Rio

Inglise sõbra käest laenatud paadiga uhamas (Foto Credit: Fred Hoffmann)

Hei!

Minu aeg Rios hakkab selleks korraks otsakorrale jõudma. Olgugi, et Brasiilia MV-l, millest sel nädalal osa olen võtnud, seisab homme veel ees viimane võistluspäev, siis mina otsustasin starti mitte minna. Põhjus peitub juba pühapäeval algavas Miami MK-s, milleks puhanud olemine tundub prioriteedina olulisem kui veel ühe päeva jalgu ribadeks kallutada. Homme hilisõhtul istun siit lennukile, mis mu laupäeva hommiku kella 4ks Miamisse peaks lennutama. Seda teha kangete ja pakkus jalgadega 10h kägaras istudes ei tundu kõige mõistlikum MK eelne ettevalmistus. AGA, ma ei püüa end teile selgitada, lihtsalt infoks.

Nagu jutust justkui juba välja võis lugeda, siis on siin puhunud tuul. Seda nagu kellavärk, sama nagu 1000km jagu põhjapool olevas Fortalezas 10 aastat tagasi kui viimati Brasiilias purjetada sain. Selline see kohalik suvi on. Tuul, päike ja kuumus. Kui purjetamisest lähemalt rääkida, siis kui keegi on kuulnud Rio kohta OM-i eel mingeid kurjakuulutavaid kõlakaid, et siin on ehk keeruline ja mida kõike, siis võin omalt poolt kinnitada ja lisada, et suure tõenäosusega on asi vähe keerulisem kui te kuulnud olete! Selle "kellavärk" tuulega, mis siin suvetingimustes valitseb on tegu vast kõige raskemate oludega, millega mina olen silmitsi seisnud, seega, ma ei kujuta ette, mis saab talvel (meie suvel), siis kui OM kavas. Aga selleks ma siin ju olengi, et õppida, mõista ja endale arusaam luua, vähemalt mingigi. Ahjaa, ja vesi on siin ka tõesti must, sest seda te ju tahtsite kuulda, sest muust meedia ei räägigi. Kilekotte ja muud pahna leiab sverdi tagant x astmes n korda ja vesi paistab läbi umbes sama hästi kui Pirita jões.

Kui nüüd veidi võistlusest rääkida, siis minu jaoks algas ta üpris kehvasti. Esimesel päeval suutsin koguda 14nda koha ja musta lipu. Teisel ja kolmandal päeval hakkasin peale vaadates juba mõistma, et mis siin siis ikkagi toimub ja kuidas purjetama peaks, saagiks 10, 5, 6 ja 2 kohad. Täna, kus ilmataat keeras vinti väheke peale, lisades patta veel pilved ja vihma, pöörates tuule paarkümmend kraadi teise suunda ja minu arusaam asjast oli murtud nagu noore vinnilise poisi süda kui klassi kauneim tütarlaps temast välja ei tahtnud teha. Tasuks 8 ja 12 kohad, mis asetavad mind kokku 8ndale kohale. Sellega minu jaoks siis see regatt ka lõppeb, olgu, tegelikult teen homme kahe sõitmata sõidu näol läbi ilmselt suure languse, aga see selleks.

Üldisemas plaanis on siin ju iseenesest esmapilgul jube tore. Ilm on kuum, maastik (pidin kasutama google translate-i, et saada sotti kuidas võiks Eesti keeles täpselt kõlada scenery) imekaunis ja tuul ka puhub. Lähemalt uurides muutub aga asi päris kiiresti nutuseks, sest tundub, et see turvalisuse probleem on ikka päris tõsine. Statistika tavaliselt väga ei valeta ja kui kohalikelt uurides ei saanud ma küsimusele, et "kas siin tõesti on siis nii ohtlik" kordagi vastuseks "eiei, tegelt on kõik hästi", vaid pigem, et "väga hästi ei ole jah, minu juhtus ükskord seal nii ja teine kord seal naa", siis väga ei kipu pimedas kuskile rändama. Valge aeg kulub seevastu trennile. Olgu, võtsin puhkepäeval end kokku, käisin ära kohustusliku tiiru Sugarloafi otsa, Ipanema randa ja sõitsin taksoga mööda ka Copacabanast. Okei, see Jeesuse kuju jäi järgmiseks korraks, aga mis ma siin üldse veel tegema peaks veel? Midagi tarka ma välja ei suutnud mõelda ja kui siia veel lisada fakt, et iga samm on isegi Brasiilia reaali suhtelises madalseisus uskumatult kallis, siis väga ei jaksagi kuskile minna, midagi teha. Istud justkui kodus luku taga ja ootad, et keegi tuleks ja ketist lahti päästaks.

Seetõttu pole mul sel korral siit edasi, Miamisse MK-le minnes üldse kurb meel lahkuda. Tean, et kui kõik läheb nii nagu minema peab, siis tulen siia uuesti ja uuesti, et koguda selle müsteeriumi tarbeks, mis siin merel kammitseb, üha uut ja uut infot.

Miamini,
Karla

Täitsa kena värk

Obrigado!

Paat ja sugarloaf

Hei!

Tavaliselt on mu pealkirjadel mingi tähendus, aga sel korral on tegu lihtsalt pärast kolme Rios veedetud päeva endiselt ainsa sõnaga, mida kohalikus keeles öelda oskan, imelik! Aga see selleks.. Teen parem kiire ülevaate sellest, mis toimund on, kuidas praegu asjad toimivad jne.

Lend siia läks libedamalt kui olin lootnud. Raha kokkuhoiu eesmärgil lendasin erinevalt teistest siin laagerdajatest, kes tulid otse üle Atlandi Riosse ja seejärel lendavad siit Miamisse, kust uuesti otse üle Euroopa suunas, mina hoopis pikemat maržruuti pidi. Tallinnast suts Helsingisse, sealt aga juba JFK-sse, kust veel 10,5h-ne ots alla Riosse. Siit lähen tagasi Miamisse, sealt jälle JFK, Helsingi ja kodu. Mis tegi minu lennud heaks oli see, et ma polnud ammu Finnairiga lennanud. Olin unustand, et lennuk võib puhas, toimiv ja meeldiv olla. Viimased kogemused on pigem vastupidised olnud. Teine hea lugu oli Rio lend, sest American Airlinesi lend oli täitsa tühi ja sain üle terve keskmise rea magada nagu kuninga kass!

Kohale jõudes ja lennuki uksest välja astudes mind pätid veel õnneks ei kimbutanud (ptui ptui ptui), aga tunne oli siiski selline nagu oleks kurikaga vastu pead saanud. Jah, ma käisin sügisel Hiinas, kus oli soe, siis Abu Dhabis, kus oli soe, aga see siin "is something else!" Sellist palavust pole ma ammu kogenud ja ütleme nii, et praeguseks pole ma igal juhul veel asjaga ära harjunud. Sellest hoolimata on päevad olnud juba praeguseks väga asjalikud. Eile otsisime Marina da Gloriast, kus peaks pooleteise aasta pärast toimuma olümpiamängude purjeregatt, üles kaatri. Ütleme nii, et fakt, et seal veel lillegi liigutatud pole OM-i suunas ei ole mitte kuskilt otsast vaadates mitte mingi liialdus. Aga noh, aega on veel ju ka! Teiseks sõitsime üle mere kohalikku mereväebaasi, kust mina pidin saama laseri. Veidi oli imelik lihtsalt üle mere laekuda ja öelda, et ma tahaks nüüd oma paati saada. Keegi ei tahtnud mu pihta tulistada ega küsinud isegi väga kurjal toonil, et mida kuradit ma siit tahan. Ju siis pole see nende jaoks uudne olukord! Sain isegi kohaliku sõjaväerekkaga sõita!

Klubi on uhke, otse Sugarloafi all. Täna käisime juba vee peal ja tuulest puudust ei ole. Eks ta selle Brasiilia suve võlu ole, et merebriis toimib kui kellavärk. Selle kohta, mis OM-i aegu, ehk Euroopa suvel siin toimub, ei oska küll miskit veel arvata. Peale vaadates on koheselt näha, et tegu on ääretult keerulise kohaga, kus võib ämbreid varuda kuhjaga, et siis oleks kuhu astuda. AGA, selleks ma siin olengi, et natukenegi juba praegu nende tingimuste kohta õppida! Ka merel oli meeletult palav ja kaldale tulles tundsin end kui õhukeseks pekstud lihakäntsakas.

Kõik, kes mind merel näind on teavad, et ma olen maailma suurim soodinärija. Kõik need artiklid koos reaalse pildiga vee suunas vaadates on tekitanud minus piisava motivatsiooni, et soot minu suhu tänase trenni jooksul igatahes ei jõudnud, uhke värk! Veel uhkem on aga värk siis kui minna jõusaali. Ma olen jõusaali portaalide pilte vaadates alati mõelnud, et millised need tüdrukud on, kes peaaegu alasti jõusaalis käivad? Nüüd tean, need siin! Kohalik standard näeb välja u. selline: retuusid (soovitatavalt leopardimustriga), bikinitopp, need säärised või asjad, mis olid popid kui ma 13 olin ja siis retuuside vahelt välja piiluvad ja end maailmaga jagada tahavad stringid. Päris sürr vaatepilt... Ja tundub, et industry standard näeb ette, et ainuke lihas, mida treenitakse on "badonkadonk". Täna nt. üks daam pani jooksulindil kalde 12%, sidus enda sääriste külge 5kg-sed jalaraskused ja hakkas südamerahuga jooksulindil väljaastetega jalutama. Ütlen ausalt, tundus päris raske, aga ennast proovima ei kutsund, jäin oma liistude ja lõdvestava rattatrenni juurde..

Mis veel? Linna peale pole jõudnud ja pärast eilset Favelade dokumentaali vaatamist väga ei kipu ka. Jeesuse kuju seal kõrgel mäe otsas on seevastu väga kutsuv ja selleni tahan ma mingi päev kindlasti matkata. Kõigile, kes on eluaeg arvanud, et küll see purjetamine on ikka tore, et näeb maailma ja saab nii palju reisida, siis võin öelda, et siin tundub tõesti kena, loodetavasti jääb üks päev, et seda veidi hoomata.

I'm out!
K