Küpros

Hei!

Nüüd, kus Küprose 15-päevane laager on valguskiirusel mööda kihutanud ja lõpule saanud, arvan, et on õige aeg ka siia väike sissekanne teha.

Alustan kohe asjast: Kui keegi peaks soovima tugeva tuulega paremaks saada, siis pole ilmselt küll väga palju paremaid kohti veebruarikuisteks treeninguteks kui Küpros, sest see laager oli vist minu karjääri esimene, kus kõik 15 päeva puhus korralik meretuul, suure lainega nii, et jalad sai igapäevaselt ribadeks kallutatud. Kui ta seda juba Riost ei olnud, siis nüüd võiks küll julgeda loota, et minu kallutusvorm on hooajaks valmis ja selle peale väga palju energiat ja ressurssi enam raiskama ei pea. Kui nüüd päris päris aus olla, siis ma pigem lootsin, et äkki tuleb mõni vaiksema tuule päev ka sisse, sest selliseid treeninguid on praegusel talvisel perioodil pigem vajaka jäänud ja usun, et vaiksema poolne ots sellest tuuleampluaast on see, kus endas suuremat arengupotentsiaali näen. Vaatamata sellele oli siinne laager uskumatult produktiivne, kus sain jällegi endale uusi nippe juurde. Loodan, et nende uute nippide paljusus ja nendega toimetulek minus järgmistel olulistel regattidel enam ei kimbuta ja olen pärast mõne kuulist õpiperioodi tagasi sõiduvees!

Väikse mägiküla ilus majake kitsal tänaval

Lisaks meretrennidele, mis olid 8-pealise maailmaklassi seltskonnaga olin esmakordselt pärast suvist MM-i ettevalmistust tagasi maanteratta seljas, ja seda rutiinselt. Esiteks ma igatsesin seda ja teiseks tundub, et ka mu keha, sest tunnen end nüüd igal juhul paremas konditsioonis kui laagrisse tulles ning vahetult enne väntasin just tuliuued isiklikud tippmargid füüsilistes testides, seega tunne on hea, nii füüsiliselt kui vaimselt. Viimane on nii kõrgel tasemel loomulikult kõige olulisem, sest öeldakse ju, et psühholoogia on tippspordis 99%. Pean tunnistama, et kui talvisel perioodil oli mul vahepeal justkui raskemaid hetki pikkades laagrites kodustest eemal, siis nüüd, kus kevad on tärkamas ja linnud laulavad, näeb mind üha rohkem ja rohkem naeratamas, taas nautimas 100% seda, mida teen ning SELLE üle on mul palju parem meel kui ükskõik kui produktiivse laagri üle tehnilistes aspektides.

Pärast tänaseid hommikusi viimaseid treeninguid avanes mul võimalus ka lõpuks veidi saarega tutvuda. Pean tunnistama, et tegu on minu jaoks väga sarnase kohaga nagu Mallorca, kus põhilised turistiparadiisid (kus mina tavaliselt peatun, sest jahtklubid on teadagi mere ääres, kus meeldib ka turistidele) on suhteliselt räpased ja kulunud. Minnes aga paarkümmend kilomeetrit sisemaale ootab ees tõeline idüll, kus lummavad mäed ulatuvad kõrgustesse ja ilu jagub rohkem kui suudad ära hoomata. Selle kõige juures jätkus veel aega sõita väiksesse külakesse, kus toimub rahvusvaheline rattavõistlus, kus ka meie oma MTB kõige vingem mees Martin Loo ässalt paneb! Jõudsin finiši ära oodata, paar eesti keelset sõna karjuda ja Martinile edu soovida ja käppa anda. Loodame, et homne viimane etapp on tal võimas ja lõpptulemus tuleb veelgi parem kui täna hoitav 17. koht! Eestlased, hoiame kokku!

Sellel teemal jätkates, kes seda juba netis ei teinud, siis homme MINGE VALIMA!
Karla

Time Out!

Photo credit: USSailing

Hei,

Kuna viimane turnee oli suhteliselt orav rattas lõputu jooksmine, kus kõik postitused ja muu teiega mõtete jagamine tuli suhteliselt Terminaatori moodi puusalt tulistades, emotsiooni pealt, ilma pikemate mõtisklusteta, siis nüüd, kus olen neljandat päeva kodumaa pinnal tunnen, et kribaks veidi.

Rio Rioks, sellest olen kirjutanud juba küll, kuid nüüd pigem siis Miamist. Eks seda võis arvata, et piltlikult otse lennukist stardiliinile sõitmine pole MK-etapi puhul võibolla, et just kõige mõistlikum tegevus. Teisalt tasuvad need Rios veedetud extra päevad end ühel hetkel loodetavasti ära. Seetõttu ma väga ei põe ja pigem mõtlen, et jällegi on üks kogemus juures ja päris nii ikka ei saa tippspordis võistlusi võita (üllatus üllatus), et a) ei ole puhanud b) ei ole maganud c) ei ole end sisse seadnud ja d) ei oma normaalsuse piiridesse jäävat varustust.

Nendel, ja tegelikult rohkematelgi faktidel tuginedes mõtlen nüüd tagant järgi, selle algselt nii mõru 26nda koha peale, et oleks võinud minna hoopis hullemini, täitsa võssa. Aga ei läinud, pigem hoopis võiks rõõmustada. Olgu, et tulemuste järgi esialgu veel kilkamiseks põhjust pole, kuid tegelikkuses tundsin, et uued asjad hakkavad justkui paika loksuma ja paadis hakkab taaselustuma normaalsus, kus ennast võib tunda üha rohkem enesekindlamana. Hea fiilingu andis ka see esimene sõit, mille võit mult pehmelt öeldes "ära varastati", sest see näitas, et oma tingimustes ma "still got it" ja võin vajutada küll.

Ma polnud omal nahal sellist asja varem tunda saanud, kuid nüüd väärtustan F1 sõitjaid rohkem, sest tean kui keeruline on saada kehva autoga hea auto vastu. Loomulikult ringlevad purjetamises varustuse kõlakad hommikust hiliste õhtutundideni, küllap on mul siis vedanud, et päris lootusetut taglast pole mul just eriti tihti vahtida tulnud. Nüüd see siiski juhtus, sest mastitopi asemel oleks võinud ka olla paar poest ostetud rohelisema poolset banaani ja ma arvan, et jäikus oleks u. sama olnud. Tekkinud olukord, kus varustus mind lisaks mu enda piiratusele veel enam tagasi hoiab käis mulle üle jõu ja üheski olukorras minust üks-ühele võitlejat polnud, sest kiirusega jäin alatasa alla. Ühest küljest oli see loomulikult täielik möga, kuid teisalt hooaja nii algfaasis oli see võibolla, et just asi omal kohal, mis tuletas meelde, et purjesport on siiski ala, kus kavalusega teeb tihti rohkem ära kui meeletute treeningtundide ja briljantse kiirusega, mida tipus kõik taga ajavad.

Seega, nutmiseks pole põhjust, positiivset kaasa võtta on küllaga ja seniks kuni tööl on siht, tasub see kõik end ka ühel hektel ära, olen kindel. Sel põhjusel olengi nüüd veel nädalakese kodus, ravin keha ja vaimu, treenin vähe kohti, mis tundusid selle turnee jooksul järgi andvat ja järele aitamist vajavat ning siis juba järjekordsesse laagrisse, see kord Küprosele, kus võiks hetkel olla loodetavasti veidi soojem kui Horvaatias. Järgmine regatt on endine MK-etapp Palma de Mallorcal, mis sel aastal on taandatud Euroopa KV sarja ning on Hyeresi MK-etapile kutse mitte saanutele kvalifikatsiooniregatiks. Mina, kutse saanuna võtan seda võistlust kui heaks testiks, et pärast järjekordset treeningblokki enda olukorda hinnata ja hoida kätt soojas ka mitme fliidi purjetamises, sest edasised MK-d on ju kõik vaid 40-paadilised!

Eks hoian teid oma tegemistega ikka kursis,
Karla