Hyeres on selleks korraks läbi! Olen sel aastal viimast korda siin klubis, internetis, et võtta kiirelt kokku siin veedetud aeg ja puistada veidi valgust oma tegevustele. Aeg läks siin rõvedalt kiiresti, sest saabusime kõigest nädal enne regatti. Tegin nädala trenni, seadsin end ilusti sisse ja juba oligi aeg sõitudeks!
Ütlen kohe alguses ära, et nii head koostööd pole Hyeresi regatil mina tuulega varem näinud. Võrreldes tavalisega ootasime kaldal suhteliselt vähe ja võib öelda, et oli hea tuulega regatt, tugevast tuulest oli enamus päevad asi kaugel, aga täiega kallutamine igal juhul ja eks see ole iga ühe oma arvata, kust maalt algab tugev - Seega, minu arust hea keskmise tuulega regatt, mis peaks mulle ilusti sobima :)
Terve võistluse mõtlesin Transporteri filmist stseenile, kus Jason Statham küsib, et mis on "package" ja paki saatja ütleb, et "you don't want to know!" Selgitan: kumb siis on parem, kas olla täielikult tuim ja alavormis, sõita allapoole enda võimete nägemata ja aru saamata kõikidest neist vigadest, mida rajal teed? Või on parem variant, kus pea on värske ja terav, kuid miski on endiselt paigast ära ning vigu tuleb nii palju, et peab märkmiku appi võtma, et neid kõiki kokku lugeda? Olen jõudnud sinnani, et viimane variant on parem, sest siis saab neid vähemalt analüüsida ja need ära kaotada. Igal juhul, see regatt tegin meeletult vigu, selliseid, mida hooaja keskpaigas tavapäraselt ei tee. Ilmselt on põhjus selles, et vormikõver on tõusuteel ja tavalise minana soovin kohe ja kõike ega jõua ära oodata, et asi iseenesest paika loksuks. Seetõttu hammustan liiga suure tüki ja koos sellega poole oma põsest.
Ehk siis, kokkuvõtlikult oli Hyeresi regatt minu jaoks kui esmakordselt ilma abiratasteta sõitev väike lapsuke ratta seljas - kui juba sõitma saab, siis läheb küll, aga kui tasakaal paigast nihkub, siis pole kukkumisest pääsu. Sõidud, kus suutsin suurtest idiootsustest hoiduda lõppesid kas esikümnes või selle vahetus läheduses, ka kuldfliidis. Seetõttu on, mille peale mõelda. Kui ma suudan end psühholoogiliselt vaos hoida ja tooret tormakust vaka all hoida, siis olen ka hooaja algstaadiumis juba võimeline kõrges mängus kaasa rääkima. Seda näitas tegelt juba Palma, kuid iroonilisel kombel lisas just see, siin saadud madalam 25s koht mulle veel enam kindlust, et olen õigel teel. Asi on lihtne, tähestik algab A-st, ei saa kohe X-i, täistabamuseni skippida.
Nüüd ootab ees Gardaland! Ma ei räägi Garda ääres olevast lõbustuspargist, mis laste seas kindlasti väga populaarne on. Minu jaoks tähendab Gardaland midagi muud. Jah, seal on justkui ameerika mäed, kuid nendel ei sõideta tihedalt kinnitatud turvavööga käed taevas, karjudes wooohoo! Minu mäed hakkavad Garda järve ääres kulgema jalgratta seljas, kus plaanin edasi arendada oma füüsist ja parandada järvel neid vigu, mida siin nii hulgaliselt tegin. 7-11 mai toimub ka seal samas selle aasta esimene Eurochampions sarja etapp, kus saab siis jällegi vormi testida, aga sellest juba hiljem, sest.... wait for it.... Gardal peaks internet olema, ooo! :)
Olge kevadiselt rõõmsad,
Karla
No comments:
Post a Comment