Ärevam Rio

Hei!

Pole viga spot blogi kribamiseks...

Eelmisest postitusest, nagu viimasel ajal kombeks, on möödas jällegi kogu maa ja ilm. Sel korral vaata, et nii palju, et ma ei hakka isegi kõike vahepeal aset leidnut eriti analüüsima ega kokku võtma - see võtaks lihtsalt liiga kaua! Eks te enamasti olete end loodetavasti FB vahendusel ikka kursis ka hoidnud, aga lühidalt ja lakooniliselt kokku võetuna on vahele jäänud terve pinu võistlusi, kus olen maadelnud igasugu draakonitega, alustades hunnikust regattidest, selle käigus kergest seljavigastusest ja lõpetades olümpianormiga. Nüüd on aga see kõik (peale selja, mis vajab üht korralikku off-seasoni füüsilist perioodi) aga ajalugu ja olen omadega jõudnud siia, kust see aastanumber algas - Rio!

Mõte blogi kirjutada ei saanud tulla paremal ajal, sest täna, kus ma lennumasina ratastega vastu Lõuna-Ameerika asfalti põrutasin ja end taas Riost leidsin, jääb olümpiamängude avatseremooniani täpselt üks aasta. Uskumatu kui kiiresti on aeg Londonist tänase päevani lennanud ja ilmselt veel uskumatum saab olema see kui kiiresti jõuab kätte aasta pärast täna, kus sportlased eufooriliselt avatseremooniale marsivad.

Igal juhul, pärast 31h-st lendamist tundsin, et kuna magama kellaaeg minna ei luba, siis pidin keha turgutuseks kerge jooksu tegema. Seda tehes tekkis mõte, et oleks ju viisakas teiega siinset elu jagada. Näiteks, esimene suur muutus võrreldes jaanuariga on see, et olümpiasadamat on lõpuks ehitama hakatud! Teiseks on võrreldes jaanuariga, kus siinses mõistes valitseb südasuvi, vähe värskem ja mõnusam õhk, ei ole nii lämbe ja uskumatul kombel tundub sisse hingatav õhk näiliselt puhas. Rannas on olenemata kehatüübist ainuke aktsepteeritav kehakate stringid, mis tähendab, et vaatepilt on enamasti seal kuskil awesome-i ja awful-i vahel. Elu veereb siiski endist viisi, kus väärisesemeid kaasas kanda ei soovitata, mistõttu nt. abielusõrmuse jätsin sel korral vähe kogenumana juba koju, Eestisse, ei pea põdema. Meelerahu tekitab jutumärkides ka korteriomaniku ütlus, et temal on siinsest ohtlikust elust villand, kolib järgmine aasta Saksamaale.

Kõigele sellele vaatamata oli täna joostes mind valdav tunne siiski üdini positiivne. Ainuüksi mõte sellest, et olümpiani on veel terve aasta ja ma olen juba siin, et õppida, mis sel kohal meile pakkuda on, annab kindlust. Kindlust, et aasta pärast on see paik 100% valmis ja sama ka mina. Seniks aga võtan homme paadi ja hakkan vaikselt valmistuma selleks, et 15ndal augustil Eel-OMi starti minna ja samade meestega, kes järgmine aastagi medaleid nõuavad, end proovile panna.

Olge mõnusad,
Karla