Laager

Hei!

Rio treeninglaager tiksub omi viimaseid tunde. Varsti, tegelikult küll alles umbes 7-8h pärast, on aeg seada suund lennujaama poole, et teha seda nagu Eestimaised reklaamid sellel kõige pimedamal kuul ikka kilkavad - jõuluks koju!

Laager ise oli super. Poleks nii head ausalt öeldes osanud lootagi, sest tavaliselt satub purjetajana ikka mingeid viperusi, mida ei oska planeerida, mis röövivad aega ja lõhuvad rutiini. Sel korral läks kõik aga jube meeldivalt ja valutult, saime keskenduda tööle ja õppimisele. Fakt, et Rio veed on keerulised, on juba kõigile selge, aga mida selles keerukuses otsida, mida kõrvale heita, millele tähelepanu pöörata ja mille mõistmisest sootuks loobuda - need on minu jaoks teemad, milles tahan selgust saada ja usun, et selle kahe nädalaga sai pilt palju selgemaks. Rõõmsaks teeb loomulikult ka veel fakt, et kõik päevad, kus tahtsime merele minna, oli ka tuult ja ükski päev ilma tõttu tegemata ei jäänud.

Kuna aega oli siin mandril sel korral vähe, siis pakkisime kogu laagri väga kompaktselt nii, et tegelikult ei tulnud maandumisest kuni eilseni mitte ühtegi vaba päeva, mis oli nii minule, kes ma tahtsin veel jätkata füüsiliste treeningutega, kui ka Reinule väga koormavaks. Eile ja täna on selline tunne nagu oleks maandunud vatti täis topitud vanni, keha on väsinud, kuid vaim üllatavalt koostööaldis, sest positiivset oli tõesti palju. Ma ehk ei oska seda nii ilusti läbi sõnade edasi anda kui peaks, sest kui laagri lõpul toimunud regati tulemusi vaadata, siis lõpetasin ma 26nda kohaga, 18nda riigina, mis pole kindlasti see, mida pöidlahoidjana olümpiavetel 9 kuud enne tippsündmust näha tahaks. Reaalsus on aga hoopis selline, et järjekordselt, nii halvasti kui see ka ei kõla, siis resultaat oli minu jaoks kategooriasse "couldn't care less". Hea tulemuse tarvis oleks vaja enne paari vaba päeva, et olla nii füüsiliselt kui vaimselt valmis ja puhanud. Otsustasime teise tee kasuks ja usun, et pikas perspektiivis viib see tee meid kaugemale kui Brasiilia karikaetapi au ja kuulsus.

Seda kõike silmas pidades on muidugi tõsi, et lisaks Rio keerukusele on mul ka tehnilisest aspektist tippvormini veel pikk maa minna. Teen vigu, mis kvalifitseeruvad optimisti purjetaja kategooriasse ja nendega maailma tippude vastu kaugele ei jõua. Kui suudan sõidu läbida ilma suuremate ämbriteta, siis on kohad nagu 5 ja 6, mis sel regatil jäid mu parimateks minu jaoks normaalsus, kui aga komistan mõne apsaka otsa - mida oli praegu palju - siis on kohad seal, kus nad olid...

Suures pildis on minu jaoks mäng praegu sellises staadiumis, et vahelduseks ei ürita ma leiutada jalgratast, vaid saada oma vana ratta jooksud kaheksast vabaks ja käiguvahetajad vahetama, keti õlitatud, pidurid pidurdama ja sadula õigele kõrgusele. Siis saab hakata Tour de France-i ka sõitma, olgu ta siis nagu Saaremaa velotuur või ikkagi Le Tour (spordiuudiste lugejatele reference).

Elulises aspektis on Niteroi, linnaosa, kus me sel korral peatume võrreldes Rio de Janeiro linnaga täiesti teine koht. Siin ei tekita õhtupimeduses õue minek minus mitte mingit kõhedust, inimesed on superviisakad, abivalmid ja sõbralikud. Kahe siin oldud nädala jooksul tekkisid jõusaalis juba omad sõbrad, liikluses on võimalik ratast kasutada ilma, et peaks kiirabiauto igaks juhuks endale seljataha palkama, et ta kohe valmis oleks. See kõik tekitab ainult positiivset meeleolu ja ausalt öeldes olgugi, et on jõuluaeg, hingetõmbehetk ja perega veetmise periood, siis mõtlen juba sellele, et paari kuu pärast saan siia veel laagrisse tulla ja suunurgad tõusevad üles.

Ma ei tee seda ilmselt piisavalt tihti, kuid pean endiselt rõhutama, et kõik see ettevalmistus ei oleks võimalik ilma minu kallite toetajateta! Aitäh teile, mõtlesin Teie peale siin igal hommikul kui kaatri taga pukseerides merele lohisesin, teete võimalikuks võimatu, astuda sammu suurriikidega, kelle ettevalmistuseks määratud summad on (nagu selles laagris osade riikidega juttu oli) sadades kordades suuremad kui meil! Lööme neid töökuse ja kavalusega! Aitäh Matek ja BCS, kes on mind aidanud ajast, kus olin noor ja lootust andev poiss. Aitäh Lasita aken, Starter, Nordecon, Weber Saint-Gobain, Maru ja Catwees pikaajalise ja vankumatu usu eest minu toimetustesse. Suur tänu Autostrada, kes on minu meeskonna üks noorimaid liikmeid, kuid vastutab minu koduse ajasäästu ja mugavuse eest väga suuresti. Samuti Tradehouse, kes eraldas mulle noorsportlase stipendiumi. Ja lisaks veel kõik abilised, ilma kelleta jääks aega treeninguteks kõvasti vähem või oleksid nad palju ebakvaliteetsemad - aitäh Reval Cafe, Myfitness, SiSEstonia, Jakari Marine, Hawaii Express ja paljud teised, kes mulle pöialt hoiavad!

Ilusat jõulu teile,
Karla

Icarai

Ja mina mõtlesin, et seda hääldatakse nii nagu kuuled. Tegelikult on aga hoopis Icara-ii, mis tähendab mingi kohalikus iidses keeles "blessed water", mis iseenesest on päris irooniline, sest wikipediast selle linnaosa ja randade kohta lugeda, siis esimese paari lause seas laiutab fakt, et linnaosa "has recently faced problems with water pollution." Aga, olgu selle kõigega nii nagu on, Icarai on Rio linnaosa nimi, kus me sel korral elame. Tegu on suhteliselt suure muutusega, sest tehniliselt pole me vist isegi enam Rio de Janeiro linnas vaid kohas nimega Niteroi, mis on Rio de Janeirost teisel pool lahte, üle mingiteist kilomeetri pikkuse Ponte (ka üks olümpia radadest selle sama silla järgi) silla.

Olgugi, et jõudsime siia pärale eile hilistel tundidel laborirotiga sarnanevate silmadega ja täna toimetasime terve päeva kõikvõimalike logilistiliste toimetustega, siis tundub, et see Niteroi pool on hoopis ohutum ja meeldivam kui Rio. Ma pole umbes kilomeetri õhtupimedal tänaval läbinuna näinud veel ühtegi daami, kes mulle enda teenuseid sooviks osutada - see on juba midagi!

Üldjoontes oli esimese päeva jaoks tempo kiire, väga kiire. Eile õhtul, või öösel, või siis Eesti aega elades juba peaaegu hommikul, siinse kohaliku aja järgi poole kahe paiku, pärast ligi 24h-st tiksumist magama heites tundus mõte, et kell 7 ärgata ja seada end valmis minna konteinerit lahti pakkima pigem mitte-mu-lemmik-tegevus, aga hommikuks oli üllatavalt normaalne olla ja ei tea kas pinge teemal, et kas kõik laabub ja kuidas ta laabub hoidis meid ärevana, keskendununa ja erksana või mis, aga päev vuhises nii kiiresti mööda nagu rullnoka bemm öisel linnaringil ja oli veel kõigele lisaks väga produktiivne ka!

Tõsi, füüsilist tegevust just uskumatult palju polnud. Hommikul sõitsime kohalikus vaatamisväärsuses (milleks on ussssssskumatud liiklusummikud) ligi 2h sinna, kus pidi olema konteiner. Kuna viimase tunniga liikus takso u. 2,5km, siis otsustasime, et proovime, kas oleme võibolla pärast sellist ummikut ja eilset pikka lendu kõndimise ära unustanud, hakkasime extremesportlasteks ja eksperimenteerisime poolrekreatiivses korras Rio tööstuslinnaosas kiirtee ääres jalutamist. Ma arvan, et sellest võiks täitsa asjalik spordiala saada, potentsiaali on. Igal juhul, oma ala pioneeridena jõudsime nii konteineri juurde mitte kahetunnise hilinemisega nagu see oleks taksoga olnud, vaid kõigest poole teisese hilinemisega. Polnud lugu, see oli Brasiilia ajaarvamise järgi (mis on väga sarnane Hispaania omale) täpselt õige aeg, sest umbes kümne minutise vahega pärast meie saabumist ilmusid välja kõik osapooled, kes täna asjasse puutusid.

Konteiner oli ilusti maha pandud, mis tähendas, et saime asjadele kiiresti ja vaevata ligi. Ainuke mure oli, et kont oli pargitud uksega seina poole, mis tähendas, et sain küll pugeda sisse uudistama, et kas kõik on terve, kuid asju reaalselt välja ei saanud. Arvasin, et see võib osutuda problemaatiliseks, kuid ei, minu Miami konteinerikogemused, mis on õpetanud nende raudkastidega tegeledes alati ootama halvimat, osutusid täiesti alusetuks, sest paari minuti pärast oli tõstuk meie konteineri kõrval ja mina pidin oma jalgu kiiresti liigutama, et koos kondiga mind mujale ei tõstetaks. Veel minut hiljem ja juba saimegi asjad välja veeretada. Siin kohal mainiks ära, et meister otste siduja ja pakkija Karl-Martin, kes on seda 3/4 oma elust teinud oli suutnud oma paadi nii siduda, et ust avades irvitas ta laest alla rippudes mulle vastu, justkui tahtnuks öelda, et harjuta veel! Ka sellest polnud lugu, sest tegu on õnneks laseriga, millega võiks arvatavasti sõjas mitu päeva üle elada olenemata sellest kas sinu stiil on rünnata või peituda - laser sobib kõigeks. Ma saan aru, et see kogu jutt tuleb päris korraliku magamatuse najalt, aga veidi on veider küll kuidas üks paat nii tugev saab olla.

Nii ta ühe otsa peal rippus

Asjad liiguvad

Igal juhul, kõik läks üpris libedalt, peaaegu, et sama libedalt kui minu otste vahelt välja libisenud paat. Haakisime kokku lepitud transportautole esimese kaatri taha ja Ingrid ning Matt saidki juba klubi poole ajama panna. Meie Reinuga jäime sama autot tagasi ootama, mis tähendas mõnusat 4h-st jala kõigutamist konteinerit vahel, jess! Et lugu depressiivsemaks või reaalsemaks või emotsionaalsemaks muuta, siis nii nagu kõikides läbi aegade ägedates linateosteski, sadas meie neljatunnise ootamise ajal loomulikult vihma, nagu tellitult. Üleüldse pidi olema Sxxx suvi ja minu oodatud 40+ kraadist pole haisugi. Samas võib see isegi minu kasuks töötada, sest seni pole ma peale merebriisi siin mingit muud tuult saanud ja vihmase ilmaga on see tõenäosus palju suurem - ehk õpin midagi sootuks erilist?! Aga, tulles tagasi päevakirjelduse radadele, ühtäkki olimegi ka meie Reinuga jälle autos, kaater taga lohisemas ja teel klubi poole. Päev oli õhtusse veeremas ja tundsin kerget pingelangust. Mitte, et ma oleks teadnud, et klubis ühtegi muret ei võiks oodata, kuid autot juhtinud noormees oli jahtklubi liige ja aktiivne asjapulk - eeldasin, et kui midagi on, siis küll tema juba teab, mis nuppe vajutada. Kuna täna oli mingi riigipüha, siis elu oli klubis üpris vaikne ja kaatreid me päris klubisse sisse veel ei saanud, kõigest valvega parklasse, kuid pöidlad on pihus, et nad ootavad meid homme hommikul seal täpselt nii nagu me nad täna jätsime. Ja siis, ja siis ja siis... Saabki juba vee peale!!

Big boss ja tema uus tööriist

Kõige selle jutu lõpetuseks tahaks tänada EJL-i, eesotsas Ott Kallasega, kes suutis mulle täna umbes 7000km kaugusel olles tõestada, et konteineriasju on võimalik ka toimivalt ajada (vähemalt väljaspool "The Union" Miamit) ja kogu asja orgunnis, EOK-d, et nad meie asjad nii aegsasti siia olid nõus saatma ja kõiki mu tublisid toetajaid, kes on selle kõige taga, et me siin Reinuga olla saame ja homme loodetavasti merel juba uusi teadmisi kogume! Olen liigutatud ja annan endast kõik, et aeg maksimaalselt meie jaoks tööle panna.

Selles laos oli muuseas kastides ka ilmselt tulevane olümpiaküla jõusaal, päris mitu Technogymi asja

Head und!
Karla

Raske õppustel, kerge lahingus (ehk Osa III)

... Nii ma vähemalt loodan, et kui õppustel on olnud raske, siis ehk edasistes lahingutes läheb kergemini.

Aga, mida ma siis õppisin? Algatuseks loomulikult seda ilmset, et horvaatidelt oli õppida palju tehnilisi nippe. Seda öelnuna tuleb tõdeda, et paljud neist ei ole mul endiselt sugugi koduseks muutunud, pole veel käe sees. See omakorda tähendab, et paljuski on mu käed juba enne hooaja algust piltlikult selja taha seotud. Kui suudan endale need tehnikad automaatseks lihvida, siis on kõik super ja sellisel juhul on kiiruse probleemid ilmselt enamikes tingimustes minevik. 

Teiseks õppisin juba väga mitmendat ja loodetavasti viimast korda seda, et asja võlu peitub tasakaalus. See, et minu sõbrad-tuttavad mulle võistlusele või laagrisse minnes "head reisi" soovivad kriibib alatasa mu kõrvu. Põhjus seisneb selles, et tegelikkuses on asi reisist väga kaugel. Tegu on ju sisuliselt komandeeringuga, kus päev algab hommikul 6-7 ja lõppeb õhtul 10-11 ilma, et midagi muud peale põhitegevuse teha jõuaks. Komandeeringud on loomulikult väga produktiivsed ja kasulikud, kuid kui teha seda aasta otsa tavainimese konteksti pööratuna hommikust õhtuni koosolekul brainstormides, siis jookseb lõpuks juhe kokku. See minuga ka lõppenud hooajal juhtus. Elus peab olema tasakaal ja üheksa kuu jooksul kodus veedetud kolm nädalat võib mind ju tehniliselt filigraanseks muuta, kuid kui selle peale peas kruvid logisema hakkavad, siis pole asja tulem endiselt pooltki see, mis ta olla võiks. Siin kohal peab muidugi nentima, et professionaalsete pallimängualade sportlased elavadki tihti väljamaal, et mängida tippklubides. Sellele vaatamata ei tee nad seda enamasti üksi, nendega käivad seda teed nende partnerid, pered ja kes kõik muu. Seega, järgmise hooaja plaanidesse kuulub kindlasti tasakaalu leidmine. Seda nii füüsiliste ja meretreeningute jagunemise osas (mis peaks teoorias hoidma ära ka minu vigastused) kui laagrite/võistuste ja nende vahele jääva mõtlemisaja osas. Nagu öeldakse, siis kogu aeg ei saa tulistada, vahepeal tuleb sihtida ka. Peeglisse vaadates tuleb tõdeda, et lõppenud hooajal tulistasin, tihti puusalt. 

Võibolla, et kõige olulisemana isegi mitte ei õppinud vaid pigem tõdesin, et "ignorance is bliss", ehk eesti keeles väga õudselt kõlavana ignorantsuses peitub õndsus. Vaatasin eelmisel nädalal juhuslikult 2002 noorte MM-i videosid. See oli regatt, kus mind krooniti maailmameistriks ja millega seostuvad mul vaid suurepärased mälestused. Minu õnnetuseks lõpetas see videopilt koos minu tänase nägemisoskusega paljuski mu eufooria. Olgugi, et tegu oli noorteklassiga, siis vigu oli mu silmade jaoks palju. Sellele vaatamata, tol hetkel, tol nädalal tundsin flowd ja väljusin maailmameistrina. Loo moraal on see, et väga palju teada, näha, osata, arvata, tahta - polegi alati kõige parem. Lihtsuses peitub võlu ja soov lõputult areneda, lõpmatult parandada midagi, saada uusi teadmisi, näha kõike, kogeda kõike, tunda kõike maksab lõpuks kätte. Kui teadmisi koguneb palju, siis on jälgitavaid faktoreid nii hulgi, et ühel või teisel hetkel hakkab kogu asi ühest otsast valguskiirusel pragunema ja seda protsessi peatada on võimatu. Siis kehtib juba see vana tarkus, et kui midagi Pxxxe juba läheb, siis ikka täiega! Seega, nii totralt kui see ka ei kõla, siis loodan järgmisel hooajal laseripurjetamise kohta õppida võimalikult vähe uut. Soovin, et oleks võimeline neid kõiki oskusi, mis mu pagasis tänaseks on suutma rakendada ja olen enam kui veendunud, et sel juhul pole teistele näha muud kui minu ahtrit.

Eelmise lõiguga seostub hästi veel üks minu olemusega seotud probleem. See, et olen maksimalist ja perfektsionist on teada ilmselt kõigile, kuid sel aastal tundsin üha uuesti ja jälle, et see ei vii mind mitte kuskile. Merel ei tule perfektset olukorda mitte kunagi. Merel ei ole isegi sellist asja nagu perfektne olukord sõnastatud, veel enam kirja pandud. Jah, vettehüpetel, iluuisutamises ja veel mõnel alal, kus on elemendid paigas isegi koos läbimise järjekorraga eksisteerib fenomen "perfektne sooritus", kuid purjetamises seda pole. Vahest on aeg lõpetada selle jälitamine ja tõdeda, et aeg on teha Sxxxst saia? Olukord võib olla kehv, kuid võitja ja kaotaja erinevus seisneb selles, kes selle kuidas lahendab. Aeg on lõpetada supermäniks püüdlemine, võtta omaks see, kes olen ja näidata endale ja teistele, et see Mina võib olla veelgi parem kui see keebiga mees, kelle suurim vaenlane on krüptoniit. 

Saia tegemas,

Karla

Karl-Martini pääsemine, OSA II

Ehk kaua tehtud kaunikese, hooaja kokkuvõtte teine sissekanne, mis kirjeldab, kuidas hooaeg tegelikult minu poolt vaadatuna, ilma eriliste ilustusteta, välja nägi. Hoiatan ette ära, et nagu mu hooaegki, tuleb see kokkuvõte päääääris pikk ja lähen kõikvõimalike marketingi reeglitega, mille järgi hoida oma jutt "lühike ja tabav" ilmselt päris suurde vastuollu. Lohutan end sellega, et kui Sind ei huvitaks, siis sa poleks sellele saidile klikkinud! Ja kui Sa juba siin oled, siis jagan sinuga kõike!

Siit see tuleb:

Kõik algas väga lubavalt. Tegin novembris ja detsembris Horvaatias mitu laagrit, kuid suutsin end uues seltskonnas siiski psühholoogiliselt maa peal hoida, selgelt treeningperioodi mitte liiga palju auru panna ja võtta asja nii, et kogu energia ei jääks sellesse, eelmise aastanumbri sisse jäävasse tsüklisse. Uue aasta hakul Rios toimunud laagris tundsin end endiselt kui work in progress. Merele minnes ei keskendunud mitte sellele, kuidas kõige kiiremini, lühemat maad ja nutikamalt rada läbida, vaid energia kulus enamasti selle esimese, kiiruse, otsingutele, sest teadsin uute tehnikate abil kui kiire on potentsiaalselt võimalik olla ning perfektsionistina eeldasin, et nüüd mitte, et pean, vaid, et olengi nii kiire, kogu aeg! Rio laagrile järgnes otselennul (sõna otseses mõttes) Miami MK etapp, mis oli minu silmis selle hooaja esimeseks oluliseks võistluseks. Suutsin end hoida heas konditsioonis, kuid tegelik fakt oli see, et olin pikast ja kuumast Rio laagrist tühi, tuim ja väsinud. Sel hetkel ma seda aga ei tunnetanud ega teadnud ja läksin endast kõike andma, nagu tavaliselt. Kõik algaski justkui hästi, sest esimeses sõidus juhtisin esimeselt ringilt tulles nii pika vahega, et rahvusvahelisel areenil polnud midagi sellist ma omal nahal tundnud. See aga lõppes kiiresti kui kohtunikud reeglite vastaselt rada liigutasid, mille tulemusena mina langesin kusagile teise kümnesse, 11 või 14, pole oluline. Kõlab jube halvasti, nagu selles postituses paljud asjad kõlama saavad, kuid see sama, esimene võistlussõit oli minu murdepunktiks, sest selline vastu pükse saamine niitis jalad alt, viskas mu selili, hinge kinni. Sellest olukorrast ma end enam ei kogunud, sõitsin tuima tükina regati lõpuni, kohaks mitte midagi ütlev 23 või 26 vms.

Edasi läks asi ülesmäge. Ees ootas veel laagreid, Küprosel ning jällegi Horvaatias. Tundsin end paadis järjest kindlamalt ja kiiremini, uskusin, et saan Euroopa hooaja alguseks "valmis". Märtsis jõudis kätte periood, kus algasid Euroopa regatid, mida oli nagu seeni pärast vihma. Palma regatil olin väga heas vormis, kus tundsin end kindlalt ja kiirelt kõikidel kurssidel ja see kajastus otseselt ka tulemustes. Püsisin vist terve regati vältel esiviies, pärast esimesi finaalsõite suisa juhtisin. Regati lõppfaasis fookus hajus ja lõpetasin 9nda kohaga, mis oli kõigele vaatamata hea tulemus! Sellele järgnes Hyeresi MK etapp, kus ette ruttavalt tundsin selle aasta kõige paremat vormi. Purjetasin kiiresti ja targalt, kuid komistasin ühe suure vea otsa, mis sel hooajal oli kui minu trademark'iks. Ei jõudnud piltlikult öeldes ära oodata, et millal ma saan kõigile näidata kui hästi ma sõidan ja tegin valestardi. See kukutas mu 11ndale kohale ja jäin samade punktide arvuga medalisõidust välja. Sellele vaatamata, purjetasin kevadise Hyeresi keerulistes oludes targalt, olin kiire ja terav. Tundsin, et olengi enamvähem valmis. Jah, tehnika võiks endiselt palju parem olla, kuid suudan pakkuda väga, väga kõrget konkurentsi ka juba sellisena nagu olen.

Aprilli lõpuks olin novembrist alates Eestis veetnud kuskil 12-14 päeva. Tol hetkel tundus see okei ja mingeid muremärke ma ei tundnud. Mai alguses sain olla nädala Eestis ja veetsin selle aja kodustele noortele laserile omaseid nippe õpetades, viisin läbi treeninglaagri. Just selles laagris, külmas vees tehtud liigutus jäi mind aga kummitama terveks hooajaks. Kuradi külm Eesti! - oli mu esimene mõte ja põgenesin siit nii kiiresti kui suutsin kuuma Horvaatiasse, sest seal oli juba tõsiselt soe ja valulikule seljale parem kliima paranemiseks. Kahjuks polnud sel külmal veel tegelikkuses minu seljaprobleemidega suurt pistmist ning fakt, et Horvaatiasse taastuma lennates puudus seal korralik füsioterapeutide, kiropraktikute ja massööride ringkond (kellelegi äriidee?) ei tõotanud tegelikult sugugi uhket järelmit. Istusin oma seljaga piltlikult nagu katkise autorehviga Sahara kõrbes, oodates, et äkki möödub mõni auto ja laenab rehvi. No ei tule seda teist autot! Nii oli ka mu seljaga. Tegin harjutusi, käisin "füsios" ja tegin kõik, mis minu võimuses, kuid selg paranes väga visalt ja sellest, kas on soe või külm ei tundund seljal ka olevat sooja ega külma (ha!). Seda aga fakti tõttu, et probleem sai alguse palju kaugemalt. Kogu uue tehnika ja muu õppimise taustal oli kogu minu füüsiline programm, mis tavasituatsioonis oli alati minu trumbiks, jäänud tagaplaanile. Minu keha ei olnud selles konditsioonis nagu ta oli harjunud ja olukorras, kus liigutuste ampluaa oli endiselt sama, andis keha järgi. Ja see polnud (või tegelikult võiks vist isegi öelda, et pole siiani) mingi easy fix! See võtab aega ja tööd, tööd, mida ma polnud nii suurel mahul panustanud kui tavaliselt.

Igal juhul, see rehabilitatsioon ja kõrvalt passimine kuidas teised purjetamine hakkas rõhuma. Esmakordselt tundsin väga tõsist pinget kodust ära olemisest. Miks ma siin olen kui ma midagi teha ei saa? Kodus on ju kogu infrastruktuur mu "parandamiseks" olemas, mida ma siin teen? Selliste emotsioonidega ja mõne üksiku veetreeninguga kust Horvaatia treener mu kaldale saatis, sest "your back must be hurting you, you look like shit, go rehab!" sõitsin mina aga otse Hollandisse, et võistelda järjekordsel eurosarja etapil. See kukkus aga välja korralik tugeva tuule regatt, kus oma konditsiooni pealt sõitsin välja jällegi 11nda koha. Kui te mult praegu küsite kuidas, siis ma ei oska muud vastata kui, et mõttejõud on üks kuradima vinge tööriist! Aga, pärast regatti sain jällegi nädala, või viis päeva vms, et kodus olla. Tundsin end nii nagu õues oleks 3 kraadi, tuult 17m/s ja ma oleks just tulnud poolpaljalt õuest, tõmmanud teki üle pea ja öelnud iseendale: "Ma ei liigu siit mitte kunagi mitte kuhugi!" Olin oma turvatsoonis, nagu laste kullimänguski sõna ütleb, "kodus", siin ei saa mind puudutada, siin ma olen väljaspool ohtu!

Fakt on aga see, et viie päeva pärast lendasin Inglismaale MK-etapile, sealt Kanadasse MM-ile olümpianormi täitma ning sealt tagasi Euroopasse, otse EM-ile ning kui see kõik läbi, siis ongi juba august! Nii mõeldes on need purjetamisvõistlused ikka päris jaburalt pikad. Kõigele vaatamata suutsin mingit moodi Inglismaal sõita välja järjekordse 11nda koha, kuid kogu protsessist räsituna, seljajamadest, lõputust reisimisest ja muust läbi väntsutatuna jäin korralikult haigeks. MK-etapp ei ole aga sellist nime kandev võistlus, mida minusugune põikpea pooleli oleks nõus jätma ja nii ma siis MM-iks, olümpiavalikuks, valmistusingi. Võistlesin haigena ja pärast lõdisesin kolm päeva kodus teki all külmavärinates ja kõrges palavikus. Olin kogu protsessist nii läbi, et ei suutnud voodist tõusta, lihtsalt magasin, päeval ja ööl, mis minu kui üpris energilise inimese jaoks on midagi ennekuulmatut. Tee mis sa teed, aga aeg oli lennata MMile. Õnneks tuli sel korral minuga kaasa üks väga väga hea inimene - Rein, kel "hästi veidi" on sportlaste ja ka minuga kogemust. Ta suutis mu nii palju rihma otsas hoida, et ma end pooleks ei rabaleks ja suudaks sõitude alguses ka normaalset vormi näidata, sest olümpiapilet tuli ju lunastada. See kõlab siia kirjutades nii jaburalt, kuid fakt on see, et sportlastel on justkui haigus. Nad ei julge puhata ja nii ka mina. Hetkel kui sina oled jõudeolekus võib ju keegi teine kuskil treenida ja paremaks saada. Mis ettekääne sul siis on, et mitte treenida? Ka mina olen selle haiguse sümptomeid kandev sportlane ja minu suureks õnneks on minu kõrval inimene, kes teab millal seda pidurit tõmmata. Kässarit tõmmati igatahes õigel hetkel, sest hoolimata kõigest muust sai vajalik Kanadas tehtud ja olümpiapilet lunastatud. Sellises situatsioonis, kus vajasin konservatiivsust, et mitte mingi rumaluse läbi Rio mõtetest pühkida oleks ka ilma selle kõige eelnevata supertulemust palju tahta. Läksime kindla peale.

Pärast seda olin aga lõplikult tühi. Tühi, kuid hooaja alul mõeldud mõttest, et võistlemine on ju parim osa mu elust, oli vaid umbes pool plaani täidetud. Selle tühja salvega (nagu mõnel spordialal ennegi juhtunud on) ootas aga veel oma järjekorda EM, Eel-OM, üks MK ja MK finaal. EM-il sõitsin välja 13nda koha, milles olin nii pettunud, et pole ammu sellist viha ja ängi iseenda suunas tundnud. Nutsin, et ei suuda enamat, forsseerisin end, kuid ainus, mis sellest välja tuli, oli kaks järjekordset valestarti, mis ei aidanud positsiooni paranemisele kaasa. Õnneks oli võistlus Taanis, mis tundus väga kodusena ja hoidis ilmselt ära veelgi suurema murdumise, sest kusalgi teises maailma otsas poleks ma tol hetkel selle pingega toime tulnud. Sai läib, sain koju - suurepärane emotsioon, mida pärast võistlust tunda. Kuidagi suutsin end koguda ja olenemata faktist, et paljas mõte järgmisest võistlusest mõjus nagu kriiskav laps laupäeva hommikul, kus issi eelmisel õhtul sõpradega väljas käis ja üle keskmise rohkem kannu tõstis vaatasin eel seisvale Eel-OMile väga positiivse pilguga. Tõsi, seda küll mitte võistluse kontekstis. Esimest korda elus valmistusin regatiks sootuks teisiti. Algusest peale puudus mul soov võistlusel midagi saavutada. Ma tean, et see kõlab jällegi jaburalt, kuid tegelikult on mõte endiselt mu silmis päris tark. Võistlusolukorras raiskab purjesportlane lõviosa oma energiast konkurentide jälgimisele ja nende käikudele reageerides. Mina suunasin selle energia hoopis mujale - õppisin end ümbritsevat, tegin märkmeid, panin kõik kirja. Võtsin seda kui suurepärast võimalust õppida tundma seda, mis mind järgmisel suvel ees oodata võib. See, et ma kõige selle juures veel pärast esimest võistluspäeva juhtusin kolmandal kohal olema ning peale seda kukkusin kolinal teise kümne lõppu, on kirjeldatud umbes kõigi spordipsühholoogiliste raamatute esimestes paragraafides ja seda ma siin lahkama ei hakka. Loodan vaid, et lisaks järeldustele suudan sellest ka nii palju õppida, et äkki kahesaja esimest korda enam selle sama reha otsa ei komista.

Selle lõigu esimeseks lauseks tahtnuks kirjutada, et "pärast eel-OMi olin lõplikult tühi", kuid tundub, et seda kirjutasin ma juba eelmise lõigu alguses seega nüüd tuleks justkui mingi parem lahendus leida. Olgu - ma olin tühjem kui lõplikult tühi. Ma olin nagu laste kõrrejoogipakk, tühjaks joodud, õhku täis puhutud, siis jala alla pandud ja pauguga puruks löödud. Võibolla mõni mäletab, see lahedate asi, mida teha kui jook otsa sai. Igal juhul, jutuga edasi minnes oli positiivne see, et sain pärast eel-OMi tervelt kolm nädalat kodumaal olla, mis tundus nagu varajane jõulukink. Sellega positiivsed faktorid ilmselt ka piirdusid, sest sellises staadiumis oleks tark ilmselt hooaeg lõppenuks lugeda, end koguda ja siis põhja hakata laduma. Mina aga üritasin seda kübekest, mis mul tööks jäänud oli nagu kärbest joogiklaasis hoida, et see jumala eest välja ei pääseks - üks MK ju veel ees. Kahjuks seda kärbest seal klaasis tegelikult ikka polnud või siis pääses ta juba eos sealt välja ilma, et ma oleks seda tähele pannud. Üks kõik milliseid paralleele ma teile siia ka kokku ei kirjuta, siis fakt on see, et Hiina, MK-etapile lennates mõtlesin lennukisse astudes, et miks ma sinna lähen, mul ei ole enam midagi anda?! Kui su töö on juhtumisi ülimalt monotoonne, siis on võibolla võimalik see halb, motivatsioonivaba päev ilma suuremate vigadeta üle elada, kuid kui sa pead maailma parimate vastu võistlema, siis sellisest situatsioonist head pallinahka ei saa, tee, mis tahad. Ei saanudki!

Hiina MK järgselt oli aeg. Oli aeg see seljamurest räsitud hooaeg, kus väntsutasin end ühest maailma otsast teise, puhusin enda õhupalli järjest rohkem ja rohkem täis kuni ta lõpuks pauguga puruks läks, ära lõpetada. Aeg oli puhata ja siis rahulikult järgmiseks hooajaks valmistuma hakata. See, et värske ettevalmistuse hulka juhtus sattuma ka MK Grand Final, kuhu ma vaatamata kogu eelnevale jutule endiselt kvalifitseerusin näitab minu silmis milleks ma võimeline olen kui võtta aega, panna kirja reaalne plaan, mida on reaalselt võimalik jälgida ja see ellu viia. See, mis juhtub järgmine august.

Aga, kuna ma lubasin kolme osalist kokkuvõtet, siis väga pikka juttu ma siia hooaja kirjelduse lõppu täna enam ei lisa, kuid: mida ma sellest kõigest siis õppisin? Seda, et kui palju ma seda kuradi purjetamist ikka armastan, et olen nõus kõik selle läbi elama. Veel enam, tõtt-öelda ei vahetaks ma seda hooaega mitte millegi vastu, sest enda vead on parimad, millest õppida, sest need on reaalsed. Sa elad selle kõik omal nahal läbi, tunned seda pettumust ja nördimust, sööd selle kõik sisse. Kellegi teise vead, see pole üldse õige kraam, need on nagu need kontrolltööd, milleks õpid ja unustad järgmisel päeval, kuid oma vead, need jäävad kogu eluks!

Aga sellest pikemalt juba järgmises sissekandes,
Forever Yours,
Karla

Purjetaja, ehk Karl-Martini pääsemine kolmes osas

See on see kaua oodatud hooaja kokkuvõte. Nüüd, kus ta ka reaalselt läbi on, siis tundub paslik see lõpuks ka siia kirja panna. Juhtuma saab ta aga kolmes osas, millest esimene on see, kuidas asjad minu silmis enne hooaega minema pidid ja teine kuidas asjad tegelikult läksid. Nagu elus tihti, siis plaan ja tegelikkus ei läinud üksteisega väga paljudes aspektides just ülearu palju kokku. Kolmandas osas üritan asjades selguse luua ja tutvustada, kuidas nüüd siit edasi.

Horvaatia treeninggrupiga ühinedes oli eesmärk suhteliselt selge: nad on tehniliselt väga tugevad, õpin nende pealt need nipid ära, teen endale selgeks ja ohhoo, kus siis tuleb kvaliteeditõus ja head tulemused. See, et õppimine nõuab palju harjutamist, oli iseenesest mõistetav ning sellest tulenevalt lugematud laagrid kõlasid asjade loomuliku käiguna ja normaalsena.

Ajaks, mil hooaeg kiirematel tuuridel pihta algas - kevadeks, pidin olema kui valmis produkt, mida äpimiljonäriks ihkav noor itimees investoritele maha läheb müüma. See, et aprillist augustini leidis aset 8 nädalast ja 2 kolmepäevast võistlust ei tundund mulle ohtlik, sest purjetamine on ju sigalahe, võistlemine aga veel rohkem. Kõigele lisaks, selleks ajaks pidin olema valmis produkt ja näitama ainuüksi tulemusi esikümnes, mis annavad üha enam ja enam energiat ning panevad uut regatti järjest rohkem ootama.

Sügisperioodil, hooaja lõppfaasis ootasid ees veel kaks regatti, üks MK etapp ja MK Grand Final, mis pidid olema uhke hooaja veel uhkemaks lõppvaatluseks ning sissejuhatuseks uude ja vaata, et kõige tähtsamasse aastasse.

Selline oli plaan. Kuidas asi tegelikult välja nägi, sellest järgmises, lähipäevil ilmuvas postituses.

Karla

Riocap

Ehk lubatud Rio Recap:

Kust ma alustan? Äkki tulemusest, mis kaasaelaja jaoks eemalt vaadatuna on ju põhimõtteliselt ainus mõõteriist, et kuidas võistlus läks. Normaaltingimustes olen ma sellega isegi nõus, sest võistluse eesmärk on ju idee poolest selgitada välja parim. Nii mõeldes oli Rio Test event otse loomulikult minu jaoks pettumus, sest tean mina ja teate teie, et ma olen võimeline kordades rohkemaks kui 16. koht. Loomulikult, ma olen 3 aastat kogenum, vanem ja targem, kuid optimist minus räägib, et õnneks on aeg ja effort siiski raisatud õiges suunas, sest Londoni OM-iga võrreldes on ka praegusel, väga mitterahuldava tulemuse puhul paari kohaline tõus. Siin maal ma selle tulemuse jutu ka lõpetaks, sest tõsiasi on see, et isegi ilma äpardusteta, kus jäin tuuleaukudesse ja muusse jamasse poleks ma sel regatil paremat kohta 12ndast saanud, esimesed purjetasid lihtsalt kiiremini ja targemini, see on fakt.

Jõudsime nüüd pärale, tarkuseni. See on midagi, mis tundub Rio venuel olema rohkem hinnas kui praegu USA dollar, kuld ja kõik muu kokku. Kõige hullem on asja juures see, et seda tarkust valuutavahetusest ei osta isegi hea tahtmise juures. Seetõttu on ainus väljapääs tarkuseni hours on the water, mille parim võimalik variant on võistlustunnid vee peal. Ma polnud kunagi võistlusele sellise mindsetiga peale läinud, et ma ei keskendu sellele, et parim võimalik tulemus saavutada, vaid sellele, et näha kõike, mis mind ümbritseb. Siin kohal ma ei väida, et ma võistluse jooksul kordagi meelega valele poole oleks sõitnud, et näha, mis saab, kuid kui keegi teistest eraldus, siis hoidsin rohkem kui kunagi varem silmad lahti, et mis temast siis sai.

Julgen öelda, et olen praegu, koduteel Helsingi-Tallinn laevas istudes ja sellelel Rios veedetud ajale tagasi vaadates väga positiivselt meelestatud, sest regatt andis järgmisele aastale pilku heites rohkem kui ma oleks lootnud. Sellele aitasid kaasa väga asjalikud kohtunikud, kes kasutasidki reaalselt kõiki järgmise aasta radu ja hoidsid asja väga mitmekülgsena. Mida päev edasi, seda parem arusaam mul tundus olevat, mis mingil rajal kõige olulisemad faktorid on, millega tuleb arvestada ja mille võib ära unustada. Seda öelnuna tean, et võin ju pilvedel hõljuda ja arvata, et saan mõnest asjast ehk arugi, kuid tegelikkus on kahjuks see, et terve seal veedetud aja domineeris päeva sissevool, päris OM-i ajal peaks olema aga risti vastupidi, väljavool. See muudab asja ilmselt jällegi äratundmatuseni, mis tähendab plaanimisprotsessis kindlasti laagrit sellisel ajal, kus mainitud tingimused seal valitseksid.

Üldisemas plaanis tundsin end Rios sel korral samuti vähe inimlikumalt. Tundub, et sel linnal on oma reeglid, millest kinni pidades on võimalik eksisteerida ilma, et peaks igapäevaselt kartma mingi jaburuse pärast. Sellega harjumine on ilmselt protsess, mis tuleb läbida ja õnneks on mul see nüüdseks tehtud.

Nüüd on aeg olla kodus nii kaua, et peaaegu ei usugi - 3 nädalat! Selle aja sisse mahub järgmisel nädalalõpul toimuv Eesti MV teine etapp Lohusalus ja ilmselt suuremal määral pigem füüsilisi kui meretreeninguid. Seejärel Hiina MK, mis ajaks loodan nii vaimselt kui füüsiliselt paremasse konditsiooni jõudnud olla.

Karla

Niteroi vol 2

Otsi mind pildilt! Photo credit Jesus Renedo, SailingEnergy

Täna oli RC-l kindel plaan meile 3 sõitu pidada, sest esmakordselt minu siin veedetud kolme nädala jooksul polnud merebriisi süsteemist hommikul haisugi ja puhus varajastest tundidest peale korralik S/W tuuleke. Seadsime sammud merele juba 11 ajal, et 12.30 esimese sõiduga pihta hakata. 

Kõik oli tore, kuid täpselt stardi hetkeks vaikis tuul 1-2m/s kanti ja sain lõpuks tunda millest kõik siin palju treeninud räägivad kui ütlevad, et väljas pole võimalik sõita. Suur ookeani swell, väga tugev hoovus ja vaikne tuul tekitas olukorra, et üle stardiliini polnud võimalik saada. Korralikult purjetades püsisid vaevu stardikaatri läheduses. Õnneks said olukorrast aru ka kohtunikud, kes korjasid ankru põhjast lahti ja läksime kaugemale ookeanile tuult otsima. 

Polnud vaja kaugele minna, umbes kilomeeter avamerele tuli vastu korralik 5-6m/s tuuleke ja sõit võis alata. Esimeses sõidus sain OK stardi ja tegin ka päris enam-vähem krüssu, kuid ülemise märgi läheduses jäin veidi tobedalt karpi ja üles jõudsin kuskil vahetult enne 20. Allatuules üritasin kaotatud maad tagasi teha, kuid žürii arvas, et vahest veidi liiga agressiivselt, sain kollase lipu. Sealt enam tagasiteed suures plaanis polnud, sest vahed olid metsikud ja paremat 24ndast ei suutnud.

Teises sõidus sain kehvema poolse stardi, kuid leidsin üles kiiruse ja õnneks osutus minu genereeritud plaan samuti töötama, mis tähendas, et üles märki jõudsin neljandana. Allatuules tundsin end kui tigu ja andsin alla märki päris palju ära, mingi kaheksas vist. Teine krüss mängis kogu juhtgrupp konservatiivset mängu hoides keskele ja üritades vaikivas õhtuses tuules riske madalal hoida. Mina, kes olin tolleks hetkeks neist 30m maha jäänud nägin aga, et neil on tuulega väga kitsas ja innerloop-i peal taganttuules alla tulevatel Radialidel tundub tuult seevastu olevat nii nagu kaalust alla saate esimeses episoodis osalejate ülekilosid. Jätkasin raja paremasse serva kuni tuuleiil minuni jõudis ja siis kössutasin pehmelt öeldes kogu pundist üle. Tõusin hetkeks juhtima, kuid ülemise märgi võtsin siiski teisena. Allatuulega andsin jälle törtsu ära, finišis neljas. 

Kuna olime seda tuult ajanud taga nagu tikutulega, siis oli märkamatult saanud otsa saamas valgus ja aeg oli need samad tikud, millega tuult otsisime jälle taskust välja võtta ja põlema panna, et näha, kus suunas kallas jääb. Okei, päris nii hull ei olnud, aga long story short, kolmandat sõitu ei tulnud ja minu eel-OM-i kohaks kujunes 16. Ma jään tihti sellistes olukordades lubajaks, aga ma sel korral üritan tegelt ka asjalikum olla ja kirjutada kogu regatist ühe kokkuvõtte, sest praegusel juhul on tegu selgelt tänase päeva recap-iga ja kogu regatti lahkama ei jaksa ma hetkel enam hakata. Seega, kirjutan teile jälle!

Karla

Copacabana

Pole viga scenery on merel! (Photo credit Jesus Renedo, SailingEnergy)

Tänane algas järjekordse kolmetunnise kaldal ootamisega. Õnneks I came prepared, st. et võtsin raamatu kaasa ja lugesin rahulikult nii, et väga igav ei hakanudki. Üpris üllatusena saadeti meid kell 2 lõpuks merele, sest kaldal oli kõigil väga selline tunne, et välimistel radadel küll tuult pole.

Olime õnnega koos, sest nii nagu sel nädalal kombeks, tundus, et RC teab väga täpselt, millega nad tegelevad. Jõudsime puksiiris Copacabana nimelisele rajale, mis asub põhimõtteliselt selle sama kuulsa ranna all ja justkui tellitult hakkas puhuma ka tuul. Päris korralik isegi teine, 4-6m/s ja vaata, et kõige stabiilsem, mida ma siin seni näinud olen.

Sõitsin end soojaks ja üritasin silmad-kõrvad lahti hoida, et tekiks mingigi arusaam, mis ümber ringi toimub ja mida peaks ette võtma. Olen endaga täna ülimalt rahul, sest suutsin suhteliselt puhtalt lehelt genereerida masterplaani ja selle ka väga edukalt ellu viia. Üles märki tulin 4ndana, allatuulega andsin veidi ära, teise krüssuga tõusin tagasi viiendaks, et siis viimane allatuul Scheidtilt peksa saada ja finišeerida 6ndana. Isegi mingeid erilisi jaburusi ei toimunud, tuul oli üllatavalt stabiilne ja purjetamine oli selline nagu ta vanadel headel aegadel, siis kui muru veel roheline oli, vees ujuda kannatas ja linnud ikka laulsid. 

Mis kõige tähtsam, siis sain kinnitust, et välimistel radadel on purjetamine ikkagi purjetamine!

Homme plaanitakse meile kolme sõitu, aeg puhata!
Karla

Ikka ei saa Pai

Päikseloojangu romantika. Siis oli veel kõik hästi! Mina vasakpoolseim

Ei õnnestunud meid täna kaugele Pai rajale sokutada. Avamerel tuult lihtsalt polnud. Samuti polnud seda kuni kella poole kolmeni ka siselahes. Kõik ootasid kaldal ja meie algne vaba päev, mis muutus ühe sõiduga päevaks, muutus kiiresti päevaks, mis venis klubis nagu härjaila. Lõpuks, kella kolmest peksti meid välja, sel korral sellele samale Ponte rajale, kus esimesel päeval väga hästi sõitsin.

Sinna jõudes oli olukord esimesele päevale vägagi sarnane, mis tähendas, et ka minu plaan oli vägagi sarnane. Tundus, et plaan on endiselt vägagi töökorras, sest üles märki tulin kuuendana ja alumiseks märgiks olime juhtgrupiga vahe nii pikaks venitanud, et tundsime end üpris mugavalt. Teisel vastutuule otsal läks kõik sama rida pidi nagu arvatud kuni umbes 200m enne ülemist märki vaikis paremal pool juhtgrupil tuul täiesti nulli ning pööras 30 kraadi vasakule. Ma pole kunagi nii kiiresti nii palju kaotanud. Kuna võistlejaid on siin vaid 38, siis kohtade kaotus polnud sugugi NIIIIII hull, aga see palju meetreid tagumised tagasi sõitsid oli muljetavaldav, vaata või taevasse ja näita ilmataadile thumbs up, hea töö, poleks uskundki, et selline asi võimalik on.

Aga, nagu näha, siis purjetamises on endiselt kõik võimalik. Nii langesin mina minutiga väga kindlalt kuuendalt kohalt 20ndaks ja alumise märgi tagant viiendana, kolmandana ja esimesena võtnud tõusid vastavalt 3ndaks, neljandaks ja 10ndaks. Kuna aus olles oli hämming päris suur, siis ei teadnudki, kas nutta või naerda, mistõttu emotsioon lihtsalt puudus, sarnaselt nagu puudus toimunule loogiline seletus. Vägistasin end lõpuks tagasi 18ndaks, aga see on üpris väike vaevatasu selle porno eest, mida meiega parem rajapool ette võttis.

Kes soovib, siis seda sõitu näeb http://www.sailing.org/olympics/rio2016/multimedia/live_tracking.php siit järgi, tagant järele on peaaegu, et koomiline kuidas osa rahvast üks hetk lihtsalt seisma jääb. Koju tulles oli veidigi lohutav see, et minu kallis kaalutlev abikaasa oli pärast trackingu vaatamist endast väljas ja ütles, et soovis arvuti vastu maad katki visata. See tähendab, et vähemalt ühe asja ma täna võitsin, minu närvid olid paremad - ja mina pidin selle kahjuks ise läbi elama!

C'est la vie!
Karla

Pai

Tänase raja nimi oli siis kirjade järgi Pai. Tegu on kõige kaugema rajaga, mis algselt OM-iks kavas polnud ning lisati pärast suurt vee kvaliteeti puudutavat kisa, et "väljas" oleks üks rada rohkem ja saaks puhtas vees rohkem sõite pidada. Kahjuks on aga nii, et avamere mõistes lähedal pole tänu juba eksisteerivatele radadele enam ruumi, mis tähendab, et Pai asub pärapõrgus! Nüüd julgen küll väita, et nii kaugel rajal pole ma kunagi varem võistelnud. Täna lohisesime suhteliselt täisgaasil 90min puksiiris enne kui rajale jõudsime. Mis oli aga veel nukram oli fakt, et olenemata kõigist ilmaennustustest, mis lubasid kui ühest suust 8-11m/s, puudus tuul täielikult. See tähendas, et loksusime kõrge ookeani swelli otsas ligi 4h. Tuli välja, et täielikus tuulevaikuses suurel lainel suudan minagi merehaigeks jääda. Ühel hetkel polnud kalade toitmine sugugi kaugel, õnneks suutsin end koguda ja asja unustusse suruda.

Kuna Pai on tõesti kaugel, siis ei ulatu sinna isegi kalda mõjutusega merebriis. Siselahel asunud radadel oli seevastu tuult küll ja veel. Kui ülejäänud "sees" võistelnud klassid olid oma sõitudega tänaseks juba ühele poole saanud, siis kupatati meid tagasi sisse, et seal kiiremas korras mingigi sõit kirja saada. Mis seal ikka, pukseerisime terve selle maa siis uuesti tagasi rajale nimega Escola Naval, mis asub klubi vahetus läheduses. Seal veeretati meile loojuva päiksega üks kiire sõit just 180 kraadist pööret tegevas hoovuses. Üldine mulje on selline, et sisemistel radadel on sõitmine enamasti hoovuse järgi ja välimistel, kui seal juhtub tuult olema, pigem päris purjetamine. Igal juhul, tegin plaani, kuid plaan ei toiminud. Toimimisest jäi puudu nii palju, et mina startisin kaatri poolt 4ndana ja läksin kohe ära parema nurga suunas. Sama tegid kõik ülejäänud startijad, kuid vasakult tuli tuuletugevdus, mis u. 6-7nda kaatri poolt startijana juba jõudis, minuni aga mitte. Üles jõudsin kuskil 25ndana, alla umbes midagi sarnast. Teine krüss teadsin, mida teha ja kasutasin hoovuse enda kasuks 100% ära. Teist korda üleval olin juba 13, kuid siis, teisel allatuule otsal hoovuse loogika lakkas töötamast. Variant A väidab, et kuna hoovusel oli just kõrgvee aeg ja ta oli muutumas, siis toimis midagi ebaloogilist ja vairant B väidab, et sel rajapoolel kus mina ei olnud, oli tuuletugevdus. Igat pidi, kaotasin sel otsal kõvasti, finišis 20.

Tänase ühe sõidu tulemusena oleme nüüd graafikust ühe sõiduga maas, mis tähendab, et homne puhkepäev on cancelled ja lähme sinna samma, Pai rajale ühte sõitu pidama. Pean tunnistama, et mul on selle üle ainult hea meel, sest õppima olen ma siia tulnud ja puhkepäeva jooksul ei õpiks ma siinse mere kohta ilmselt midagi. Kas üheks 50min sõiduks on meid vaja saata rajale, kuhu minek ja kust tulek võtab kokku 3h, on iseasi?

Igal juhul, loodetavasti on homne päev tänasest õhtust jällegi targem,
Karla

Niteroi

Punane märk ülearu palju õnne ei toonud

Niteroi nimelisele rajale oli meie tänane suund hommikusest kihavast jahtklubist. See on üks kolmest avamerel asuvast. Tund ja 15min pukserotsa küljes lohisemist ja rajal me olimegi, oh imet! 

Erinevalt eilsest, kus oli suures osas purjetamine hoovuse järgi, oli täna rohkem normaalne, tuule järgi sõit. Ma ei suutnud stardieelselt ühegisse stsenaariumisse 100% uskuda, mis pani mind olukorda, kus plaanisin keskelt väga head starti (kõlab naljakalt, nagu ma tavaliselt plaaniks kehva starti) ja hoida võimalused avatuna, et oleks aega reageerida kui midagi juhtuma hakkab. Olin aga selgelt liiga agar ja sain kirja järjekordse valestardi. Palju neid sel hooajal juba kogunenud on? Kindlasti on see üks asi, millega OM-i eel peas tõsisemalt tööd tuleb teha, sest nii see jätkuda ei saa. Esimese sõidu vaatasin seetõttu kõrvalt ja tegin peas märkmeid, mis toimub, kust võidab ja üritasin mõtestada, miks nii ka toimub.

Teiseks sõiduks oli selge plaan paigas. Paremalt start ja paremale minek, sealt võidab. Seal on nõrgem hoovus ja loodetavasti ka tugevam tuul, nii nagu esimeses sõidus. Nii nüri kui see ka polnud, siis tuul pööras krüssu käigus aga hoopis 10-20 kraadi vasakule, mis tähendas, et tee paremalt äärelt saba jalge vahel ära oli ütlemata pikk. Finišisse lonkasin 27ndana.

Mis ma oskan öelda? Veits nagu liiga vana ja karussellis liiga kaua olnud, et hea päeva järel nii hing kinni tõmmata (Choke) ja täielikult lati alt läbi joosta. Enda arust olen üldplaanis suhteliselt lahtise peaga ja avatud inimene, aga kui mul mingi arusaam või siht silme ees on, siis võin olla kuradima jäärapäe, mis tänasel juhul kasuks ei tulnud. Olin teiseks sõiduks endale jällegi tekitanud arusaama, et tegu on hoovusesõiduga ja fakti, et tegelikkus oli hoopis midagi muud ei olnud minu aju võimeline vastu võtma. Nii ma mängisingi ääretult riskantset poole valiku mängu selle asemel, et võidelda keskel pundis, võitluses, nii nagu "päris" purjetamises käib.

Loomulikult on selline päev väga mõru pill, mida neelata, kuid minu õnneks on asjal ka positiivne külg. Sõnade "Olympic" ja "event" vahel on sel korral veel ka sõna "test", mis tähendab, et loodetavasti teen kõik oma vead ja lollused sel korral ära ning järgmisel korral olen targem. Olgugi, et õhtu jooksul võttis kehva päeva järgne tujulangus siiski võimust, siis pean tunnistama, et peaaegu, et esimest korda elus tundsin pärast nii kehva päeva end merel endiselt positiivselt, sest see päev näitas kui näpuga mõningatele murekohtadele, mis siin linnas toimuvatel regattidel märksõnadeks võivad kujuneda - ümberlülitus ja kiire kohanemine uue olukorra, rajaga. Iga päev võib eelnevast sama palju erineda kui Michael Jackson 90ndatel oma noorpõlve välimuselt.

Seda öelnuna loodan, et homme on tänasest väga erinev päev ja päikest paistab väheke ka tulemuste tabelis minu õuele.

Karla

Ponte

... On tänase raja nimi. Kokku on tänavusel eel-OMil nagu järgmise aasta OM-ilgi võimalik purjetada kuuel erineval rajal. Ponte nimeline on üks kolmest Guanabara lahes (sees) asuvast ja nende seas sadamast kõige kaugemal, ligi tunnise purjetamise kaugusel lahesopi sisse Rio de Janeiro keskust ja Niteroi linnaosa ühendava monstrumi silla vahetus läheduses olev rada. Tegu on potentsiaalselt väga keeruka rajaga, sest merebriisi süsteemis asub ta nii sügaval siselahes, et tuul on tunduvalt vaiksem ja ettearvamatum kui mõnel teisel rajal. Kui meie raja maksimum oli täna 5m/s, siis välimistel radadel küündis ta 8m/s-ni välja. Sel rajal olin ma purjetanud vaid ühel korral ja sedagi mitte nüüd, vaid jaanuaris - ta on lihtsalt nii kaugel, et keegi väga ei tiku sinna.

Tänane möll

Kui eile fb-s blogi reklaamides ütlesin, et "game on või game over", siis täna oli game on, vägagi on! Olgugi, et rajale jõudes ilutses seal veel täielik tuulevaikus, siis kerge ootamise järel olimegi juba stardiliinil sõidu ja üksteiselt mõõdu võtmise ootuses. Tundsin end täna üpris hästi mõistvat, mis minu ümber toimub ja suutsin suhteliselt kindlad plaanid mõtestada ja neid ka keskmisest paremini realiseerida. Samuti tundsin üle ühe tiitlivõistluse jällegi mõistvat, mida teevad kohtunikud, kelle töö oli täna minu silmis veatu, öö ja päev mõne hiljuti lõppenud tiitlivõistlusega, nimesid nimetamata... Jäi mulje, et saan toimuvast vähe paremini aru kui mõned minu konkurendid, mis muutis minu elu nii palju, et kui tihti peab nägema kurja vaeva, et mingigi võimalus sõidu jooksul avaneks, siis täna oli teisiti. Täna olin ma justkui kõrgete punaste kontsade ja lopsaka rinnapartiiga blondiin, kellele tuul kui viisakas härrasmees järjest uksi avas. Minu ülesanne oli teha valikuid millisest uksest sisse astuda ja milliseid vältida, kes on tegelt ka tore härra ja kes on tegelikult hoopis siga! Peab ütlema, et sain selle ülesandega üpris hästi hakkama, sest sõitude kohad 4 ja 10 räägivad nii keerulistes oludes enda eest.

Sellele vaatamata, maksimalist minus ajab endiselt veidi kripeldama, sest esimeses sõidus tulin ma esimeselt ringilt teisena ja vähe julgemate otsuste toel oleks ka võidu kindlasti koju toonud. Ka teises sõidus oleks õigel ajal pundist veidi eraldumine potentsiaalselt kasu toonud, kuid need on kõik oleksid-poleksid, spekulatsioonid, mis tegelikult ei vii kuhugi. Parem varblane peos kui tuvi katusel, või kuidas iganes see ütlus oligi? Igat pidi olen tänase päevaga väga rahul ja lähen homsele vastu märkimisväärsel kolmandal kohal! Saan punast särki ja täppigi purje peal kanda, vot kus lugu!

Tulemused on kättesaadavad siit:
http://www.sailing.org/olympics/rio2016/results/index.php?utm_source=ISAF+Press&utm_medium=email&utm_campaign=Aquece+Rio+2015+-+Media+Alert

Pikemat juttu väga polegi, pea on tühi ja akud vajavad laadimist, 

Olge mõnusad,

Karla

5-4-1-Start!

Hei!

Oleks kangesti tahtnud kirjutada 3-2-1-Start, aga nii need asjad purjetamises ei käi ja minuteid loetakse täpselt nii nagu pealkirjas seisab. Aga, nüüd asjast!

Olümpialinn

Jälle, nii nagu elus sageli juhtuma kipub, tundub mulle, et ma just jõudsin siia Riosse ja alustasin treeningutega. Nüüd on see "laagriosa" reisist (olgugi, et ma vihkan enda mööda ilma paiknemisel sõna "reis" kasutust, sest minu jaoks seostub see puhkamise ja mõnulemisega, mina siiski enamasti tegelen millegi muuga) läbi ja tasakesi on hiilinud uksetaha võistlus. Võib öelda, et hiilis, kuid nüüd ta tegelikult juba kolistab nii, mis kole, sest homme hakkavadki juba sõidud ja enam kuskile midagi edasi lükata pole.

Seda öelnuna peab tõdema, et jeerum millise vahe võib paar päeva teha! Kui mõned päevad tagasi polnud klubis veel miskit, piltlikult öeldes heinarullid vuhisesid üle metsiku lääne väikelinna tänava, siis nüüdseks on kõik peaaegu, et nagu päris. Mõned postitused tagasi näidatud uhke slipp on valmis, klubis on paljudesse kohtadesse maha pandud vaip ja külma joogivett on ka igal sammul, ei pea üldse põdema. Isegi selline koht nagu Athletes Lounge on otse vee äärde meie auks püsti seatud, kus on isegi selline uus maailma leiutis nagu wifi, kes oleks osanud arvata? Seega, pean tunnistama, et kui brasiillased midagi ette võtavad, siis tundub, et nad teevad seda üpris korralikult ja suurelt. See paneb minu silmis neile järgmiseks aastaks päris suure ootuse, sest loodan nüüd näha vinget OM-i, kus kõik toimib lõpuks nii nagu peab!

Lahinguks valmis

Isiklikul tasandil tundub kõik valmis olevat. Paat on mõõdetud, ise olen registreeritud ja kõik on muidu kombes. Peaksin justkui olema juba äksi täis, et homme läheb lammutamiseks, kuid mingil tasandil olen väga rahulik ja tunnen, et vajan seda kogemuse ammutamiseks järgmist aastat silmas pidades, mitte nii väga regatina, kus näidata, milleks võimeline olen. Seega, loodan, et saan kogeda, nii nagu ajakava ette näeb, kuuel päeval kuuel erineval rajal purjetamist ja kui kõik väga hästi kulgeb, siis võiks sellest veel üks hea tulemus ka realiseeruda.

ISAF-i crew

fototõestus, et käidud (isale)

Jesus

Vabal päeval õnnestuski mul muide ära käia Corcovado, ehk Jeesuse kuju juures, kõrgel mäe otsas. Sinna käiku muutis huvitavamaks asjaolu, et ISAF oli meile kaasa haakinud enda Camera Crew, et meie vaba päeva tegevustest stoori vändata ja seda ilmselt mingil ajavahemikul praegusest olümpiani rahvale näidata. Lisaks uskumatult vingetele vaadetele ja tõdemusele, et linnasuminast eemal seistes näeb see linn ikka kuradima uhke välja, oli igal juhul huvitav kogemus.

Pole viga vaade

Päikseloojang

Üles viivat trammi kandenurk ei hirmutand

Nüüd aga panen end juba homseks valmis ja siis viskan veel korraks jalad seinale, et homme värske olla.

Karla

Lohusalu

Heihei,

Päevad on jälle lennanud nagu Nato hävitajad 24ndal veebruaril, ilmselt sellepärast, et nad on tööd täis olnud ja väga tegusad. Kui jaanuarist oli mul teadmisi ja kogemusi, nii vähe kui neid ka pole, siin vaid siselahe kohta, siis nüüd olen viimase nelja päeva jooksul siselahes saastas sumbanud vaid päeva, kolmel ülejäänud päeval olen treeninud kaugetel avamerel, ookeanil asuvatel radadel.

Esimene emotsioon väljas ootava peale oli igal juhul see, et tuli pähe Coldplay lugu "Paradise", sest siselahe mustusest ja muust jamast pole väljas sõna otseses mõttes haisugi, meri on nagu meri ikka ainukese vahega, et taamal paistavad Copacabana, Ipanema ja teised rannad, Corcovado Jeesuse kuju, Sugarloaf ja kõik need kuulsad Rio vaated mille pärast turistid siia oma kaameraid kohalikele poistele "annetama" tulevad. Lisaks kõigele sellele on vähemalt praeguste treeningute jooksul avamerel olnud enamasti tuuline, mis on midagi, mida keegi sellelt paigalt ei oodanud. Ning viimaseks meenutab ta mulle mõnede omaduste poolest kangesti ühte kohta. See koht on meile nii lähedal, et ei usuks kui ise ei oleks näinud - Lohusalu! Korraliku läänetuulega on Lohusalus sarnased lained, olgu, veidi väiksemad, kuid igal juhul, sarnaselt lõbus nagu siin. Tõsi, kodumaal ei saa ilmselt kunagi selliste lainete peal poolpaljalt hullata, aga mõnes aspektis tuli hea kodune tunne küll hetkeks. Mis siis öelda? Tuleb välja, et kuulsates randades võib ilmselt ujuda nii palju kui süda lustib, sest juba peale vaadates on vee kvaliteedi vahe öö ja päev.

Nüüd on aga aeg nii kaugel, et sõitude alguse ja praeguse vahele on jäänud 3 päeva, ma olen juba nädala siin olnud ja selle jooksul iga päev trenni lahminud. See tähendab, et homme on õige hetk aeg veidi maha võtta ja puhata. Kas ma ka kuskile minna julgen, see on omaette küsimus. Tahaks kangesti Jeesuse otsa ronida, aga eks näis, mis keha ja päevaplaan asjast arvavad.

Õli tulle ei hakka valama ja igasugu "huvitavad" olukorrad, mis vahepeal toimund on jätan sel korral oma teada ja hoopis heidan valgust Rio positiivsele küljele. Näiteks on siin endiselt meeldivalt soe, täna jalutasin mööda sadamat ja vaatasin, et küll teisaldatav, kuid siiski, hakkab valmima mingisugune võistluspark eel-OMiks ja näiteks elektritraatidel ja muidu puude otsas müttavad väiksed ahvipärdikud, aww!

Olge mõnusad,
Karla

Streets of Rio

Paat käes, meel hea

Sain eile paadi kätte ja täna käisingi juba esimese raksu siin sees oleval rajal trenni tegemas. Vahepealse ajaga suurt midagi muutunud justkui pole. Hoovus on endiselt kõva, tuul keerutav ja auklik, aga üks asi, mida Jaanuaris polnud on swell, korralik ookeani swell, ka siselahes. Igal juhul oli mul väga hea meel taas siin vee peal olla! Ja kui kuskil õpib sooti suust väljas hoidma, siis nii nagu ma juba jaanuaris õppisin, siis ega seda siin suhu toppima tõesti ei tiku. 

Esmapilgul polegi sel veel suurt midagi häda. On umbes sellist värvi nagu Pirita jões, seda vist kirjeldasin ka juba eelmisel korral. Kui päris aus olen, siis ei leidnud ma täna enda rooli ega sverdi tagant ühtegi kilekotti, ka vees nägin neid üpris vähe. Olin juba peaaegu enne õhtut hõiskamas, kuid siis kaldale sõites kimasin bakstaagis täie käiguga ühe vee all ulpinud suure prussi otsa, selline 2m pikk ja hea 20cm paks. Õnneks on mul tugev austraalia svert, mis tegi ainult kõva paugu ja pani paadi seisma, kuid kõik jäi terveks. Sadamasse reaalselt peab mingi toru seal samas sisse voolama, sest sadama akvatooriumil on täpselt selline "lõhn" nagu veepuhastusjaama äärel seistes. Seal tuli küll see ütlus meelde, et water=hot lava! 

Vaade klubist kahele "sees" asuvale rajale

Nagu pildil näha, siis vesi võib siin ka ilusat värvi olla. See on kinni sellest, kuida pidi jookseb hoovus. Sissevooluga tuleb puhas vesi sisse, väljavooluga kogu lahe saast aga uhutakse välja. Mis veel positiivsusele meelitab on see, et erinevalt jaanuariga on vähemalt alustatud sadamas mingite töödega. All oleval pildil on näha, mis seisus tänase seisuga meie "sadam" on. Samuti on näha, kuidas käepärastest vahenditest kiiresti slipp valmis tehakse, milles probleem?

Olümpiasadam täies hiilguses

Sellest tuleb meie olümpiamängude slipp ilmselt. Eelnevalt oli see lava konstruktsioon. Taaskasutus!

Üldiselt olen ma terve selle aja arvanud, et see ohutuse jutt on võibolla, et veidi üle paisutatud ja lihtsalt moevärk, et sellest nii palju jahutakse. Kui aga täna õhtul jõusaalist koju minnes veel admin üle kordas, et olge siis koduteel ettevaatlikud, siis mõtlesin endamisi, et kas tõesti on nii hull? Vastuse sain pool tundi hiljem kui õnneks olin juba koduuste vahelt sisse saanud ja ohutus (loodetavasti?!) kohas. Siin linnas on sellel laste kulli mängimise reeglitel tõsi taga. Kodu on koht, kus saab puhata ja puutuda ei tohi. Nii loodan vähemalt mina. Aga, kui kaarega tagasi asja juurde jõuda, siis oli meil täna maja ees actionit kui palju. Mingist autost hüppasid välja kamp mehi, kes tänaval jalutavaid (näiliselt kohalikke) inimesi kogu nende maisest varast tühjaks üritasid teha. Õnneks reageeris kiiresti üks taksojuht, kes blokeeris kiiresti varaste auto põgenemisraja ja varsti kohe oli kohal ka politsei, kes tegi paar ohutuslasku õhku ja hoidis seejärel pätte sihikul kästes "vehiikulost" välja tulla. Ei teadnudki kohe kas nutta või naerda, et enda akna all selline asi aset leidis, aga igal juhul panin akna üpris kiiresti kinni ja kontrollisin, kas uks ikka on lukus...

Aa, ja klubisse jalutades võttis täna kohalik daam mu poolakast treeningpartneril käest kinni ja uuris, et palju ta meilt erinevate kindlasti huvi pakkuvate teenuste eest küll kasseerida võiks. Ma üritan poolakale paar päeva nukke ja high five-i nüüd mitte lüüa igal juhul ja loodan, et ta pesi oma käsi atsetooni, bensiini ja ma ei tea, mille kõigega veel.

Elu on ikka seiklus!

Karla

Ärevam Rio

Hei!

Pole viga spot blogi kribamiseks...

Eelmisest postitusest, nagu viimasel ajal kombeks, on möödas jällegi kogu maa ja ilm. Sel korral vaata, et nii palju, et ma ei hakka isegi kõike vahepeal aset leidnut eriti analüüsima ega kokku võtma - see võtaks lihtsalt liiga kaua! Eks te enamasti olete end loodetavasti FB vahendusel ikka kursis ka hoidnud, aga lühidalt ja lakooniliselt kokku võetuna on vahele jäänud terve pinu võistlusi, kus olen maadelnud igasugu draakonitega, alustades hunnikust regattidest, selle käigus kergest seljavigastusest ja lõpetades olümpianormiga. Nüüd on aga see kõik (peale selja, mis vajab üht korralikku off-seasoni füüsilist perioodi) aga ajalugu ja olen omadega jõudnud siia, kust see aastanumber algas - Rio!

Mõte blogi kirjutada ei saanud tulla paremal ajal, sest täna, kus ma lennumasina ratastega vastu Lõuna-Ameerika asfalti põrutasin ja end taas Riost leidsin, jääb olümpiamängude avatseremooniani täpselt üks aasta. Uskumatu kui kiiresti on aeg Londonist tänase päevani lennanud ja ilmselt veel uskumatum saab olema see kui kiiresti jõuab kätte aasta pärast täna, kus sportlased eufooriliselt avatseremooniale marsivad.

Igal juhul, pärast 31h-st lendamist tundsin, et kuna magama kellaaeg minna ei luba, siis pidin keha turgutuseks kerge jooksu tegema. Seda tehes tekkis mõte, et oleks ju viisakas teiega siinset elu jagada. Näiteks, esimene suur muutus võrreldes jaanuariga on see, et olümpiasadamat on lõpuks ehitama hakatud! Teiseks on võrreldes jaanuariga, kus siinses mõistes valitseb südasuvi, vähe värskem ja mõnusam õhk, ei ole nii lämbe ja uskumatul kombel tundub sisse hingatav õhk näiliselt puhas. Rannas on olenemata kehatüübist ainuke aktsepteeritav kehakate stringid, mis tähendab, et vaatepilt on enamasti seal kuskil awesome-i ja awful-i vahel. Elu veereb siiski endist viisi, kus väärisesemeid kaasas kanda ei soovitata, mistõttu nt. abielusõrmuse jätsin sel korral vähe kogenumana juba koju, Eestisse, ei pea põdema. Meelerahu tekitab jutumärkides ka korteriomaniku ütlus, et temal on siinsest ohtlikust elust villand, kolib järgmine aasta Saksamaale.

Kõigele sellele vaatamata oli täna joostes mind valdav tunne siiski üdini positiivne. Ainuüksi mõte sellest, et olümpiani on veel terve aasta ja ma olen juba siin, et õppida, mis sel kohal meile pakkuda on, annab kindlust. Kindlust, et aasta pärast on see paik 100% valmis ja sama ka mina. Seniks aga võtan homme paadi ja hakkan vaikselt valmistuma selleks, et 15ndal augustil Eel-OMi starti minna ja samade meestega, kes järgmine aastagi medaleid nõuavad, end proovile panna.

Olge mõnusad,
Karla

Ärev kodu

Heippa hei!

Viimati kui ma teile siia blogisse kirjutasin oli ees Hyeresi Mk-etapp, mis on nüüdseks juba kauge kauge minevik. Kõik, kes end asjaga vähegi kursis on tahtnud hoida on seda FB vahendusel kindlasti ka teha saanud, seega asju uuesti üle ei hakka käima. Küll aga rõhutan, et olenemata sellele, et esikümne eesmärk ühe punktiga saavutamata jäi, siis olen asjade käiguga üpris rahul. Kui võin öelda, et langesin valestardi tõttu esikümnest välja, siis see on olukord, millega olen võimeline elama. Senini on esikümnesse minu puhul ikka pigem tagant poolt tõustud.

Pärast Hyeresi ootas ees vist kõige pikem kodus veedetud aeg, mis sel aastal ette tulnud, 11 päeva! Kui varasematel aastatel on kodus veedetud aeg olnud mõnus akude laadimine ja rebootimine, kus saab töötada asjade kallal, mis vajavad järele aitamist, siis sel aastal, kus kodust aega on veel kordades vähem, on asjad teisiti. Koju saabudes on mul kaks esmast prioriteeti - pere ja sõbrad! Kahjuks nihkuvad ka need mõni kord tagaplaanile, sest selle vähese kodus oldud aja jooksul on kohustusi, mis paari ära oldud kuu jooksul kuhjunud, enamasti rohkem kui reaalselt teha jõuab. Aga, kuna muud aega mul pole, siis üritan need siiski ära teha, enamasti rutates hommikust õhtuni ühest asutusest teise ja päevad, nii vähe kui neid on, kaovad käest kui Miami Heat-i fännid arenalt kui meeskond enne viimast veerandit rohkem kui kümnega taga on. Seega, viimasel ajal on kombeks, et kui ma lõpuks kodust, "puhkuselt" ära lendan, siis olen enamasti rohkem väsinud kui võistluselt koju jõudes. Sellega seoses on muutunud üpris kategooriliselt ka minu psühholoogia. Kui enamasti olen ma koduigatseja tüüp, siis viimasel ajal ma seda koju minekut ülearu palju ei oota. See omakorda on muutnud mujal maailmas treenimise veelgi meeldivamaks ja psühholoogiliselt kergemaks. Kes teab kui jätkusuutlik see on, aga praegu tundub, et toimib!

Kodus olemise võlu! Naise ja kõigi teiste tehtud head toidud, koogid ja muu ei saa ju jääda proovimata!

Tegelikult on kodul ikka väga palju plusse ka. Jätan pere ja sõbrad mängust välja, sest see on siililegi selge. Sel korral oli minu kodus veedetud ajal kaks suuremat highlighti. Üheks neist oli suur üllatus, et minu tulemuste põhjal valis ERR mu aprilli parimaks sportlaseks, mis oli mulle kui välk selgest taevast. Enda silmis olen 100% work in progress ja alles teel sinna, kuhu sel hooajal jõuda soovin, kuid ülimeeldiv, et mu tegevus juba positiivselt silma on hakanud! Teiseks oli treeninglaager, mis Eesti noortele laser-purjetajatele treenerite Reinu ja Raivo abiga läbi viisin. Leppneeme on sigahea koht, kus slipilt avamerele on 30 sekundit ja sealsetel treeningutel saab aja efektiivsus uue tähenduse. Usun ja loodan, et minu näpunäidetest oli noortele kasu ja neil on väheke selgem siht järgmiseks paariks kuuks, mida enda juures parandada ja kuhu püüelda.

Selle suure müttamisega jõudis asi aga nii kaugele, et kaks päeva enne lendu tegin külmal lahel treenides oma seljale veidi liiga. Arvasin, et see on easy fix ja lendasin siiski nüüd juba rohkem kui nädal tagasi Splitti, et siin soojas kiiresti selg korda saada ja treeningtsükliga alustada. Reaalsus oli kahjuks vähe hallim, sest selg nõudis siiski oma aja ja eelmise nädala jooksul jõudsin veele vaid kahel korral. Enamuse nädalast võttis teraapia, venitused ja mida aeg edasi, seda rohkem sinna juurde ka juba füüsilised treeningud. Täna, seda postitust kirjutades tunnen end juba vaata, et 100% ja selle üle on mul sama hea meel kui väiksel tüdrukul, kes on jõuludeks saanud kõik selle, mis ta jõuluvanalt küsis. Lisaks kõigele muule olen nüüd ka Neilpryde Sailing Team-i liige, mis tähendab, et kannan merel nende poolt tehtud varustust. Esmamulje põhjal on tegu väga tasemel asjadega, loodan, et meie koostöö on pikk ja tõhus :)

Neipryde kit

Nüüd veel 5 päeva Splitis ja siis juba Hollandisse, Medemblikki, et vaadata üle enda hetkeseis Eurochampions etapil.

Karla

Time to Split!

Hei!

Eelmisest postist on küll jällegi mõned ajad möödas, kuid väga sügavat ülevaadet ei hakka ma tegema, FB athlete page-i vahendusel olete kindlasti kursis, mis vahepeal toimunud on. 

Tegelikult kirjutan tagantjärgi veidi siiki ka Palma regatist, sest pärast regatti muljeid ei olegi ma teiega jaganud, ainult värskeid, kohe pärast võistluspäeva kokkuvõtteid. Lihtsalt ja lakooniliselt kokkuvõetuna läks võistlus Mallorcal tõesti täpselt nii nagu ta minu peas minema pidi. Tundsin, et asjad on hakanud taas paika loksuma ja kõik näib liikuvat õiges suunas. Enesekindlusele on see suur asi ja järgnevate regattide ootuses suurepärane. Tundsin, et olen väga paljuks võimeline ja reaalsuses jäi päris palju asju kripeldama, sest punkte jätsin rajale päris palju. Medalit poleks nende vigade vältimine sel korral suure tõenäosusega endiselt toonud, kuid koha, mis oleks 9ndast veel parem seevastu kindlasti! 

Eriti kripeldama jättis finaalsõitude viimane päev. Ühelt poolt ei läinud nagu teab, mis hästi, mis omakorda tekitab minus küsimusi. Teisalt näitasin iseendale, et olen suuteline ka kuldfliidis läbi fliidi tagant ette sõitma oludes, kus tuul oli üpris ühtlane ja vahede tagasi tegemine peaks olema kõikidest tingimustest kõige keerulisem. Siit edasi mõeldes olid regatil enamus sõidus siiski kallutamist nõudvad. Olgugi, et tegu polnud klassikalise tugeva tuulega, kus võiksin väita, et "küll ma oleks vajutanud", siis võibolla, et külgi, mis ma tunnen, et mul vähe enam arengut nõuavad ei puudutanud see regatt just väga palju. 

Uus puri sai ka täna võistluseks valmis!

See toobki mu praegusesse ajahetke, ajas paar nädalat edasi hüpanuna, kus ootan Splitis laagerdades juba pikisilmi siit jalga laskmist, et sõita Prantsusmaale, Hyeresi, kus toimub selle hooaja esimene Euroopas toimuv MK. Eelmine nädal oli mõnus vaheldus, kus vaid hambad ristis treenimise asemel veetsin veidi aega ka oma nädalaks külla sõitnud naisega. Loomulikult ei jätnud ma pärast paaripäevast minipuhkust Palma järel vajalikke trenne tegemata, kuid turgutust meelele oli sellegipoolest! Nüüd aga olen tõesti mõtetega juba Hyeresis, kus loodan oma head minekut jätkata, jätta rajale sel korral vähem punkte ja liikuda edasi ikka paremuse poole. Tunnen, et asju, mille kallal töötada praegu jagub, seega loodetavasti saan nendele töödele ka sealt tagasisidet, et kas kõik klapib. 

Homme veel rattatrenn, gym ja veetrenn Splitis, siis õhtul pakkimine ja juba ülehomme hommikul hakkangi Prantsusmaa poole vurama, Can't wait!!

Karla

Palma ootuses!

Hei!

Ma pole teile ammu kribanud ja mõtlesin, et võiks selle vea parandada. Viimasest postitusest saab ülehomme juba kuu aega, mis polegi nagu nii pikk aeg, kuid kui mõtlema hakata, siis minu jaoks on see küll nii kauge minevik, et peaaegu, et ei mäletagi enam, mis või kuidas!

Igal juhul, viimase postituse järel oli aeg Küproselt koju Eestisse minna, kus algupärase plaani järgi pidin veetma napid 4 päeva. See muutus mu ebaprofessionaalse vaatenurga alt õnneks, ja professionaalse vaatenurga alt kahjuks terveks nädalaks, sest Horvaatias, Splitis, kuhu ma treenima suundusin möllas kuni 60m/s puhuv kevadtorm ja lennud olid kõik Cancelled. 

See selleks, lõpuks ma jõudsin Splitti kohale ja sain nädala trenni teha, mis oli super, sest selle sisse mahtus päris mitu vaiksema tuulega päeva, mida sel talvel olen otsinud kui tikutulega heinakuhjast nõela. Lisaks sain kätte oma tuliuue, tulikuuma relva, uue paadi! Esmamuljed temast olid küll väga positiivsed, nüüd jäävad veel nädalapäevad, et ootusärevusse mattuda ja seejärel saabki juba teada, mis seis tegelikult on.

Vahepeal putkasin Horvaatiast nädalaks alpidesse, et näha kõigi oma pereliikmete nägu, kes sinna puhkama olid suundunud. Võtsin isegi veidi lõdvemalt, sest treeningtunde on sel aastal palju, olen veidi vanem ja ehk ka veidi targem, ei taha uisapäisa rapsida ja trenni pärast trennida. See (ma loodan) jääb järjest rohkem ja rohkem minevikku. Loomulikult ei saanud ma täitsa ilma, tegin 4 rattatrenni ja 4 jõusaalitrenni, kuid tavalisest koormusest moodustas see kõik ajaliselt u. 1/5. Füüsiline seis tundub praegu hea, õige aeg sellel Euroopa hooajal pihta hakata!

Selline oli vaade eelmise nädala jõusaalist. Loomulikult kutsus tagasi!

Ootusärevus - see võiks olla tegelikult kogu selle nädala võtmesõna. Esmaspäeval saan juba uskumatult suure laevastiku, vist u. 170 paadi? vastu mõõtu võtta, et kuidas see talv siis läinud on. Lisaks sellele, et Palma regatt on minu jaoks alati olnud sentimentaalse väärtusega Euroopa hooaja alustaja, kevade kuulutaja ja kõige muu hea algus, mida saabuv suvi endaga kaasa toob, siis sel aastal tunnen hoopiski veel suuremat ootust. Olen ju talvel teinud palju asju teisiti kui eelnevatel aastatel ja olgugi, et paar võistlust on sel hooajal juba seljataga, siis võistlushooaeg sirge masti või mittelekkiva paadiga on esialgu avamata, viga, mille plaanin esmaspäeval parandada! 

Lisaks eelseisvale pikale võistlushooajale, mis nüüd justkui raketina stardib nii, et tahavaatepeeglisse vaatamiseks aega ilmselt väga ei jää on tunda, et kevad on tõesti kätte jõudmas. Selleks ei pea enam kõrvu kergitama ja kuulama, nüüd jääb linnulaul juba iseenesest kõrva ja hommikustel rattatrennidel on see kui koogitükiks kulturisti söögilaual pärast aasta viimast tippvõistlust. Seega, aina rohkem ja rohkem näen end naeratamas ilma, et saaksin sinna midagi parata (mitte, et ma tahakski) ja aina rohkem ja rohkem tunnen end eelseisvale hooajale mõeldes pungil energiat, ootust ja lootust, et ehk kannab töö vilja ja saame koos teie toetuse, abi ja kaasaelava fooniga maha suurepärase hooajaga!

Karlutt

Küpros

Hei!

Nüüd, kus Küprose 15-päevane laager on valguskiirusel mööda kihutanud ja lõpule saanud, arvan, et on õige aeg ka siia väike sissekanne teha.

Alustan kohe asjast: Kui keegi peaks soovima tugeva tuulega paremaks saada, siis pole ilmselt küll väga palju paremaid kohti veebruarikuisteks treeninguteks kui Küpros, sest see laager oli vist minu karjääri esimene, kus kõik 15 päeva puhus korralik meretuul, suure lainega nii, et jalad sai igapäevaselt ribadeks kallutatud. Kui ta seda juba Riost ei olnud, siis nüüd võiks küll julgeda loota, et minu kallutusvorm on hooajaks valmis ja selle peale väga palju energiat ja ressurssi enam raiskama ei pea. Kui nüüd päris päris aus olla, siis ma pigem lootsin, et äkki tuleb mõni vaiksema tuule päev ka sisse, sest selliseid treeninguid on praegusel talvisel perioodil pigem vajaka jäänud ja usun, et vaiksema poolne ots sellest tuuleampluaast on see, kus endas suuremat arengupotentsiaali näen. Vaatamata sellele oli siinne laager uskumatult produktiivne, kus sain jällegi endale uusi nippe juurde. Loodan, et nende uute nippide paljusus ja nendega toimetulek minus järgmistel olulistel regattidel enam ei kimbuta ja olen pärast mõne kuulist õpiperioodi tagasi sõiduvees!

Väikse mägiküla ilus majake kitsal tänaval

Lisaks meretrennidele, mis olid 8-pealise maailmaklassi seltskonnaga olin esmakordselt pärast suvist MM-i ettevalmistust tagasi maanteratta seljas, ja seda rutiinselt. Esiteks ma igatsesin seda ja teiseks tundub, et ka mu keha, sest tunnen end nüüd igal juhul paremas konditsioonis kui laagrisse tulles ning vahetult enne väntasin just tuliuued isiklikud tippmargid füüsilistes testides, seega tunne on hea, nii füüsiliselt kui vaimselt. Viimane on nii kõrgel tasemel loomulikult kõige olulisem, sest öeldakse ju, et psühholoogia on tippspordis 99%. Pean tunnistama, et kui talvisel perioodil oli mul vahepeal justkui raskemaid hetki pikkades laagrites kodustest eemal, siis nüüd, kus kevad on tärkamas ja linnud laulavad, näeb mind üha rohkem ja rohkem naeratamas, taas nautimas 100% seda, mida teen ning SELLE üle on mul palju parem meel kui ükskõik kui produktiivse laagri üle tehnilistes aspektides.

Pärast tänaseid hommikusi viimaseid treeninguid avanes mul võimalus ka lõpuks veidi saarega tutvuda. Pean tunnistama, et tegu on minu jaoks väga sarnase kohaga nagu Mallorca, kus põhilised turistiparadiisid (kus mina tavaliselt peatun, sest jahtklubid on teadagi mere ääres, kus meeldib ka turistidele) on suhteliselt räpased ja kulunud. Minnes aga paarkümmend kilomeetrit sisemaale ootab ees tõeline idüll, kus lummavad mäed ulatuvad kõrgustesse ja ilu jagub rohkem kui suudad ära hoomata. Selle kõige juures jätkus veel aega sõita väiksesse külakesse, kus toimub rahvusvaheline rattavõistlus, kus ka meie oma MTB kõige vingem mees Martin Loo ässalt paneb! Jõudsin finiši ära oodata, paar eesti keelset sõna karjuda ja Martinile edu soovida ja käppa anda. Loodame, et homne viimane etapp on tal võimas ja lõpptulemus tuleb veelgi parem kui täna hoitav 17. koht! Eestlased, hoiame kokku!

Sellel teemal jätkates, kes seda juba netis ei teinud, siis homme MINGE VALIMA!
Karla

Time Out!

Photo credit: USSailing

Hei,

Kuna viimane turnee oli suhteliselt orav rattas lõputu jooksmine, kus kõik postitused ja muu teiega mõtete jagamine tuli suhteliselt Terminaatori moodi puusalt tulistades, emotsiooni pealt, ilma pikemate mõtisklusteta, siis nüüd, kus olen neljandat päeva kodumaa pinnal tunnen, et kribaks veidi.

Rio Rioks, sellest olen kirjutanud juba küll, kuid nüüd pigem siis Miamist. Eks seda võis arvata, et piltlikult otse lennukist stardiliinile sõitmine pole MK-etapi puhul võibolla, et just kõige mõistlikum tegevus. Teisalt tasuvad need Rios veedetud extra päevad end ühel hetkel loodetavasti ära. Seetõttu ma väga ei põe ja pigem mõtlen, et jällegi on üks kogemus juures ja päris nii ikka ei saa tippspordis võistlusi võita (üllatus üllatus), et a) ei ole puhanud b) ei ole maganud c) ei ole end sisse seadnud ja d) ei oma normaalsuse piiridesse jäävat varustust.

Nendel, ja tegelikult rohkematelgi faktidel tuginedes mõtlen nüüd tagant järgi, selle algselt nii mõru 26nda koha peale, et oleks võinud minna hoopis hullemini, täitsa võssa. Aga ei läinud, pigem hoopis võiks rõõmustada. Olgu, et tulemuste järgi esialgu veel kilkamiseks põhjust pole, kuid tegelikkuses tundsin, et uued asjad hakkavad justkui paika loksuma ja paadis hakkab taaselustuma normaalsus, kus ennast võib tunda üha rohkem enesekindlamana. Hea fiilingu andis ka see esimene sõit, mille võit mult pehmelt öeldes "ära varastati", sest see näitas, et oma tingimustes ma "still got it" ja võin vajutada küll.

Ma polnud omal nahal sellist asja varem tunda saanud, kuid nüüd väärtustan F1 sõitjaid rohkem, sest tean kui keeruline on saada kehva autoga hea auto vastu. Loomulikult ringlevad purjetamises varustuse kõlakad hommikust hiliste õhtutundideni, küllap on mul siis vedanud, et päris lootusetut taglast pole mul just eriti tihti vahtida tulnud. Nüüd see siiski juhtus, sest mastitopi asemel oleks võinud ka olla paar poest ostetud rohelisema poolset banaani ja ma arvan, et jäikus oleks u. sama olnud. Tekkinud olukord, kus varustus mind lisaks mu enda piiratusele veel enam tagasi hoiab käis mulle üle jõu ja üheski olukorras minust üks-ühele võitlejat polnud, sest kiirusega jäin alatasa alla. Ühest küljest oli see loomulikult täielik möga, kuid teisalt hooaja nii algfaasis oli see võibolla, et just asi omal kohal, mis tuletas meelde, et purjesport on siiski ala, kus kavalusega teeb tihti rohkem ära kui meeletute treeningtundide ja briljantse kiirusega, mida tipus kõik taga ajavad.

Seega, nutmiseks pole põhjust, positiivset kaasa võtta on küllaga ja seniks kuni tööl on siht, tasub see kõik end ka ühel hektel ära, olen kindel. Sel põhjusel olengi nüüd veel nädalakese kodus, ravin keha ja vaimu, treenin vähe kohti, mis tundusid selle turnee jooksul järgi andvat ja järele aitamist vajavat ning siis juba järjekordsesse laagrisse, see kord Küprosele, kus võiks hetkel olla loodetavasti veidi soojem kui Horvaatias. Järgmine regatt on endine MK-etapp Palma de Mallorcal, mis sel aastal on taandatud Euroopa KV sarja ning on Hyeresi MK-etapile kutse mitte saanutele kvalifikatsiooniregatiks. Mina, kutse saanuna võtan seda võistlust kui heaks testiks, et pärast järjekordset treeningblokki enda olukorda hinnata ja hoida kätt soojas ka mitme fliidi purjetamises, sest edasised MK-d on ju kõik vaid 40-paadilised!

Eks hoian teid oma tegemistega ikka kursis,
Karla