Clearwater

Hei!

Tundub nagu alles see oli kui ma kirjutasin, et Miamiga on nüüdseks ühel pool ja suundun põhja poole, Clearwaterisse. Tegelikkus on aga see, et möödas on kohe kaks nädalat. Aeg lendab ikka meeletult kui asi rutiinselt käima saada ja normaalselt tööd üritada teha. 

Viimane lause reedab, millega ma tegelenud olen. Pärast Miami üks võistlus teise otsa suhteliselt kiiret aega ootasin juba seda, et saan üles seada korraliku töörutiini, teha asju omadel aegadel ja omadel kohtadel nii, et midagi ei jääks tegemata ja, et mul sellest ka kasu oleks. Meri, jõusaal ja ratas on viimased kaks nädalat mu head sõbrad olnud ja koostöös kvaliteetse toiduga on mul füüsiliselt väga hea olla! Merel on siin pärast nii kiiret aega nagu Miamis ehk vähe igava võitu olnud. Teised koondised on veidi rohkem puhanud, mistõttu tegin päris mitu trenni üksi. See oleks OK, kui oleks treener, kellega millegi kallal töötada, aga päris üksi pole nagu muule toetuda kui oma enesetundele, ja jumal teab kui täpne see ühel või teisel ajahetkel on!

Täna aga jõudis kätte hetk, kus lisaks omale enesetundele saan jällegi mingil mõõdupuul end asetada. St. et algas mu Florida turnee kolmas, ehk viimane võistlus, Põhja-Ameerika GP etapp. Seda võistlust on päris huvitav sõita. Ühelt poolt peaks ladvikus konkurents olema eelmisest, Ft. Lauderdale-i võistlusest vähe hõredam, teisalt on paate palju rohkem ja siin jagatakse erinevalt Lauderdale-i regatist maailma reitingu punkte. Go figure! 

Võistluse juurde tulles, siis regatt sai kohe suhteliselt ebatavalise alguse. Kuna lisaks Laser Standardile, meeste OM klassile võistleb siin ka Radial (naised/noored) ja 4.7 (väiksemad), siis on üldpildis tegu tegelikult siiski noorte võistlusega. Seda oli klubisse jõudes tunda, sest tavaliselt olen mina see, kes on varakult kohal, varakult valmis, varakult merel. Tegutsesin oma tavapärases rutiinis ja üllatus oli üpris suur kui klubisse jõudes polnud mitte ainult kõigi paadid üleval, vaid ka mereriided seljas. Mul ei jäänud muud üle kui neile kaasa tunda, sest ühe viimasena merele jõudes ootas ees huvitav vaatepilt: stardikaatrit pole! Ja ei tulnud ka, päris pikka aega. Tuli alles 5min enne planeeritud stardiaega, pärast mida hakati rada sisse panema ja toimetusi asjatama. Lõpuks saime ligi tund pärast plaanitut esimese sõiduga alustatud. Radialidel läks seevastu veidi kehvimini, tuul hakkas trikitama, keerutama, vaikima ja kõiki muud tegevusi tegema, mida ta siin Flordias see aasta teeb, nemad said oma esimese sõidu stardi 4h pärast vee peale minekut, ouch! 

Minu päev kujunes üpris kahemõõtmeliseks. Selle seitsme merel veedetud tunni jooksul suutsin end tunda maailma kõige lollimana ja täieliku geeniusena. Esimeses sõidus oli stardis tuule suund 145 kraadi, finišis näitas kompass aga 220. Märke ümber ei pandud, midagi ei muudetud - sõidame! Kõik oli nagu hästi, aga mina ei tahtnud kuidagi aru saada, et see on ühtlane pööre paremale ja üritasin oma hoovust arvestavat sõidustiili harrastades ikka ja jälle vasakult. Ühelt poolt mõtlesin 10ndana finišeerides, et kuidas ma küll kümnes olin? Teisalt mõtlesin, et kuidas ma küll küll kümnes olin? Las ma selgitan: kümnes pole päris see koht, mida ma sõidust loodaks, aga kui ma järjekindlalt vasakult vajutan ja 75 kraadise parempöörde järel endiselt nii soliidsel kohal finišisse jõuan, siis paneb kukalt kratsima. 

Teine sõit oli juba vähe asjalikum. Algul pendeldasin seal teise-kolmanda koha vahel, aga siis otsustasin, et võiks veel veidi rumal ikka ka olla, esimesest sõidust oli vähe. Asi lõppes sellega, et finišeerisin kolme paadiga korraga, arvan, et vahe oli ilmselt kõigi vahel 10-30cm, mina neist siis viimane, viies! Viimane sõit võtsin end kokku, näitasin kiirust, tarkust ja kõike muud, mida ma endalt näha tahaksin. Ainult keelt ei näidanud! Võitsin suhteliselt kindlalt, finišis oli edu u. 30sek. 

Tore, et viimane sõit endale suutsin näidata, et tegelikult võib targalt purjetada küll. See päästis minu silmis mu päeva ja tõstis mu üldkokkuvõttes hetkel 4ndale kohale. See pole aga hetkel veel sugugi oluline, sest võistlus kestab pühapäevani. Loodan, et saame korralikult sõita, tingimusi on kõiksugu erinevaid ja siis läheb see laagri viimane lõpusirge etapp ka täie ette! 

Andke andeks kui veidi kaootiline jutt kokku tuli, üks silm on tegelt juba ammu kinni, nüüd panen teise ka! 

Olge mõnusad,

Karla