase maitse. Tuul ja võistlus ei suutnud omavahel asju üldse klappima saada, umbes nagu liiga palju isepäiseid superstaare ühes sportmängu võistkonnas või ülikond ja sporditossud. 

Esimene päev hakkas justkui palju lubavalt, kus pea olematu briisiga, mis parematel hetkedel oli isegi tõesti minimaalne lubatud 5kt (2,5m/s), veeretati meile silmad kinni kaks sõitu. Alustasin konservatiivselt, sest regatt on ju pikk ja stabiilsus tasub end lõpus ära. Samuti on suurte riskide võtmine hooaja nii varajases faasis küsitava väärtusega, sest riskidel on tendents end mitte ära tasuda kui kõik rooste veel maha pole nühitud. Sain kirja ühe okei, 18nda ja ühe päris okei, 8nda koha. Teine päev oli esimese koopia. Ootasime kaldal kuni tuli tuul. Ainuke vahe oli selles, et tol hetkel, mil tuul end meile ilmutas, oli kell juba 3. Kuuest läheb siin aga pimedaks, mis tähendas, et suure tõenäosusega jõuab pidada ühe sõidu. Nii juhtuski! Copy-Paste ilmas esimesest päevast peeti üks kiire sõit, kus tuult jagus vahest täpselt 5kt jagu ja kalda poole me jälle loksusime. 

Selles teise päeva ainsas sõidus oli ka minu nädala highpoint, kus sõidu algfaasis end teisel positsioonil hoidsin. Nii nagu selles sõidus, nii ka terve nädal tundsin, et olen väga tark, aga allatuultes kuradima aeglane. Ma tean, et see on kinni paadis veedetud ajast, mis tähendab, et varem või hiljem loksub ka see paika. Selle teise päeva ainsa sõidu lõpetasin 6ndana. Järgmisi võistlussõite tuli meil oodata kaks päeva, sest järgmisel päeval ei ilmutanud tuul end üldse. Võistluse neljas päev oli ainuke "päris" päev, kus tuult jagus rohkem kui minimaalne lubatu. Tegu oli keerutava maatuulega, kus jällegi suutsin end üles märki sõita kahes sõidus kohtadel 8 ja 4. Taganttuule olematu kiiruse tõttu võrdusid need finiši 15nda ja 8nda kohaga. 

Eelsõidud olidki peetud, näiliselt vähemalt! Aega võttis kahe päeva asemel neli, aga on nagu on. Olin oma konservatiivsuse ja stabiilsusega end paigutanud enam-vähem täpselt sinna, kus tahtsin. 8 punkti 10ndast kohast, kolm kuldfliidi sõitu ees, kusjuures minul oli fliidis paremuselt neljas või viies mahavise. Purjetamise kaugele inimesele selgituseks: Kuna minu tulemused olid väga stabiilsed, siis võinuks endale finaalis lubada ühte ebaõnnestumist teades, et mul kehva "mahaviskesõitu" ees pool pole. Mida aga ei tulnud, olid finaalsõidud. Eile ootasime küll pikisilmi, 6h merel ja siis veel 2h kaldal, kuid mere pinnale ei ilmunud isegi kõige väiksemat virvendust. Lihtsalt ei olnud tuult, midagi pole teha! Seega jäi võistus minu jaoks viie eelsõiduga ja lõppes siis 17nda kohaga. Ilma mahavisketa olnuks kümnes ja saaksin täna medal race-is jätakata, aga see selleks. 

Mida siis arvata? Esimene pähe tulev mõte on, et ma tunnen sügavalt kaasa neile, kes siia vaid regatiks lendasid ja nüüd maailma avarustesse tagasi suunduvad. Mina veedan siin pikema perioodi ja suudan selle tuuletu nädala kuidagi ehk alla neelata. Sõidu ülesehitus oli mul selline, mis kandnuks ehk rohkem vilja korraliku pikema seeria järel, kuid see ei tähenda, et ma kehvalt sõitsin. Vastupidi, tegelikult olen suhteliselt rahul praeguste asjade käiguga. Suutsin neis kahe esimese päeva nõrgas merebriisi sõitudes olla inimeste seas, kustutada MM-i järgse küsimuse enesekindluse ümber ja kõigele lisaks teha treeningpäevikusse palju märkmeid nõrga merebriisi iseloomujoontest. Usun, et siin õpitu aitab mind kevadistel eeldatavasti tihti nõrka merebriisi ilmutavatel Euroopa MK-del. 

Edasi kulgeb meie siinne elu endises kiires rütmis. Homme jookseme Stinaga Miami poolmaratoni (ma olen rohkem pace-maker ja moraalne tugi, loodan kirja saada keskmiselt tugeva trenni). Seejärel kolime oma paatide ja kupatusega Ft. Lauderdale-i, et ookeanilainetel treenida ja järgmise nädala lõpus juba uuel regatil osaleda. Sellest aga juba järgmisel korral! Üldiselt aga jättis see poolikuks jäänud võistlus sellise tühimiku, et olgu nende kahe põhja-Ameerika karikasarja etapiga, mis ees ootavad, nagu on, tahaks juba Mallorca MK-d, kus kõik tipud kohal, ehk saab sel korral rohkem sõita!

Karla

Let's Go!

Hei!

Siin on jällegi mõnda aega vaikus olnud, aga see ei tähenda, et minu elu oleks aeglane ja ülearu rahulik olnud. Uus aasta algas suhteliselt kiirelt kui juba esimese kuu 5nda päeva varahommikul koos Stinaga Eestist kaugustesse lendasime. Kui tavaliselt tulen Floridasse, Miamisse kuskil 15nda kuupäeva paiku, siis seekordsel kümme päeva varem jõudmisel oli oma põhjus. Jätsin ratta ja purjetamiskraami siia ja lendasime ise edasi Jamaicale, et veeta nädal pulmareisil. Selle võtan hästi kiirelt kokku - mõnus!

15ndast kuupäevast olen aga tagasi tööpostil olnud. Kuidagi hea on olnud enda progressi jälgida. Võrreldes hooaja siseste minimaalsete edasiminekutega on see hooaja alguse rooste maha raputamine üks ütlemata omamoodi protsess. Ütlen ausalt, et algus tuli mul päris raskelt, asjad ei tulnud nii välja nagu olen harjunud ja see hakkas ajudele. Õnneks suutsin asja mõistusega võtta ja endale aru andes, et kogu värk võtab lihtsalt veidi aega. 

Nüüdseks olen omadega jõudnud nii kaugele, et tunnen end merel väga hästi. Ma ei tea, kuidas see võistlusvormis väljendub, kuid paadi käsitlemine ja eriti tugeva tuule kiirus on heale tasemele naasnud kiiremini kui eelnevatel hooaegadel. Ajastus selleks on suurepärane, sest homme on ajakava järgi Miami MK-etapi esimene sõitude päev! Ilmaennustus lubab küll üpris vaikset, peale vaadates julgeks väita, et oleme õnnega koos kui sõita saame, aga loodame, mis muud!

Kell on juba palju ja pikka juttu ei hakkagi rohkem jahuma, homme loodetavasti juba pärast mõningaid sõite jälle...

Karla