Piip ja tuut

Hei,

Ei teagi kust alustada. Pealkiri väljendab igal juhul häälitsusi, mis televiisori vahendusel minu intervjuud vaadates enamust jutust kataks. Väga palju häid sõnu viimase kahe päeva kohta mul ei jätku. Ma enamasti jätan paljud asjad enda teada regattidel, sest mulle ei meeldi eriti vinguda, kuid praegusel juhul seda postitust alustades pole ma veel selgusele jõudnud, mida kirjutan või kas üldse kirjutan. Seega, eks näis, mis kokku tuleb!

Alustame eilsest, mis tekitas juba ise sellise tunde, et ei teagi, kas nutta või naerda. Läksime kella üheseks stardiks oma 8 meremiili kaugusel asuvasse stardipaika, et kõik koos avastada, et normaalset sõitu pole võimalik anda. Selge - ootame! Ootasime üpris pikalt kuni ühel ajahetkel otsustati, et tuleb siiski proovida. Selle katse käigus suutsin endale stardis korjata kollase lipu, kuid see selleks. Purjetasin parema rajapoole kaudu ning krüssu jooksul nägi minu olukord välja halb, halvem, hea, super, esikolmik, halb, halvem, täielik katastroof! Ehk siis tuul keeras algselt vasakule, seejärel andis minule 30 kraadi tõstva, kuid enne ülemist märki rammis uuesti vasakule, kerged 50 kraadi. Otsustati katkestada. Võistlejad üritasid näidata, mis nad asjast arvavad seades sihi kalda poole. Mina jäin kui võistluskorraldajate truu ustav sinna, et oodata, mis edasi saab. Hetkeks, kui laev otsustas kalda alla sõita, et sealset äiksepilve alt tuult nuusutada ja mängida nagu see olekski normaalne pidava jääv tuuleke olid enamus kaldal, paat maas, kate peal, riided vahetatud. Siis ühtäkki aga teatati neile raadiost, et "võistlusrajal on 5m/s tuul", mille peale kõik suures tuhinas uuesti paatidesse hüppasid ja täiskäigul kaatri sabas meie poole kimasid. Jõudnud kohale, oli pilve alt tulnud tuuleiil kustunud ning saimegi kõik koos sõbralikult kaldale loksuda.

Kui see tundus kui üks ääretult huvitav võistluspäev, siis oodake kuni ma tänaseni jõuan! Järjekordne marupalav hommik kergete ähvardavate äiksepilvede ja kauguses peesitava udu saatel andis mõista, et ei tule lihtne päev. Seda nii minule, teistele, kui ka Race Committeele. Nii nagu esimese klassi lapsed esimesel koolipäeval naiivselt rind ees suure huviga kooli poole marssides teadmata, et neid ootab ees 12 aastat varajast ärkamist ja pingi nühkimist, nii ka meie, rind punnis rajale, et näha merel laiutavat täielikku peeglit. Ootasime siis jällegi päris mitu tundi kuni lõpuks saime uuesti katsetada eilset sõitu korrata. Hea stardi järel vaatasin järjekordselt, kuidas sel korral 30 kraadise parempöörde tulemusena enamus laevastikust minust lihtsalt üle kihutas. Pole lugu, nimesid nimetamata, kohalik superstaarist sünnipäevalaps ei olnud ka selles sõidus piisavalt hästi - katkestus! Proovime jälle, see kord aga nii, et parem pool rajast on enamvähem normaalses tuules, vasak pool aga täielikus vaikuses. Sellest pole aga midagi, sest sel korral on oma poiss üleval märgis u. 200m-se vahega esimene, sõit jätkub! Ei muuda asja fakt, et tuul on vaikinud vahepeal pea olematuks, osa fliite on juba kaldale saadetud, meie sõidame lõpuni! Sõitsimegi, tuult küll ei olnud, kuid üks halss teise otsa ja paat hakkabki lõpuks liikuma. Olin tagant kolmas.

Olgu selle tagant kolmanda kohaga ebatervislikes oludes nii nagu on, kuid närvi ajab mind paar asja. Kujuta ette, et sa oled mingit filmi mitu aastat oodanud. Seal mängivad kõik sinu lemmiknäitlejad ja nüüd jõuab ta lõpuks kinodesse! Kahjuks mängitakse seda aga vaid korra päevas ja täpselt sel ajal kui sul on töö aeg. Pole lugu, võtad töölt vaba päeva ja valmistad ennast korralikult ette, ostad pop corni, kommi, koka koolat ja kõike muud rõvedat, mida kinos endale näost sisse saab ajada. Istud saali maha ja ohkad kergendusega, et see päev on lõpuks käes. Kõike vaid selleks, et paari minuti pärast ilmuks ekraanile lõik, mis vabandab, et antud filmi täna tehnilise rikke pärast ei näidata, küll aga näitavad nad algatuseks naljakaid koduvideoid, mille järgneb Beethoven 8 või mõni muu "klassika". Kuidas tunned?

Umbes nii tunnen end praegu mina. Olgu, et EM pole sel aastal mu suurimate prioriteetide seas, siis siiski sõna meistrivõistlused võistluse nimes tekitab mingisugust elevust ja eeldab mingisugust ettevalmistust. Olen selleks regatiks valmistunud, pühendanud aega, teinud plaani, hoidnud plaanist kinni ja selle realiseerinud ja milleks? Kõike vaid selleks, et ühe madalalaubalise sõiduga kogu võistlus pea peale pöörata. Kuna finaalsõite on esialgu vaid üks (homseks lubab terveks päevaks 1m/s), siis ei kuulu see sõit ka mahaarvestamisele. Tulemustes kajastubki see, et kõik, kellel täna läks hästi, on ees, ja kes halvasti, on taga. Terve regati juhtinud ja kõige halvimal juhul kolmanda koha saanud Radiali tüdruk Marit oli tänases sõidus 20, mis kukutas ta dominantse seeria järel kokkuvõttes alles 5ndale kohale. Ma ei oska midagi muud teha kui käsi laiutada, tunnistada enda lööduks ja hoida iseenda eest pöialt, et homme oleks kasvõi gramm tuult, et ma saaksin ISE otustada, kuidas mu regatt lõppeb, mitte, et regatt lõppeb siis kui õiged mehed on õigetel kohtadel...

Aaa... kaldale tirides tuli 180 kraadi teiselt poolt 9m/s tuul!

Peace,

Karla