Ma pole teile ammu kribanud ja mõtlesin, et võiks selle vea parandada. Viimasest postitusest saab ülehomme juba kuu aega, mis polegi nagu nii pikk aeg, kuid kui mõtlema hakata, siis minu jaoks on see küll nii kauge minevik, et peaaegu, et ei mäletagi enam, mis või kuidas!
Igal juhul, viimase postituse järel oli aeg Küproselt koju Eestisse minna, kus algupärase plaani järgi pidin veetma napid 4 päeva. See muutus mu ebaprofessionaalse vaatenurga alt õnneks, ja professionaalse vaatenurga alt kahjuks terveks nädalaks, sest Horvaatias, Splitis, kuhu ma treenima suundusin möllas kuni 60m/s puhuv kevadtorm ja lennud olid kõik Cancelled.
See selleks, lõpuks ma jõudsin Splitti kohale ja sain nädala trenni teha, mis oli super, sest selle sisse mahtus päris mitu vaiksema tuulega päeva, mida sel talvel olen otsinud kui tikutulega heinakuhjast nõela. Lisaks sain kätte oma tuliuue, tulikuuma relva, uue paadi! Esmamuljed temast olid küll väga positiivsed, nüüd jäävad veel nädalapäevad, et ootusärevusse mattuda ja seejärel saabki juba teada, mis seis tegelikult on.
Vahepeal putkasin Horvaatiast nädalaks alpidesse, et näha kõigi oma pereliikmete nägu, kes sinna puhkama olid suundunud. Võtsin isegi veidi lõdvemalt, sest treeningtunde on sel aastal palju, olen veidi vanem ja ehk ka veidi targem, ei taha uisapäisa rapsida ja trenni pärast trennida. See (ma loodan) jääb järjest rohkem ja rohkem minevikku. Loomulikult ei saanud ma täitsa ilma, tegin 4 rattatrenni ja 4 jõusaalitrenni, kuid tavalisest koormusest moodustas see kõik ajaliselt u. 1/5. Füüsiline seis tundub praegu hea, õige aeg sellel Euroopa hooajal pihta hakata!
Selline oli vaade eelmise nädala jõusaalist. Loomulikult kutsus tagasi!
Ootusärevus - see võiks olla tegelikult kogu selle nädala võtmesõna. Esmaspäeval saan juba uskumatult suure laevastiku, vist u. 170 paadi? vastu mõõtu võtta, et kuidas see talv siis läinud on. Lisaks sellele, et Palma regatt on minu jaoks alati olnud sentimentaalse väärtusega Euroopa hooaja alustaja, kevade kuulutaja ja kõige muu hea algus, mida saabuv suvi endaga kaasa toob, siis sel aastal tunnen hoopiski veel suuremat ootust. Olen ju talvel teinud palju asju teisiti kui eelnevatel aastatel ja olgugi, et paar võistlust on sel hooajal juba seljataga, siis võistlushooaeg sirge masti või mittelekkiva paadiga on esialgu avamata, viga, mille plaanin esmaspäeval parandada!
Lisaks eelseisvale pikale võistlushooajale, mis nüüd justkui raketina stardib nii, et tahavaatepeeglisse vaatamiseks aega ilmselt väga ei jää on tunda, et kevad on tõesti kätte jõudmas. Selleks ei pea enam kõrvu kergitama ja kuulama, nüüd jääb linnulaul juba iseenesest kõrva ja hommikustel rattatrennidel on see kui koogitükiks kulturisti söögilaual pärast aasta viimast tippvõistlust. Seega, aina rohkem ja rohkem näen end naeratamas ilma, et saaksin sinna midagi parata (mitte, et ma tahakski) ja aina rohkem ja rohkem tunnen end eelseisvale hooajale mõeldes pungil energiat, ootust ja lootust, et ehk kannab töö vilja ja saame koos teie toetuse, abi ja kaasaelava fooniga maha suurepärase hooajaga!
Karlutt
