Check in

Hei!

Mu ema ikka ütleb mulle mõnikord, et ma ei tohi blogi kirjutada ainult siis kui mul hästi läheb. Enda arust ma pole küll selles eriti isegi mitte süüdi, aga olgu, tema süüdistuste kohaselt on täna, kus ma langesin pärast kaks päeva liiderdamist teisele positsioonile, õige aeg üks põust teha.

Ma eeldan hetkel, et enamik on kursis, mis siin regatil toimunud on, mis tuuled puhunud, kui palju on võimalik mind netivahendusel jälgida olnud jne, seega ükski kord ei alusta ma sugugi algusest, vaid hoopis võtan kohe ette tänase!

Kohe hommikul oli näha, et tänane päev tuleb keeruline, sest tuul oli erinevalt eelmistest päevadest vaikne, kuid mitte ainult. Nimelt kogu tuul, mida meile pakuti oli seotud väga tihedalt mööda taevast kihutavate pilvedega. Polnud pilve, polnud tuult, lihtsustatult vähemalt nii oli. Ma väga tihti siin blogis ei räägi oma taktikast, mõttekäikudest ja muust, mis reaalselt "in the line of duty" toimub, kuidas otsuseid teen, miks teen, jne. Täna aga tunnen, et see on kohane. Jõudsin rajale u. 45min enne sõitu. Tuul oli 270 kraadi pealt, vaikne teine. Mõne aja möödudes pööras ta 310 peale, mida lubas ka ilmaennustus. Veel mõne aja möödudes läks tagasi 280 peale ja seejärel oli aeg meie stardiks. MINU, ja veel mitme väga hea purjetaja loogika ütles, et tuule järgmine liigutus on tagasi kolmega algavate numbrite poole pööramine, mistõttu startisime paremalt, pautisime ja panime parema poole suunas, paremat pööret oodates jugama. Päris suur oli meie üllatus kui mõne minuti möödudes läks tuul hoopis veel 20 kraadi vasakule...

Kõigele sellele vürtsile lisaks, mis minu suust sulaselges Eesti keeles tuule, tema tegemiste ja kõige muu pihta ülemist märki tagant neljandana võttes välja tuli, oli minu põhikonkurent, seni teisel kohal olnud sakslane, kes viimased kaks Kieli nädalat võitnud, väga, väga ees! Ütlen päris ausalt, et esimene mõte oli "okei, oli tore regatt", kuid siis võttis ikka sportlik viha võimu ja hakkasin tööle. Kuna tuult polnud, siis pidi töö olema enamasti mõttetöö, mitte nii väga füüsiline. Long story short lõppes rada enne otsa kui minu kohad väga headeks muutuma hakkasid, kuid sellegipoolest rabelesin end 41-lt kohalt finišisse 15ndaks, päästes end suurest katastroofist. Olgu, olen teine, kuid vahe on kolm punkti, järgmine sõit, läks minna!

Aga, oi kui vale mu arusaam järgmise sõidu kohta oli. Ma polnud sellega arvestanud, et nüüd on õiged mehed protokollis õigel kohal, teist samasugust "soblajobla" sõitu pole ju mitte mingit põhjust pidada, kas pole? Pikemalt mõtlemata, viie minuti järel saadeti meid kaldale ootama, sest ühtäkki oli nendest samadest tingimustest raadio announceri sõnade järgi saanud "unsailable conditions". Mõtlesin, et ma olen sarnase stsenaariumiga filmi just hiljuti näinud, tuli meelde, ahjaaa, Horvaatia! Kaldal korrutati veel pikalt sama "unsailable" lauset, misjärel otsustati kella 3st (pimedaks läheb pool 10), et täna ikka kindlasti purjetada ei saa. Pärast käis mööda boatparki veel kõlakas, et meie rajal olla hiljem terve aja 4-5m/s tuul olnud, kuid käsk mitte purjetada olla tulnud "kõrgemalt".

Kõigele sellele vaatamata, mis täna toimus olen võtnud hoiaku, et mängigu nad mulle ette milline stsenaarium tahes, mina pean kontrollima seda, mida suudan, enda tegevust. Täna vedas mu loogika mind alt, tekitas mulle palju tööd ja närvikulu, kuid välja sõit oli võimas ja andis kindlust, et homme on võitlus alles ees ja siis vaatame, kuidas need seisud lõppevad, jeboii!

K