Photo Credit: Pedro Martinez/SAILING ENERGY/ISAF
Nagu kommentaarides kirjutati, et ma täna tulistaks, siis teadmiseks, et I did, aga kahjuks paukpadruneid. Heites pilgu tulemustele jääb vast mulje, et "jooksin lati alt läbi". Tegelikult on asi (nagu tavaliselt) vähe keerulisem: Esimeses sõidus mängisin endale stardiruumi tekitamisel sellise pähkli ette, et start ebaõnnestus. Selles seltskonnas loomulikult sellist käitumist ei tolereerita ja parim, mis ma kehvast olukorrast välja imesin oli 17s koht. Teises sõidus olid head kaardid endiselt minu käes, või vähemalt päris suur hulk trumpe. Piisanuks 12ndast kohast.. Olin 9ndal kohal kui žürii minu medalisõitu pääsemise lootused enneaegselt kollase lipuga lõpetas. Ka sellest polnud tagasiteed, see kord 18. koht. Veidi on tühi tunne, sest kui tänase teise sõidu esimene ring kuni kollase lipuni välja arvestada, siis olin justkui terve päeva "mängust väljas" ega sekkunud ühessegi olulisse võitlusesse, milleks tunnen end hetkevormi pealt täitsa võimeline olevat. See ootamatult kehv päev kukutas mu lõpetuseks 13ndale kohale ja lõpetas minu jaoks regati loodetust päeva varem. Selline on olnud kogu hooaeg, nagu juba läheb, kuid kuskil tuleb (nagu Youtube-i video ütleb) "jonks" sisse ja lõpptulemus on nii nagu ta on.
Olen endiselt selle ilusa spordiala õpilane ja näen endas hetkel päris tublit potentsiaali arenguks. Kuskil künka taga on need ülihead tulemused praeguse seisuga kinni, kuid eks see tee vajab tammumist ja vähemalt praeguse seisuga näen enda arust juba vaikselt teisele poole küngast, mäest alla. Käed on tööd täis, loorberitele puhkama jääda ei saa, aga võistlushooaeg sai tänasega minu jaoks läbi. Päris pikk teine, jaanuarist novembri lõpuni. Luban endale paar päeva puhkust, naudin veel veidi siinset sooja ja juba nädala pärast, esmaspäeval, leian end taas Horvaatiast, Splitist, et parimate seltsis trenni teha ja edasi areneda.
Tahan teha sügava kummarduse kõigile, kes minuga seda teed koos kõnnivad, eesotsas Mateki, BCS-i, Lasita, Starteri, Nordeconi, Weberi, Maru, Catweesi, Reval Cafe, Myfitnessi ja ROPKga. Lisaks neile veel hulgaliselt abilisi, keda kõiki ära mainida ei jõua, aga ma tean, et te olete mul olemas ja teie tugi on see, mis mind ikka ja jälle comfort zone-ist väljuma sunnib, ikka paremuse, perfektsuse suunas.
Emotsionaalsest hooajast kurnatud, füüsiliselt väsinud,
Karla
