Riocap

Ehk lubatud Rio Recap:

Kust ma alustan? Äkki tulemusest, mis kaasaelaja jaoks eemalt vaadatuna on ju põhimõtteliselt ainus mõõteriist, et kuidas võistlus läks. Normaaltingimustes olen ma sellega isegi nõus, sest võistluse eesmärk on ju idee poolest selgitada välja parim. Nii mõeldes oli Rio Test event otse loomulikult minu jaoks pettumus, sest tean mina ja teate teie, et ma olen võimeline kordades rohkemaks kui 16. koht. Loomulikult, ma olen 3 aastat kogenum, vanem ja targem, kuid optimist minus räägib, et õnneks on aeg ja effort siiski raisatud õiges suunas, sest Londoni OM-iga võrreldes on ka praegusel, väga mitterahuldava tulemuse puhul paari kohaline tõus. Siin maal ma selle tulemuse jutu ka lõpetaks, sest tõsiasi on see, et isegi ilma äpardusteta, kus jäin tuuleaukudesse ja muusse jamasse poleks ma sel regatil paremat kohta 12ndast saanud, esimesed purjetasid lihtsalt kiiremini ja targemini, see on fakt.

Jõudsime nüüd pärale, tarkuseni. See on midagi, mis tundub Rio venuel olema rohkem hinnas kui praegu USA dollar, kuld ja kõik muu kokku. Kõige hullem on asja juures see, et seda tarkust valuutavahetusest ei osta isegi hea tahtmise juures. Seetõttu on ainus väljapääs tarkuseni hours on the water, mille parim võimalik variant on võistlustunnid vee peal. Ma polnud kunagi võistlusele sellise mindsetiga peale läinud, et ma ei keskendu sellele, et parim võimalik tulemus saavutada, vaid sellele, et näha kõike, mis mind ümbritseb. Siin kohal ma ei väida, et ma võistluse jooksul kordagi meelega valele poole oleks sõitnud, et näha, mis saab, kuid kui keegi teistest eraldus, siis hoidsin rohkem kui kunagi varem silmad lahti, et mis temast siis sai.

Julgen öelda, et olen praegu, koduteel Helsingi-Tallinn laevas istudes ja sellelel Rios veedetud ajale tagasi vaadates väga positiivselt meelestatud, sest regatt andis järgmisele aastale pilku heites rohkem kui ma oleks lootnud. Sellele aitasid kaasa väga asjalikud kohtunikud, kes kasutasidki reaalselt kõiki järgmise aasta radu ja hoidsid asja väga mitmekülgsena. Mida päev edasi, seda parem arusaam mul tundus olevat, mis mingil rajal kõige olulisemad faktorid on, millega tuleb arvestada ja mille võib ära unustada. Seda öelnuna tean, et võin ju pilvedel hõljuda ja arvata, et saan mõnest asjast ehk arugi, kuid tegelikkus on kahjuks see, et terve seal veedetud aja domineeris päeva sissevool, päris OM-i ajal peaks olema aga risti vastupidi, väljavool. See muudab asja ilmselt jällegi äratundmatuseni, mis tähendab plaanimisprotsessis kindlasti laagrit sellisel ajal, kus mainitud tingimused seal valitseksid.

Üldisemas plaanis tundsin end Rios sel korral samuti vähe inimlikumalt. Tundub, et sel linnal on oma reeglid, millest kinni pidades on võimalik eksisteerida ilma, et peaks igapäevaselt kartma mingi jaburuse pärast. Sellega harjumine on ilmselt protsess, mis tuleb läbida ja õnneks on mul see nüüdseks tehtud.

Nüüd on aeg olla kodus nii kaua, et peaaegu ei usugi - 3 nädalat! Selle aja sisse mahub järgmisel nädalalõpul toimuv Eesti MV teine etapp Lohusalus ja ilmselt suuremal määral pigem füüsilisi kui meretreeninguid. Seejärel Hiina MK, mis ajaks loodan nii vaimselt kui füüsiliselt paremasse konditsiooni jõudnud olla.

Karla

Niteroi vol 2

Otsi mind pildilt! Photo credit Jesus Renedo, SailingEnergy

Täna oli RC-l kindel plaan meile 3 sõitu pidada, sest esmakordselt minu siin veedetud kolme nädala jooksul polnud merebriisi süsteemist hommikul haisugi ja puhus varajastest tundidest peale korralik S/W tuuleke. Seadsime sammud merele juba 11 ajal, et 12.30 esimese sõiduga pihta hakata. 

Kõik oli tore, kuid täpselt stardi hetkeks vaikis tuul 1-2m/s kanti ja sain lõpuks tunda millest kõik siin palju treeninud räägivad kui ütlevad, et väljas pole võimalik sõita. Suur ookeani swell, väga tugev hoovus ja vaikne tuul tekitas olukorra, et üle stardiliini polnud võimalik saada. Korralikult purjetades püsisid vaevu stardikaatri läheduses. Õnneks said olukorrast aru ka kohtunikud, kes korjasid ankru põhjast lahti ja läksime kaugemale ookeanile tuult otsima. 

Polnud vaja kaugele minna, umbes kilomeeter avamerele tuli vastu korralik 5-6m/s tuuleke ja sõit võis alata. Esimeses sõidus sain OK stardi ja tegin ka päris enam-vähem krüssu, kuid ülemise märgi läheduses jäin veidi tobedalt karpi ja üles jõudsin kuskil vahetult enne 20. Allatuules üritasin kaotatud maad tagasi teha, kuid žürii arvas, et vahest veidi liiga agressiivselt, sain kollase lipu. Sealt enam tagasiteed suures plaanis polnud, sest vahed olid metsikud ja paremat 24ndast ei suutnud.

Teises sõidus sain kehvema poolse stardi, kuid leidsin üles kiiruse ja õnneks osutus minu genereeritud plaan samuti töötama, mis tähendas, et üles märki jõudsin neljandana. Allatuules tundsin end kui tigu ja andsin alla märki päris palju ära, mingi kaheksas vist. Teine krüss mängis kogu juhtgrupp konservatiivset mängu hoides keskele ja üritades vaikivas õhtuses tuules riske madalal hoida. Mina, kes olin tolleks hetkeks neist 30m maha jäänud nägin aga, et neil on tuulega väga kitsas ja innerloop-i peal taganttuules alla tulevatel Radialidel tundub tuult seevastu olevat nii nagu kaalust alla saate esimeses episoodis osalejate ülekilosid. Jätkasin raja paremasse serva kuni tuuleiil minuni jõudis ja siis kössutasin pehmelt öeldes kogu pundist üle. Tõusin hetkeks juhtima, kuid ülemise märgi võtsin siiski teisena. Allatuulega andsin jälle törtsu ära, finišis neljas. 

Kuna olime seda tuult ajanud taga nagu tikutulega, siis oli märkamatult saanud otsa saamas valgus ja aeg oli need samad tikud, millega tuult otsisime jälle taskust välja võtta ja põlema panna, et näha, kus suunas kallas jääb. Okei, päris nii hull ei olnud, aga long story short, kolmandat sõitu ei tulnud ja minu eel-OM-i kohaks kujunes 16. Ma jään tihti sellistes olukordades lubajaks, aga ma sel korral üritan tegelt ka asjalikum olla ja kirjutada kogu regatist ühe kokkuvõtte, sest praegusel juhul on tegu selgelt tänase päeva recap-iga ja kogu regatti lahkama ei jaksa ma hetkel enam hakata. Seega, kirjutan teile jälle!

Karla

Copacabana

Pole viga scenery on merel! (Photo credit Jesus Renedo, SailingEnergy)

Tänane algas järjekordse kolmetunnise kaldal ootamisega. Õnneks I came prepared, st. et võtsin raamatu kaasa ja lugesin rahulikult nii, et väga igav ei hakanudki. Üpris üllatusena saadeti meid kell 2 lõpuks merele, sest kaldal oli kõigil väga selline tunne, et välimistel radadel küll tuult pole.

Olime õnnega koos, sest nii nagu sel nädalal kombeks, tundus, et RC teab väga täpselt, millega nad tegelevad. Jõudsime puksiiris Copacabana nimelisele rajale, mis asub põhimõtteliselt selle sama kuulsa ranna all ja justkui tellitult hakkas puhuma ka tuul. Päris korralik isegi teine, 4-6m/s ja vaata, et kõige stabiilsem, mida ma siin seni näinud olen.

Sõitsin end soojaks ja üritasin silmad-kõrvad lahti hoida, et tekiks mingigi arusaam, mis ümber ringi toimub ja mida peaks ette võtma. Olen endaga täna ülimalt rahul, sest suutsin suhteliselt puhtalt lehelt genereerida masterplaani ja selle ka väga edukalt ellu viia. Üles märki tulin 4ndana, allatuulega andsin veidi ära, teise krüssuga tõusin tagasi viiendaks, et siis viimane allatuul Scheidtilt peksa saada ja finišeerida 6ndana. Isegi mingeid erilisi jaburusi ei toimunud, tuul oli üllatavalt stabiilne ja purjetamine oli selline nagu ta vanadel headel aegadel, siis kui muru veel roheline oli, vees ujuda kannatas ja linnud ikka laulsid. 

Mis kõige tähtsam, siis sain kinnitust, et välimistel radadel on purjetamine ikkagi purjetamine!

Homme plaanitakse meile kolme sõitu, aeg puhata!
Karla

Ikka ei saa Pai

Päikseloojangu romantika. Siis oli veel kõik hästi! Mina vasakpoolseim

Ei õnnestunud meid täna kaugele Pai rajale sokutada. Avamerel tuult lihtsalt polnud. Samuti polnud seda kuni kella poole kolmeni ka siselahes. Kõik ootasid kaldal ja meie algne vaba päev, mis muutus ühe sõiduga päevaks, muutus kiiresti päevaks, mis venis klubis nagu härjaila. Lõpuks, kella kolmest peksti meid välja, sel korral sellele samale Ponte rajale, kus esimesel päeval väga hästi sõitsin.

Sinna jõudes oli olukord esimesele päevale vägagi sarnane, mis tähendas, et ka minu plaan oli vägagi sarnane. Tundus, et plaan on endiselt vägagi töökorras, sest üles märki tulin kuuendana ja alumiseks märgiks olime juhtgrupiga vahe nii pikaks venitanud, et tundsime end üpris mugavalt. Teisel vastutuule otsal läks kõik sama rida pidi nagu arvatud kuni umbes 200m enne ülemist märki vaikis paremal pool juhtgrupil tuul täiesti nulli ning pööras 30 kraadi vasakule. Ma pole kunagi nii kiiresti nii palju kaotanud. Kuna võistlejaid on siin vaid 38, siis kohtade kaotus polnud sugugi NIIIIII hull, aga see palju meetreid tagumised tagasi sõitsid oli muljetavaldav, vaata või taevasse ja näita ilmataadile thumbs up, hea töö, poleks uskundki, et selline asi võimalik on.

Aga, nagu näha, siis purjetamises on endiselt kõik võimalik. Nii langesin mina minutiga väga kindlalt kuuendalt kohalt 20ndaks ja alumise märgi tagant viiendana, kolmandana ja esimesena võtnud tõusid vastavalt 3ndaks, neljandaks ja 10ndaks. Kuna aus olles oli hämming päris suur, siis ei teadnudki, kas nutta või naerda, mistõttu emotsioon lihtsalt puudus, sarnaselt nagu puudus toimunule loogiline seletus. Vägistasin end lõpuks tagasi 18ndaks, aga see on üpris väike vaevatasu selle porno eest, mida meiega parem rajapool ette võttis.

Kes soovib, siis seda sõitu näeb http://www.sailing.org/olympics/rio2016/multimedia/live_tracking.php siit järgi, tagant järele on peaaegu, et koomiline kuidas osa rahvast üks hetk lihtsalt seisma jääb. Koju tulles oli veidigi lohutav see, et minu kallis kaalutlev abikaasa oli pärast trackingu vaatamist endast väljas ja ütles, et soovis arvuti vastu maad katki visata. See tähendab, et vähemalt ühe asja ma täna võitsin, minu närvid olid paremad - ja mina pidin selle kahjuks ise läbi elama!

C'est la vie!
Karla

Pai

Tänase raja nimi oli siis kirjade järgi Pai. Tegu on kõige kaugema rajaga, mis algselt OM-iks kavas polnud ning lisati pärast suurt vee kvaliteeti puudutavat kisa, et "väljas" oleks üks rada rohkem ja saaks puhtas vees rohkem sõite pidada. Kahjuks on aga nii, et avamere mõistes lähedal pole tänu juba eksisteerivatele radadele enam ruumi, mis tähendab, et Pai asub pärapõrgus! Nüüd julgen küll väita, et nii kaugel rajal pole ma kunagi varem võistelnud. Täna lohisesime suhteliselt täisgaasil 90min puksiiris enne kui rajale jõudsime. Mis oli aga veel nukram oli fakt, et olenemata kõigist ilmaennustustest, mis lubasid kui ühest suust 8-11m/s, puudus tuul täielikult. See tähendas, et loksusime kõrge ookeani swelli otsas ligi 4h. Tuli välja, et täielikus tuulevaikuses suurel lainel suudan minagi merehaigeks jääda. Ühel hetkel polnud kalade toitmine sugugi kaugel, õnneks suutsin end koguda ja asja unustusse suruda.

Kuna Pai on tõesti kaugel, siis ei ulatu sinna isegi kalda mõjutusega merebriis. Siselahel asunud radadel oli seevastu tuult küll ja veel. Kui ülejäänud "sees" võistelnud klassid olid oma sõitudega tänaseks juba ühele poole saanud, siis kupatati meid tagasi sisse, et seal kiiremas korras mingigi sõit kirja saada. Mis seal ikka, pukseerisime terve selle maa siis uuesti tagasi rajale nimega Escola Naval, mis asub klubi vahetus läheduses. Seal veeretati meile loojuva päiksega üks kiire sõit just 180 kraadist pööret tegevas hoovuses. Üldine mulje on selline, et sisemistel radadel on sõitmine enamasti hoovuse järgi ja välimistel, kui seal juhtub tuult olema, pigem päris purjetamine. Igal juhul, tegin plaani, kuid plaan ei toiminud. Toimimisest jäi puudu nii palju, et mina startisin kaatri poolt 4ndana ja läksin kohe ära parema nurga suunas. Sama tegid kõik ülejäänud startijad, kuid vasakult tuli tuuletugevdus, mis u. 6-7nda kaatri poolt startijana juba jõudis, minuni aga mitte. Üles jõudsin kuskil 25ndana, alla umbes midagi sarnast. Teine krüss teadsin, mida teha ja kasutasin hoovuse enda kasuks 100% ära. Teist korda üleval olin juba 13, kuid siis, teisel allatuule otsal hoovuse loogika lakkas töötamast. Variant A väidab, et kuna hoovusel oli just kõrgvee aeg ja ta oli muutumas, siis toimis midagi ebaloogilist ja vairant B väidab, et sel rajapoolel kus mina ei olnud, oli tuuletugevdus. Igat pidi, kaotasin sel otsal kõvasti, finišis 20.

Tänase ühe sõidu tulemusena oleme nüüd graafikust ühe sõiduga maas, mis tähendab, et homne puhkepäev on cancelled ja lähme sinna samma, Pai rajale ühte sõitu pidama. Pean tunnistama, et mul on selle üle ainult hea meel, sest õppima olen ma siia tulnud ja puhkepäeva jooksul ei õpiks ma siinse mere kohta ilmselt midagi. Kas üheks 50min sõiduks on meid vaja saata rajale, kuhu minek ja kust tulek võtab kokku 3h, on iseasi?

Igal juhul, loodetavasti on homne päev tänasest õhtust jällegi targem,
Karla

Niteroi

Punane märk ülearu palju õnne ei toonud

Niteroi nimelisele rajale oli meie tänane suund hommikusest kihavast jahtklubist. See on üks kolmest avamerel asuvast. Tund ja 15min pukserotsa küljes lohisemist ja rajal me olimegi, oh imet! 

Erinevalt eilsest, kus oli suures osas purjetamine hoovuse järgi, oli täna rohkem normaalne, tuule järgi sõit. Ma ei suutnud stardieelselt ühegisse stsenaariumisse 100% uskuda, mis pani mind olukorda, kus plaanisin keskelt väga head starti (kõlab naljakalt, nagu ma tavaliselt plaaniks kehva starti) ja hoida võimalused avatuna, et oleks aega reageerida kui midagi juhtuma hakkab. Olin aga selgelt liiga agar ja sain kirja järjekordse valestardi. Palju neid sel hooajal juba kogunenud on? Kindlasti on see üks asi, millega OM-i eel peas tõsisemalt tööd tuleb teha, sest nii see jätkuda ei saa. Esimese sõidu vaatasin seetõttu kõrvalt ja tegin peas märkmeid, mis toimub, kust võidab ja üritasin mõtestada, miks nii ka toimub.

Teiseks sõiduks oli selge plaan paigas. Paremalt start ja paremale minek, sealt võidab. Seal on nõrgem hoovus ja loodetavasti ka tugevam tuul, nii nagu esimeses sõidus. Nii nüri kui see ka polnud, siis tuul pööras krüssu käigus aga hoopis 10-20 kraadi vasakule, mis tähendas, et tee paremalt äärelt saba jalge vahel ära oli ütlemata pikk. Finišisse lonkasin 27ndana.

Mis ma oskan öelda? Veits nagu liiga vana ja karussellis liiga kaua olnud, et hea päeva järel nii hing kinni tõmmata (Choke) ja täielikult lati alt läbi joosta. Enda arust olen üldplaanis suhteliselt lahtise peaga ja avatud inimene, aga kui mul mingi arusaam või siht silme ees on, siis võin olla kuradima jäärapäe, mis tänasel juhul kasuks ei tulnud. Olin teiseks sõiduks endale jällegi tekitanud arusaama, et tegu on hoovusesõiduga ja fakti, et tegelikkus oli hoopis midagi muud ei olnud minu aju võimeline vastu võtma. Nii ma mängisingi ääretult riskantset poole valiku mängu selle asemel, et võidelda keskel pundis, võitluses, nii nagu "päris" purjetamises käib.

Loomulikult on selline päev väga mõru pill, mida neelata, kuid minu õnneks on asjal ka positiivne külg. Sõnade "Olympic" ja "event" vahel on sel korral veel ka sõna "test", mis tähendab, et loodetavasti teen kõik oma vead ja lollused sel korral ära ning järgmisel korral olen targem. Olgugi, et õhtu jooksul võttis kehva päeva järgne tujulangus siiski võimust, siis pean tunnistama, et peaaegu, et esimest korda elus tundsin pärast nii kehva päeva end merel endiselt positiivselt, sest see päev näitas kui näpuga mõningatele murekohtadele, mis siin linnas toimuvatel regattidel märksõnadeks võivad kujuneda - ümberlülitus ja kiire kohanemine uue olukorra, rajaga. Iga päev võib eelnevast sama palju erineda kui Michael Jackson 90ndatel oma noorpõlve välimuselt.

Seda öelnuna loodan, et homme on tänasest väga erinev päev ja päikest paistab väheke ka tulemuste tabelis minu õuele.

Karla

Ponte

... On tänase raja nimi. Kokku on tänavusel eel-OMil nagu järgmise aasta OM-ilgi võimalik purjetada kuuel erineval rajal. Ponte nimeline on üks kolmest Guanabara lahes (sees) asuvast ja nende seas sadamast kõige kaugemal, ligi tunnise purjetamise kaugusel lahesopi sisse Rio de Janeiro keskust ja Niteroi linnaosa ühendava monstrumi silla vahetus läheduses olev rada. Tegu on potentsiaalselt väga keeruka rajaga, sest merebriisi süsteemis asub ta nii sügaval siselahes, et tuul on tunduvalt vaiksem ja ettearvamatum kui mõnel teisel rajal. Kui meie raja maksimum oli täna 5m/s, siis välimistel radadel küündis ta 8m/s-ni välja. Sel rajal olin ma purjetanud vaid ühel korral ja sedagi mitte nüüd, vaid jaanuaris - ta on lihtsalt nii kaugel, et keegi väga ei tiku sinna.

Tänane möll

Kui eile fb-s blogi reklaamides ütlesin, et "game on või game over", siis täna oli game on, vägagi on! Olgugi, et rajale jõudes ilutses seal veel täielik tuulevaikus, siis kerge ootamise järel olimegi juba stardiliinil sõidu ja üksteiselt mõõdu võtmise ootuses. Tundsin end täna üpris hästi mõistvat, mis minu ümber toimub ja suutsin suhteliselt kindlad plaanid mõtestada ja neid ka keskmisest paremini realiseerida. Samuti tundsin üle ühe tiitlivõistluse jällegi mõistvat, mida teevad kohtunikud, kelle töö oli täna minu silmis veatu, öö ja päev mõne hiljuti lõppenud tiitlivõistlusega, nimesid nimetamata... Jäi mulje, et saan toimuvast vähe paremini aru kui mõned minu konkurendid, mis muutis minu elu nii palju, et kui tihti peab nägema kurja vaeva, et mingigi võimalus sõidu jooksul avaneks, siis täna oli teisiti. Täna olin ma justkui kõrgete punaste kontsade ja lopsaka rinnapartiiga blondiin, kellele tuul kui viisakas härrasmees järjest uksi avas. Minu ülesanne oli teha valikuid millisest uksest sisse astuda ja milliseid vältida, kes on tegelt ka tore härra ja kes on tegelikult hoopis siga! Peab ütlema, et sain selle ülesandega üpris hästi hakkama, sest sõitude kohad 4 ja 10 räägivad nii keerulistes oludes enda eest.

Sellele vaatamata, maksimalist minus ajab endiselt veidi kripeldama, sest esimeses sõidus tulin ma esimeselt ringilt teisena ja vähe julgemate otsuste toel oleks ka võidu kindlasti koju toonud. Ka teises sõidus oleks õigel ajal pundist veidi eraldumine potentsiaalselt kasu toonud, kuid need on kõik oleksid-poleksid, spekulatsioonid, mis tegelikult ei vii kuhugi. Parem varblane peos kui tuvi katusel, või kuidas iganes see ütlus oligi? Igat pidi olen tänase päevaga väga rahul ja lähen homsele vastu märkimisväärsel kolmandal kohal! Saan punast särki ja täppigi purje peal kanda, vot kus lugu!

Tulemused on kättesaadavad siit:
http://www.sailing.org/olympics/rio2016/results/index.php?utm_source=ISAF+Press&utm_medium=email&utm_campaign=Aquece+Rio+2015+-+Media+Alert

Pikemat juttu väga polegi, pea on tühi ja akud vajavad laadimist, 

Olge mõnusad,

Karla

5-4-1-Start!

Hei!

Oleks kangesti tahtnud kirjutada 3-2-1-Start, aga nii need asjad purjetamises ei käi ja minuteid loetakse täpselt nii nagu pealkirjas seisab. Aga, nüüd asjast!

Olümpialinn

Jälle, nii nagu elus sageli juhtuma kipub, tundub mulle, et ma just jõudsin siia Riosse ja alustasin treeningutega. Nüüd on see "laagriosa" reisist (olgugi, et ma vihkan enda mööda ilma paiknemisel sõna "reis" kasutust, sest minu jaoks seostub see puhkamise ja mõnulemisega, mina siiski enamasti tegelen millegi muuga) läbi ja tasakesi on hiilinud uksetaha võistlus. Võib öelda, et hiilis, kuid nüüd ta tegelikult juba kolistab nii, mis kole, sest homme hakkavadki juba sõidud ja enam kuskile midagi edasi lükata pole.

Seda öelnuna peab tõdema, et jeerum millise vahe võib paar päeva teha! Kui mõned päevad tagasi polnud klubis veel miskit, piltlikult öeldes heinarullid vuhisesid üle metsiku lääne väikelinna tänava, siis nüüdseks on kõik peaaegu, et nagu päris. Mõned postitused tagasi näidatud uhke slipp on valmis, klubis on paljudesse kohtadesse maha pandud vaip ja külma joogivett on ka igal sammul, ei pea üldse põdema. Isegi selline koht nagu Athletes Lounge on otse vee äärde meie auks püsti seatud, kus on isegi selline uus maailma leiutis nagu wifi, kes oleks osanud arvata? Seega, pean tunnistama, et kui brasiillased midagi ette võtavad, siis tundub, et nad teevad seda üpris korralikult ja suurelt. See paneb minu silmis neile järgmiseks aastaks päris suure ootuse, sest loodan nüüd näha vinget OM-i, kus kõik toimib lõpuks nii nagu peab!

Lahinguks valmis

Isiklikul tasandil tundub kõik valmis olevat. Paat on mõõdetud, ise olen registreeritud ja kõik on muidu kombes. Peaksin justkui olema juba äksi täis, et homme läheb lammutamiseks, kuid mingil tasandil olen väga rahulik ja tunnen, et vajan seda kogemuse ammutamiseks järgmist aastat silmas pidades, mitte nii väga regatina, kus näidata, milleks võimeline olen. Seega, loodan, et saan kogeda, nii nagu ajakava ette näeb, kuuel päeval kuuel erineval rajal purjetamist ja kui kõik väga hästi kulgeb, siis võiks sellest veel üks hea tulemus ka realiseeruda.

ISAF-i crew

fototõestus, et käidud (isale)

Jesus

Vabal päeval õnnestuski mul muide ära käia Corcovado, ehk Jeesuse kuju juures, kõrgel mäe otsas. Sinna käiku muutis huvitavamaks asjaolu, et ISAF oli meile kaasa haakinud enda Camera Crew, et meie vaba päeva tegevustest stoori vändata ja seda ilmselt mingil ajavahemikul praegusest olümpiani rahvale näidata. Lisaks uskumatult vingetele vaadetele ja tõdemusele, et linnasuminast eemal seistes näeb see linn ikka kuradima uhke välja, oli igal juhul huvitav kogemus.

Pole viga vaade

Päikseloojang

Üles viivat trammi kandenurk ei hirmutand

Nüüd aga panen end juba homseks valmis ja siis viskan veel korraks jalad seinale, et homme värske olla.

Karla

Lohusalu

Heihei,

Päevad on jälle lennanud nagu Nato hävitajad 24ndal veebruaril, ilmselt sellepärast, et nad on tööd täis olnud ja väga tegusad. Kui jaanuarist oli mul teadmisi ja kogemusi, nii vähe kui neid ka pole, siin vaid siselahe kohta, siis nüüd olen viimase nelja päeva jooksul siselahes saastas sumbanud vaid päeva, kolmel ülejäänud päeval olen treeninud kaugetel avamerel, ookeanil asuvatel radadel.

Esimene emotsioon väljas ootava peale oli igal juhul see, et tuli pähe Coldplay lugu "Paradise", sest siselahe mustusest ja muust jamast pole väljas sõna otseses mõttes haisugi, meri on nagu meri ikka ainukese vahega, et taamal paistavad Copacabana, Ipanema ja teised rannad, Corcovado Jeesuse kuju, Sugarloaf ja kõik need kuulsad Rio vaated mille pärast turistid siia oma kaameraid kohalikele poistele "annetama" tulevad. Lisaks kõigele sellele on vähemalt praeguste treeningute jooksul avamerel olnud enamasti tuuline, mis on midagi, mida keegi sellelt paigalt ei oodanud. Ning viimaseks meenutab ta mulle mõnede omaduste poolest kangesti ühte kohta. See koht on meile nii lähedal, et ei usuks kui ise ei oleks näinud - Lohusalu! Korraliku läänetuulega on Lohusalus sarnased lained, olgu, veidi väiksemad, kuid igal juhul, sarnaselt lõbus nagu siin. Tõsi, kodumaal ei saa ilmselt kunagi selliste lainete peal poolpaljalt hullata, aga mõnes aspektis tuli hea kodune tunne küll hetkeks. Mis siis öelda? Tuleb välja, et kuulsates randades võib ilmselt ujuda nii palju kui süda lustib, sest juba peale vaadates on vee kvaliteedi vahe öö ja päev.

Nüüd on aga aeg nii kaugel, et sõitude alguse ja praeguse vahele on jäänud 3 päeva, ma olen juba nädala siin olnud ja selle jooksul iga päev trenni lahminud. See tähendab, et homme on õige hetk aeg veidi maha võtta ja puhata. Kas ma ka kuskile minna julgen, see on omaette küsimus. Tahaks kangesti Jeesuse otsa ronida, aga eks näis, mis keha ja päevaplaan asjast arvavad.

Õli tulle ei hakka valama ja igasugu "huvitavad" olukorrad, mis vahepeal toimund on jätan sel korral oma teada ja hoopis heidan valgust Rio positiivsele küljele. Näiteks on siin endiselt meeldivalt soe, täna jalutasin mööda sadamat ja vaatasin, et küll teisaldatav, kuid siiski, hakkab valmima mingisugune võistluspark eel-OMiks ja näiteks elektritraatidel ja muidu puude otsas müttavad väiksed ahvipärdikud, aww!

Olge mõnusad,
Karla

Streets of Rio

Paat käes, meel hea

Sain eile paadi kätte ja täna käisingi juba esimese raksu siin sees oleval rajal trenni tegemas. Vahepealse ajaga suurt midagi muutunud justkui pole. Hoovus on endiselt kõva, tuul keerutav ja auklik, aga üks asi, mida Jaanuaris polnud on swell, korralik ookeani swell, ka siselahes. Igal juhul oli mul väga hea meel taas siin vee peal olla! Ja kui kuskil õpib sooti suust väljas hoidma, siis nii nagu ma juba jaanuaris õppisin, siis ega seda siin suhu toppima tõesti ei tiku. 

Esmapilgul polegi sel veel suurt midagi häda. On umbes sellist värvi nagu Pirita jões, seda vist kirjeldasin ka juba eelmisel korral. Kui päris aus olen, siis ei leidnud ma täna enda rooli ega sverdi tagant ühtegi kilekotti, ka vees nägin neid üpris vähe. Olin juba peaaegu enne õhtut hõiskamas, kuid siis kaldale sõites kimasin bakstaagis täie käiguga ühe vee all ulpinud suure prussi otsa, selline 2m pikk ja hea 20cm paks. Õnneks on mul tugev austraalia svert, mis tegi ainult kõva paugu ja pani paadi seisma, kuid kõik jäi terveks. Sadamasse reaalselt peab mingi toru seal samas sisse voolama, sest sadama akvatooriumil on täpselt selline "lõhn" nagu veepuhastusjaama äärel seistes. Seal tuli küll see ütlus meelde, et water=hot lava! 

Vaade klubist kahele "sees" asuvale rajale

Nagu pildil näha, siis vesi võib siin ka ilusat värvi olla. See on kinni sellest, kuida pidi jookseb hoovus. Sissevooluga tuleb puhas vesi sisse, väljavooluga kogu lahe saast aga uhutakse välja. Mis veel positiivsusele meelitab on see, et erinevalt jaanuariga on vähemalt alustatud sadamas mingite töödega. All oleval pildil on näha, mis seisus tänase seisuga meie "sadam" on. Samuti on näha, kuidas käepärastest vahenditest kiiresti slipp valmis tehakse, milles probleem?

Olümpiasadam täies hiilguses

Sellest tuleb meie olümpiamängude slipp ilmselt. Eelnevalt oli see lava konstruktsioon. Taaskasutus!

Üldiselt olen ma terve selle aja arvanud, et see ohutuse jutt on võibolla, et veidi üle paisutatud ja lihtsalt moevärk, et sellest nii palju jahutakse. Kui aga täna õhtul jõusaalist koju minnes veel admin üle kordas, et olge siis koduteel ettevaatlikud, siis mõtlesin endamisi, et kas tõesti on nii hull? Vastuse sain pool tundi hiljem kui õnneks olin juba koduuste vahelt sisse saanud ja ohutus (loodetavasti?!) kohas. Siin linnas on sellel laste kulli mängimise reeglitel tõsi taga. Kodu on koht, kus saab puhata ja puutuda ei tohi. Nii loodan vähemalt mina. Aga, kui kaarega tagasi asja juurde jõuda, siis oli meil täna maja ees actionit kui palju. Mingist autost hüppasid välja kamp mehi, kes tänaval jalutavaid (näiliselt kohalikke) inimesi kogu nende maisest varast tühjaks üritasid teha. Õnneks reageeris kiiresti üks taksojuht, kes blokeeris kiiresti varaste auto põgenemisraja ja varsti kohe oli kohal ka politsei, kes tegi paar ohutuslasku õhku ja hoidis seejärel pätte sihikul kästes "vehiikulost" välja tulla. Ei teadnudki kohe kas nutta või naerda, et enda akna all selline asi aset leidis, aga igal juhul panin akna üpris kiiresti kinni ja kontrollisin, kas uks ikka on lukus...

Aa, ja klubisse jalutades võttis täna kohalik daam mu poolakast treeningpartneril käest kinni ja uuris, et palju ta meilt erinevate kindlasti huvi pakkuvate teenuste eest küll kasseerida võiks. Ma üritan poolakale paar päeva nukke ja high five-i nüüd mitte lüüa igal juhul ja loodan, et ta pesi oma käsi atsetooni, bensiini ja ma ei tea, mille kõigega veel.

Elu on ikka seiklus!

Karla

Ärevam Rio

Hei!

Pole viga spot blogi kribamiseks...

Eelmisest postitusest, nagu viimasel ajal kombeks, on möödas jällegi kogu maa ja ilm. Sel korral vaata, et nii palju, et ma ei hakka isegi kõike vahepeal aset leidnut eriti analüüsima ega kokku võtma - see võtaks lihtsalt liiga kaua! Eks te enamasti olete end loodetavasti FB vahendusel ikka kursis ka hoidnud, aga lühidalt ja lakooniliselt kokku võetuna on vahele jäänud terve pinu võistlusi, kus olen maadelnud igasugu draakonitega, alustades hunnikust regattidest, selle käigus kergest seljavigastusest ja lõpetades olümpianormiga. Nüüd on aga see kõik (peale selja, mis vajab üht korralikku off-seasoni füüsilist perioodi) aga ajalugu ja olen omadega jõudnud siia, kust see aastanumber algas - Rio!

Mõte blogi kirjutada ei saanud tulla paremal ajal, sest täna, kus ma lennumasina ratastega vastu Lõuna-Ameerika asfalti põrutasin ja end taas Riost leidsin, jääb olümpiamängude avatseremooniani täpselt üks aasta. Uskumatu kui kiiresti on aeg Londonist tänase päevani lennanud ja ilmselt veel uskumatum saab olema see kui kiiresti jõuab kätte aasta pärast täna, kus sportlased eufooriliselt avatseremooniale marsivad.

Igal juhul, pärast 31h-st lendamist tundsin, et kuna magama kellaaeg minna ei luba, siis pidin keha turgutuseks kerge jooksu tegema. Seda tehes tekkis mõte, et oleks ju viisakas teiega siinset elu jagada. Näiteks, esimene suur muutus võrreldes jaanuariga on see, et olümpiasadamat on lõpuks ehitama hakatud! Teiseks on võrreldes jaanuariga, kus siinses mõistes valitseb südasuvi, vähe värskem ja mõnusam õhk, ei ole nii lämbe ja uskumatul kombel tundub sisse hingatav õhk näiliselt puhas. Rannas on olenemata kehatüübist ainuke aktsepteeritav kehakate stringid, mis tähendab, et vaatepilt on enamasti seal kuskil awesome-i ja awful-i vahel. Elu veereb siiski endist viisi, kus väärisesemeid kaasas kanda ei soovitata, mistõttu nt. abielusõrmuse jätsin sel korral vähe kogenumana juba koju, Eestisse, ei pea põdema. Meelerahu tekitab jutumärkides ka korteriomaniku ütlus, et temal on siinsest ohtlikust elust villand, kolib järgmine aasta Saksamaale.

Kõigele sellele vaatamata oli täna joostes mind valdav tunne siiski üdini positiivne. Ainuüksi mõte sellest, et olümpiani on veel terve aasta ja ma olen juba siin, et õppida, mis sel kohal meile pakkuda on, annab kindlust. Kindlust, et aasta pärast on see paik 100% valmis ja sama ka mina. Seniks aga võtan homme paadi ja hakkan vaikselt valmistuma selleks, et 15ndal augustil Eel-OMi starti minna ja samade meestega, kes järgmine aastagi medaleid nõuavad, end proovile panna.

Olge mõnusad,
Karla