Viimati kui ma teile siia blogisse kirjutasin oli ees Hyeresi Mk-etapp, mis on nüüdseks juba kauge kauge minevik. Kõik, kes end asjaga vähegi kursis on tahtnud hoida on seda FB vahendusel kindlasti ka teha saanud, seega asju uuesti üle ei hakka käima. Küll aga rõhutan, et olenemata sellele, et esikümne eesmärk ühe punktiga saavutamata jäi, siis olen asjade käiguga üpris rahul. Kui võin öelda, et langesin valestardi tõttu esikümnest välja, siis see on olukord, millega olen võimeline elama. Senini on esikümnesse minu puhul ikka pigem tagant poolt tõustud.
Pärast Hyeresi ootas ees vist kõige pikem kodus veedetud aeg, mis sel aastal ette tulnud, 11 päeva! Kui varasematel aastatel on kodus veedetud aeg olnud mõnus akude laadimine ja rebootimine, kus saab töötada asjade kallal, mis vajavad järele aitamist, siis sel aastal, kus kodust aega on veel kordades vähem, on asjad teisiti. Koju saabudes on mul kaks esmast prioriteeti - pere ja sõbrad! Kahjuks nihkuvad ka need mõni kord tagaplaanile, sest selle vähese kodus oldud aja jooksul on kohustusi, mis paari ära oldud kuu jooksul kuhjunud, enamasti rohkem kui reaalselt teha jõuab. Aga, kuna muud aega mul pole, siis üritan need siiski ära teha, enamasti rutates hommikust õhtuni ühest asutusest teise ja päevad, nii vähe kui neid on, kaovad käest kui Miami Heat-i fännid arenalt kui meeskond enne viimast veerandit rohkem kui kümnega taga on. Seega, viimasel ajal on kombeks, et kui ma lõpuks kodust, "puhkuselt" ära lendan, siis olen enamasti rohkem väsinud kui võistluselt koju jõudes. Sellega seoses on muutunud üpris kategooriliselt ka minu psühholoogia. Kui enamasti olen ma koduigatseja tüüp, siis viimasel ajal ma seda koju minekut ülearu palju ei oota. See omakorda on muutnud mujal maailmas treenimise veelgi meeldivamaks ja psühholoogiliselt kergemaks. Kes teab kui jätkusuutlik see on, aga praegu tundub, et toimib!
Kodus olemise võlu! Naise ja kõigi teiste tehtud head toidud, koogid ja muu ei saa ju jääda proovimata!
Tegelikult on kodul ikka väga palju plusse ka. Jätan pere ja sõbrad mängust välja, sest see on siililegi selge. Sel korral oli minu kodus veedetud ajal kaks suuremat highlighti. Üheks neist oli suur üllatus, et minu tulemuste põhjal valis ERR mu aprilli parimaks sportlaseks, mis oli mulle kui välk selgest taevast. Enda silmis olen 100% work in progress ja alles teel sinna, kuhu sel hooajal jõuda soovin, kuid ülimeeldiv, et mu tegevus juba positiivselt silma on hakanud! Teiseks oli treeninglaager, mis Eesti noortele laser-purjetajatele treenerite Reinu ja Raivo abiga läbi viisin. Leppneeme on sigahea koht, kus slipilt avamerele on 30 sekundit ja sealsetel treeningutel saab aja efektiivsus uue tähenduse. Usun ja loodan, et minu näpunäidetest oli noortele kasu ja neil on väheke selgem siht järgmiseks paariks kuuks, mida enda juures parandada ja kuhu püüelda.
Selle suure müttamisega jõudis asi aga nii kaugele, et kaks päeva enne lendu tegin külmal lahel treenides oma seljale veidi liiga. Arvasin, et see on easy fix ja lendasin siiski nüüd juba rohkem kui nädal tagasi Splitti, et siin soojas kiiresti selg korda saada ja treeningtsükliga alustada. Reaalsus oli kahjuks vähe hallim, sest selg nõudis siiski oma aja ja eelmise nädala jooksul jõudsin veele vaid kahel korral. Enamuse nädalast võttis teraapia, venitused ja mida aeg edasi, seda rohkem sinna juurde ka juba füüsilised treeningud. Täna, seda postitust kirjutades tunnen end juba vaata, et 100% ja selle üle on mul sama hea meel kui väiksel tüdrukul, kes on jõuludeks saanud kõik selle, mis ta jõuluvanalt küsis. Lisaks kõigele muule olen nüüd ka Neilpryde Sailing Team-i liige, mis tähendab, et kannan merel nende poolt tehtud varustust. Esmamulje põhjal on tegu väga tasemel asjadega, loodan, et meie koostöö on pikk ja tõhus :)
Neipryde kit
Nüüd veel 5 päeva Splitis ja siis juba Hollandisse, Medemblikki, et vaadata üle enda hetkeseis Eurochampions etapil.
Karla
