Check in

Hei!

Mu ema ikka ütleb mulle mõnikord, et ma ei tohi blogi kirjutada ainult siis kui mul hästi läheb. Enda arust ma pole küll selles eriti isegi mitte süüdi, aga olgu, tema süüdistuste kohaselt on täna, kus ma langesin pärast kaks päeva liiderdamist teisele positsioonile, õige aeg üks põust teha.

Ma eeldan hetkel, et enamik on kursis, mis siin regatil toimunud on, mis tuuled puhunud, kui palju on võimalik mind netivahendusel jälgida olnud jne, seega ükski kord ei alusta ma sugugi algusest, vaid hoopis võtan kohe ette tänase!

Kohe hommikul oli näha, et tänane päev tuleb keeruline, sest tuul oli erinevalt eelmistest päevadest vaikne, kuid mitte ainult. Nimelt kogu tuul, mida meile pakuti oli seotud väga tihedalt mööda taevast kihutavate pilvedega. Polnud pilve, polnud tuult, lihtsustatult vähemalt nii oli. Ma väga tihti siin blogis ei räägi oma taktikast, mõttekäikudest ja muust, mis reaalselt "in the line of duty" toimub, kuidas otsuseid teen, miks teen, jne. Täna aga tunnen, et see on kohane. Jõudsin rajale u. 45min enne sõitu. Tuul oli 270 kraadi pealt, vaikne teine. Mõne aja möödudes pööras ta 310 peale, mida lubas ka ilmaennustus. Veel mõne aja möödudes läks tagasi 280 peale ja seejärel oli aeg meie stardiks. MINU, ja veel mitme väga hea purjetaja loogika ütles, et tuule järgmine liigutus on tagasi kolmega algavate numbrite poole pööramine, mistõttu startisime paremalt, pautisime ja panime parema poole suunas, paremat pööret oodates jugama. Päris suur oli meie üllatus kui mõne minuti möödudes läks tuul hoopis veel 20 kraadi vasakule...

Kõigele sellele vürtsile lisaks, mis minu suust sulaselges Eesti keeles tuule, tema tegemiste ja kõige muu pihta ülemist märki tagant neljandana võttes välja tuli, oli minu põhikonkurent, seni teisel kohal olnud sakslane, kes viimased kaks Kieli nädalat võitnud, väga, väga ees! Ütlen päris ausalt, et esimene mõte oli "okei, oli tore regatt", kuid siis võttis ikka sportlik viha võimu ja hakkasin tööle. Kuna tuult polnud, siis pidi töö olema enamasti mõttetöö, mitte nii väga füüsiline. Long story short lõppes rada enne otsa kui minu kohad väga headeks muutuma hakkasid, kuid sellegipoolest rabelesin end 41-lt kohalt finišisse 15ndaks, päästes end suurest katastroofist. Olgu, olen teine, kuid vahe on kolm punkti, järgmine sõit, läks minna!

Aga, oi kui vale mu arusaam järgmise sõidu kohta oli. Ma polnud sellega arvestanud, et nüüd on õiged mehed protokollis õigel kohal, teist samasugust "soblajobla" sõitu pole ju mitte mingit põhjust pidada, kas pole? Pikemalt mõtlemata, viie minuti järel saadeti meid kaldale ootama, sest ühtäkki oli nendest samadest tingimustest raadio announceri sõnade järgi saanud "unsailable conditions". Mõtlesin, et ma olen sarnase stsenaariumiga filmi just hiljuti näinud, tuli meelde, ahjaaa, Horvaatia! Kaldal korrutati veel pikalt sama "unsailable" lauset, misjärel otsustati kella 3st (pimedaks läheb pool 10), et täna ikka kindlasti purjetada ei saa. Pärast käis mööda boatparki veel kõlakas, et meie rajal olla hiljem terve aja 4-5m/s tuul olnud, kuid käsk mitte purjetada olla tulnud "kõrgemalt".

Kõigele sellele vaatamata, mis täna toimus olen võtnud hoiaku, et mängigu nad mulle ette milline stsenaarium tahes, mina pean kontrollima seda, mida suudan, enda tegevust. Täna vedas mu loogika mind alt, tekitas mulle palju tööd ja närvikulu, kuid välja sõit oli võimas ja andis kindlust, et homme on võitlus alles ees ja siis vaatame, kuidas need seisud lõppevad, jeboii!

K

Piip ja tuut

Hei,

Ei teagi kust alustada. Pealkiri väljendab igal juhul häälitsusi, mis televiisori vahendusel minu intervjuud vaadates enamust jutust kataks. Väga palju häid sõnu viimase kahe päeva kohta mul ei jätku. Ma enamasti jätan paljud asjad enda teada regattidel, sest mulle ei meeldi eriti vinguda, kuid praegusel juhul seda postitust alustades pole ma veel selgusele jõudnud, mida kirjutan või kas üldse kirjutan. Seega, eks näis, mis kokku tuleb!

Alustame eilsest, mis tekitas juba ise sellise tunde, et ei teagi, kas nutta või naerda. Läksime kella üheseks stardiks oma 8 meremiili kaugusel asuvasse stardipaika, et kõik koos avastada, et normaalset sõitu pole võimalik anda. Selge - ootame! Ootasime üpris pikalt kuni ühel ajahetkel otsustati, et tuleb siiski proovida. Selle katse käigus suutsin endale stardis korjata kollase lipu, kuid see selleks. Purjetasin parema rajapoole kaudu ning krüssu jooksul nägi minu olukord välja halb, halvem, hea, super, esikolmik, halb, halvem, täielik katastroof! Ehk siis tuul keeras algselt vasakule, seejärel andis minule 30 kraadi tõstva, kuid enne ülemist märki rammis uuesti vasakule, kerged 50 kraadi. Otsustati katkestada. Võistlejad üritasid näidata, mis nad asjast arvavad seades sihi kalda poole. Mina jäin kui võistluskorraldajate truu ustav sinna, et oodata, mis edasi saab. Hetkeks, kui laev otsustas kalda alla sõita, et sealset äiksepilve alt tuult nuusutada ja mängida nagu see olekski normaalne pidava jääv tuuleke olid enamus kaldal, paat maas, kate peal, riided vahetatud. Siis ühtäkki aga teatati neile raadiost, et "võistlusrajal on 5m/s tuul", mille peale kõik suures tuhinas uuesti paatidesse hüppasid ja täiskäigul kaatri sabas meie poole kimasid. Jõudnud kohale, oli pilve alt tulnud tuuleiil kustunud ning saimegi kõik koos sõbralikult kaldale loksuda.

Kui see tundus kui üks ääretult huvitav võistluspäev, siis oodake kuni ma tänaseni jõuan! Järjekordne marupalav hommik kergete ähvardavate äiksepilvede ja kauguses peesitava udu saatel andis mõista, et ei tule lihtne päev. Seda nii minule, teistele, kui ka Race Committeele. Nii nagu esimese klassi lapsed esimesel koolipäeval naiivselt rind ees suure huviga kooli poole marssides teadmata, et neid ootab ees 12 aastat varajast ärkamist ja pingi nühkimist, nii ka meie, rind punnis rajale, et näha merel laiutavat täielikku peeglit. Ootasime siis jällegi päris mitu tundi kuni lõpuks saime uuesti katsetada eilset sõitu korrata. Hea stardi järel vaatasin järjekordselt, kuidas sel korral 30 kraadise parempöörde tulemusena enamus laevastikust minust lihtsalt üle kihutas. Pole lugu, nimesid nimetamata, kohalik superstaarist sünnipäevalaps ei olnud ka selles sõidus piisavalt hästi - katkestus! Proovime jälle, see kord aga nii, et parem pool rajast on enamvähem normaalses tuules, vasak pool aga täielikus vaikuses. Sellest pole aga midagi, sest sel korral on oma poiss üleval märgis u. 200m-se vahega esimene, sõit jätkub! Ei muuda asja fakt, et tuul on vaikinud vahepeal pea olematuks, osa fliite on juba kaldale saadetud, meie sõidame lõpuni! Sõitsimegi, tuult küll ei olnud, kuid üks halss teise otsa ja paat hakkabki lõpuks liikuma. Olin tagant kolmas.

Olgu selle tagant kolmanda kohaga ebatervislikes oludes nii nagu on, kuid närvi ajab mind paar asja. Kujuta ette, et sa oled mingit filmi mitu aastat oodanud. Seal mängivad kõik sinu lemmiknäitlejad ja nüüd jõuab ta lõpuks kinodesse! Kahjuks mängitakse seda aga vaid korra päevas ja täpselt sel ajal kui sul on töö aeg. Pole lugu, võtad töölt vaba päeva ja valmistad ennast korralikult ette, ostad pop corni, kommi, koka koolat ja kõike muud rõvedat, mida kinos endale näost sisse saab ajada. Istud saali maha ja ohkad kergendusega, et see päev on lõpuks käes. Kõike vaid selleks, et paari minuti pärast ilmuks ekraanile lõik, mis vabandab, et antud filmi täna tehnilise rikke pärast ei näidata, küll aga näitavad nad algatuseks naljakaid koduvideoid, mille järgneb Beethoven 8 või mõni muu "klassika". Kuidas tunned?

Umbes nii tunnen end praegu mina. Olgu, et EM pole sel aastal mu suurimate prioriteetide seas, siis siiski sõna meistrivõistlused võistluse nimes tekitab mingisugust elevust ja eeldab mingisugust ettevalmistust. Olen selleks regatiks valmistunud, pühendanud aega, teinud plaani, hoidnud plaanist kinni ja selle realiseerinud ja milleks? Kõike vaid selleks, et ühe madalalaubalise sõiduga kogu võistlus pea peale pöörata. Kuna finaalsõite on esialgu vaid üks (homseks lubab terveks päevaks 1m/s), siis ei kuulu see sõit ka mahaarvestamisele. Tulemustes kajastubki see, et kõik, kellel täna läks hästi, on ees, ja kes halvasti, on taga. Terve regati juhtinud ja kõige halvimal juhul kolmanda koha saanud Radiali tüdruk Marit oli tänases sõidus 20, mis kukutas ta dominantse seeria järel kokkuvõttes alles 5ndale kohale. Ma ei oska midagi muud teha kui käsi laiutada, tunnistada enda lööduks ja hoida iseenda eest pöialt, et homme oleks kasvõi gramm tuult, et ma saaksin ISE otustada, kuidas mu regatt lõppeb, mitte, et regatt lõppeb siis kui õiged mehed on õigetel kohtadel...

Aaa... kaldale tirides tuli 180 kraadi teiselt poolt 9m/s tuul!

Peace,

Karla

Now we play the waiting game

Hei!

Täna oli teine võistluspäev, mis algas äravahetamiseni sarnaselt esimesega. Ootasime kaldal, et merebriis korralikult kohale jõuaks, pärast mida peksti meid merele, et võistlema asuda. Kahjuks oli tuul veel kapriissem kui eile ja esimese sõiduga saime peale hakata alles umbes kolme paiku.

Tuul oli väga auklik, keerutav, ja kõik muud sõnad, mis ma hetke kontekstis suudan sõnale "keeruline" sünonüümideks mõelda. Sain paremalt 1/3 pealt suurepärase stardi ja kõik teed olid valla. Kui tahtnuks, oleks võinud kasvõi üle mere, Rooma poole ajama panna. Tuleb välja, et kõik teed siiski Rooma ei vii, sest tänane oli selge poolte mäng. Kui sa leidsid end valelt poolelt, siis polnud enam hävingust pääsu.

Tegin õige valiku, seadsin suuna õige (parema) poole suunas ja kõik tundus väga lilleline. Eile juba selgitatud "play it safe" taktikat järgides läksin mõne aja möödudes vasakut poolt katma, sest enamus fliidist pesitses just seal. See maksis mulle veidi kätte, sest krüss juhtus olema täielik nurgaka pidu, mida rohkem paremale, seda vingem. Kõik kõige viimasedki, kes minu ahtrist kaugelt läbi paremale olid suundunud, jõudsid üles märki aga hoopis minu ees, jättes mind pika ninaga. Olin üleval 17.

Kuna sellise eriti ebastabiilse tuulega on augud tavaliselt päris suured, siis venivad ka vahed päris suureks. Seetõttu olin üleval märgis suhteliselt uhkes üksinduses, ees polnud lähedal kedagi, taga ka mitte. Nägin kurja vaeva ja sõitsin edasi pea perfektse sõidu, et ees olnud lähemale jõuaksid, kuid see andis lõpuks siiski vaid 3 kohalise tõusu, finišis 14.

Edasi oli tuul muutunud veelgi ebaühtlasemaks ja pärast mõningast 32 kraadise päikse käes praadimist saadeti meid kaldale. Tänaseks oli asi ühel pool, ootamised oodatud ja sõit sõidetud. Siin ootamine aga minu jaoks ei lõppe, sest minu skeem peaks vilja hakkama kandma just enam võistluse lõpu poole. Mida rohkem sõite, seda parem. Endiselt olen graafikus, et kvalifikatsiooniring puhaste paberitega läbida ja seetõttu olen ka selle tänase, väga keerulistes oludes, kus paljud kõikvõimalikud meistrid korraliku ämbri panid, päevaga lõpuks rahul. Jääb üle vaid närvi hoida ja samm-sammult edasi liikuda. Tibusid jagatakse sügisel, ja kes teab, kui hästi läheb, siis ehk varemgi :)

Karla

Ära võida, aga ära kaota!

Photo: Petar Prkic

Hei!

Olen otsa pidi Splitis, Horvaatias, kus täna peeti selle aasta EM-i esimesed kaks sõitu. Võistluste eelsed päevad läksid sujuvalt, terve aja on siin olnud mõnusad 30+ kraadi sooja, tuult on samuti jagunud piisavalt.

Täna siis jõudis aeg nii kaugele, et sai võistlema hakata. Hommik oli kurja kuulutav, sest nii kuum pole siin veel olnud. Läksin higi pritsides rattaga klubisse, panin paadi valmis ja sättisin end viludasse tuult ootama. Temperatuur näitas 39 kraadi. Tõsi, see oli küll minu arust poole kohaga päikese käes olnud kraadiklaas, kuid mingi 33-35 oli küll. Selline soojus tähendas aga, et tuul oli veidi kõhklev oma kohale tulekuga. Mõne aja pärast saime aga merele.

Meie rada oli paigutatud sellisesse kohta, et algul tundus asi üpris keeruline. Kaldale lähemal olnud Radiali naised said juba sõita kui me endiselt tuule stabiliseerumist ootasime. Mõne aja möödudes jõudis normaalne elu ka meieni ja võistlus sai alata! Kuna Euroopas pole ma sel aastal veel ühtegi regatti esimese päeva järel kaldale tulnud nii, et mul poleks taskus kas musta lippu või kollast lippu, siis oli mul kindel plaan kasutada vana head, olümpiavõitjast Tom Slingsby lauset: esimesel päeval ei saa regatti võita, aga saab kaotada! Ma ei tahtnud täna regatti kaotada, sest 6-päevane regatt esimese võistluspäevaga prügikasti visata tundub lihtsalt aja raiskamisena.

Seega, played it very safe pehmelt öeldes. Kahes sõidus sain kohad 11 ja 12, mõlemas tulin vähe kaugemalt. Olen rahul, siit on hea edasi minna, hea low profile! Kui endale veidi tuhka pähe raputada, siis tegelikult olid vahed esimestega päris suured ja olgugi, et hoidsin end korralikult tagasi, et mingeid lollusi ei teeks, siis tunnetan, et päris kõrges mängus kaasa mängida (võistluse lõpu poole), siis ei tule mitte järgmine käik lükata, vaid pigem kaks. Sinna on aga siiski veel aega, kõigepealt tuleb eelringid lollusteta läbi teha, praegu olen selle eesmärgi täitmise graafikus ilusti. Homme jälle!

Olge mõnusad,
Karla