Täna sai otsa Ft. Lauderdale-i OCR. Pean tunnistama, et build-up selleks sujus ookeanil treenides hästi, sain tõesti paar uut nippi, mille peale varem polnud tulnud. Veel parem, sain neid kohe maailma tippseltskonna vastu proovile panna, sest olud sobisid mu uute asjade testimiseks suurepäraselt.
Tegelikult tuli mul see purjetamine sel nädalavahetusel väga hästi välja. Asjad on võrreldes Miami MK-ga päris palju paremini paika loksunud, esimene rooste on maas ja kui purjetamine oleks väike laps, siis saaks temaga juba asjalikku juttu ajada ilma, et iga asja peale vastu jonnitaks. Püsisin esimesed kaks päeva liidrikohal. Täna peeti 60 kraadi keerutava maatuulega 0-2m/s üks sõit. Ma tean, et see lause juba reedab mu esmase frustratsiooni tänase võistluspäeva suhtes, kuid tegelikult pole asi üldse nii hull. Olin kokku panemas müstiliselt head sõitu: Esimene krüss klappis kõik kui võluväel. Sain suurepärase stardi täpselt sealt ja täpselt nii nagu olin soovinud, tuul pööras täpselt nii nagu mul parasjagu vaja oli ja ülemiseks märgiks olin sisse sõitnud 22 sekundilise vahe. Ma pole eriline saatuse vend, seega ma tegelikult seda mõtet väga ei poolda, aga kõik läks nii hästi, et tagant järele mõeldes pidi varem või hiljem juhtuma, muidu oleks tegu olnud perfektse sõiduga, mida purjetamises juhtub väga harva, kui üldse kunagi. Aga, juhtuski! Teine krüss vaikis tuul nulli ja mina jäin ühe koha peale seisma. Tagant lähenevad konkurendid ei jätnud seda märkamata, hoidsid minust kauge kaarega eemale nagu haiseks ma korraga alkoholi, uriini ja veel igasugu hea ja parema järgi, jõudsid tuulde, ja sõitsid mööda. Mina istusin endiselt vaikuses. Ajaks, mil tuul minuni ulatus, olin mööda lasknud kolm konkurenti, mis jäi ka mu finiši saagiks, neljas! See kukutas mu üldarvestuses teiseks. Kohtunikud üritasid veel teistki sõitu, millesse ei hakka ma üldse laskuma, sest see nägi välja umbes nagu Harry Potteri lendluupalli, ameerika jalgpalli ja kolmeaastase lapse guaššvärvidega joonistuse segu. Õnneks jõudis see arvamus LÕPUKS ka kohtunikeni ja ühe sõiduga meie päev jäigi.
Olenemata sellest, et ma täna ühe koha loovutama pidin, siis kaasa võtan üdini positiivsed emotsioonid. Olen praegu väga positiivselt laetud ja selle fooniga on hea Miamis asjad kokku pakkida ja vurada 400km põhja poole, Clearwaterisse, et kaks järgmist nädalat seal treenida ja ülejärgneval nädalavahetusel ka võistelda. Eks pärast uues kohas sisse seadmist annan endast jälle märku ka. Seniks aga ilusaid olümpiaelamusi teile, kahju, et ma alati merel olen kui asjad live-is on! :(
Karla
No comments:
Post a Comment